Uncategorized @et

19. jaanuar 2006
“See ei ole normaalne ma räägin, vanaeit ei taha muruniidukit. Alles rääkisin talle rahulikult ja aeglaselt, et saan ühe sõbra käest kuue tonniga päris kobeda niiduki, aga küll ajab sõrad vastu”, seletas umbes kolmekümnendates mees oma tuliuude mobiili. “Jaa, selge see, et pole peas kõik korras. Kujutad ette, ta arvab et ta on mingi imetegija. Ta vanamehel läks mineval aastal saiaraas silma, vanaeit kohe tahtis keelega välja võtta, sest ta oli näinud et telekas nõnda tehakse,” naeris mees, “mismõttes mis sai? Sai see, et esialgu torkas ta vanamehe pimedaks, seejärel tekkis põletik silma. Nüüd on teine juba kolm kuud surnud. Räägi veel midagi teravast keelest,” mees naeris telefonisse nii hüsteeriliselt, et telefon oli kaetud ilapiisakestega. Kuna teine mees teisel pool paistis olevat suhteliselt tõsine, otsustas mees ka maha rahuneda ning jätkas kõnet, tõustes asfaldilt üles, naeratades ja lehvitades kõigile otsavaatajatele. “Igatahes… sellepärast maüritangi teda aidata, nii kuidas saan. Siiski minu vanaema ju…Jajah, ma saan aru, okei, okei, et siis homme näeme. Pakaa!” Mees pani toru ära. Lõpuks oli mees jõudnud oma musta ford tauruse juurde. “No mine perse, mind on ära neetud!”, mees langes põlvili oma auto kõrvale, silmis peegeldumas pisar.” See ei ole võimalik, kuidas KURAT saab olla võimalik, et keegi krants iga päev mu autokummid täis kuseb?”, mees oli kurb. Ta tundis seda oma veenides. “Ma olen kurb”, käratas ta valjult, et kindel olla, ja et ka kõik teised sellest aru saaks. See ei aidanud, keegi ei tulnud pärima miks ta kurb on. Nõme oli. Mees ronis vaikides autosse. Kui ta hakkas võtit süütelukku panema, heitis ta pilgu oma vasakule põlvele. Ta vaatas põlve. Katsus näpuga. Nuustutas näppu. “No mine perse! See on ebanormaalne, ma olin põlvipidi koerakuses!” Mees üritas manada ette hullumeelse naeratuse, mis näitaks möödujatele, kes ta autosse vaatasid, et kõik on endiselt korras. “Ei, mul on suva, ma lähen sõidan siiski Kusta poolt läbi, ja võtan talt selle muruniiduki, enne kui ta selle kellegile teisele maha ärib..ja siis ma sõidan üle igast ettejuhtuvast rõvedast koeranässist.” Mees käivitas auto, ning hakkas sõitma, ise vaikselt ümisedes midagi koerte massimõrvamisest.

