Deem päriselt ma võin nii kuradi positiivselt mõtelda kui tahan aga minu jaoks on rasedused jubedad. Kuigi olen selle kolm korda läbi teinud.Kui ma oma teist last ootasin siis pidin oma sisikonna välja öökima sest mitte üks kuradi söök ei seisnud sees kolm kuud. Ärkasin selle peale et süda paha ja magama jäin õhtul kuna olin oksendamisest väsinud ja kurnarud.Ja üldse keegi teine võiks minu eest rase olla aga see vastu sünnitused on mul tõesti nagu vetsus käimine.ilmselt on siis minu puhul asi nii tasakaalus…orienteeruvalt 8 kuud häda ja viletsust mööda haiglaid ja rohtusi ja siis 2 tundi ja valmis. Kuigi mul pole õrna aimugi kui kiiresti mul see emakas avaneb. Vabandust väljenduste eest aga see positiivne mõtlemine ajas tigedaks hetkel 🙂
Vastukaaluks ühe lausega minu kogemus (blogisse üsna kindlasti ei kirjuta ka pikemalt): ma “viitsisin” sünnitusel (eile) täitsa ära keerata (enda arust ka optimist ja üsna ratsionaalne inime, rasedus ka suht lust ja lillepidu) ja tegin vist kõik valesti, mis teha sai. Seega Sulle on jäänud kesktee. 🙂
Aitäh! Küllap tuleb ka teie perepiiga, pole ükski naine veel rasedaks jäänud. 🙂 Ja mida tervem ja tugevam ta on, seda lihtsam teil pärast. Ma ise salamisi natuke lootsin, et täpp ka natuke saaks kasvada veel, mis sest, et tähtajast jäi üsna vähe puudu.
Aga mul kutsuti ka esile – mingi balloonivärk -, sest taheti, et sünnitus oleks ajal, kui on vajadusel kardioloog võtta (mitte öö ja mitte nädalavahetus). Aga õnneks olid Apgarid 8 ja 10, seega hakatakse põhjalikumalt uurima esmaspäeval.
Tartu arstid ütlevad 38+5 ehk 9 päeva enne tähtaega (13.10), aga originaalis ja ametlike paberite arvutuse aluseks on 11.10 ehk täpselt nädal enne tähtaega.
Minu sünnitus oli 36h põrguvalusid, arstiga ei vedanud üldse(alavääristas-umbes nii: noh ei valuta sul siin midagi, mis sa tast tegid kui ei jaksa nüüd valutada jne) ja rebenesin sitaks, sest plika lausa lendas välja-sitt püksis kuu aeg on leebe väljend. Kahel tuttaval olid sünnitused just see lumme kusta väljend. 😀 Närvi ajas muidugi. Aga neil on lapsed ka parajad väänikud, pole ma veel näinud et nad sõna kuulaks(pole enam beebid) Mul kuulatakse vähemalt sõna.
Raske treeningutel, kerge lahingus:D
Ma ootasin oma esimest last pea 7 a tagasi. Kõik kuud ootasin ja OKSENDASIN. Kõik 37 ndl. Jah. Synnitus kestis esimesest valust synnini 52 h. Ja mis veel koige hullem, peale kogu seda sitta, sain lapsega olla ,5 kuud ja ta suri ilma yhegi põhjuseta. Olin hoolimata sitast enesetundest positiivne ja mis see andis?????
Oh issand. Mul on väga kahju, et sul nii kurb lugu on. Muidugi ei saa sellise olukorra peale öelda, et “süüdi” on kellegi positiivsus või negatiivsus. 🙁
Tqhtsingi seda sama öelda, et igale antakse niivnagu antakse. Et kui endal laheb hästi ei tasu öelda nii kindlalt, et ole positiivne ja kõik lähebki hästi. Hoolimata sellest negatiivsest kogemusest võtan asja ikkagi reaalselt. Kui on paha siis vingun, kui hea siis naeratan. Homme tähtaeg.. lahe onju.. ootan synnitust aga ise hoiaks valude alguses raudselt jalgu ristis ja karjuks üle Jämejala- ei tahhaaa. 😀 ja katsugu keegi hukka mõista 😉
loen ja imestan. aga mallu, ära põe, ma usun, et su sünnitus tuleb ka sama kerge nagu harilik sitalkäik 😀 ja kui ei siis – “oota, valu.. uh-uh-uh-uh-uh.. tuleb peale, aga uh-uh-uh-uh ma siis anna-uh-uh-uh-uh-n teada kui midag-uh-uh-uh-hu-i ära toimub ja vahe-uh-uh-uh-uh-peal enam ei helista.”
ühtlasi on see mu esimene kommentaar su blogis EVER. seega cheers ja elagu humoorikas õelutsemine.
