Kuna eile olin jälle usin ja käisin jooksmas, siis täna võtsin tööle igaks juhuks trenniasjad kaasa. Noh, et äkki lähen hulluks ja viitsin peale tööd veel trennigi minna. Nõnda läkski. Vaatasin, et kell viis hakkab mingi trenn nimega EasyFit. Mõtlesin, et oo kui glamuurne, kergelt fit’iks tahaks ikka nagu saada. Läksin siis kohale ja terve riietusruum oli vanainimesi täis. Ei, ma ei mõtle teid, mu 30-aastased something ISH sõbrad, vaid ikka nagu full on “olen kellegi vanavanaema” sort of thing.
Tädid olid megasõbralikud ja küsisid, kuhu trenni ma lähen. Mina vastasin uhkelt, et EasyFit’i ikka. Nemad imestasid, et siin olevat ju vaid üks saal, aga mis seal ikka. Rääkisid, et on lausa 20 aastat oma võimlemistrenni teinud üheskoos ja neil selline tore punt ja…
…ühesõnaga selgus ukse taga, et EasyFit on nende trennile alles hiljaaegu nimeks pandud. Nemad seda ei teadnudki. Nemad kutsuvad ennast vanadaamide võimlemisrühmaks. No enivei, kui ma juba seal olin, siis kihistades otsustasin ka nende väiksesse võimlemisrühma jääda. Mõtlesin, et asi see nüüd siis ei ole.
Algus oli ERITI naljakas. Tegime sellised harjutusi, nagu umbes lasteaias väiksed lapsed teevad ja minul oli nalja nabani. KUNI ma avastasin, et ma lihtsalt ei suuda enam kaasa teha ja olin läbimärg ja võhmal. Samal ajal vaatasin, kuidas minu kõrval treeniv vanatädi, kes välimuse järgi kolme jalaga hauhas oli, energiliselt jalaga üles alla vehkis.
Eriti armas oli see, et see treener seal aina õpetas mind kui väikest latsekest. Umbes nagu vanaema annaks sulle trenninõu. Õpetasid kõik seal pundis mulle õigeid liigutusi ja pärast trenni saime kõik käsikäes oma haiget puusa kiruda. (Jep, mul on puus pekkis ja käib liigesest välja, who knows why).
Kõik tädid kutsusid mind ikka reedeks tagasi ja samuti kiitsid Naistelehte. Olevat teine alles väärt kraam.
2 kommentaari
awww, nii nunnu. Lähed ju? Onju? 😀
täna ei jõua, ehk esmaspäeval 😀