“Vanaema, see olen mina Tõnis! Vanaema, kus sa oled?”, hüüdis sama mees, kes ennegi, nagu välja tuleb on ta nimi Tõnis. Köögist kostis mingit öginat. Tõnis jooksis kööki. Vaatepilt oli kummaline. Vanaema, oma punase kodukitliga, silmad punnis ja suu veidi lahti. “Vanaema, mida sa teed?”, päris Tõnis hirmunult. See nägi välja nagu mingi õudukas. Kahjuks ei kasvanud vanaema peast välja kuus kombitsat, mis oleks hakanud Tõnist kägistama, seepärast jäi see õudukaversioon ära. ” Kui vanaemal on krambid on mul suva, mina jooksen ära…Või kui ta on äkki hulluks läinud?”, mõtted lendlesid Tõnise peas kui puuviljakärbsed roiskund õuna ümber. Vanaema pobises midagi, siis lõi käega, ja pani suu kinni. Neelatas. Tegi kõõksuvat heli ja kummardas küna juurde, kus ta puhast vett hoidis. ” Püha jumal, ta joob nagu lehm!”, mõtles Tõnis. Äkki tõstis vanaema pea ja ütles kaebliku häälega: ” Tõnis kullake, vaata kui hea, et sa tulid. Mul oli mingi juuksekarv suus ja ma ei saanud seda kätte!”, siinkohal tegi vanaema pausi ja nuuksatas, ” ma mõtlesin, et kui ma suu kinni panen, siis neelan ma selle ju alla, aga kui ma suu lahti jätan siis tilgub mu kittel ila täis!” “Okei..”, sõnas Tõnis silmipööritades, “normaalne..igatahes, ma tõin sulle muruniiduki, see on maja ees.” “Tõnisekene, ma ju ütlesin, mulle pole seda imeriista vaja. Alles tunamullu ostsid sa mulle selle uue..noh, mis ta nimi oli..mobiili?”, Tõnis noogutas. “No vot, ei ole mul seda vaja läinud. No uus pliita ja kastrulid olid küll asja ette, aga see muruniiduk, tohoo hullu, mida ma sellega teen ja kuhu ma teise ikka panen!” vanaema rääkis, silmad kurvad ja pea värisedes. Käed värisesid ka. Tõnis vaatas anuvalt vanaemale otsa: ” Vanaema,ma käisin selle eest kuus tonni välja. Mida ma ise muruniidukiga teen oma kesklinna korteris? Moodne skulptuur? Oh ei kulla vanur, muruniiduk jääb siia!”, ütles Tõnis, olles rahul, et tema sai viimase sõna öelda. Vanaema ainult väristas pead väheke hoogsamini, nii et otsaesised kortsud võbisesid. ” No olgu Tõniseke, tee mida tahad…Aga äkki tuled praegu aitad mul rohida? Mul siin igasuguseid asju rohida, võibolla sina mäletad veel
paremini, mida rohida mida mitte. Mul eelmine aasta oli nii, et kilo kartulit ka ei saanud. Kuramus, kõik rohisin üles..”, vanaema pilk klaasistus ja suu vajus alla.Kuna Tõnis oli hea mees, otsustas ta vanaema siiski aidata. “No tavai, näita kus kõplad on ja hakkame kõplama!”, ütles Tõnis väga entusiastlikult. ” Kuule Tõnn, mul on probleem,”, vanaema tõmbas seeliku põlvini
üles, ” vaata seda, arm. Näed eks. Ma eila veidike kriimustasin vikatiga ära,” Tõnise näos peegeldus õudus. “Jumala eest! Kas vanaeit on kaotanud oma närvisüsteemi ja nägemise?” Jalg rippus Tõnise silmajärgi vaid mingisuguse kõhre küljes. Tõnis taganes paar sammu. “ma ei saa aru miks, aga ära ei parane teine,” , jätkas vanaema, ” Kipitas eile, ma panin oma tehtud leotist peale, nõgese ja kummeliga. Kipitus kadus, aga näed, jalga alla ei saa, mis sa arvad Tõnn, äkki on murdunud? Issake, siis ma ei saa ju enam siin talitada!” Vanaema tundus hüsteeriliseks minevat. “Mis sa nüüd, mis sa nüüd, ei usu et murdunud, võibolla natuke sai..põrutada.” lohutas Tõnis rõvedusega vaadates kuidas vanaema oma mullase käega katkist jalga patsutab. “Olgu peale, ma siis lähen ja..kõplan. Kus sa kõblasid hoiad?”, päris Tõnis kiiresti, et sealt rutem minema saada. “Sealsamas, esikus. Konksu otsas peaks rippuma kaks tükki..”, vanaema hääl oli etteheitev “Kas sa siis tõesti ei mäleta?” “Sorri, ei tulnud jah nagu meelde.”, vabandas Tõnis, ning kõndis esikusse. “Vanaema, siin pole ühtegi kõbla. Siin on ainult..issand, see on ju see su vana koera Pontu topis? Miks sa ta nii imeliku kujuga teha lasid..ja issand kui raske!”, lausus Tõnis ohkides esikust. “Kuule latsekene, ära sa seda parem puudu. Praegu maa külmunud, mul pole mahti olnud Pontut lihtsalt maha matta”, vastas vanaema kihistades. Kõlas mütsakas, kui Tõnis lasi koeralaibal maha kukkuda. Tõnis tormas vanaema juurde. “Mis kuradi inimene hoiab endal koeralaipa esikus ja laseb mul seda veel katsuda ka?!” “Tõnis ära ärritu, ikka juhtub ju..”, sõnas vanaema malbelt, kõigutades jalgu üle tooliäärde. Vasak jalg nägi kohutavalt rõve välja. “See ei ole normaalne mis siin toimub,”, mõtles Tõnis. “lihtsalt kohutav. Ma arvan, et see on uni. Tegelikult kõlab see isegi väga loogilisena!” Tõnis vaatas oma käsi. Ta oli lugenud kuskilt, et kui sa magad, siis sa ei saa oma käsi vaadata. Tõnis sai. Parema pöidlaküüne all oli muld. Vasak käsi haises nagu koeralaip. Ometi ei tahtnud Tõnis matta maha lootust, et see vastik päev on uni. “Vanaema. Korjates kokku oma eneseväärikuse riismed küsin ma sult – kas see on hetkel uni?” Vanaema heitis Tõnisele sapise pilgu. “Mis tähendab kas see on uni? Mis ühtäkki kõigil häda on? Tuli sinu õde mulle külla, sai siin napi pooltunni olla, kui äkki pööras ära, kiskus enda riided seljast, ning kui ma talle sellest inimlikul kombel teada andsin,( “No kurat sind võtku! Oled inimene või ei ole, aga siin sa oma ihu ei alasta!”) siis hüüatasta : “Ei olegi uni või?” No seda pilku ei unusta ma eal. Vanaema jäi vaatama punkti Tõnise pea kohal. Alalõug hakkas värisema. Lõpuks vedeles punases kodukitlis vanaema kägaras maas, ning halas: ” Keegi ei taha siin käia, nii üksik olen ma!”, ning aina nuttis ja nuttis. Tõnis ei osanud midagi lohutuseks öelda. Ta vaikis, kuni äkki küsis: ” Vanaema, kas sulle sepik maitseb?” “No ikka maitseb jah lapsuke..”, vastas vanaema kitliservaga nina pühkides. Tõnis viis vanaema voodisse. Pani teki peale, ning sõitis minema. Hommikul ärkas vanaema üles. Haigutas, sügas kätt, ning roomas kööki. Laua peal oli sepik. Kõrval oli silt: “. Vabanda, et nii ruttu lahkusin. Kahjuks ei saa ma sind nüüd pikka aega külastada. Otsustasin nimelt kolida Hiinasse. Armastusega Tõniselt!” Vanaema ohkas heldinult.

Ma ei oska enam. Nuuks.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

0 Kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist