Nii mõnna on olla. Kurg on lihtsalt nii nii usaldavalt ennast vastu mind surunud ja iga kord, kui ma sosistan “Kurg”, siis ta vastab mulle kurrrr. Ainult g-tähe hääldamine on puudu sellest, et ta oma nime oskaks öelda.
Kui ma ta kõhtu sügan, siis selili olles sirutab ta kordamööda oma käpakesi üles alla, nagu sõtkuks õhku. Vahepeal unustab ta ühe käe üles ja siis näeb ta välja nagu ta:
a) mängiks Hitlerit
b) oleks koolitunnis ja tõstaks kätt megakõrgele nagu nerd õpilane, sest ta ju ometi teab vastust.
Oh, kui väga ma seda Kurekest armastan.
Nüüd mul süümekas, et kiidan siin Kurge, aga alles eile tsillsime me Jossiga ja meil oli nii mõnus hetk, kus ma pressisin oma nägu ta kasukasse ja siis ta kurrus ja kõik oli imekaunis…kuni ta mu silmamune peast välja küünistada otsustas.
See ongi Kure ja Jossi paitamise erinevus – Jossi paitades on sul lõpuks kahju, et sa alustasid (sest 99% juhtudest ta lõpuks ikka ründab) ja Kurge paitades on kahju lõpetada. SEST TA ON NIII ARMAS. Aga ikka Joss on ka 😛 (Ei saa ju ainult dissida ka. Mis siis, et douche on, ikka armastan teda!)
Ja kolmandana pean ma jälle kiitma kallist K’d, kes on lihtsalt nii võrratu, et ma ei oska siia isegi mitte midagi rohkem kirjutada, kui et ta mu nii õnnelikuks teeb, et ise ka ei usu.
Mõnikord on nii, et alles siis kui sa saad aru kui sitt on mingi asi, näed sa kui hea on hoopis miski muu. That’s life.
Kommentaarid puuduvad