Mu tähelepanu juhiti minevikuRentsi mega vana postituse peale, kus ta seletab, miks ta lapsi saada ei tahaks (veel, tol ajal). Loen ja nutan. Jagan ka teiega asju, millest oskan midagi kaasa öelda:
- esmalt paar kuud oksendamist – Jah, been there, done that, sellega Rentsikene tõesti mööda ei pannud.
- seejärel paar kuud vaikust ja vähemalt kuu aega, kus sa tunned, et sul on veskikivi kaelas, sa ei saa öösiti magada, ei jõua liigutada, ei saa ise oma kingapaelugi siduda ja soovid, et see laps lõpuks ometi käes oleks – Mul SELLINE veskikivi veel kaelas ei ole, aga juba ähin ja puhin ennast voodis ringi rullides keskmiselt rohkem. Eriti rõve on siis, kui sa öösel kaua külili oled ja siis selili pöörates kõht uuesti tagasi õigesse kohta läheb. Siis on MEGA rõve. Aga noh, eks saab minna vaid hullemaks.
Ja nüüd järgev jutt on see, mida räägivad mulle pmst kõik mitte rasestatud inimesed. Ehk siis they try to scare the shit out of you!
- seejärel sünnitus, mis esimesel korral võib kesta kuni 48 tundi ja paneb sind oma eelmist soovi kahetsema
- seejärel õmmeldakse su lasteväljutusava jälle koomale (sest see on rebenenud) ning sa saad taas rõõmsalt seksielu alustada – eeldusel, et su mehele meeldib ämbrisse panna ning sa ei kuulu selle 1/3 hulka eestlannadest, kelle mehel selle aja peale ammu armuke on või nende väidetavalt isegi kuni 50 % naiste hulka, kes peale sünnitust seksi vastu huvi kaotavad (kuigi on muidugi ka võimalus, et tänu hormonaalse taseme muutusele tärkab naises veel eriti suur seksihuvi)
- järgmised kuu-kaks ei tasu magamisega arvestada (mis iseenesest ei ole eriti suur tragöödia, sellega saaks kuidagi hakkama) ja KOGU su elu hakkab keerlema ümber lapse – et sõpradega kohtuda, tööd teha, kunstinäitusele minna, pead sa alati esmalt leidma hoidja või väisama ainult selliseid üritusi, kus kaelas rippuv väikelaps kedagi ei sega (kui nüüd mõni selline mamma praegu seda postitust loeb, siis – palun, ärge järgmine kord oma last balletti vaatama kaasa võtke!!! Ma küll mõistan, et ka Teil on õigus kultuuri nautida, kuid see ei ole minu õigusest kuidagi suurem ja kui Te sel viisil ettekavatsetult teiste inimeste elamust rikute, olete te selle ära teeninud, et ma Teile rõdult pähe sülitan). Seda viimast õnne enamasti eriti üle aasta ei jagu, sest siis hakkab laps juba iseseisvalt kõndima ning tal tuleb kogu aeg silma peal hoida.
- Kõik sinu soovid, unistused ja plaanid vajuvad tahaplaanile ning esiplaanile tungib TEMA – kõik sinu unistused saavad edaspidi täituda ainult siis, kui neid õnnestub TEMAGA ühildada või TEMA kõrvalt ellu viia
- Lisaks sellele nõuab emaks olemine kohati lausa hullumeelset pühendumist. Näiteks ei unusta ma mitte kunagi Perekoolist loetud teemat, kus lastearst soovitas emal, kelle väikelapsel oli nohu, ise tatt ta ninast välja imeda – no ma ei suuda sellist asja teha, tõesti ei suuda.
Paistab, et mind on ootamas lapse ninast tati välja imemine, Kardol aga ämbri panemine ja armukese otsimine (kui see tal muidugi juba olemas ei ole!)
