Ma ei võtaks endale iial meest, kes minu looma ei armastaks

Lugesin Delfi Naistekast seda artiklit ja olen taaskord maailmas pettunud. Kuidas üldse saab nii olla, et keegi on nõus elama mehega, kes ta koerale süüa-juuagi ei anna, rääkimata õues käimisest. See on minu jaoks ajulage, sest minu jaoks on see iseenesestmõistetav, et kui mul on MINU loom, siis on ta ikka eeldatavasti mulle kallis ja tähtis.

Ma ei tea, kas mina olen õige inimene seda üldse kommenteerima, kuna nagu kõik mu lähedasemad inimesed teavad, olen ma ikka üsna kassinaine. Aga õnneks on minu peika ka kassinaine.. aga mees. Noh, kassimees vist ei öelda? Ma ei tea.

Mulle meeldib, et S. tassib kasse mööda korterit ringi ja näitab neile kohti kõrgemal, mida nad muidu ei näeks. Mulle meeldib, kuidas S. proovib iga magava kassi peale teki panna ja eriti mulle meeldib see, kuidas ta neile onne ehitab ja tema üüratu pettumus, kui kassid nende sees olla ei taha.

Ma ei kujutaks ette elu mehega, kes mu kassi tuima näoga diivanilt maha lükkaks. Ma pakiks koheselt kokku kõik mehe asjad, kui ma kuuleks, et ta mu kõõškad nälga on jätnud ja ma annaks mehele nuga, kui ta mu kiisusid lööma peaks.

Minu jaoks on see võrdne sellega, et kujutle, et sul on laps. Okei, mõned ei pea kujutlema, mõndadel juba on laps eksole. Ja kujutage ette, et te saate endale uue mehe, kes last kui nartsu kohtleks. See ei oleks ju normaalne eks? Te ju ei aktsepteeriks seda, eks? Siis jumala eest, miks peaks keegi endale üldse sellist tuima ja südametut meest tahtma. Kui loom on sinu elus, siis sa ei viska teda ju sellepärast tänavale, et uuele kutile loom ei meeldi. Seega peaks antud artikli autor tänavale viskama hoopis mehe, sest nagu kogemus näitab, on maailmas ka palju loomaarmastajaid!