Sattusin täna Valdeku tänva Maximasse, kus juhtusin pealt nägema intsidenti, mis näitas üsna eredalt, kuidas Maxima oma kiiresti vahetuvat (nüüd nägin jälle ühte põhjust, miks täpselt) töötajaskonda kohtleb -ikka sõimu ja kätega kallale minnes.
See toimus täpsemalt täna (2. juuni), umbes kell 18.00. Olin mina siis rahulikult Maxima järjekorras, kus märkasin kohe, et kassapidajal oli üsna hirmunud pilk ees. Miks tal see hirmunud pilk oli, sain ma ka koheselt teada. Ei kuskilt ilmus vaese õpilase taha vihane, võiks lausa öelda, et hüsteerias, tumedapäine naine. Nimeks oli sellel naisel Tamara, nagu ma kohe meelde jätsin.
“MIS VIGA ON?” röökis Tamara vaese kössis õpilase kohale kummardudes ja kassaaparaadi ekraani vahtides.
“Eee..ei midagi ei ole viga. Ma ei ole kutsunud,” vaatas õbluke noor neiu kabuhirmus. Ta päriselt kah nägi välja, nagu ta hakkaks kohe nutma või jookseks minema.
“MA KÜSIN MIS TA ÜTLEB?” möiratas Tamara uuesti.
Kassapidaja ei saanud midagi aru. Pikk järjekord inimesi vaatas toimunut peal ja naine, kes just oma kauba eest maksta tahtis, enne kui tumedapäine närvihaige välja kardas, ei saanud kohe üldse midagi aru.
“Ma ei tea….ma ei ole kutsunud…” ütles ta uuesti vaikselt.
“MIDA TA ÜTLEB??”, haaras nüüd Tamara kassapidaja käest ja pressis selle vastu ekraani.
“Kas raha tahab kasutada. Kas te Maxima raha tahate kasutada?” piiksatas ta küsides maksta soovijale.
Tamara hoidis kiitsaka kassapidaja käest võidukalt ikka kinni, nagu see oleks ta sõjatrofee.
Siis ma mõtlesingi, et see küll väga kena käitumine pole. Ütlesin seda ka Tamarale, et leian, et tema käitumine on väga-väga ebaviisakas suhtumine enda töötajatesse. Nagu tema nimesilt ütleb, oli see naine nende VANEMMMÜÜJA! Ehk siis see on naine, kes peab välja treenima uusi töötajaid ja on otsustanud kasutada selleks röökimist, alandamist ja kätega kallale minemist – vähemalt kümnekonna inimese ees. Ja oh ime, Maximale paistab see ju sobivat, kui nad sellise inimese SELLISELE ametikohale on pannud, eks ju?
Minu kommentaari peale oli Tamara põlglik: “Kui te ise peaks sellist kolm päeva taluma…” ohkas, rehmas käega ja tormas minema sama kiiresti, kui oli ilmunud.
“Ta on kogu aeg selline,” ütles mulle tasakesti minu taga seisev vana naine. “Ma käin siin iga päev ja ta on kogu aeg selline,” kordas naine mulle uuesti.
Hirmunud kassapidaja ei kostnud intsidendi peale midagi. Ju oli juba oma kolmandaks päevaks harjunud, et tema “koolitus” just sellise suhtumisega toimub – nagu koeraga. (Olgem ausad, ma ei käituks ealeski oma koeraga nii!)
13 kommentaari
Mina läksin Maximasse tööle olude sunnil. Olin võtnud koolist akadeemilise aasta, püüdmaks õppevõlgu tasa teha ja töökoht oli mõeldud selleks, et saaksin võõras linnas, kodukohast kaugel ise ära elatud. Kooliga jooksid asjad mingil hetkel rappa, sest Maxima haaras mu ihu ja hingega, täiesti tõsiselt kohe.
Emotsionaalse inimesena ei suutnud ma olla selline tore ja hea kassapidaja nagu võiks, ma solvusin kähku pisiasjade peale ning kui sattus ette olukordi (ja neid oli ikka päris piisavalt), kus kauba hind kassas ja saalis erines ning klient mulle ütles, et teil on hind vale, siis ma tundsin end selles reaalselt süüdi, et jah, ma vastutangi selle eest, et tootel pole soovitud hinda.
Ühel hetkel võtsin end kokku ning tulin sealt töölt ära. Võimalik, et selles mängis suuresti asjaolu, et ma olin avastanud, et olen rase ning tahtsin pääseda ja oma ihus kasvavale lapsele pakkuda rahulikumat keskkonda. Võimalik on ka see, et mu elukaaslane leidis, et mul oleks parem sealt ära tulla. Täiesti võimalik on seegi, et see oli vale otsus, sest ma oleksin võinud ju seal tööl olla vähemalt jaanuarini (laps sünnib aprillis), aga ma reaalselt ei suutnud rohkem.
