ükskord istusin ma trollis

Kui nüüd päris ausalt öelda, siis sellest ajast saati, kui ma teada sain, et ma rase olen, ei olnud ma kordagi paanikasse läinud. True, ma kartsin ehk natukene teiste inimeste reaktsiooni, oma ema suhtumist ja muid selliseid üsna tühiseid asju, aga ma olin endas kindel ja väga-väga õnnelik.

Kuni ma ükskord ühel hommikul trollis istusin ja ma läksin lihtsalt paanikasse. Lausa nii paanikasse, et mul hakkas süda puperdama, käed värisema ja silmadest jooksis ohjeldamatult pisaraid.

Mis hakkab tulevikus juhtuma?! Kuidas ma selle ära händelin?! Püha jumal, ma ei oska ju mitte midagi!

Veel mõtlesin ma selliseid tühisemaid asju, et tuleb uus kevad ja kevaded, nagu te ehk mind teate, on minu jaoks sellised natukene maagilised ajad. Ajad, kus ma teinekord armun ja teinekord ei armu. Ja sellised ajad, kus ma tunnen ennast kõikvõimsana ja kaunina ja võrratuna. (Kuni need armumised muidugi mu seest tapavad ja siis ma tunnen ennast absoluutselt vastupidiselt, aga see selleks, enne tuleb “olen võrratu” aeg.) “Ja appi, kes mind enam ikka tahab ja ma lähen suureks ja paksuks nagu siga ja lõpuks jään surmani üksi, sest mu rasedus (ja ka tavaline “võrratu” iseloom) mind deemoniks muudavad ja lõpuks…lõpuks söövad kassid mu näo ära ja siis lapse näo ja siis teineteise näo!” ja muud sellised ratsionaalsed mõtted.

Aga seal trollis lõppes see nii, et ma pidin maha minema ja normaalne inimene olema,  mitte tänaval ulguma, seega ma mõistsin, et ma mõtlen vaid lollusi ja elasin oma elu edasi.

Peale seda on mul juhtunud selliseid asju siiski veel. Et noh: “MIDA VITTU MA MÕTLESIN?! KAS MA OLEN IDIOOT?! MA EI SAA ENDAGAGI HAKKAMA!!”.

Ja kõige haigem on see, et iga kord kui ma nii paanitsema hakkan (okei, see on umbes kolm korda juhtunud) siis hakkab mu kõht valutama. Ja lihtsalt valutab kuni ma endale käed kõhu peale panen ja ütlen: “NALIIII….”.

Omg, it knows!

Eks ma üritan edaspidi parem olla.