Mhmh, ma viskasin oma ema oma elust umbes pooleks aastaks välja, sest ta käis ja kamandas, kuidas titega tuleb olla ja kuidas teha. Algas kõik hetkest, kui laps oli poolepäevane ja me PALUSIME mitte sünnitusmajja tulla, et me saaks esimese päeva oma perega koos olla ja kosuda.. ja ta tuli ikka, sest temal kui vanaemal on ÕIGUS oma lapselast näha. Ja muidugi on tal ÕIGUS ja kohustus öelda, mida laps sööb ja millal magab ja mis riideid kannab ja mis kurat veel, sest noh, see on TEMA LAPSELAPS, eks. Millalgi viskas see kõik nii üle, et me panimegi blokki. Nüüd on laps 10 (aastat, mitte kuud) ja vanad asjad andestatud, aga mitte unustatud.
Minul on juba sündinud lapse puhul sama olukord, et ema ei mõista miks ma kõike teen nii nagu teen. Käib ringi ja kurdab kõigile ja korraldab ‘kambakaid’, et näljutan oma last kuna pole juba esimesel elukuul porgandimehu andma hakanud. Ja siis ma lihtsalt alateadlikult juba väldin neid olukordi ja kahjuks ka teda ning siis tema jälle ei mõista, mis mul JÄLLE viga on, et tema elu koguaeg põrguks teen. Aga kuna see on ilmselt mingi oluline õppetund mu elus, mille pean läbima, siis jälle katsun andestada ja selle enda seest lahti lasta…ja algab kogu ring jälle otsast pääle…
Mulle tundub üldse, et kui muude teemade kohta ei osatagi vahel midagi öelda või arvestatakse, et arvamusi on erinevaid, siis RASEDUS on see, mille kohta iga naine TEAB kõike, sest nad on ju seda kogenud. Ei saada aru, et maailm on muutunud, arvamused erinevad ja rasedused ka VÄGA erinevad..sellist ainsat tõde, mis õige oleks, polegi.. Aga mulle käib pigem närvidele see vanema generatsiooni(aga mitte ainult) pidev hurjutamine, mida kõike teha ei tohi, sest ma tahan õnnelik ja roosa rase olla! Aga see on suhteliselt raske, kui keegi sind koguaeg muretsema sunnib…ja ütleb et sa kõike valesti teed…
Luule Viilma on öelnud, et kõige rohkem halba teeb lapsele tema oma ema, kuigi tahab teha head.
Eks elu ole muutunud sinu ema (ja ka minu) noorusajast. Omal ajal tõesti ei olnud kombeks rasedusest väga vara laialt rääkida. Üheks põhjuseks oli võib olla ka hirm, et äkki võib midagi veel juhtuda. Samuti oli kombeks püüda kasvavat kõhtu võimalikult osava riietusega varjata.
Minu ema on mulle kogu aeg nõuandeid ja õpetussõnu jaganud ja jätkab seda siiani. Seepärast oma lapsi püüan võimalikult vähe õpetada. Aga võib olla nende meelest olen ma liiga osavõtmatu?
Sa ei tea iial, mida sinu laps võib sulle hakata ette heitma.
Ole tubli!
Mul vist päris internetisõbrannat ei ole, kuigi nii Sinu kui Johanna Maria blogides möllan rohkem, kui ma seda varem teeks, aga tõesti on jube abiks, kui saab kellegi samas olekus oleva inimesega arutada – ma kasutan selleks kolleegi, kes on umbestäpselt kaks kuud eespool ja paari teist sõbrannat, kes hiljuti sünnitasid.
Ehk see Su ema (näiline) ükskõiksus tuleb sellest, millest varem kirjutasid – see komme mitte väga emotsionaalne olla? Ma ise olen ka pigem seda tüüpi, et näost-näkku emotsioonid eriti ei tule.
Ja sellest liigutamise värgist – kui ma õigesti mäletan, siis me oleme pea-aegu täpselt samas graafikus ja mina tunnen küll täpi liigutamist igapäevaselt alates 2. maist (ehk 16-17 nädalast).
Ega ma oma emalt mingit suurt emotsiooni nagunii ei oota, tean teda ju päris kaua ja hästi. Lihtsalt ta ise küsib ja uurib mult asju ja siis vastused lihtsalt ei sobi.
