Nii. Ma nüüd räägin temast. Ma mõtlesin sellest, et ma kirjutan temast bloogi, terve bussisõidu. Esiteks, on mul au olla sellise suurepärase inimese sõber nagu Kiisu on. Ma nimetan teda oma sõbraks, suva et ma olen teda kolm korda elus näinud, ja esimese kahe korra peale võibolla kuus sõna vahetanud. See ei loe. Kiisu ( ehk siis Kristjan ) on..ÜLIMALT sõbralik, tore, teistega arvestav ja muudki. Ma pole tõesõna iial näinud inimest, kes selline oleks. Ta ei tahtnud isegi 12-aastasele imetlejale ära öelda, ja pabistas mida öelda, et see 12-aastane ei solvuks. Ja kui ma olin maani täis, siis ta vaatas et ma alla ei kukuks kuskilt ja söötis mulle salatit ja hoidis must alkoholi niikaugele kui võimalik. Ja ta viis mu kuhugi magama, et ma kaineneks vms. Ja ta ütles “headööd kullake” jeesjees. Kuigi see oli meeletult ilus žest, siis ma hakkasin ikkagi kartma ja nutma, et mind üksi jäeti aga suva. Ma ei saa üle, ta on nii hea. Kui ma teda veel umbes kaks kuud tean, siis ma hakkan teda liigitama oma parimaks sõbraks. A ma vist teen seda juba praegu veits, a mis siis.
Ps! Sa meeldid mulle kainena rohkem;D Ja thank you for a wonderful Friday!
Kommentaarid puuduvad