RASEDUS

Nii raske on olla südamlik ehk sa olid enne rasedust jumala normaalne eit

24. mai 2013

anq6wBV_460s

Ma ei ole kunagi olnud suur kallistaja ja patsutaja. Ehk on asi minu perekonnas. No ei olnud meil seda musitamise-kallistamise kommet sees ja nõnda olen ka mina olnud selline…külmavõitu?

Ma ei tahaks tegelikult öelda nii, sest hinges olen ma kõige suurem kudrutaja ja kallistaja ja kaisutaja, keda te näinud olete, aga see kehtib ainult mu kassidele ja peikale. Austraalias elades oli see mulle esialgu nii ebameeldiv, et inimesed mind põsele musitama tulevad – ma tahtsin neid oma privaatruumist siiski eemale hoida. Lõpuks harjusin ma sellega aga ära ja musitasin kõiki nii et vähe ei olnud. Tulin aga tagasi Eestisse ja olin vana mina juures tagasi, ehk siis inimesi kallistama ei kippunud ja sain rahus oma mugavustsioonis edasi olla.

Ja mis siis nüüd. Rase naine peab ikka kõike oma elus muutma. Ükskord kirjutasin siin blogis ropu sõna, koheselt ikka sõimu: “TULEVASED EMAD nii ei räägi!”. Muidugi ei mõtle tulevased emad kunagi ka negatiivseid mõtteid, mine kunagi närvi ega söö räpstoitu, aga see selleks. Ühtlasi avastasin ma kohuse olla südamlik, hell ja siiras. Sest noh, tulevased emad ju on.

Ja ausalt, need esimesed kirjad lapsele. Ma pidin need enda seest põhimõtteliselt VÄLJA PRESSIMA (hah, nagu ka last tulevikus :( ). Ma ei oska öelda väga kergesti, et: “Ma armastan sind”. Isegi, kui ma peaksin seda kõva häälega ütlema lootele, kes suurima tõenäosusega mind kritiseerida ei oska.

Teinekord on mul seda raske isegi peikale öelda, kuigi jällegist tean, et arvatavasti ütleks ta mulle lihtsalt, et tema teeb seda samuti ja sellega see vestlus lõppekski. Aga noh, ikkagi ei oska ja ei taha ja tundub imelik. Sest palju vähem imelik on olla südametu, tundetu ja kalk?

Mu ema on mulle rääkinud, et minu isa heitis talle aina ette, et miks ta ometi lapsega nii külm on. Mina ei mäleta küll, et mu ema külm oleks olnud. Eks me ikka teinekord musitasime ja kallistasime, pigem vist ikka vähem. Aga mulle tundub, et ma sain oma hellusevajaduse täitsa täis külll. Aga eks see ole ka inimestel erinev. Nagu ma ütlesin – ma ei tule tavaliselt selle pealegi, et oma sõpru kallistada. Jah, ma armastan neid südamest ja arvan neist vaid head, kuid miks ma peaks seda neile sellega näitama, et ma nad kinni haaran ja pigistan? Kui nad seda ise teevad, siis lähen kaasa ja ei jorise. Aga kohe kui peika tuppa astub, tahan ma ennast nagu kass talle sülle kerra tõmmata ja mitte iial mitte kuskile lahkuda. Loomulikult vaikides, sest siis läheb helluselimiit juba üle piiri :)

Ja nüüd ma siis istun ja mõtlen, et kuidas need lood hakkavad mul siis tulevikus olema? Sest on koht, kus minu muidu nii külm süda järeleandmisi ei tee ja see on mu kassid. Kui te keegi peaks kuulma, kuidas ma kõnetan Kurge, kui ma parasjagu üksi olen. Mul on häbi seda siia kirja pannagi, aga see on sisaldanud sõnu “mu rohesilmne hingehaldjas”. Või kuidas ma üritan leida korraga kümmet sõna, mis riimuvad JoosuMoosuKoosuLoosukene. A-LAN-DAV!

Ma olen vaimuhaige kassitädi, I know.

Aga noh, arvestades, et väiksed titad on armsamad kui kassid (kas ikka on?) kavatsen ma olla kindlasti täiesti häbiväärne ja olla nii armastav kui võimalik. Enamasti muidugi salaja ja mitte seda teistele näidates (proovin varjata), sest muidu saavad naised endale külge ninnu-nännutava kodukana tiitli, mida ma kohe üldse ei taha. Samas ei taha ma ka, et mu laps ühel päeval mõtleks, et miks ometi ta ema tema vastu nõnda külm oli.