Ah, eks ma edaspidi olen vait ja ei räägi midagi, millega ma eksida saaks. Ei tea päris täpselt, kas sellist asja on 🙂
Minu ema on mulle ka rääkinud seda kui naeruväärne on ikka see internetis sobramine ja tema omal ajal ei teadnud midagi ja jumala suva oli ja blabla. Tema omal ajal omas siis ideaalset rasedust, millega tema sõnul ei tekkinud ÜHTEGI küsmust.
Aga küsi ta käest, et mis ta uurib, kui ei huvita? 🙂 Või ütle, et Sa ei hakka rääkima, sest siis ta näägutab Su peale. (Väga lihtne on teisi niiviisi ekraani kaudu õpetada, ise inimesi päriselt tundmata. :-S)
Hoian pöialt, et saate selle kommunikatsioonihäire lahendatud – sõbrannad on sõbrannad, aga oma ema on ikka see tugisammas üldjuhul. Ja loodetavasti Sul siis see teine pool rasedusest läheb ka kenasti ja muretult, siis saate emaga rääkida, kui lihtne ja kerge kõik see lapseootusevärk on. 🙂
Kahju 🙁 Aga mulle tundub küll see tema käitumine natuke ebaõiglane ja hoolimatu. Lohutuseks aga seda, et väga võimalik, et ta ei saa ise arugi, et nii sulle haiget teeb.
nõukaaja emad pididki sellised tundetud olema, kuidas nad muidu kombinaadis õitseva sotsialismi nimel tõsimeeli rühkida oleks saanud?
minu ema on jälle selline, kes lihtsalt ei oska kuulata. silmadest on näha, et mõte uitab juba kuskil seal, et mis külmkapis on, et õhtusöögiks teha või siis koristamise järjekorra korrastamine. ega nii ka meeldiv pole kui puistad oma südant ja seda justkui seinale, sest vastuseks tuleb täiestu lambikas lause hoopis teisel teemal. olen teda pidevalt sõitlema pidanud, aga ega vanale koerale uusi trikke ei õpeta. vanemad on mul olnud pigem vastupidises mõttes eeskujuks: ma ei kavatse kunagi nii elada nagu nemad. seis on pigem selline, et mina õpetan ise oma ema ellu jääma, sest ta on nagu roosade prillidega blondiin, kes nuusutaks ainult lillelõhna ja õhkaks.ma ei saa aru, kuidas ta 3 lapsele eeskujuks sai olla. mnjah, sai, aga selliseks eeskujuks, et lapsed ei vaata austusega alt üles. o
ma lapse puhul pean ka vajalikuks kommunikatsiooni, julgustamist, kiitmist (aga mitte tühja koha peal) ja seda, mis “vanasti” vaka all hoiti: TUNDED! ja nende väljendamine!
sa peaks vast oma emale ka ütlema, kuidas sa end tunned kui ta niimoodi käitub. kui sa nuttes minema jooksed, siis ta kohe kindlasti ei mõika, MIKS sa nii teed. äkki ta siis siluks natukenegi oma suhltelmisviisi.
Hah, ma olen ka jumala tihti täheldanud seda, et räägin emale midagi ja ainukene vastus on “mhm, mhm, mhm” ja siis hakkab suva muud teemat rääkima. Lihtsalt nagu ma ajaks maailma kõige igavamat juttu.
Ma ei saa midagi parata, et ma nuttes minema jooksen, sest ma lihtsalt EI OSKA talle seletada seda. Ma olen korduvalt proovinud ja ta teeb seda ikka ja jälle uuesti. Loomulikult ikka sellepärast, et ta tahab ju head ja teab kõige paremini.
Mul on sinust natukene kahju. Sest emad on selleks, et meid mõista, meile kaasa elada ja tunda koos rõõmu beebi esimestest liigutustest. Ja üleüldse, ema peaks olema see, kes aitab ja muretseb ja peab ka sinu muresi enda omadeks. Aga jõudu ja jaksu.
Vähemalt on sul võimalus olla oma tulevasele printsessile maailma parim ema!
See selline kahe otsaga asi ka, mingi hetk tundub, et teda nagu huvitaks küll. Kuni selle hetkeni, kus ta mulle selgeks teeb, et ma ikka valesti kõigest aru olen saanud.