Aga rääkides sellest hirmutamisest, siis ma EI SAA aru, miks inimesed tulevad mulle selliseid hirmujutte rääkima. Rents tegelt rääkima pole tulnud, täitsa ise lugesin tema kunagisi mõttevälgatusi. Ikkagi leidub selliseid, kes ise üldse mitte rasedana hakkavad mulle kohe rääkima oma tuttavate-sõbrannade kõige jubedamaid kogemusi.
KÕIGE JUBEDAMAID!
Never ei räägi keegi, et jep, sünnitus pidavat olema piece of cake!Et keegi teaks inimesi, kellel see ei olnud nii piirikas, seda kindlasti mitte. Isegi kui teavad, siis rasedatega jagavad nad ainult jutte inimestest, kes võtavad rasedusega 80 kilo juurde, rebenevad sünnitusel nabaauguni ja siis saadab veel mees ka nad persse, sest kes neid niimoodi veinitusarmisena ja välja veninuna ikka tahab. Parem võtavad veel pruukimata armukese.
Kõikidele teile asshole’idele, kes nii teevad, ütlen ma vaid seda, et JAH loomulikult ma kardan sünnitust nagu põrgutuld, EI ma ei arva, et kõik saab olema imelihtne ja võrratu ja ei, ma päriselt ka ei karda, et “ma ei jõua elus kuskile” ja jätan enda “eesmärkide poole püüdlemata”.
Ma siiski loodan, et ma saan lapse, mitte põen leukeemiat, nii et chill the fuck out!
Tulevik on tume, I say, tulevik on tume!
32 kommentaari
Mina ei mõelnud ültse sünnitamise peale, ütleks isegi, et ei kartnud. Teised muidugi rääkisid, et roomad mööda maad suurest valust jne. Aga polnud see hullu midagi väljaarvatud see hetk, kus tuli abiks võtta vaakumpump ja õmmeldi mind pea tund aega. Kuna see oli ka mul esimene sünnitus, läks see üllatavalt kiirelt, 6 tunniga oli poja käes, 4kg 150 grammi ning 52cm. Kuna ma sünnitasin üksi, oli mul niisugune tunne küll, et see oli esimene ja viimane aga nüüdseks on see mõte kadunud 😀 Abikaasa lubas kindlasti järgmine kord olla Eestis ja sünnitusel abiks olla. (Abikaasa madrus, seetõttu ka kaugel ning pooleks aastaks ära). Saad hakkama. Mina rääkisin alati kõhus titaga, et peame kahekesi ilusti hakkama saama sünnitusel, teeme ilusti koostööd jne, tundub, et toimis 😀 Võta asja rahulikult, püüa sellele vähem mõelda, et kuidas ja mismoodi, see ei aita kaasa 🙂
Minu kogemustest siis. Sünnitus kestis 1h (esimene laps), kohe kui ta väljas oli, lakkasid igasugused valud ja tagasi e tulnud (ei emaka kokkutõmbed ega midagi muud ei andnud tunda). Katki olin, aga õmblused olid peale kahte päeva pigem ebamugavad kui valusad.
Tita magas alguses nii palju et imelik hakkas. Ja ma julgeks soovitada sama mida mulle öeldi – las katsikulised käivad ära enne, kui ta 1kuuseks saab (no muidugi kui ise tahad/jaksad/julged) – sest kui ta just ei söö, siis ta enamasti magab.
Võin lohutada – on ka tittesid, kellel gaasimuresid ei ole (või siis töötas see vahel harva antav Espumisan nii hästi, ei saanudki aru) ja see ka ööund ei sega.
Tšikk 4-kuune hetkel – praegu nutab ainult siis kui on näljane, väsinud või kui tal on igav, muidu täielik rõõmulaps. Ööunne jääb kell 20, sööb 3-5h vahedega ja ärkab koos minuga umbes kell 9. Päeval magab ka kenasti, vahel rohkem- vahel vähem. Saan tehtud nii töö kui kodused toimetused (kui viitsin).