Seega tuleb ****** (hirmus ropp sõna) saata need, kes hakkavad tulevasi emasid kodukanadeks narrima. Sest ehk on neil ka raske südamlik olla ja ehk nad just TÄIEGA pingutavad, sest tahavad anda endast absoluutselt kõik. Kuni tuleb mingi tropp ja ütleb: “Kuule sa olid enne rasedust jumala normaalne inimene…”.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

7 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply In. 25. mai 2013 at 04:52

    Uh, kyll tahaks seda Austraalia blogi lugeda. Sinna ma ju kunagi ei lähe, sest…
    Tänan.

  • Reply Eva 24. mai 2013 at 15:26

    Seda on küll väga kurb kuulda, et nii paljud noored (vanad) eestlased häbenevad oma lapsele (meestele, vanematele) teiste kuuldes ‘Ma armastan sind’ öelda :(

    Mis selles siis nii hirmsat ja häbiväärset on??

  • Reply Külli 24. mai 2013 at 14:06

    ma olen võõraste inimeste enda privaatruumi lubamise suhtes samasugune foobik ja raseduse ajal pidin hulluma, kui mingid inimesed pidevalt arvasid, et võib lihtsalt lambist tulla ja mu kõhtu katsuma hakata. ikka suht hüsteerilisi avaldusi tegin selle koha pealt. aga no jeesus küll, MIKS ometi peaks keegi arvama, et rasedale võib kohe käpad külge ajada??? siiamaani tulevad külmavärinad peale sellele mõeldes.
    muidu meil lapsepõlvekodus ka väga musitamist-kallistamist ei toimunud, aga praegu ise lapse ja mehega ninnu-nännutan küll, nii et küll see tuleb, loomulikku rada pidi.

    • Reply Mallukas 24. mai 2013 at 14:49

      Minu poolest katsugu mu kõhtu, see mul nii uhkuseasi, et mul pole kahju oma õnne sheerida. Kui tahavad, las hõõruvad :D

  • Reply marca 24. mai 2013 at 11:22

    Ehhh…tuttav tunne. Muuhulgas rõveda küünikuna ütleks, et kõik titad küll kassidest armsamad ei ole. Aga jah, ma olen ka seitse korda üle õla vaadanud, et keegi ei märkaks ja siis titele “need kolm sõna” sosistanud, et ta ikka teaks aga üldiselt on minu stiil kah rohkem selline “oh sa mu paks peerurullike” mitte “mu imekaunis õrn ingel”. Suurem plika pole end sellest heidutada lasknud ja käib ikka ise kallistamas ning õrnutseb hoopis viisakamas stiilis kui mina. Aga jah, ma ka ei mäleta, et mind eriti kallistatud-musitatud oleks ja nüüd kui ma haiglas olin ja ema telefonis mulle “Kullake” ütles, ehmatasin ma täiega ära, mitte et ma ei teaks, et ta mind armastab tegelikult.
    Kusjuures mõne inimese puhul on mulle tundunud, et ta tõepoolest pingutabki seda ninnu-nännu juttu teiste ees ja tegelikult kui teised selja pööravad, sõimab lapsel näo täis. See nagu hullem variant ju.

  • Reply daki 24. mai 2013 at 10:53

    Hehehee, punud pesa. Ma mäletan, kuidas ma rasedana mõtlesin, et pole iial võimalik midagi rohkem armastada kui oma kasse. Kui ma neid tavaliselt ka armastasin, siis kasvas see rasedusaegne kassiarmastus ikka täiesti üle mõistuse. Nüüd arvan, et ju see pidigi nii olema – sest nüüd saavad kassid nii palju vähem tähelepanu, see on asjade loomulik käik. Nii et patsuta neid hoolega, varsti on vähem mahti. (Ja ma juba tean, et sa ei usu seda:) Ei peagi uskuma:) Lihtsalt chillax. Oma titte tahaks koguaeg megalt pigistada. Elu lõpuni ilmselt, ma kujutan ette.

  • Reply lipsuke 24. mai 2013 at 09:16

    Öeldakse ju, et emaarmastust ei saa mitte millegiga võrrelda, et see on suurim armastus maailmas jne. Seega ma usun, et sa hakkad oma tita-beebit 100 korda rohkem veel armastama kui sa praegu üldse ette kujutad :) (Kuigi tõenäoliselt armastad sa teda juba praegu väga-väga :) )