14 kommentaari
kurb, kui oma inimesed haiget teevad 🙁
Mhmh, ma viskasin oma ema oma elust umbes pooleks aastaks välja, sest ta käis ja kamandas, kuidas titega tuleb olla ja kuidas teha. Algas kõik hetkest, kui laps oli poolepäevane ja me PALUSIME mitte sünnitusmajja tulla, et me saaks esimese päeva oma perega koos olla ja kosuda.. ja ta tuli ikka, sest temal kui vanaemal on ÕIGUS oma lapselast näha. Ja muidugi on tal ÕIGUS ja kohustus öelda, mida laps sööb ja millal magab ja mis riideid kannab ja mis kurat veel, sest noh, see on TEMA LAPSELAPS, eks. Millalgi viskas see kõik nii üle, et me panimegi blokki. Nüüd on laps 10 (aastat, mitte kuud) ja vanad asjad andestatud, aga mitte unustatud.
Minul on juba sündinud lapse puhul sama olukord, et ema ei mõista miks ma kõike teen nii nagu teen. Käib ringi ja kurdab kõigile ja korraldab ‘kambakaid’, et näljutan oma last kuna pole juba esimesel elukuul porgandimehu andma hakanud. Ja siis ma lihtsalt alateadlikult juba väldin neid olukordi ja kahjuks ka teda ning siis tema jälle ei mõista, mis mul JÄLLE viga on, et tema elu koguaeg põrguks teen. Aga kuna see on ilmselt mingi oluline õppetund mu elus, mille pean läbima, siis jälle katsun andestada ja selle enda seest lahti lasta…ja algab kogu ring jälle otsast pääle…
Mulle tundub üldse, et kui muude teemade kohta ei osatagi vahel midagi öelda või arvestatakse, et arvamusi on erinevaid, siis RASEDUS on see, mille kohta iga naine TEAB kõike, sest nad on ju seda kogenud. Ei saada aru, et maailm on muutunud, arvamused erinevad ja rasedused ka VÄGA erinevad..sellist ainsat tõde, mis õige oleks, polegi.. Aga mulle käib pigem närvidele see vanema generatsiooni(aga mitte ainult) pidev hurjutamine, mida kõike teha ei tohi, sest ma tahan õnnelik ja roosa rase olla! Aga see on suhteliselt raske, kui keegi sind koguaeg muretsema sunnib…ja ütleb et sa kõike valesti teed…
Luule Viilma on öelnud, et kõige rohkem halba teeb lapsele tema oma ema, kuigi tahab teha head.
Eks elu ole muutunud sinu ema (ja ka minu) noorusajast. Omal ajal tõesti ei olnud kombeks rasedusest väga vara laialt rääkida. Üheks põhjuseks oli võib olla ka hirm, et äkki võib midagi veel juhtuda. Samuti oli kombeks püüda kasvavat kõhtu võimalikult osava riietusega varjata.
Minu ema on mulle kogu aeg nõuandeid ja õpetussõnu jaganud ja jätkab seda siiani. Seepärast oma lapsi püüan võimalikult vähe õpetada. Aga võib olla nende meelest olen ma liiga osavõtmatu?
Sa ei tea iial, mida sinu laps võib sulle hakata ette heitma.
Ole tubli!
Mul vist päris internetisõbrannat ei ole, kuigi nii Sinu kui Johanna Maria blogides möllan rohkem, kui ma seda varem teeks, aga tõesti on jube abiks, kui saab kellegi samas olekus oleva inimesega arutada – ma kasutan selleks kolleegi, kes on umbestäpselt kaks kuud eespool ja paari teist sõbrannat, kes hiljuti sünnitasid.
Ehk see Su ema (näiline) ükskõiksus tuleb sellest, millest varem kirjutasid – see komme mitte väga emotsionaalne olla? Ma ise olen ka pigem seda tüüpi, et näost-näkku emotsioonid eriti ei tule.
Ja sellest liigutamise värgist – kui ma õigesti mäletan, siis me oleme pea-aegu täpselt samas graafikus ja mina tunnen küll täpi liigutamist igapäevaselt alates 2. maist (ehk 16-17 nädalast).
Ega ma oma emalt mingit suurt emotsiooni nagunii ei oota, tean teda ju päris kaua ja hästi. Lihtsalt ta ise küsib ja uurib mult asju ja siis vastused lihtsalt ei sobi.