Surmaväsimus on küll vahel, aga see siis, kui päev otsa oled ühte neljakuust lõbustanud, kelle suurim soov on su sõrmi lutsutada. Siis on lapse isa koju jõudmine päris suur õnn – laps rõõmus, isa rõõmus ja ise saad ka täiskasvanud inimesega suhelda:D
Seega – jaksu sulle, nii kuidas Sina teed on õige Sinu ja su lapse jaoks ja lõpuks – kõik ei lähe nagunii nagu plaanid/ootad/teised ütlevad:D
Ah jaa, ma sain ka sünnitusjärgse depreka – seega kui nutad tühjade asjade peale, kõik ajab tigedaks, mees ei liiguta end piisavalt kiiresti ja ei loe su mõtteid kui seda tahaksid – see läheb üle. Eeldusel, et ise matsu lahti jagad, millest see tuleb. Aga noh, usun, et tead ka sellest poolest kõike.
Ehee, tati imemise kohta. Müüakse sellist toruga imurit, muideks. Et paned 1 otsa lapsele ninna ja teine on sul suus. Tatt suhu sulle EI SATU. Aga lihtsalt saad kontrollida, kui kõvasti tõmbad ja ei tee lapsele haiget. Osad lapsed leiavad, et see on lausa naljakas. Arvan, et see imur on parem variant kui öö otsa üleval olla, sest lapsel ei käi nina läbi ja ta ei saa magada.
Huumor kuubis lugemine 😀
Igatahes, olen praegu teist korda rase (paar kuud on veel jäänud) ja aru ma ei saa, millest need hirmutaja räägivad. Kui need viimased 2 kuud kõhu tassimist üle elada, siis sealt edasi mingi paari või paarikümnetunnine (see on tegelikult ainult üks hetk elust) sünnitus on küll kõige igavam osa selle lapse saamise juures. Sünnitus ja paar sünnitusjärgset kuud keeravad küll korraks elu pea peale ja võib-olla ka emotsioonid sassi, aga sealt edasi algab juba päev-päevalt elu normaliseerumine.
Kui aus olla, siis rasedana magan ma kordades halvemini ja läbi vaevade, kui mingi tite kõrvalt – kui endal on normaalne olla (st kuskilt ei pigista, ei valuta, ei kõrveta, ei tuika, keegi ei siple kõhus, saab normaalse tempoga kõndida, kingapaelu siduda, ise varbaküüsi lakkida), siis kõik muud hetkelised pisiraskused on palju lihtsamini ületatavad.
A ja seda ka, et enne sünnitust võib nagunii legda läbi tuhat sünnituslugu ja kuulata sadu sünnituslugusid, aga tegelikult, kui juba sünnitama on vaja hakata, siis pole nendest loetud lugudest kasu miskit. Iga sünnitus on omamoodi – pole ma veel kahte ühesügust lugu lugenud ja mitte üksi nendest lugudest ei ole selline nagu oli minu esimene sünnitus. See ongi kõige hirmsam – ootan teist sünnitust, aga ikka on see hüpe tundmatusse sügavikku, pole ju mingit kindlust, et teine sünnitus on kergem, raskem või samasugune.
Loodan, et jätkad kirjutamist samas vaimus. See blogi on parem kui raamat “Paksude naiste klubi”, mida vahel rasedatele soovitakse lugeda – noh, mitte tõsine rasedakirjandus, vaid selline ilukirjanduslik lugemine 🙂
need punktid “miks mitte lapsi saada” on lihtsalt need, mida meie (kes me pole lapsi saanud ja otsime põhjuseid, et neid mitte saada) põhjenduseks toome. Kui me siiski mingil hetkel sooviksime põnni, siis leiaks ilmselt sama pika/pikema blogipostituse jagu põhjuseid, miks ma tahaks lapsi saada vms… Üldised “kõige esimesed” hetked-oskused”; onni ehitamine (praegu oleks veits imelik hakata madratsite, linade, tekkide ja patjadega üle toa möllama); niiiiiii palju ägedaid lapseriideid on olemas, kui tore ostelda oleks! (kahju ainult, et 3x vähem riiet sisaldav asi kohati 2x rohkem maksab kui täiskasvanu ürp); uus tutvusringkond/klubi, kuhu ainult emad kuuluvad ja muidu lootustki pääseda poleks; maikuu teisel pühapäeval ootab võileib ja kohv ärgates voodiääres jne.