Mind tegi kadedaks see kui üks hetk lugesin, et midagi kahtlast toimub ja siis paar päeva hiljem, et noh läks mõni tund ja laps käes. No mismõttes! Ja mind ajab tegelikult ka kadedaks see kui lilleline ja lihtne see sünnitus tal postituse järgi oli. No deem no. Ise karjun raudselt nagu miski viimane emalõvi seal sünnituslaual ja nii ikka maksimaalselt kaua…raaaudselt!
Mind ajavad hulluks need inimesed, kes räägivad, et kõik on lill, kui sa ainult positiivselt mõelda oskad. Mina olen see rase, kes kõik võimalikud hetked on voodis siruli, sest lihtsalt nii kohutavalt halb on koguaeg olla. Ma olen kuulnud minusuguste kohta öeldavat: “See on lihtsalt iseloomus kinni. ” Mina olen siis väga negatiivne ja halva iseloomuga naine, sest juba kolmas rasedus naelutab mu voodi külge ja ei lase rahulikult elada 😀
No kurat küll inimesed – just teie, kes Te siin blogist kõige hullemat välja loete. Esiteks, inimene elas oma kibestumust ja kadedust ning hormoone välja. SEE ON KADEDUS, INIMENE TUNNISTAS JU KOHE ALGUSES. Miks te kurat ärritute? Millepärast? Katre ja kõik teised peaksid ju rõõmustama hoopis, et neil elu roosamannavahuline on ju? Kommenteerijad lähevad jahm sellega hoolega kaasa, kuid see ei puutu enam Mallukasse. Tema avaldas oma kibestumist ja elas välja end, kuid edaspidi on ta elu ka toredam ja lillelisem. Kes meist ei tunneks vahepeal kadedust kellegi üle? Kõik tunnevad, kasvõi lihtsat naiselikku kadedust. 🙂
Niiet rahunege maha.. nii Katre pooldajad, kui ka siinsed pooldajad. 🙂
ja muide see raev sul jätkub, sest nagunii tal laps ei karju ning ta lapsel pole gaasivalusid. Samas magab ta koheselt läbi öö ja ta suudab lapsele koheselt ka ideaalselt rinda anda. Ning ärme unustame veel ka kaalunumbrit, kui suurem osa näeb kurja vaeva aastaid, et seda baby fati maha saada, siis temal on see juba läinud, ma võin mürki võtta selle peale.
Mina olin esimese raseduse ajal koos rase Riina Suhhotskajaga. Ta ajas mind nii närvi- pasundas pidevalt meedias, et see et sa rase oled ei tähenda et sa trennis ei pea käima ja peale rasedust oli esimene artikkel kohe sellest, et Riina Suhhotskaja vanas kaalus tagasi. Mina samal ajal võdistasin oma rasvu veel kaks aastat endaga kaasas (ok, kaksikud olid ka, aga ikkagi) ja raseduse ajal veetsin suurema osa ajast peldikus oksendamas ja seda 40 nädalat.
Tegelikult on õige, et tuleks rohkem rääkida reaalselt, sest see blogi võib tekitada sünnitusjärgset depressiooni (nagu ka iga meedas leviv artikkel ideaalsest sünnitusest/rinna andmisest vms). Pole alati nii, et kõik õnnestub 100%, vaid on ka täiesti võimalik, et ideaalselt alanud sünnitus lõppeb keisriga ja alati ei õnnestu ka rinna andmine. Lugedes sellist asja võivad paljud tunda end süüdi, et neil see niimoodi ei õnnestunud. Hea raamat selle kohta on muide Brooke Shieldsi “ja vihmasadu algas”. Kõik need, kes arvavad, et positiivse mõtlemisega teeb palju ära, peaksid seda raamatut lugema.
Ma olen sellele pool päeva mõelnud ja pean veel ühe kommi kirjutama, lihtsalt ei saa muidu. See on täiesti okei, et tal oli kiire sünnitus ja on ka täiesti okei, et rasedus oli kerge ja sellest võib täitsa rääkida ka. Ja võib ka ninnu nännu olla, see ei pea meeldima, aga ei saa ka pahaks panna.
Aga need, kellel on pikad rasked sünnitused olnud, ei ole selles ise süüdi. See ei ole 100% suhtumise küsimus. Ei ole nii, et mõtled, et kõik läheb ilusti ja siis just sellepärast läheb ka. Positiivsus kindlasti aitab, aga tegelikult pole keegi tavaliselt ise mitte essugi selleks teinud, et kerge sünnitus tuleks. Lihtsalt nii on.
