Lood on niimoodi, et juba kaks nädalat olen pmst haige olnud ja ikka veel ei suuda vabaneda oma nohust-köhast. Ega vast see asja paremaks ei tee, et ma K. juba ammuilma nakatasin ja nüüd arvatavasti tema mind igapäevaselt vastu haigeks teeb. Aga ei heiduta, vähemalt olen elus.
Ja kuigi teha ei viitsi mitte midagi (peale hommikutraditsioonide ja kaisus vedelemise), siis ikkagi lähen emmega kinno kultuurne olema ja kella kuueks trenni surema.
Üldiselt on kõik ikka hästi. Olenemata sellest, et osad tõbrased (sõber pluss tõbras) ajavad teinekord närvi ja sellest, et teinekord olen ise tõber(?).
Kommentaarid puuduvad