Selline küsimus painas mind üsna pikalt, sest eile, kui me Kardoga naasesime grillimiselt minu vanaisaga, avastasin ma, et Joss on kadunud. Kuulsin küll, et ta kuskil karjub, seega jalutasin mööda aeda ja lõpuks pressisin ennast naabri aeda ka – Joosepit ei kuskil. Lõpuks sain aru, et karjumine tuleb kuskilt kõrgemalt poolt. Nii oligi, et Joosep istus kõrgel puu otsas.
Kui te siin pildil ei suuda kassi leida, siis järgnevast zoomitud pildist peaks miskit aru saama.
Istus seal teine ja muudkui karjus ja karjus appi. No aga mida ma lähen appi, kui ta on 15 meetri kõrgusel ja esimesed oksad hakkavad alles kümnenda meetri pealt. No tule jumal appi, eksole. Helistasin siis kohe päästeametisse, kus esiti rääkis minuga väga sõbralik tädi, kes ütles, et ma paari tunni pärast tagasi helistaks. Et ta praegu alles liiga vähe puu otsas olnud.
Joosepile näkku vaadates ei tundnud küll, et ta seal väga vähe olnud oleks. Ta oli NII kurva näoga ja karjus, justkui öeldes: “Miks keegi mind juba ei päästa? APPI!!!”.
Ootasime siis paar tundi veel ja helistasin mingi pool 11 uuesti päästeametisse. Siis võttis vastu juba kurjem tädi, kes ütles, et kassid puu otsa ei sure ja olgu ma jumala rahulik. Et muretseda võiks siis, kui ta juba mitu ööpäeva puu otsas olnud on ja…viskas toru ära.
Nii jube oli magama minna, sest Joss aina karjus ja Kardo käis aina õues vaatamas, kas Joosep on ehk alla tulnud. Iga kord tuli aina kurvemini tuppa tagasi, sest Joss kössitas ikka veel puu otsas.
Hommikul rääkis Kardo emme, kuidas VARESED OLID ÜRITANUD JOSSI SILMI PEAST VÄLJA NOKKIMAS KÄIA! No eiiii! Seega ma helistasin uuesti järjekordsele pahurale päästeameti dispetšerile, kes seekord oli nõus päästeameti välja saatma. Noh, ma ähvardasin juba ise rasedana puu otsa ronida, ehk selle pärast.
Tulidki kaks väga sõbralikku onu, aga kuna mänd, mille otsas Joss redutas, oli aias sees, siis nad autoga sisse ei saanud ja seega ei olnud neil muud võimalust, kui ta veega alla lasta. Seda ma siiski ei soovinud ja nad ise ütlesid ka, et see võiks olla vast viimane variant, sest nad teavad juhtumeid, kus kass on nõnda lausa oma käpad murdnud. Matsime siis selle mõtte maha ja onud läksid minema. Üks andis mulle lausa oma enda numbri, et ma ei peaks enam kurja dispetšeriga suhtlema, kui Joss homme hommikuks alla pole tulnud.
Natuke aega olin ma siis üsna nõutu – Joosep läks aina rohkem kurvaks, pluss päike hakkas talle lagipähe paistma. Lõpuks andis mulle hea kolleeg Heiki Hanso numbri, kes olevat lausa Eesti parim arborist. Tema koduleht on SIIN ja Heiki pidavat olema suur loomasõber, kes ehk rasedale, hüsteerias naisele ei ei ütleks. Ei öelnudki, aga lugu oli selline, et ta oli hoopis Saaremaal. Hea inimesene otsis ta mulle uue nummeri, kes mind aidata võiks.
Anu, kelle number on 5242060, oli hea meelega nõus mulle appi tulema tunni aja jooksul, kuna nad olid hetkel alles teisel objektil. Ma olin selle uudise üle küll eriti rõõmus, sest Joss oli juba paanikasse läinud ja hakanud seal okste peal ringe tegema, lootes, et ta nõnda alla saab.
Ja kujutate ette, paar minutit peale Anuga vestlemist läks Joss peenikese oksa lõppu, mis teda enam kanda ei suutnud ja jäi sinna külge karjudes rippu. Mina röökisin seal all, et ma ei taha näha, kuidas ta surma saab ja Lea karjus Kardole, et mine vaata naabri aeda, aga tegelikult oli Joss maandunud meie kuuri katusele.
Ise üleni männivaigune ja sellise näoga, et: “Küll see oli alles piinlik olukord!”. Esimese asjana Jooksis joosep liivakasti pissile. Ilmselt oli ta kõik need 24h pissihäda kinni hoidnud, vaene loom.
Ühesõnaga vedeleb mul nüüd voodis üks männivaigune Joss, kes ei ole siiani nurrumist lõpetanud:
5 kommentaari
Mul sugulasel oli kass 3 päeva ouu otsas. Lõpuks, kui kõht väga tühjaks läks, tuli ikka ise alla. Nagu eespool õigesti öeldi – kasside luukeresid puu otsas ei ole. Jätaks päästeametile ikka reaalselt päästmist vajavad olukorrad.
Mul tuli kohe kaks mõtet.
On ikka loll elukas
ja õpitud abitus (see ka kassi kohta)
Minu kass on ka selline…oma arust on metsade väle panter ja kõigi soojade nurgakeste hirm (kõrgemale kui 30 cm tema ei roni, nii et mujale seda hirmu ei jagu), aga nii kui juhtub mingi suurem õnnetus, näiteks sattub talle kilekott pähe, on kaos ja paanika ja mingist konstruktivismist pole juttugi.
Jah. Päris jube olukord. Ma ise käisin kassiga Tartus Toomemäel jalutamas. Ilusasti oli traksidega rihma küljes kinni ja puha… aga kuna Talle nii väga meeldib puu otsas ronida, siis ma mingi kõrguseni Teda lasin ka, ise ikka rihmast kinni hoides (vajadusel mõtlesin lihtsalt alla sikutada). Lõpuks, kui ma siis sikutama hakkasingi, tulid aga kassil traksid seljast ja nii Ta seal siis passis u 15 minutit, endal väga rahulolev nägu peas. Ma hakkasin ka juba mõtlema, et mis siis saab, kui ma pean Toomemäele päästeteenistuse kutsuma. Nüüd Sinu juttu lugedes mõtlen, et ma oleks pidanud vist kaheks ööpäevaks telkima jääma sinna puu alla. Jumal tänatud, et mu kass varem puu otsast ikka alla tuli.
Mnjah, selle kohta keegi kunagi küsis, et kas te olete näinud kunagi mõne puu otsas kassi luukeret? 🙂 Ehk et jah, puu otsa ei sure nad kohe kindlasti. Aga hea, et olukord õnnelikult lahenes.
Kurjal tädil oligi õigus:
Tegelikult olen ma ise samasuguse asja üle elanud, saan sust aru küll. Aga me olime maal ja sealt ei hakanud päästeteenistusse helistama, kass tuli lõpuks ise alla.