rüblikud kassid

 

Võiks arvata, et kaks nõnda väikest ja tuima näoga looma on koduses majapidamises suhteliselt ohutud, aga…EI.

Hakkasin just magama jääma, kui kuulen vannitoast imelikku kolistamist. Pats-pats-pats käis aina. Ma ei viitsinud isegi vaatama minna, kassid ööd-päevad läbi leiavad midagi ekstreemselt huvitavat, millega on vaja kolistada. Keerasin teise külje ja uinusin.

Tunnnikese pärast kuulsin ma samatoonilisi patsutusi köögist, millele järgnes kohutav mustade nõude kolin. “No püha jumaaal,” ohkasin ma ja loivasin kööki. Seal see Joosep oli, kes üritas elu eest kraani tööle saada. Ju siis oli ta sedasama esialgu vannitoas üritanud ja ebaõnnestunud. Siis liikus edasi kööki, aga kraanikausis olevad nõud häirisid härrat, seega pidi ta kõik need ümber lükkama.

Seisin siis tuima näoga köögis, panin kraani tööle ja ootasin, kuni Joosep ära joob. Mulle tundus, et see kestis igavesti, sest lõpuks ütlesin ma talle: “Joo kausist, nagu teised normaalsed kassid!”, panin kraani kinni ja kebisin magama tagasi…

…et ärgata paar tundi hiljem selle peale, et mu köögis sajaks nagu rahet. Ma lihtsalt EI VIITSINUD tõusta, et näha, millega need kaks seal tegelevad ja lootsin, et nad toonikese vaiksemaks võtavad, aga selle asemel lisandus kukkuvate väikeste asjade helile veel tohutu krabin.

Miks, kassid, miks??!??

Kell oli ahju järgi 04.21 ja see tunduski olevat kassihärradele õige aeg üks öine snäkk teha. Mitte loomulikult söögikausist, vaid vaja oli natuke värskemaid krõbinaid peale. Viisakad nagu nad mul on, ei hakanud nad mind selle jaoks muidugi üles ajama, vaid proovisid ise hakkama saada.

Kui sa loomapoest ostad lahtist kassikrõbinat, siis nad panevad selle läbipaistvasse kilekotti, mille mina olin visanud kõrgele köögiriiulile. Aga kui kassid tööpinnal SEISAVAD kahel jalal, nagu eile, ulatusid nad kotini vabalt. Seega Joss oli üleval ja raevukalt näris kotti auku, samal ajal kui Kurg põrandal kukkuvaid maiuspalu sõi.  Sealt siis need rahehääled..

Jube krõbin tekkis too hetk, kui Joosep samalt riiulilt konservipakid ka maha ajas ja nad üritasid sellest kilest kahepeale jagu saada.

Hommikul oli Joosep esimesena mu voodis platsis, justkui öeldes: “Ahoi Mariann, milline kaunis hommik, ehk peaksid mulle nüüd süüa andma?:)” Ja nüüdseks istub ta mu käe peal, et ma teile seda siin kirja panna ei saaks.

Sest hinges tahavad kassid alati head.

                                                                                           “Minu meelest seda küll kirja panna ei maksa!”