“a kes sellist nus*ida tahaks?”

Istusin mina bussipeatuses ja ootasin rahumeeli ühistransporti. Paviljonist (issand, mis imelik sõna) väljas seisid kaks tüüpi. Ma tõesti ei oska nende vanust pakkuda, ehk nii 17-20, midagi sinnakanti. Ja äkki sain ma aru, et nad kommenteerivad minu üüratut kõhtu 😀

“Issand, vaata selle vatsa! Kuhu see nüüd omast arust veereb, ei mõista kodus istuda ka sellisena,” vaatasid nad mind ja arutasid, kui kohutav, et selliseid pakse linna peale lahti lastakse.

Ma ei osanud midagi kosta. Ma muidu ei ole vist eriti selline tüüp, kes suudaks vait olla, aga ma tõepoolest ei osanud mitte midagi kosta. Hüsteeriliselt neile karjuda: “Ma olen rase!!” ja siis nuttes minema joosta tundus natukene liiga dramaatiline. Seega ma lihtsalt istusin seal edasi ja rõõmustasin, kui mu buss lõpuks tuli.

Natuke vähem rõõmustasin ma siis, kui ma mõistsin, et need samad kaks tüüpi kah samasse bussi tulevad. Loomulikult istusid nad minu taha ja kommentaarid võisid jätkuda:

“Kes üldse sellist nus*ida tahaks?” küsis üks itsitades teise käest. Ma nii väga tahtsin öelda, et ilmselgelt KEEGI tahtis, kui ma rase olen, idioodid, aga ma ei hakanud. Sest ma endiselt olin hämmingus, et keegi lihtsalt NARRIB MIND!

Mind pole elusees mitte kunagi narritud ja ma tõesti ei uskunud, et ma pean sellise kohtlemise osaliseks 23-aastaselt saama. Aga näed, pidin.

Ühesõnaga läksin ma lõpuks lihtsalt bussist maha. Mitte küll sellepärast, et peatuses lohutamatult ulguma hakata, vaid sellepärast, et ema tahtis minuga Nõmme turule minna ja see tundus natukene ilusam plaan, kui veel 15 minutit kuulata kui paks ja tülgastav ma olen.

Kibestunult mainin ka seda, et need tüübid olid ise vinnilised ja üks neist oli paks. Ehk siis jumal juba oli neid nende õeluse eest karistanud.

Halleluuja.