31 nädalat

Tuiasin eile pesuväel ringi ja juhtusin peeglist mööda kõndima. Pöörasin külje ette ja…mida peavad mu silmad nägema?

“Kardo, MIS AJAST ma nii üüratu olen?” hälisesin ma kurvalt.

“Sa ei ole üüratu, sa oled rase, kallike.” heitis ta mulle kiire pilgu ja tahtis ilmselgelt Masterchefi edasi vaadata.

“Mul oleks nagu mingisugune kasvaja keha küljes,” jorisesin ma edasi. “Kuidas ma VEEL suuremaks minna saan?!” läksin ma vaikselt hüsteeriasse.

No vaadake ise:

Ja ega sellega see õhtu lõppenud.

Heitis Kardo rahumeeli magama, kui mina hakkasin voodis keerama ja pöörama ja rabelema. Kord tõmbus parem jalg krampi, siis vasak. Mingi hetk lõin kogemata jalutis magavale Joosepile jalaga näkku, kes mulle selle peale kallale tuli. Terve sisikond kiskus, keeras, mulises, lainetas – elas oma elu. ÜHTEGI PIDI EI SAANUD OLLA! Selili tekkis mingi hetk selline tunne, et ma ei saa hingata. Mingi poole viie paiku tabas mind võrratu kõrvetistelaine.

Umbes kuuest tõusin ma istuli ja tihkusin veidi aega nutta.

Justkui nagu uudishimulik väike kasspoeg, torkas äkki keegi peenike preili enda jala mulle ribide vahelt üsna konkreetselt pihku. Võtsin siis väiksest mütakast läbi kõhunaha kahe näpuga kinni ja hakkasin hoopis naerma. “Oi, kuidas ma sind vastu kiusan, kui sa ühel hetkel välja tuled,” ähvardasin ma ja proovisin uuesti magama heita.

Alles siis tundus mulle, et Mari andis ka alla. Tõmbas oma koivad koomale ja heitis kerra. Seega sain ka mina isegi paar tunnikest sõba silmale.