oi

Tahaks oma blogist kõik negatiivse hala ära kustutada ja keskenduda pigem õnnelik olemisele. Selles tundub olevat midagi ääretult…võimatut? KES on tänapäeval veel õnnelik, ah?

Aga mina tahaks.

Esiteks, kuna eilse ja tänase peale olen ma kokku pissinud kolme pulga peale, mis kõik mulle teatasid, et mu sees on tulnukas. No tegelikult ei ilmunud testidele vilkuv kiri “you have an alien inside of you!”, aga no saate aru küll, eks. Ja teiseks.. No ma arvan, et tegelikult piisab esimesestki.

Ja ma tahaks olla megaõnnelik. Ma juba olen tegelikult, mingis mõttes, aga mulle tundub, et on ääretult vale olla õnnelik. Et samal ajal, kui ma võiks olukorrast leida 3744 asja, mis võiksid olla paremad, siis ma tahaksin olla rahul sellega, mis on. Aga ma ei tea, kas ma oskan.

Pluss ma tahaks IGA ASJA PEALE NUTTA. Ma oleksin võinud võtta seda vihjena, kui ma üks hommik pisara poetasin, et Kurg, keeleotsakene suust väljas, mul kaisus magas. Või siis, kui ma vaatasin umbes minutipikkust lõiku meeleheitel koduperenaistest, kus Lynette ja Tom ära leppisid ja reaalselt RÖÖKISIN nutta. Aga see selleks. Ma tahan olla õnnelik ja nutta.

Mingi osa minust tahaks, et see seik oleks ainult minu oma. Siis ma ei peaks tundma seda hirmsat süüd, mis minu rõõmu kuidagi tappa tahab. Mitte, et K. üldse kuidagi öelnud oleks, et ma peaksin ennast süüdi tundma, aga ma teadsin, et see ei olnud ju nii mõeldud. Ja see, et MINA nüüd ütlen, et tavai, mis minu sees, see minu oma, siis teen nagu mina selle valiku. Ja K, tahab ta siis või mitte, peab sellega kaasa tulema ja leppima.

Eks ta ju tegelikult ei PEA, aga kuna ta on selline, nagu ta on, siis ta teeb seda. Ja ma kardan, et ta leiab end umbes aasta pärast olukorrast, kus ta salamisi vihkab mind ja mu tulnukat, selle eest, et ta ei saa enam teha “neid haigeid ja lahedaid asju, kuhu lapsi kaasa võtta ei saa”. (Jah, see kõlab nagu jutt käiks 6 päevasest sado-maso festivalist).

Ja äkki mu laps on mega douchebag? Äkki on ta lihtsalt kole? Äkki tal POLE NÄGU, SEST MA EI SÖÖ JUBA EILSEST FOOLHAPET?! Äkki ma leian end ühel hetkel ihuüksinda? Äkki mu ema raiub mu jalad maha, kui ma talle olukorrast räägin (ok, ma tean, et seda ei juhtu, see oleks üsna imelik). Äkki ma lähen megapaksuks? Äkki ma olen siis surmani paks ja rõve ja no loomulikult üksik, kes sellist ikka tahaks (lisa sinna juurde veel, et lapsega ka). Äkki ma ei olegi rase ja kolm testi valetavad mulle näkku? Äkki ma ei kasva kunagi suureks? Äkki Joosep tapab mu lapse ära?   Äkki on K. juba praegu Kuubale põgenenud, sest ta ei võta mu kõnet vastu ja..

Ok, ma juba jälle tihun nutta. Ma jätan selle õnnelikuks olemise homseks.

Pildist nii palju, et ma otsisin sellist sobivat pilti ja vaatasin seda ja mõtlesin, et see vist ei ole rasedatele inimestele sobiv huumor. OH GOD, ma ei kasva kunagi suureks.

Niiet see pilt on siin ainult, et teile näidata, et ma ei valiks viisaka rasedana inimesena sellist pilti 🙂

EDIT: Nüüd, miljon aastat hiljem, või siis paar kuud, on üsna imelik näha, kui paanikas ma olin 😀