Ega need koristusfirmad jne ka paremad ole. ISS näiteks saadab inimese enne katseaja lõppu lihtsalt nahh** ,et jumala eest ei peaks hakkama rohkem palka maksma. Sõbranna, kes Maximas töötas, tuli ära ja pidi närviarsti juurde minema… näiteid oleks oi-oi kui palju.
Pean ütlema, et ka minu kodu lähedal asuvas Maximas on just väga toredad ja teineteist rõõmuga abistavad töötajad, käin iga päev hea meelega seal, tuttavad naeratavad näod (Tallinn, Nõmme tee maxima)
Kusjuures ma nägin oma kodu lähedal Maximas (Tartus Raadil) vastupidist olukorda: üks näost üha punasemaks minev müüjaõpilane oli saanud järjest mitu klienti, kellel oli mingi keeruline kaup, mille koodi pidi teiste käest küsima – ja need, kellelt ta küsis, olid igatahes sõbralikud. ja kui ühelt alkoholipudelilt ei tulnud turvaelement maha, siis tuli sama sõbralik turvamees, kes selle pudeli küljest kätte sai. Keegi ei räusanud, ei kannatlik saba ega õpilase abistajad. Kohe rõõm oli vaadata.
Oma närvide säästmiseks ma loobusin juba ammu Maxima poes käimisest, kuigi see on mu kodule kõige lähemal. Iga kord sai sealt ainult negatiivseid emotsioone.
Närv võib krussi minna, aga kui sa oled JUHATAJA, siis sa pead olema piisavalt professionaalne, et rahulikuks jääda, muidu pole sel juhataja kohale asja.
Mulle meeldib Sandra kommentaar: “…kahe käega selle poolt…” So much pun.
Ja olen rahul nii üldiselt, et Maximas pea üldse ei käi.
Eks hulle on igal pool. Ja olles 17a tööandja ma tean, et keskmine töötaja võib närvid krussi ajada küll juhatajal, mõtlen siis palju keskmisi töötajaid, mitte vaid üks. Aga õigustada loomulikult ei saa sellist käitumist ja tore, et kohe Maxima juhtkonnale teatasid.
oi, mina arvan, et juhtkond teab väga hästi, mis toimub ning on ka kahe käega selle poolt! vähemalt selline mulje jäi juba sellest artiklist: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/ma-olin-maxima-ori.d?id=56864916&fb_action_ids=560738177290955&fb_action_types=og.recommends&fb_source=other_multiline&action_object_map={%22560738177290955%22%3A10150283969020963}&action_type_map={%22560738177290955%22%3A%22og.recommends%22}&action_ref_map=[]
pole seal vägivalda mainitud, kuid suhtumine… see on midagi müstilist, milline see seal on..
Ma arvan ka, et shokina see neile just ei tule jah.
Soovitaksin ka Maximale edastada selle situatsiooni kirjelduse, ehk juhtkond ei teagi, mis reaalselt toimub.
Esimese asjana saatsin selle postituse ka nende personaliosakonda.
Heh, vaevalt, et nad midagi teevad. See, mis seal toimub, on jube. Saatsin just hiljuti ka sinna personaliosakonda kaebekirja seoses ühes muus linnas toimunuga. Nimelt oli just lõppemas alkoholimüük, kaks kassat avatud, hulk alkoholiga end elus hoidvaid närvilisi inimesi järjekorras ning paks üle keskealine blond turvanaine, kes vaeseid müüjaid vihaselt piidles. See turvamees (naismees) viibutas ikka eriti vihaselt kätt ja tundus linna alkohoolikutele ja muudele, kes ise varem oma varusid täiendama ei taibanud minna, väga sügavalt kaasa tundvat. Peale vaeste müüjate sai pähe üks heledapäine noormees, kellele turvaelajas siis nagu möödaminnes haukus:” sa ka tekitad siin järjekorda, kogu aeg käid ostmas!” Et nagu – käige vähem poes või? Või et “Uhke alkohoolikute üle!”? Sellele turvanaisele ma ise ei julgenud midagi öelda, tegemist oli minust nii umbes 5 korda suurema olendiga, kuid poisile ütlesin küll, et nii ta ei tohiks endaga lasta käituda ning et rääkigu võimalusel juhatajaga. Minu kaebekirjale pole siiani vastust. Tere-tere riik riigis!