Raseda eidena puutun ma kokku ka teiste rasedate naistega, see pole üllatav eks. Mis on minu jaoks aga naljakas, on see, kui tihti ma kohtan sellist suhtumist:
Mina: “Kas sa oled lapsele nime ka juba mõelnud?”
Suvakas eit: “Muidugi olen!”
Mina: “Ja selleks on…?”
Suvakas eit: “Ei, me enne lapse sündi ei ütle seda inimestele:))”
Sest…? Sa kardad, et sa oled oma lapsele nii awesome nime mõelnud, et ma röövin selle? Ja isegi kui ma seda teeksin, siis MIS SIIS SAAKS?!
Mulle rääkis kunagi keegi, et kui eestlane valib lapsele nime ja talle öeldakse, et: “Oh, nii vahva! Täna on siin haiglas veel viis last sündinud, kellele pandi ka Ülo nimeks!”, siis läheb eestlane paanikasse ja kiiremas korras mõtleb välja uue nime.
Kui venelasele öeldakse, et: “Palju õnne, täna on sündinud veel viis Igorit!” siis on venelane rahul, et nõnda hea nime valinud on ja ostab tähistamiseks pudeli viina.
Ma olen siin blogis sada korda maininud (vist), et lapse nimeks saab Mari Johanna. Ainuke asi, mis on veel lahtine on see, et kas sinna tuleb sidekriips kah. Muidu on tal nimi täitsa olemas. Sündis see nimi suht naljaga, aga lõpuks ma mõistsin, et see on IDEAALNE nimi!
MARI JOHANNA- Mini me!
Ühtlasi on nii minu kui ka Kardo vanaemad Johannad ja tundub selline armas kokkusattumus.
Aga ma ei ole kordagi mõelnud, et juudas, juudas, ma ei saa mitte kellelegi nime öelda, sest ta võib ju selle ENDA LAPSELE KA PANNA! Jumala eest, mis kuradi salament ma olema peaks, et ma sellist asja nii kiivalt varjaks. Mis see minu elu kuidagi muudaks, kui keegi teine ka oma lapsele Mari Johanna nimeks paneks?
Või on see see teema, et on vaja mega salapärane olla ja külvata naiselikku müstilisust? Ma olen üsna kindel, et enamik inimesi küsivad seda nagunii ainult viisakusest. Noh, mida sa raseda naisega ikka muud juttu ajad, kui see, et kas sünnitust ka kardad (NO SHIT?), kuidas sa sünnitada kavatsed? (nuttes ja röökides) ja kas lapsel nimi ka olemas on.
Palun, lõpetagem teesklemine, et meie teada on riigisaladus. Sa ei ole lahedam, kui sa “müstiline” oled. Ausalt kah.
34 kommentaari
Meie panime oma lapsele ka kaks nime ja sidekriipsuga ja mõlemad nimed on pandud esivanemate järgi. Mulle meeldis nimi Ranel ja kui keegi küsis, siis ütlesin, et vist paneme selle….mõtleme veel. Muidugi seda nime tehti ka maha ja alati ei saadud täpselt aru…küsiti mitu korda üle. Naljakas oli veel see, et Perekonnaseisuameti ukse taga ikka ei olnud veel päris kindel kumb nimi panna. Muidugi mu ema oli teda juba nädalasest peale õige nimega kutsunud. Meie läksime sinna natuke ennem kuuseks saamist. Tagant järgi mõeldes olen ma ülimalt rahul, et selle nime panime !!! See sobib talle ideaalselt 🙂 Nimeks sai siis Karl-Marcus ja nüüdseks juba peaaegu 10 kuune 😀
Minul ei ole ebausku, röövimiskahtlust ega muud põhjust. Ma lihtsalt ei taha öelda nime. See on minu jaoks samaväärne kõhu katsumise küsimusega, see ka mulle ei meeldi. Ma olen tohutult hämmingus, kui palju seda küsimust nime kohta esitatakse. Ma ei mäleta, et ma kordagi mõne oma arvukate rasedate sõbrannade käest oleks sama pärinud. Ju ma siis ei huvitunud. Küll lõpuks ikka teada antakse. 🙂
PS! Mul on olnud ka paar tuttavat, kes on öelnud, et me röövisime ilusa nime ära ja nad oleks ise tahtnud oma lapsele panna seda.
Ja kõige humoorikam selle juures on, et nende lapsed on tihtipeale vähemalt 2 aastat minu omast nooremad.
Selle loogika järgi peaks ikka lastetutelt tuttavatelt üle küsima, ega te juhuslikult pole mõelnud seda nime panna, et kui olete, siis me ei röövi seda ära.
PS2! Väljend nime rõõvimine kõlab nii friikilt 😀
Nagu ma läheks ja näppaks kellelgilt terve elamise tühjaks, aga tegelikult on kõigest nimi ju 😀
Inimesed on mingid imelikud nimefriigid…
Kunagi ei kõlba antud variant ja ikka on vaja kommenteerida ja kobiseda.
