Kirjad kõhtu: väike mango

Ma tean, et ma alles nädalake tagasi hõiskasin, kuidas ma tahaks su liigutusi tunda. Nüüd rabeled sa nagu vana pensionär kitsikuses ja mul ei saaks üldiselt rohkem hea meel olla, AGA see ajab mul natukene südame pahaks 🙁

Ma ei saa midagi parata, et kui sa seal ringi voolad, siis mul on veidikene selline tunne, et mu kõhus keerab. Sest, noh, keerabki. Sina keerad, nagu tulnukas ennast seal edasi tagasi ja mina muudkui iiveldan. Aga elan üle, vonkle aga rahumeeli edasi, kui tahad.

Juba järgmisel nädalal saame me teada, mis sorti sa oled. See on freaking awesome! Ma endiselt ei oma ühtegi tunnet, kes sa olla võiks, aga vähemalt nüüd ma tean, et sa oled seal sees kuskil olemas. Sest ma tunnen seda. Ja parem oleks, et sa vahepeal kuskile kaduma ei hakka, muidu on kuri karjas!

Ja kuna sul sai täis täna laus 18 nädalat alates sellest ajast, kui sa…eee…arenema hakkasid, siis õnnitlused ka sinu pere poolt, et just sel nädalal hakkasid sa asju kuulma. No näiteks minu kõhu korinat ja mu “metalse raginaga” häält.

Ma eile kurtsin su isale, et ehk sa saad trauma sellest, et mul nii imelik hääl on, aga ta arvas, et sa saad pigem trauma siis, kui sa välja tulles avastad, et kõikidel ei olegi sellist 🙂 Works for me! Ühtlasi loodan, et sa kuulsid mu tervitushüüet nii pea, kui ma oma äppist lugesin, et sa nüüd kuuled. Juhuks, kui sa aru ei saanud, siis oli see eilse hommiku paiku kõlanud “HALLOOO???”. Sa ei vastanud, aga mis sellisele asjale ikka vastata. Arvatavasti keerasid teise külje ja tegid oma tavapärast “magan-voolan-ajan su südame pahaks” rutiini rahulikult edasi.

Tegelikult ei saa ma nüüd terve elu sulle ka siin heietada, kui väga ma sind armastan, sest mõned meist peavad tööl ka käima ja ei saa ööd-päevad läbi lootevedelikus lesida.

V.a su isa, ta lesib ka praegu rahulikult. Küll voodis, mitte lootevees.

Aga kohtumiseni järgmisel nädalal, härra või proua minu laps.