Rohkem ei jätka, sest pean endale kinnitama: äheiminalapsitaha… mitte, et ouuu, onni tahaks ehitada küll 😀 Ja vibu teha! 😀
Kle onni ehitamiseks pole last vaja, ainult enesekindlust, et ei kardaks loll tunduda. No nagu mehed – neil pole kunagi imelik autodega mängida.
Sa pole lihtsalt õigete inimeste käest küsinud. Mul oli üks sünnitustest väga vahva ja mõlemad lapsed titest saati terve öö maganud.
Lisaks on raske kirjeldada, kui võimas on tunne, kui Sa ise oma lapsega koos, mitte teda kaasa vedades, vaid koos teatrisse lähed ja pärast elamusi vahetad.
Kõik kolm sünnitust on olnud suht piece of cake, esimene sùndis kuue tunniga, teine kukkus sisuliselt käigupealt välja ning kolmas oli ka naljategu. Kusjuures esimese lapsega oksendasin ikka alguses nagu loom ja magada pole korralikult saanud juba pea kuus aastat, aga sünnitused on olnud mitte eriti märkimisväärsed. Nii et ära karda sünnitust, karda edasist elu 🙂
Fkit, mul on selline tunne, et inimeste elus muud ei näi juhtuvat ja siis on vaja sellest potentsiaalselt ekstreemsest sündmusest viimast võtta ja üksteist üle trumbata ibaga stiilis “ma olin peast perseni lõhki ja vajasin nelisada viiskend õmblust ja seks käib meloniga nüüd” või “laps tuli välja pärast 72 tundi külg ees” vm. Nagu oleks sõjas käinud. Kurat meid on maailmas seitsekomamidagi miljardit ja esiemad sünnitasid üldse vao vahele ja muldasid siis juurikaid edasi ehk jälle kõplasid, on asi nüüd, mille pärast nii kettasse minna.Mõttetu teema.
Äkki sa peaks oma tutvusringkonna üle vaatama 😛 Üldiselt võib minna igat moodi, aga no tõesti, kõige elutervem on mitte hirmujutte lugemas käia ja lihtsalt loota, et läheb kergelt. Täitsa vabalt võib minna kah. Mida see kartmine ikka muudaks 🙂
Need, kes hirmutavad on ilged tähelepanuvajadusega sitapead. Kui lapse saamine nii ilge oleks, pole kellelgi meist õde/venda või kaht last. See on rumal jutt ja kurjade muttide meeleheitlik soov feimi saada. Saab ju kenasti võikalt kirjutada/seletada ning kõik ahhetavad. Mingu parem kohaliku kultuurimaja näiteringi. Kõigil parem. Sina saada pahad pikalt ja naudi. Hirm on normaalne. Enne esimest lennureisi kardab samuti enamik. Või sõidueksamit.
Ma olen ka teadja. Võin huvilistele otse ära öelda, et teadja on zoofiil. Suht rõve.
Huvitav, kui mina rase olin, siis kuulsin ainult toredaid lugusid sünnitusest. Valikuline kuulmine? Raseduse kohta kuulsin ka ainult ninnu-nännu lugusid, mis mulle tegelikult nii väga ei meeldinud, sest mulle isiklikult absoluutselt ei meeldinud rasedus. Ma oleks nõus enne kolm korda sünnitama kui rase olema 😀
Ja lihtsalt sellise positiivse teadmisena – ma sünnitasin oma siiani ainsa lapse nelja tunniga, kusjuures tegemist oli mini-Godzillaga. Minu meelest on laps pärast üheksat raseduskuud igal juhul ebanormaalselt suur selle ava jaoks, kust ta väljuma peab, nii et ma ei näe suurt vahet, kui palju ta kaalub.
