Tõmbasin enda telefonist pildid arvutisse, et endale telefoni ruumi tekitada ja leidsin sealt natuke pilte, mida ka teiega jagada. Et siis nautige aga pealegist.
Ükskord otsustasime sõbranna K’ga, et oleme mega kunstilised ja hakkame maalima. Mina imestasin, miks ma varem sellega juba tegelenud pole ja ma usun, et te nüüd pilti vaadates mõistate. Pildi nimeks panin ma igatahes “kevad” ja olin ikka natuke rahul endaga. Vähemalt tegin midagigi.
Peika tõi mulle ühel õhtul kingituseks beebiraamatu, millesse ma kohe õhinaga esimese pildi kleepisin. Kuigi kink oli ise imearmas, oli seal sees nii mõnigi kummaline koht. Näiteks tulp: “minu esimene lonks kohvi”. Kui tihti joovad beebid kohvi?! Ja siis seal oli ka koht “minu esimene jalutuskäik käimisrihmadega”. No igatahes ei kavatse ma oma lapsele rihmasid ümber panna, kui ma isegi kassidele sellist alandust ei suuda teha. Aga mõte oli imetabaselt armas, eks?
Ja ükskord grillisime me Daki pool, kus olid ka Katu ja Kardo ja ka Otto ja korraks ka Naabrinaine. Jah, ta on tõepoolest olemas. Kuid loomulikult mitte pildile jäädvustatud, NII olemas ta ka ei ole.
Pärast ehtepostituse tegemist leidsin voodi kõrvalt maast veel sellised asjad. Roosad roosikesed on pärit vist Seppeläst, kuldse baleriini leidsin Tenerife lennujaama pingilt ja kassikee ostsin ma…kuskilt. Ma ei mäleta enam kust 🙁
Ükskord tegi Katu must pilti ja ma hakkasin täiega naerma, kui ma seda vaatasin. Pildilt vaatab ju vastu täielik sitahaisunägu!
Ja üks teine kord panin ma oma pikendused Kardole pähe. See oli ta enda soov…peaaegu, seega ei toimunud kellegi kiusamist siin majas.
Siis oli siin vahepeal Kardo hea sõbra sünna, kelle auks aitasin mina kooki teha. Tegelikkuses kuulub kogu au Kardole – kook oli tema idee ja tema looming, mina olin nii kindel, et nii uhke koogiga ma hakkama ei saa ja keeldusin lausa koogi tegemisega aitamast. Lõpuks ikka tegime koos kooki, nagu vanad pagarid.
Ostsime siis poest tumedast ja heledast biskviidist koogipõhjad ja hakkasime meisterda, umbes nii:
Sinna vahele läks siis maasika-kohupiimakreemi ja apelsine ja banaane ja virsikuid ja kiivisid ja kõike head ja paremat. Maitses muidugi imetabaselt.
Madise koer oli üsna mõnna, ainult, et ta tahtis mind ära süüa.
Siis ma muretsesin selle üle, et kõhule ei tohi vist päikest võtta? Lahendus varnast võtta!
Avastasin Madise juures, et ma olin enda osadelt küüntelt laki maha nokkinud (jah, täpselt nii ebadaamilik olengi) ja palusin Madiselt lakieemaldajat ja küünelakki. Soovivärv oli midagi punakat ja minu meelest tegi ta meesterahva kohta nii ilusa valiku! Kaunis päikseline värv. Sally Hanseni oma oli vast. Ehtisin ennast niisama võõraste sulgedega.
Kommentaarid puuduvad