RASEDUS SÖÖK SUHETEST

valmistume Mari tulekuks vol 1 – loengud

19. september 2013

Käisime eile Kardoga Pelgulinna sünnitusmajas perekoolis. Täpsemalt oli tegemist tugiisiku rolliga sünnitusel. Kardo hõikas mulle just, et kirjuta ainult häid sõnu, eks ma siis üritan. Esiteks pean siiski nentima, et metsikult targemaks ei saanud me kumbki, sest tädi rääkis suhteliselt loogilist juttu, aga noh, asjalik tunne oli ikkagi kuskil käia :D

Seal näidati meestele, kuidas täpselt naist mudida ja paitada ja patsutada ja öeldi, et naisele tuleks meelde tuletada hingata ja vett juua ja pissil käia – noh, sellised asjad, mis muidu võivad iseendal ära ununeda.

Ma ei tea, kas ma olin ainuke, kes märkas seda, et ämmakas rääkis seal sünnitusest suhteliselt hirmutavalt. Näiteks, et “Sul on ju NII KOHUTAVALT VALUS, et sa tahaks kerra tõmmata ja mitte hingata ja ennast pisikesks teha ja ainult surma oodata!”. Okei, surma ootamise osa tundus lihtsalt loogiline lõpp tema lausele, aga umbes nii rõhutas ta korduvalt.

Veel näidati poose, milles peaks lihtsam sünnitada olema ja räägiti, mida võiks haiglasse kaasa võtta.

Kardo ajas mind terve loengu aja nii naerma, ma ei või. Esiteks kippus Kardo ämmakat otse silma vaatama ja muudkui noogutas asjalikku nägu tehes. See oli niii naljakas, sest me istusime kõige ees ka. Küllap kõik mõtlesid, et kui osavõtlik mees mul ikka on :D

Siis kui massaažiks läks, siis mudis ja patsutas Kardo mind nii hoolega, et oleks mind peaaegu tumbalt maha lükanud ja ämmakaski kommenteeris tehnikat vaadates, et siin on lausa siniseks muditud naise selg. Kardo muudkui hingeldas ja mudis. HINGEGA, ma ütlen teile! Ikka romantiline, eks. “Paneme illi!” sositas ta mulle ühel hetkel ja tappis kogu romantika :D

Siis kui tuli aega uuutada ja aaatada ja oootada oli Kardo jälle esimene, kes usinalt kaasa puhkis ja häälitses. Ikka tubli mees on mul, ütlen ma, tubli.

Ja ikka ei jõua ma siia oma haiglakotist kirjutada, sest ma pean usin koduperenaine olema. Täna hommikul ärkas Kardo näiteks selle peale, et laual ootasid teda pannkoogid moosi ja banaanidega. No kuidas ma saan talle neid mitte teha, kui tema nii imetabane on?

Also ma ärkasin kell pool kuus ja ei suutnud enam magama jääda :D

1371412_10151847388869911_376813986_n

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

13 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Krista 19. september 2013 at 17:18

    Ma juba ootan millal sa sünnitama lähed ja sellest postituse teed. Sa kirjeldad alati kõike nii mõnusalt, et ma kohe mõnuga naudin su blogi lugemist.

  • Reply Eliise 19. september 2013 at 16:43

    Sa ilmselt veel ei usu et on võimalik ära unustada hingamise ja joomise ja pissimise :D Ja veel et on võimalik 1 minuti kaupa magada :D

    • Reply Mallukas 19. september 2013 at 17:37

      ma usun, ei arva, et teadjamad valetavad :D

  • Reply Laura 19. september 2013 at 12:36

    Absoluutselt ei mäleta enam seda valu, aga tean et kõige paremini aitab karjumine. Vaadates One born every minute mõtlesin koguaeg, et oh appi, ei usu. However, Eriku sõnul olin nagu ürgne metsloom.
    Sünnitus ei olnud üldse nii hull. Minu jaoks oli hull 3,5 liitri vere kaotamine, operatsioonile minek ja tagurpidi emakas, mis tahtis välja tulla.
    Ja ma arvasin, et tänapäeval sünnitustel ei surda ära..