Ja tõsi ta on, kui sünnitus juba käes on, siis tuleb see ka lõpule viia, teist valikut enam pole.
Ei mõista neid õudus- ja hirmujutte. 🙂 Mul ka ainult positiivne kogemus. Esimene laps, 7kg kaalutõus kokku kogu raseduse jooksul(kuigi sõin meeletult ja kõike, mida hing ihkas), 7h esilekutsutud ja kerge sünnitus, terveks jäin – ei mingeid rebendeid, laps oli 3,3kg ja 49cm pikk ning peaümbermõõt 35cm. Ülimalt tubli ja rahulik laps… Öösel sain magada ka. 🙂 Jooga ja vesivõimlemine teevad tõesti ainult head, neid soovitaksin raseduse ajal… 🙂
Eks ma muidugi lugesin ka raseduse ajal kõikvõimalikud kohad läbi ja vaatasin videoid ka, kuid minus see ei mõjutanud midagi. Ei tekitanud hirmu ega midagi. Kui asja rahulikult võtta, on kergem. 🙂
Oot, mismõttes õmmeldakse koomale ja seejärel pannakse ämbrit? Vastuolu ju? Igatahes mingist ämbri panemisest pole ma küll kellegi puhul kuulnud ja see pigem mittesünnitanute fantaasia.
No äkki on lausa NII veninud, et isegi õmblemine ei aita, kes teab 😀
isver, ma naersin silmad märjaks selle tati imemise peale:P Tuleb tunnistada ei ole õnnestunud teha:D ja 5a enam ei tee ka vast. Ma sünnitasin esimesest valust kuni lapse rinnale saamiseni 36h kokku. Jh see on valus ja ma nutsin ka, nimelt oma ema telefoni kaudu appi:D Pressid polnud valusad, pigem nagu kakal oleks:D Aga kõige selle nn- õuduse vastukaaluks sain ma imelise väikse vääksu sülle. Lapse beebieas ma tihti nutsin, õnnest:) Ma kuulsin/lugesin ka neist õudustest enne, aga mul oli rasedusest nii kõrini, et tahtsin mis iganes valuga ta vaid sealt kätte saada:D seega läksin haiglasse juba õnnelikuna.
Seda ma olen ka enne mõelnud, et loodus ise teeb selle raseduse lõpu naistele nii ebameeldivaks, et oledki valmis ÜKSKÕIK mida taluma, et see piin ükskord läbi saaks. Oh, the joys of being a woman!
Lisaks on loodus kavalasti sättinud asjad ka pärast. Nimelt pärast sünnitust toodab naise keha mingit hormooni, mis tekitab mõnes mõttes mälukat. Noh et sa ikka veel tulevikus lapsi saaks. 🙂
Lohutuseks: tean isiklikult inimest, kelle kõik sünnitused läksid väga kergelt ja laps tuli välja nagu laps, mitte nagu mini-Godzilla, ei olnud vaja õmmelda ega midagi 😀
Arvestades Kardo suurust on üks mu TOP3 hirme saada mini-Godzilla 🙁
Kui see sind rahustab, siis mu sõbranna sünnitas kokku 7 h ja ütles, et see polnud üldse valus, vaid oli pigem selline “imelik” tunne. Lisaks ei olnud tal ka ei istumise ega astumisega oluliselt hiljem mingeid probleeme. Noortel inimestel käib see asi ikka lihtsamalt, seega ma ei näe põhjust, miks su sünnitus peaks välja nägema nagu Tarantino film. Ja ära igast foorumites ja paikades ka parem käi neid õudusjutte lugemas.
Veskikivi tunde ja seljavalu vastu soovitas ta rasedate vesivõimlemist, mis pidid väga hea olema, kuna sa ei tunne vees seda kõhu raskust ja su seljake saab ka puhata! Ole tubli ja armas edasi!
No ainult tänud kenade sõnade eest!
Ma pean tänama tunde eest, et mul on võõras tatt suus 😀
ma ei taha seda tunnet iial tunda. kuigi mu väikevend kunagi oksendas mulle suhu, kui ta titt oli.
