Uncategorized @et

home is where your heart is

29. detsember 2009

Mul on tunne nagu ma elaks filmis ja ma oleks vaikselt muutumas filmikangelaseks. Muidugi mängib sellest suurt rolli mingitel kruiisipidudel käimine ja sisse saamine underground klubidesse ja hetkelised crushid inglastesse kellega saab võetud kass ja siis suure krahhi ja draamaga lahku mindud. Aga mul on tunne, et ma olen nagu need üliemotsionaalsed inimesed filmides. Näiteks kui ma sain just enne jõule papalt kirja- Ma läksin alla postkastide juurde, avasin number 31. Nägin et seal oli kiri, Pärnust! Ma ausalt võtsin värisevate kätega kirja välja, jooksin lifti poole, et rutem üles jõuda. Läksin tuppa, rebisin kirja lahti.. Ja see algas sõnadega ” Mariann kullake!” Ja ma ausalt ei suutnud edasi lugeda vaid mu silmad täitusid pisaratega ja ma surusin kirja vastu rinda- no on ju nagu filmis!

Kiri ise siis ka:

9 XII 2009

Mariann Kullake!

Olin 3 nädalat Tiina juures. Küll sain Rikiga heaks sõbraks, mängisime poodi ja õpetasin palli põrgatama nagu korvpallurid harjutavad. Tegi rekordi 15 korda parema käega, vasaku käega vähem. Tema soovis palli jalaga põrutada akna suunas, aga see näis ohtlik. Kuid ma ei suutnud teda võluda arvutama ega lugema. Tiina peaks talle palkama koju mõne logopeedi, mõne noorema võluva üliõpilase, parem noormehe, et Riki kiiremini areneks. Ta on siiski andekam kui arvatud. Huvitav et ta ei jonni, on väga kuulekas emale…( siin on mingi lause millest ma aru ei saa, papa ei näe hästi ja käekiri pole väga loetav ) Tahaksin sulle kingiks saata Eesti elu kajastava raamatu, et sa saaksid jutustada oma kodumaast- Tiina arvab et internetis leidub materjale küllast. Miks sa ei loo kontakti Sydney eestlastega. See oleks mõnel juhul kasulik ja meelt lahutav?

Marge lubas kirja ja kaardi teele saata, küllap jõuab pühadeks kohale, ega see postmark ei maksa ju palju üle 10 krooni.

(Siis on jälle mingi jutt millest ma aru ei saa, midagi isikukoodist ja kellestki kes kanadas 90 aastaseks sai..)

Veelkord rõõmsat rohelist jõuluaega

Papa

No terve aja kui praegu seda siia trükkisin tihkusin kaa nutta, no olen vana inimene, mis teha.

Ja papa saatis ju kaardi ka, milles oli kirjas:

Kallis Mariann!

Meeldejäävat jõuluaega õnnelikus meeleolus kaugel Austraalias. Ma saan ka haiglast kindlasti jõululapäevaks koju.

Oleme mõtteis sinuga, eks igatsed sinagi ju koju.

Näe- suutsin päris loetavalt kirjutada . Proovin kirjutada pikemalt ka edaspidi. Pean tõdema et otsustasid õigesti austraaliasse sõites, kuigi sa võibolla vahel kahetsed, usun siiski su õnnelikku saatusesse.

Mainin ära et kaart ei olnud loetava käekirjaga.

Igatahes praegu istun ja halan ka.

Aga täna, käisin postkontoris, sain oma paki kätte. Tegin selle lahti kohe postkontori ukse taga pingi peal. Ja no püha jeesus kus ma hakkasin jälle nutma nagu idioot kui ma vaatasin Riki tehtud pilte ja kaarte ja need olid niiii .. armsad.

Ja pakis oli ka pakk magusaid jõulumandleid olde hansalt, ja kui ma selle paki lahti tegin just siis need lõhnasid natuke nagu piparkook ja natuke nagu jõulud, ja sellest ajast saati olen istunud siin ja tönninud ja ma tunnen ennast nii südantlõhestavalt kurvana, et ma ei tea mida teha. Kuhu oma silmi peita

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

2 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Rents 25. aprill 2010 at 08:36

    Ma tunnen end vahepeal töö juures nagu mingi fucking Amelie, sest minu tööks on ka posti postkastidesse jagamine ("postlkastideks" on üks suur riiul, kus igal boksil oma lahter ja see riiul jääb minu vaatevälja) ja alati, kui kirju (või eriti postkaarte) tuleb, siis ma vaatan neid ilusaid marke, postkaartide puhul ka pilte ja siis hiljem piilun salaja iga kord, kui keegi postkasti juurde läheb, et näha, kuidas nad kirja leides reageerivad. Eestlased on üsna emotsioonitud (neile pole kaugeid kirju eriti tulemas kah), aga välisüliõpilased hüppavad küll vahel õhku ja teevad rõõmutantsu või hakkavad rõõmust nutma vms. Postkaardid on parajad, sest neid loevad tudengid tavaliselt kohe riiuli juures, nii et emotsioone on veel selle võrra rohkem (jah, kummalisel kombel on mul isegi mingi moraalialge alles jäänud, mis neid lugeda ei luba, nii et see emotsioon jääb olemata. :D).

  • Reply mallukas 25. aprill 2010 at 08:36

    tead ma ei tea kuidas ma muidu käituks kui ma ise kodus oleks ja siis kirja saaks vs, ma vist pole neid elus väga palju saand, aga praegu on küll selline tunne et ooooo tahaks koju:(