Mulle meeldib öelda pigem jah kui ei. Sest ei öelda on nõme. Siis keegi alati pettub, halvemal juhul isegi solvub või hakkab edasi pushima teemat, mida sa üldse ajada ei viitsi.
Nõme on see ka, et kui mind pushida, siis ma teinekord ikka olen lõpuks läbi ussim*nni nõus ja siis juhtub üks kahest:
a) ma teen selle asja jorisedes ja elu vihates ära
b) ei tee kunagi seda ära ja inimesed on ikka upset
Raske on see elu noh
Kommentaarid puuduvad