Ma tean küll inimesi, kellel on sünnitus käinud umbes sama kergelt kui vetsus käimine, aga ühelgi polnud tegu esimese lapsega. Nii et pane kohe järgmine ka hakkama, siis tulen ütlema, et oh, nüüd läheb kõik kergelt, ära pabla.
Sellist hullust ma küll ei tee, hoia mind issakene selle eest. Ma loodan see kord ellu jääda lihtsalt!
kusjuures minu parim sõbranna sünnitas oma esimese ja seni ainsa lapse umbes nagu vetsus käies.
nibin-nabin jõudis õigeks ajaks haiglasse, enam-vähem et jalgu risti hoides. ämmaemand oli telefonis väitnud, et tal läheb vähemalt 12 tundi veel, aga läks, näe, ainult kaks.
sünnitas haigla koridoris. ja nagu mingis tobedas komöödias, viis teda haiglasse kiirabi, mille peal oli noor ja suurte hirmunud silmadega meespraktikant.
true story.
nii et võib ka esimese lapsega jopata. ära heida meelt, mallu 🙂
No minu ema väidab ka, et lups ja valmis, aga ta väidab niimoodi nii paljude asjade kohta, et ma lihtsalt olen lõpetanud ta uskumise 😀
Ma tean vähemalt kahte inimest, kelle ESIMENE laps sündis kergelt nagu vetsus käimine 🙂 Ja päris mitut veel, kes ütlesid, et ei olnud mitte midagi väga hullu. 🙂 (PS: nohu välja imemine pole ka üldse hull,sest sa ei tõmba seda reeglina päriselt ju endale suhu… ;))
Ah, palju ülepaisutamist.
Mina kartsin ka sünnitust, meeeeletult (just nende juttude pärast), aga läks tegelikult hästi. Kokku küll pea 14 tundi, aga aeg läks nii ruttu. Pluss, ei rebenenud ma kuskilepoole (st. et ühtegi õmblust ja ämbriks pole mina ka teiseldatud, seksiisu ka ei kadunud ära).
Magada sain, vahel rohkem, vahel vähem. See läheb üle. Praegu paneme 11-tunniseid unesid, nii et teist nägu pole (+päeval veel 3+2 tundi lapse und). Aega rohkem kui küll, nii magamiseks, kui olemiseks.
Üritustel käisime. Jah, mitte balletti vaatamas, aga väliüritused, külas. Kõik on teostatav.
Ja tati imemiseks on leitutatud selline imepärane asi nagu aspiraator 😀
Juusrde võtsin meeletud 21,4 kg. Praegu olen elu parimas vormis, venitusarmid ei sega mu meest absoluutselt, olgugi, et tema kartis neid kõige rohkem. Vastupidi, ta vaatab mind praegu pidevalt sellise “õujee, beibi” pilguga 😀
Unistused on meil mõlemil ikka olemas ja püüdleme nende poole.
Ja nagu sa ütlesid, saad sa lapse, mitte ei põe leukeemiat (või mõnd muud surmahaigust). Elu on lill ja laps on selle vili (nagu mu isa tavatseb öelda) 🙂
Ainus, millega ma veidi nõustun, on see veskikivi jutt. No okei, on viimased kuu-poolteist rasked, aga imelik oleks, kui poleks. Rase kannab ikka 3-4 kilost oma kõhus. Proovigu mõni mitterase üke korraliku arbuusiga päev otsa ja öö takkapihta ringi käia ja siis tulgu midagi ütlema.
Leian, et kõige targemad on ikka need, kel omal kogemust pole, sest “sõbrannal oli, perekoolist lugesin” jne. 😀
Ma usun, et kui juba olukord käes, siis on lihtsam sellega diilida, sellesuhtes, et ega midagi nagunii üle ei jää ju. Pigem on lihtsalt hirmsam, kui sa täpselt ei tea, mis juhtuma hakkab. Teiste jutud jäävad nagunii teiste juttudeks alati.