Võib tunduda natukene irooniline pealkiri, arvestades, et enda KAOTAMISE asemel paistan ma iga päev miljonikordselt suuremaks minevat, aga noh. What can you do.
Viimasel ajal ma olen lihtsalt mõelnud, et ma kuidagi… kaotan ennast? Ma meenutan mingeid lahedaid seiku minevikust ja tahaksin täiega nendest blogida, sest nad on naljakad ja nii absurdsed, aga siis ma kohe mõtlen, et ma ju ei saa. Ma ei saa, sest 9dat kuud rasedal naisel ei oleks sobilik kirjutada sellest, kuidas ma ükskord Austraalias kaks päeva smse ühe tüübiga vahetasin, kellega ma klubis tutvusin, siis ta endale külla kutsusin, siis ukse taga avastasin, et see on hoopis TEINE TÜÜP, kellega ma olin ka samas klubis tutvunud ja oma numbri andnud, aga üdse mitte SEE tüüp, kes mulle meeldis. Ja kuidas ma ei lasknud ennast olukorrast häirida ja bängisin temaga ikkagi 😀
Nojah, nüüd ma ikka kirjutasin sellest, aga juba tean, et see on hirmus ebasobilik. Aga VANASTI ma oleks võinud seda teha. VANASTI ei mõelnud ma 2993 korda päevas enda kõhule ja võrevooditele ja vankritele ja rinnapumpadele. VANASTI ei muretsenud ma selle üle, et millised mähkmelaadsed tooted peaksin ma haiglasse kaasa võtta, kui ma pärast sünnitust nagu kuuli saanud bämbi ema veritsen.
Ja mul on tunne, et ma olen ära kadunud.
Ma ei oska enam kirjutada, nagu ma vanasti kirjutasin. Ma tunnen, nagu ma peaksin ennast leebemaks tegema. Roosamannamaks. Ninnunännumaks. Ja kui ei tee, siis kas ma olen ise läinud juba sellisemaks?
Alles tegin nalja teiste rohelise sita küsimuste kohta internetis ja nüüd muretsen ise asjade üle nagu limakork. Olen mina ikka kahepalgeline sindrinahk.
Ja ma kardan, et ma kaotangi ennast ära ja hakkan rääkima nagu need teised smug lapsevanemad, et “issand, mis ELU see üdse lapse ja pereta on?!” ja vaatan lapsetuid sitahaisunäoga ja ei tee kunagi enam abordinalja, sest see on kohatu.
8 kommentaari
Ja samas võid sa ennast ka tagasi saada. Algul, beebiemmena on, jah, nii ellu olla, et mähkureklaamid, Ringvaate lastekodueri, Mait Maltis laulab “seepärast, väikene mees, sa jõuad küsidagi rohkemgi veel…” ja palju muud taolist võtab laksust pisara lahti. Aga lapsed kasvavad ja selline härdus kaob ning tasapisi ajab vana mina pea püsti. Eks ta nii on jah, et hakkad rohkem filtreerima ja mõtlema, mida sa tahad, et su lapse silmad näevad/ kõrvad kuulevad, mida mitte. Üldiselt tundub aga nii olevat, et väga pole mõtet varjata seda, mis võib juhuslikult ise päevavalgele tulla. Nähtud küll sõbranjesid saladusehunniku otsas värisemas ja kõigest hoolimata arvab mõni tädi või onu, et nii palju pulli saab, kui emme pubepõlve pillerkaar lahkelt ette kanda.
Samas on fakt, et sa muutud, sinu vaated muutuvad – tahad või ei, lihtsalt käib klõps.
Minu arust need minevikuseigad ei ole kohatud seetõttu, et sa rasedana neid pajatada tahad vms. Minevik ju. Kohatu oleks vb, kui sa praegu, rasedana, neid asju teeksid ikka veel. 😀
Klaabuga nõus.Muidugi muutud pehmemaks ja koguaeg on ju keegi kelle pärast muretseda.Aga ise sa sellepärast muutuma ei pea:) Noh mitte päris nii nagu vanasti..Aga just nagu Klaabu ütles,vähe leebemalt.Ja ps, ma kavatsen ka üks väge äge mammi olla :)eks seda näha ole,kas õnnestub..:D
Mul on plaan ikka lahedaks emaks hakata, nagu mu kaks sõbrantsi on. Ja see, et neil on laps, see on pigem + saabki rohkem nalju, mida rääkida 🙂
Sa ei pea ju ennast muutma.. ole selline, nagu sa oled. Täpselt selline, nagu sa Kardole meeldid ja nii nagu teised sind ei salli. Lihtsalt lapse juures mitte, tema hakkab sind nägema sooja ja armsa emana. Ropud sõnad harjuta mõne leebema sõna külge, nagu tavatsetakse õelda mine perse asemel mine metsa jne. Oma seiklusi sa võid ju ikka meenutada.. teedki eraldi mälestuste rubiigi. See on ju sinu minevik, sinu elu.. see tõesti kedagi teist otseselt ei peaks puudutama. Pealegi oled sa igasuguseid asju ära teinud, mis ei ole ka sünnis minu silmis, seega anna aga minna.. lihtsalt natukene leebemalt. 🙂
Issand, ma tahaks su Austraalia blogi lugeda, see oleks nii huvitav :D. Aga pärast lapse saamist mõtlen ka minevikule ja sellele,et tänapäeval ma seda enam küll ei teeks, sest noh ma olen nüüd ju ema.
no aga see ongi see, et kui sa oled EMA, siis polegi sünnis enam teha asju, mis enne olid huvitavad ja funid ja toredad 😀