Mina nt. ütlesin oma nimevariandid kohe välja. Ja nüüd muidugi ka võhivõõrad kommenteerivad, et miks nii lühike nimi ja kas polegi kahte nime. Samas kui oleks kaks nime, siis leiaks jälle neid, kes vinguks kahe nime üle.
Mul on isegi juhus, kus mingi võõras mammi sõimas mind rumalaks ja lolliks, et ma lapsele ikka nii koleda nime olen pannud. Kuuldes minu nime, oleks ta koheselt vist infarkti saanud, aga siis ütles, et mu vanemad on sama rumalad, et nii koleda nime lapsele pannud, mis siis veel minust endast loota. Aga ikka rõhutas ka, et ma paneks järgmisele lapsele ikka õige ja korraliku eesti nime. (ala vello, malle, kalle )
Meie panime Bastian (lemmiku jalgpalluri järgi) ja kõik küsivad üle- kas SEbastian??? No ei ole ju. 🙂
Haha, täitsa võimalik, et KUI ma peaks kunagi veel ühe tütre saama, siis ma “võtan ära” pool sinu nime, sest Mari on mulle alati imponeerinud 😀 Aga KINDLASTI pane ilma sidekriipsuta, nii on palju parem. Johanna on ka väga ilus nimi, mul mitme tuttava lapsel on… Mari Johanna sobib nii mõnusalt kokku. Teisel nimel on mu meelest kõige rohkem mõtet just siis, kui see on tähenduslik – nagu teie puhulgi. Mu lastel on mõlemad teised nimed tähendusega, aga kolmandaga tekiks ilmselt probleem, sest kust ma neid tähenduslikke kenasid esimesega kokku sobivaid nimesid nii palju võtma peaks… 😀 No kolmas on ka alles mõtteline kusagil kaugel tulevikus ja kes teab, kas üldse tulebki, nii et siis mõtleb, kui tõesti vaja peaks minema 😛
Hoia jumal selle eest, et sa ka Mari paneksid! Nüüd ma pean ruttu uue nime mõtlema, sest mu elu on väärtusetu sitt, kui maailmas veel mõni Mari on 🙁
Minule isiklikult pole kahe nime idee kunagi kuidagi meeltmööda olnud, kuid käsi südamel pean tunnistama, et sinu valitud nimed kõlavad koos väga ilusalt :). Kas sidekriipsuga või ilma hmmm … oleksin sinu asemel sama dilemma ees 😀
Mul esimesel lapsel kaks nime, ilma sidekriipsuta. Valdavalt kasutan nime esimest poolt temaga suhtlemisel. Kui aga pojake midagi lubamatut teinud, siis tulevad mu huulilt mõlemad nimed. 🙂 Päikest!
Mu lapsel on kaks nime (sidekriips puudub), millest teine on “eriline”. Kutsume valdavalt teise nimega ning väga palju leidub inimesi, kes selle üle hädaldavad. Kutsuma peaks ikka esimese nimega ja no üleüldse me vihkame ilmselt oma last ka, eksole, et talle üldse sellise veidra nime panime. Kusjuures väga tuntud ja igati keelenormidele vastav nimi. 🙂 Aga jah, igasugused Chryzellad on ilmselt ilusamad ja vähem hädaldamist väärt.
Olgu pigem vanaaegne kui sidekrpiisuga võõrapärane ning c,z,y,x-dest üleküllatud, 🙂
Nimede arvustamine on muidugi kole. Aga kui ma kuulen, et lapsele on nimeks pandud Cayza-Carumpzty ja Eesti perekonnanimi, siis ma paratamatult mõtlen, et kas need vanemad vihkavad oma last? Et inimesed tahavad kuidagi väga erilised olla oma laste nimedega ja ilusad ning konkreetsed Eesti nimed on tahaplaanile jäänud. Tasub märkida, et ilusate Eesti nimede all ei pea ma loomulikult silmas ainult Villusid ja Ülosid.
Ma mainin veel ära, et mul on mõeldud üks lihtne nimi, mitte Cayza-Carumpzty stiilis nimi. Täitsa eestipärane nimi, samas ka rahvusvaheliselt kasutatav. Viimasel ajal just kohtangi igasugustes Ameerika filmides/seriaalides seda nime, aga Eestis saan reaktsiooni: “Nii vanaaegne nimi… MIIIIIKKSSS”
Ma algul ka kellelegi ei öelnud, aga pigem sellepärast, et ma polnud veel päris kindel, kas ikka jääb see nimi (ja vahepeal üldse oli dilemma kahe nime vahel). Nüüd aga tundub, et on ikka kindel nimi ja kui on küsitud, siis olen öelnud. Aga tõesti mulle ei meeldi, et siis need küsijad lubavad endale reaktsiooni: “Siukeeee nimiiii!?!??! MIIIIKS???”. Savi küll, mis teised arvavad, aga nii palju võiks ikka ka viisakust inimestel olla, et ei pista röökima, ise rsk küsisid, kelleks sa pead ennast, et nüüd kritiseerida. Eestlased on ses suhtes ikka nõmedad, ainult vinguks, kritiseeriks jne, jättes seejuures igasuguse viisakuse.
Nii hästi!