  • Reply Helena 19. september 2013 at 11:01

    See valu sünnitusel on kahe otsaga asi. Mida rohkem kardad, seda valusam ongi. Ma saan siiralt öelda oma kolme sünnituse pealt, et see ootamine ja uutamine ja karu hääle tegemine jubedalt aitab. Mida rohkem suudad ennast lõdvestada, siis seda kergem on. Kuigi oma kolmanda sünnitusega oli ka minul hetk, ku mõtlesin, et mina lähen minema, nii valus on, ei suutnud ennast enam lõdvestada, vbl oli ka asi selles, et esimesest sünnitegevuse tunnusest lapseni oli vaid 80 minutit ja kõik see oli 1 nonstop pain. Teine oli seevastu nagu piknik murul, valu ajal ootasin ja uutasin, enne vete avamist olid valud väga ülehingatavad ja peale vete avamist arsti poolt läks 30 mintsa, enne kui laps vannis välja vupsas ja see 30 mintsa oli VALUS. Seega ka ühe naise erinevad sünnitused on väga erinevad, aga põhiline on ennast lõdvestada, kuigi avanemisperioodi lõpus enamikul see tunne, et nüüd on kõik mina lähen minema, nii valus on ja ei huvita enam. No tuli natu “kogenenud sünnitaja” targutamist aga edu sulle. Mida positiivsem oled, kõva häälega uutad, ootad ja aatad, ja kindlasti sügavalt hingad, läheb kergemaks, tõsi kui sünnitegevus juba liigintensiivne on , on väga raske kõike seda endale meelde tuletada ja mehe targutus kõrval ajab lihtsalt vihaseks, mingu ja uutagu ise nurgas. Õnneks minu oma oligi hea tugiisik, istus sünnitustoas kiigatoolis, tukkus ja ei seganud mind, ma lihtsalt ei tahtnud, et mitte keegi, sh ka ämmakas minuga tegeleks ja mind torgiks, aga see oli kindlus, et mees oli kuskil käepärats olemas:)
    Ämmakas oli abiks väljutusel.

  • Reply Anett 19. september 2013 at 09:55

    Ahahahaha “paneme illi” on vist küll kõige geniaalsem, mida sellel hetkel öelda :D Ma itsitasin praegult ikka mõnuga :D

  • Reply Pipi 19. september 2013 at 09:51

    Aga tead. Ongi jube valus ja õnneks loengus seda ei varjata. Kuulates teiste emade lugusid oma sünnitustest saab tihti suht palju roosilisema pildi küll. Kõik on mingid supervagiinad. Ise esimese sünnituse keskel olles ma mõtlesin et kuidas on võimalik, et “ah see pole midagi…. lauale ja valmis…” Ega ikka ei ole küll ja parem kui keegi aus ka on. Ma tegelt ka mõtlesin et surm on silma ees. Teisel sünnitusel mõtlesin, et ikka täitsa loll kuidas ma selle jubeduse ära olin unustanud. Olen kaks last ilma valuvaigistiteta ilmale toonud ja ausalt ka, ei ole piknikul käimine, ei ole. Nevertheless prooviks igal ajal jälle loomulikult sünnitada. Igal ajal, see on lõppkokkuvõttes minu elu parim kogemus. Imelik onju :)

    • Reply Kadri 19. september 2013 at 11:14

      Aga kui oligi selline sünnitus? Valetama ikka ei hakka ju. See on täiesti võimalik, räägin enda kogemustest. Pärastine kokkuõmblemine oli hullem kui kõik eelnev kokku. Minu puhul oli abiks väga sügavalt hingamine ja ringikõndimine. Ühtegi valuvaigistit ei tulnud pähegi küsida.
      Loodan, et teine sünnitus läheb samamoodi, aga ilma rebenditeta. Need olid küll suurim piin üldse (mitte tekkides vaid “paranedes”).

  • Reply Marija 19. september 2013 at 09:48

    Ma siin muudkui loen kõigi ( 5-6 üheksanda kuu rasedat mul ümberringi) vaevustest ja kui raske on olla.
    Me kinkisime sõbrantsile näiteks raseda massaaži: http://www.kingitus.ee/kingitus/rasedate-massaaz

    Arvan, et see on selline mõnus ja aitab lõõgastada. Kinkekaardil oli endal kirjas ka, et see peaks väga hea olema ka mõni aeg enne sünnitust.

  • Reply Lissandra 19. september 2013 at 09:26

    Kusjuures kui minul sünnituseks läks, ämmakas isegi pilkas kergelt, et noh, enam ei olegi naljakas ja tore kõik jah?! Ega ei olnudki… siis oli kõik järsku õudne ja valus. See oli minu reaalsuse laks. Sul ei pea nii olema.

  • Reply mari 19. september 2013 at 09:11

    Haaahaaaaa. Ma käisin joogas ja ka alati naersin,nagu väike hälvik. Oleks sünnitus ise ka nii naljakas :D

  • Reply Andra 19. september 2013 at 08:57

    Meil on teisipäeva õhtul see loeng ees, eks lähme ka siis aaatama ja oootama ja uuutama :D