Ehk olen mina halb näide, sest ma ei olnud lihtsalt pubekana nii lahe vend, aga mina olin 13-aastasena traksipükse kandev plika, kellel olid peas kaks punupatsi ja poisid olid küll viimane asi, millest ma mõtlesin. Okei, valetan, ma MÕTLESIN küll, aga need olid pigem sellised: “Ihhiiii, ta on niii nunnu poiss”. Aga see ei tähendanud, et ma oleks mõelnud, et tõmban minikleidi selga ja sheivin oma jalad ära ja hakkan ennast täiega meikima. Sest noh, selline asi ei oleks pähegi tulnud.
TÄNAPÄEVAL(jah, ma olen 22 ja juba saan ma öelda TÄNAPÄEVAL) näevad 14-aastased vanemad välja kui mina praegu. Mitte, et see eriti keeruline oleks, sest mind võib väga vabalt kohata näiteks Mustika keskuses kottid dresside ja kammimata juustega. Sest mul on jumala suva, kuidas ma ajutiselt välja näen. Elu on juba õpetanud, et vajadusel tuleb sõber meik nagunii avasüli vastu ja digimuudab mind hurmavaks kaunitariks. Aga ometi ei viitsi ma iga minut oma elust ka sellele mõelda.
Ükspäev nägin trollipeatuses tüdrukuid, kes olid ilmselgelt koolilapsed, sest nad rääkisid midagi kontrolltöödest jne, aga välimuse järgi oleks eeldanud, et nad lähevad ennast kohe Viru tänavale müüma, või on 25-aastased Ljudmillad, kes ennast maailma jaoks üles lõid ja nüüd poodi enda lapsele piima ostma lähevad.
Ma ju tean väga hästi, et väiksena oli ainuke soov kiiiiiresti suureks kasvada. Ja ma pole praegu veel suurigi, aga juba tundub, et võiks veel veits aeglasemalt võtta ja tasa ja targu vanandeda. Sest kui asi praeguses tempos jätkub, olen ma varsti 52-aastane ja ikka loll kui lauajalg.
Kommentaarid puuduvad