Meil on ka nimevalik väga kahevahel, aga naljaga pandud nimi on nii omaseks saanud, et ma ei imestagi, kui poisi nimi jääbki selliseks nagu me teda praegu kutsume.
On küll vastu tulnud sama sinu kirjeldatud reaktsiooni ja siis olen küll endamisi mõelnud, et mida helli, naine, sinu laps või? Vastik.
Kui nimi valmis oleks, jagaks muidugi julgelt, aga pole ju päris 100% kindel veel. Imelik oleks ka praegu öelda, et vot siuke nimi tuleb ja siis pärast sündides hoopis teine asi pähe torkab. 😀
Aga muidu olen nõus küll jah, et mõnel juhul ajab see närvi, et “meil nimi olemas, aga nänä, vot ei ütle.” 😀
Mulle on mitu korda kirjutatud küsimusega, et kas tohib oma lapsele minu vanema tütre nime panna. Tean vähemalt kolme korda, kus see igatahes ka teoks tehti.
Kuigi ma iga kord kirjutan rõõmsa ja armsa vastuse, ma kogu aeg mõtlen, mis juhtuks, kui ma kurja kirja vastu kirjutaks, et ei tohi – kas mingi võõras pere kuskil teises Eesti otsas valiks siis lapsele uue nime?
Minu jaoks on kuidagi nii, et sidekriipsuga nimi ongi üks nimi, mistõttu seda saakski ainult “komplektina” kasutada. No nt et kui nimi on Pille-Riin, siis ei saa tüdrukut nt kasvataja kutsuda ei Pilleks ega Riinuks, sest see oleks nagu “poole” nime kasutamine. Kui ilma sidekriipsuta, siis ongi kaks nime ja “ise vaatab, kumb meeldib”.
Aga see on ainult minu sisetunne, mu oma bff on liitnimeline (kriipsuga) ning ta vend kasutab tagumist ja endine ülemus esimest “poolt”. Nii et igatmoodi saab…
Ega jah, kes mind ikka keelata saaks, kui ma talle Mari-Johanna nimeks paneks ja siis ikka Mariks kutsuks :))
einoh, mõni samasuguse tunnetusega obsessiiv-kompulsiiv võib ju siis šoki saada…
Olen ka seda ebausu asja kuulnud, ja samas ei tohtivat lapse tubagi enne valmis teha ega asju talle osta, kuni ta ikka kindlasti sündinud on. Ühesõnaga pead nagu teesklema, et ei ole last tulemas vms 😀 😀
Ps: sidekriipsuta ilusam 🙂
Jajah, voodit ei tohi osta ja riideid ei tohi ja üldse pead ära unustama, et lapse saad. Alles siis kui veed ära tulevad, siis ruttu tellid asjad netist vms 😀
Mina tahtsin panna oma lapsele sidekriipsuta Salam Silver (et noh siis ise vaatab kumba kasutab) aga. Nimeseadus ütleb, et liitnimena võib lapsele panna kas kaks nime sidekriipsuga või KUNI KOLM sidekriipsuta nime ja noh vaidlesin mis ma vaidlesin seal Pärnu perekonnaseisu ametis aga ära tõestada, et kaks on ka KUNI kolm ma ei suutnud. Niiet Salam-Silver mulle seal väänati. Avalduse blanketile kirjutasin ikka Salam Silver Aoudé, et noh äkki ikka läheb läbi aga tädi tegi julmalt korrektuurid – E pealt kriips maha sest meil sellist tähte pole olemas ja kahe nime vahele jäme kriips sest kaks ju ometigi ei kuulu hulka “kuni kolm”. Kurjah!
Ma oleks mujale läinud nime panema vist.. 😀 Peaks ju saama küll?
No kui “kuni kolm” tähendab: üks, kaks või kolm siis peaks ju saama. Aga noh tõlgendamise asi ning kes ikka tahab väikelapse kõrvalt mööda Eestit ringi sõita ning erinevate regioonide perekonnaseisu ameteid külastada….
Mina tean, et see on pigem seotud ebausuga, et sündimata lapse nime välja ei öelda.
Ei ole ma ka ebausklik.
Mina ei ole oma laste nimesid öelnud enne, kui see ametlikult olemas on. Ei ole tahtnud kuulda neid kommentaare, kas nimi kõlbab või mitte. Kui nimi ametlikult olemas, siis ei ole kellelgi enam kobised midagi.
Nojah, mind võib-olla lihtsalt ei huvita need “kobisejad”. Kui mulle meeldib, siis miks see mind kõigutama peaks, kas naabri Mallele ka meeldib :D?
Ilma sidekriipsuta on toredam, sest mõlemad on ilusad nimed. Kui kaks ilusat nime pannakse sidekriipsuga kokku, ei ole enam tegemist ilusate nimedega ega ka ilusa nimega, 🙂
Ma kaldun ka aina enam selle sidekriipsu ärajätmisele
Me olime ka dilemma ees, et kas panna sidekriipsuga või mitte. Jõudsime otsusele, et ilma sidekriipsuta on see nimi veel lahedam:)
Ja Mari Johanna on väga armas nimi!
Ma ootasin, millal see siin tuleb 😀
Täpselt minu mõtted 🙂