Ah, eks ma edaspidi olen vait ja ei räägi midagi, millega ma eksida saaks. Ei tea päris täpselt, kas sellist asja on 🙂
Minu ema on mulle ka rääkinud seda kui naeruväärne on ikka see internetis sobramine ja tema omal ajal ei teadnud midagi ja jumala suva oli ja blabla. Tema omal ajal omas siis ideaalset rasedust, millega tema sõnul ei tekkinud ÜHTEGI küsmust.
Palju õnne talle 😀
Aga küsi ta käest, et mis ta uurib, kui ei huvita? 🙂 Või ütle, et Sa ei hakka rääkima, sest siis ta näägutab Su peale. (Väga lihtne on teisi niiviisi ekraani kaudu õpetada, ise inimesi päriselt tundmata. :-S)
Hoian pöialt, et saate selle kommunikatsioonihäire lahendatud – sõbrannad on sõbrannad, aga oma ema on ikka see tugisammas üldjuhul. Ja loodetavasti Sul siis see teine pool rasedusest läheb ka kenasti ja muretult, siis saate emaga rääkida, kui lihtne ja kerge kõik see lapseootusevärk on. 🙂
Kahju 🙁 Aga mulle tundub küll see tema käitumine natuke ebaõiglane ja hoolimatu. Lohutuseks aga seda, et väga võimalik, et ta ei saa ise arugi, et nii sulle haiget teeb.
Ega ma ei arvagi, et ta meeelega seda teeb, aga noh, teeb ikka.
nõukaaja emad pididki sellised tundetud olema, kuidas nad muidu kombinaadis õitseva sotsialismi nimel tõsimeeli rühkida oleks saanud?
minu ema on jälle selline, kes lihtsalt ei oska kuulata. silmadest on näha, et mõte uitab juba kuskil seal, et mis külmkapis on, et õhtusöögiks teha või siis koristamise järjekorra korrastamine. ega nii ka meeldiv pole kui puistad oma südant ja seda justkui seinale, sest vastuseks tuleb täiestu lambikas lause hoopis teisel teemal. olen teda pidevalt sõitlema pidanud, aga ega vanale koerale uusi trikke ei õpeta. vanemad on mul olnud pigem vastupidises mõttes eeskujuks: ma ei kavatse kunagi nii elada nagu nemad. seis on pigem selline, et mina õpetan ise oma ema ellu jääma, sest ta on nagu roosade prillidega blondiin, kes nuusutaks ainult lillelõhna ja õhkaks.ma ei saa aru, kuidas ta 3 lapsele eeskujuks sai olla. mnjah, sai, aga selliseks eeskujuks, et lapsed ei vaata austusega alt üles. o
ma lapse puhul pean ka vajalikuks kommunikatsiooni, julgustamist, kiitmist (aga mitte tühja koha peal) ja seda, mis “vanasti” vaka all hoiti: TUNDED! ja nende väljendamine!
sa peaks vast oma emale ka ütlema, kuidas sa end tunned kui ta niimoodi käitub. kui sa nuttes minema jooksed, siis ta kohe kindlasti ei mõika, MIKS sa nii teed. äkki ta siis siluks natukenegi oma suhltelmisviisi.
Hah, ma olen ka jumala tihti täheldanud seda, et räägin emale midagi ja ainukene vastus on “mhm, mhm, mhm” ja siis hakkab suva muud teemat rääkima. Lihtsalt nagu ma ajaks maailma kõige igavamat juttu.
Ma ei saa midagi parata, et ma nuttes minema jooksen, sest ma lihtsalt EI OSKA talle seletada seda. Ma olen korduvalt proovinud ja ta teeb seda ikka ja jälle uuesti. Loomulikult ikka sellepärast, et ta tahab ju head ja teab kõige paremini.
Mul on sinust natukene kahju. Sest emad on selleks, et meid mõista, meile kaasa elada ja tunda koos rõõmu beebi esimestest liigutustest. Ja üleüldse, ema peaks olema see, kes aitab ja muretseb ja peab ka sinu muresi enda omadeks. Aga jõudu ja jaksu.
Vähemalt on sul võimalus olla oma tulevasele printsessile maailma parim ema!
See selline kahe otsaga asi ka, mingi hetk tundub, et teda nagu huvitaks küll. Kuni selle hetkeni, kus ta mulle selgeks teeb, et ma ikka valesti kõigest aru olen saanud.