hoidku jumal meid haigete, hädiste meeste eest

Eelmisel nädalal andis kolleeg mulle edasi enda võrevoodi ja lamamistooli. Rõhutas veel, et ma ikka Kardo ka kaasa võtaks, sest tema enda mees olevat siruli maas ja ei saa aidata tassida. Arutasime siis natukene, kuidas palavikus mehed on MAAILMA ABITUIMAD OLENDID.

Ta nentis ka seda, et seda olevat isegi ta laste pealt näha. Kui on ropsitõbi majas, siis tüdrukud jõuavad ikka ise vetsu oma öökimised ära tegema, poeglaps võib aga nuttu tihkudes 10 korda jutti voodisse oksendada. Sest ta on nõrk ja väeti ja suremas ja haige.

Ega ei pidanud ka mina kaua ootama, kuni “hädine mees” ka mulle osaks saab. Vaid paar üksikut päeva, sest juba eile kurtis Kardo mulle töölt, et enesetunne on kuidagi kehv ja ei teagi, kas suudab tööpäeva lõpuni olla. Suutis ikka, aga pärast tööd pidi poest ka läbi käima ja sellel hetkel oli ta juba telefonis puht surija toonil. “Ma ei jõua poolt kilo ka kanda,” kähises ta armetult telefoni.

Mis siis muud, kui vana hea rase naine tõttas appi ja läksin siis vaesele mehele poodi vastu. Et võtta enda kanda siis see taak, mis üle poole kilo oli :)) Ega me tegelikult palju asju ostnudki – mul läheb kogu sisemus krampi, kui ma pikemalt käekottigi kandma pean, seega pidime olema leidlikud. Ostsime vaid võikumaterjali ja puuvilju, samal ajal kui Kardo mööda poodi konkreetselt suri.

Kõndis paar sammu, tegi: “äöäõäähhh..ma suren!” ja kõndis veel paar sammu. “AAAAH, siin on nii küllllm… ma ju suren!” oigas ta, kui me juustuletist mööda kõndisime. Jumal tänatud, et me sealt ükskord minema saime 😀

Kõik 7 minutit koju jalutamist olid sisustatud mörinaga ja ohetega, kuidas kohe-kohe tuleb surm kallale. Tõesti, nägu oli tal üsna kuum ja töö juures oli ta veel oksendanud ka, nii et ma tõesti arvasin, et noh VÄHEMALT 39 palavik peab tal küll olema.

Kodus selgus traagiline tõde – palavikku oli tal 37.4 :)) See ei takistanud teda voodisse kukkumast ja edasi piiksumast: “Oh appi, millega ma olen küll säärase saatuse ära teeninud. Aaah, ma proovin ikka vastu pidada, ma proovin meie lapse nimel vastu pidada!” seletas ta sangarlikult.

“Jah, tõepoolest proovi kuidagi see 37.4 palavik üle elada, anna endast parim. Aga surm võib tõepoolest selliste traagiliste arvude juures ukse taga olla,” hirmutasin ma teda natukene ja tõin talle teed.

Ülejäänud õhtu viskles Kardo voodis ja rääkis kahest asjast: peatsest surmast ja aeg-ajalt palus juua ka.

Ja uskuge või mitte, täna ärkas Kardo üles ja oli täiesti elus! Hämmastav, kui tugev mees mul on! “Sa päästsid mu!” oli ta veel tänulik kah :))