lennukis olin 11dal

Istun praegu lennukis Melbournist Kuala Lumpurisse ja loen mida Ben, Kate ja Andy mu vahvasse raamatusse kirjutasid ja juba igatsen neid! Nad on ausalt
kõik ülitsillid ja ma tõesti loodan, et ma kunagi Melbourne uuesti satun või, et nad minukale tuleksid. Igatahes, kui lennuk peale tunnist hilinemist
õhku tõusis, siis mul tulid pisarad silma. Ja ma mäletasin seda tunnet, sest see oli sama tunne, mis mul oli siis, kui ma Eestist lahkusin. Noh, et ma
jätan kõik sõbrad ja oma kodu maha. Ja et ma kartsin mis saaama hakkab. Nüüd on sama tunne. Kuigi ma ei väida, et ma ei taha tagasi tulla, siis Silbe jutt
hirmutas mu küll ära. Sesmõttes, et ma olen 9 kuud kogenud mingit ülimat positiivsust inimestelt ja mulle meeldiks mõelda, et ka mina olen kuidagi muutunud.
Aga Silver väitis, et arvatavasti tulen tagasi, olen 2 nädalat deprekas ja siis muutun tagasi selliseks nagu ma enne olin. Kuigi ma leian, et see PEAKS
ju olema võimatu. Ma ei ole kindlasti sama inimene, kes 9 kuud tagasi.

Ok nüüd tuli nats diip jutt, et siis selle lõppu lisan, et enne äraminekut kudrutasime Beniga nats ja vaatasime mingit lahedat sarja, mida ma pean Sillule
soovitama, aga mul ei tule nimi meelde, niiet siis kunagi teinekord.

Jällenägemiseni Kualas.

Edit: 11 juuni pealelõuna:Aga nüüd ma Malaisias ja soe on ja maja on üliilus ja kõik ülilahe. Kohe lähen pilte tegema, aga mul ei ole ju siin seda asja millega oma austraalia otsikut pistikusse panna, aga Omar lubas selle vea parandada, kui koju tuleb. Ja mu sim kaart ei tööta mu telefonis. Ainult see sitane vodafone, mis siin riigis ei funka:D Niiet olen diip ja kättesaamatu. Aga ikka luwwin kõiki!