Raseduse rõõmud: uriiniseigad

Ükspäev kõndisime Kardoga õismäel poest koju tagasi, kui äkki tabas mind NII SUUR pissihäda, et kartsin ennast iga sekund täis pissida. Õnneks sain seda vältida nõnda, et kõndisin ülejäänud teekonna sirgete jalgadega, nagu mul oleks sitt püksis.

Loo õppetund oli selline, et nüüd käin ma enne iga käiku vetsus, olgu mul häda või mitte. Kui ise ei taipa minna, siis Kardo ikka suunab, et kallike, mine vaata, ehk saab miskit pissitud. Arusaadav – ega tema ka taha kusise eidega mööda linna jalutada.

Täna aga oli mul ämmakaaeg. Sinna tuleb teatavasti iga kord kaasa võtta uriinianalüüs. Hommikul olin veel endaga rahulolev, et ei unustanud seda kaasa võtta. Oma suure totsiku lasin kenasti täis, mässisin kilekotti, selle veel omakorda kilekotti ja lippasin bussile.

Istusin kõige tagumistele istmetele ja minu õnneks ja rõõmuks istus mu kõrvale rõve, verine ja haisev prükkar. Oh jumal, kuidas ma litsusin siis ennast vastu klaasi ja üritasin hingata võimalikult normaalset õhku, mida natukene akna vahelt tuli. Ise kirtsutasin nina.

Üsna pea sain aru, et see prükkar oli sinna armulise issand-jumal-jeesuse poolt saadetud, sest muidu oleks terve buss MIND vahtinud, et kallis inimene, miks sa siin kuse järgi haised. Sest loomulikult oli mu uriinitopsikene kotti ümber läinud. Kui ma seal seda päästa üritasin (no ma pidin MIDAGI arstile ka viima ju!), valgus kõik aina enam ja enam mulle kotti laiali.

“EIIIIIIIIIIIII!!!”, tahtsin ma röökida ja põlvili bussipõrandale langeda.

Seda ma ei teinud.

Haisesin rahumeeli edasi, ise võideldes sooviga ennast täis oksendada. Kott pissi täis, seda lekkis ka kilekoti minema viskamisel mu paremale küljele, seega ei saanud ma enam vastu akent ennast pressida, et hoida eemale vasakul pool olevast verisest, haisvast ja joobes prükkarist.

Enam ma nina ei kirtsutanud. Olen ma siis ise parem, kott pesuehtsat kust täis?

Mõnus. Sellega olid kaetud mu telefon, mu läpakas, mu apelsin, mu õun ja mu virsik. Isegi mu Rennied!

Läksin siis arsti juurde ja ulatasin talle kaks tilka uriini, mille tulemusena selgus, et ma olen suremas, väeti ja võiks rahumeeli dekreeti jääda. Sain isegi sellekohase paberi ja nii. Mari olevat aga elu ja tervise juures, kõik on korras, aga mina tema ümber niisama suren ja lagunen :))

Võtsin siis selle dekreedilehe ja istusin bussi. Haisvana muidugi. Läksin kontorisse, asetasin kusise dekreedilehe raamatupidaja lauale (teda polnud seal, nii et ma loodan, et ta ei loe mu blogi!), kuulasin, kuidas kõik mu üle naeravad ja tulin koju.

Bussiga muidugi. Uriini järgi lehates.

Õnneks sõitsin Männikule, nii et taaskord sain teiste reisijatega ühte sulanduda.

Nüüd panin koti pessu, käisin ise pesus ja olen dead inside.

WHY ME?!