Nii raske on olla südamlik ehk sa olid enne rasedust jumala normaalne eit

Ma ei ole kunagi olnud suur kallistaja ja patsutaja. Ehk on asi minu perekonnas. No ei olnud meil seda musitamise-kallistamise kommet sees ja nõnda olen ka mina olnud selline…külmavõitu?

Ma ei tahaks tegelikult öelda nii, sest hinges olen ma kõige suurem kudrutaja ja kallistaja ja kaisutaja, keda te näinud olete, aga see kehtib ainult mu kassidele ja peikale. Austraalias elades oli see mulle esialgu nii ebameeldiv, et inimesed mind põsele musitama tulevad – ma tahtsin neid oma privaatruumist siiski eemale hoida. Lõpuks harjusin ma sellega aga ära ja musitasin kõiki nii et vähe ei olnud. Tulin aga tagasi Eestisse ja olin vana mina juures tagasi, ehk siis inimesi kallistama ei kippunud ja sain rahus oma mugavustsioonis edasi olla.

Ja mis siis nüüd. Rase naine peab ikka kõike oma elus muutma. Ükskord kirjutasin siin blogis ropu sõna, koheselt ikka sõimu: “TULEVASED EMAD nii ei räägi!”. Muidugi ei mõtle tulevased emad kunagi ka negatiivseid mõtteid, mine kunagi närvi ega söö räpstoitu, aga see selleks. Ühtlasi avastasin ma kohuse olla südamlik, hell ja siiras. Sest noh, tulevased emad ju on.

Ja ausalt, need esimesed kirjad lapsele. Ma pidin need enda seest põhimõtteliselt VÄLJA PRESSIMA (hah, nagu ka last tulevikus 🙁 ). Ma ei oska öelda väga kergesti, et: “Ma armastan sind”. Isegi, kui ma peaksin seda kõva häälega ütlema lootele, kes suurima tõenäosusega mind kritiseerida ei oska.

Teinekord on mul seda raske isegi peikale öelda, kuigi jällegist tean, et arvatavasti ütleks ta mulle lihtsalt, et tema teeb seda samuti ja sellega see vestlus lõppekski. Aga noh, ikkagi ei oska ja ei taha ja tundub imelik. Sest palju vähem imelik on olla südametu, tundetu ja kalk?

Mu ema on mulle rääkinud, et minu isa heitis talle aina ette, et miks ta ometi lapsega nii külm on. Mina ei mäleta küll, et mu ema külm oleks olnud. Eks me ikka teinekord musitasime ja kallistasime, pigem vist ikka vähem. Aga mulle tundub, et ma sain oma hellusevajaduse täitsa täis külll. Aga eks see ole ka inimestel erinev. Nagu ma ütlesin – ma ei tule tavaliselt selle pealegi, et oma sõpru kallistada. Jah, ma armastan neid südamest ja arvan neist vaid head, kuid miks ma peaks seda neile sellega näitama, et ma nad kinni haaran ja pigistan? Kui nad seda ise teevad, siis lähen kaasa ja ei jorise. Aga kohe kui peika tuppa astub, tahan ma ennast nagu kass talle sülle kerra tõmmata ja mitte iial mitte kuskile lahkuda. Loomulikult vaikides, sest siis läheb helluselimiit juba üle piiri 🙂

Ja nüüd ma siis istun ja mõtlen, et kuidas need lood hakkavad mul siis tulevikus olema? Sest on koht, kus minu muidu nii külm süda järeleandmisi ei tee ja see on mu kassid. Kui te keegi peaks kuulma, kuidas ma kõnetan Kurge, kui ma parasjagu üksi olen. Mul on häbi seda siia kirja pannagi, aga see on sisaldanud sõnu “mu rohesilmne hingehaldjas”. Või kuidas ma üritan leida korraga kümmet sõna, mis riimuvad JoosuMoosuKoosuLoosukene. A-LAN-DAV!

Ma olen vaimuhaige kassitädi, I know.

Aga noh, arvestades, et väiksed titad on armsamad kui kassid (kas ikka on?) kavatsen ma olla kindlasti täiesti häbiväärne ja olla nii armastav kui võimalik. Enamasti muidugi salaja ja mitte seda teistele näidates (proovin varjata), sest muidu saavad naised endale külge ninnu-nännutava kodukana tiitli, mida ma kohe üldse ei taha. Samas ei taha ma ka, et mu laps ühel päeval mõtleks, et miks ometi ta ema tema vastu nõnda külm oli.

Seega tuleb ****** (hirmus ropp sõna) saata need, kes hakkavad tulevasi emasid kodukanadeks narrima. Sest ehk on neil ka raske südamlik olla ja ehk nad just TÄIEGA pingutavad, sest tahavad anda endast absoluutselt kõik. Kuni tuleb mingi tropp ja ütleb: “Kuule sa olid enne rasedust jumala normaalne inimene…”.