Tuli kohe see lugu pähe, kui ma hakkasin seda postitust kirja panema. Ühesõnaga käisime täna Dakiga uhkelt oma esimeses postitantsutrennis ja kujutage pilti – I CAN FUCKING DO IT?! Ma arvasin, et ma kukun kohe ennast vähemalt vastu posti vigaseks ja Pia näidatud graatsilisusest jääb miljon aastat puudu, aga tegelt kukkusin vaid ühe korra potsti maha. Ülejäänud aja tegin uhkelt spinne ja asju. Aga ma parem näitan pilte:
Pange tähele, et ma tean küll, et varbad on vales asendis, aga tuleb andeks anda, see oli mu esimene kord ja esimene tiir!
Siin ei ole ma kindel, kas see on juba see teine spinn, kus jalad PIDIDKI risti olema, või tegin ma seda lambist ja omal algatusel, ehk siis valesti 😀
Siin üritab Pia mulle näidata, kuidas ma peaksin lambist sinna posti külge oma kintsudega klammerduma ja siis käed lahti laskma. Olin skepitiline..
Alguses ei julenud ikka hästi käsi lahti lasta – üsna niru oleks posti kõrvale surnuks kukkuda.
Ja nüüd pange tähele mu “ah jumala megasuva on siin nõnda hängida, KÄED LAHTI”. Aga tegelt tahtsin oma kintsudele pai teha, ses nad niiii hirmsasti valutasid 😀
Ja see oli vist see koht, kus ma ka lõpuks siruli lendasin.
Igatahes, wow, see oli täiega fun. Ilmselgelt, sest juba homme lähen mina sinna tagasi ja õpin veel mõne spinni või rippumise või hängimise. Eks ole vaja endale ikka mingi oskus ära õpetada, juhuks kui see kirjaneitsiks olemine kopa ette viskab. Või mis?
Kommentaarid puuduvad