Ma olin eelmise rasedusega omaarust suht supernaine, tühjagi ma ei virisenud, lükkasin lund ja lõhkusin puid. Veed tulid ära reaalselt kui ma kell 11 õhtul arvutis tööd tegin. Arvasin, et olengi selline ürgnaine ja pressin tite kah lups välja, midagi ma ei kartnud. Aga läks 24h ja oleks võinud ka väga halvasti minna. Nüüd keegi roosamanna tuleb ütleb, et asi on ikka paljuski mõtlemises ja kui ma ikka oleks tahtnud, siis oleks ka kergelt hakkama saanud. Praegu ma küll tunnen, et iiveldab sellest, et ma olen tige 😀
Minul jällegi on raske uskuda, et on inimesi, kellel on 24/7 kõik üks suur roosamanna. No ei saa ju olla nii, et keegi või miski sind kunagi rõvedalt närvi ei aja?
Ma küll ei leia, et see kadedus oleks. Mulle ka ei istu üdini positiivsed inimesed, no kohe ei istu. Mitte et mul endal asjad jube halvasti oleks üldse, ei ole. Mulle tundub lihtsalt, et siuksed “Päikest!”-tädid on tegelikult sitaks feigid ja kui maailma neile selja pöörab, siis nad ei suuda enam seda kramplikku naeratust näol hoida ning röögivad oma laste ja mehe peale rohkem kui minusugune sarkasmihunnik suudaks. Ma võin muidugi eksida ja mõni inimene ehk tõesti ONGI üdini positiivne aga mind teeb kahtlaseks just see – “mõelge positiivselt, kõik hädad on peas kinni, halvad asjad tabavad aint halbu inimesi”-suhtumine. Sest tegelikult ju nii ei ole, maailm on siiski pigem “sick, sad place” ja enamik õnnetuid halbade kokkusattumuste ohvrid. Ela ise oma roosamannas aga ära suru seda teistele peale. Üldse ei räägi selle konkreetse blogi kohta, seda pole ma lugenud (ehk siis mölisen teemast täiega mööda).
Teemast mööda rääkides, mainin nii muuseas, et kui ma kuskil näen, et mõni täiskasvanud inimene kirjutab mingi teksti lõppu “Päikest!”, siis see tekitab minus juba negatiivseid eelarvamusi selle isiku suhtes suhtes. (See ei puuduta Ktre blogi, ma ei tea, kas tema selliseid väljendeid kasutab)
Oeh, ma sain naerda jälle 😀 Teema suhtes jään küll neutraalseks, sest ma loen Katre blogi ka ja olen ise ka rohkem ninnunännu inimene ( mis ei tähenda et ma aeg-ajalt head huumorit ja sarkasmi ei hindaks) ja ei saa midagi sinna parata, et mu sünnitus ka kiirelt ja enam-vähem valutult läks. Või noh sellisena ma mäletan seda praegu. Bruno ja mu ema väidavad, et ma olin lubanud mingil hetkel inimesi maha lüüa 😀
Aga jumala eest, kõik inimesed ei peagi meeldima ja ma täitsa saan aru, et sinu ja paljue jaoks on ta jutt natukene liiga roosamanna. Kui kõigile meeldiksid samad asjad, siis oleks see maailm varsti hukas 😀
Oi, Mallu, nyyd saad raudselt 36 tunnise eriti r2meda synnituse osaliseks. Karma, bitch, karma! Aga tegelt ma tahtsin 8elda, et inimestel, kellele see parool antud on, v6iks v2hemalt nii palju respekti Mallu vastu olla, et enda kommentaarid j2tta salastatud postituste alla. Ega rahvas ei peagi k6igega, mis Mallul p2he tuleb n6us olema ja temaga kaasa koogutama. Lihtsalt n6me on, kui postitus on salastatud ja siis minnakse seda kuskile teise blogisse v6i perekooli arutama.
Mulle ei meeldi Printsess. Mutt on 12 mehega maganud ja kujutab ette, et on Eesti suurim pornostaar ja seksiguru. (siinkohal langen sydantl6hestavalt nuuksudes p6randale k2garasse, sest raudselt olen kade!)
Ma ka ei viitsinud hommikuti, lõunati ja õhtuti iiveldada, üldse ei viitsinud aga krt ikka tuli iiveldus peale ja nii mõnigi kord ebasobival hetkel ja nii tühjendasingi oma maosisu tänavanurgale või lennukis sellesse armsasse paberkotti ja iga kord vaadati mind kui narkomaani 😀
Aga sünnitusest, siis mul oli ka roosamanna sünnitus, aga seda tänu sõbrale nimega epiduraal. No sünnitasingi nii, et valusid ei tundnud, miks peab piinlema üldse?
Kui ma otsustasin, et tahan epiduraali, siis mulle enam ei tehtud, sest oli aeg sünnitama hakata 😀
Aga tahaks mainida, et igal inimesel on täiesti erinev valulävi. Mina kannatan küllalt hästi valu. Siis kui ma mehe lõpuks palatist välja käsutasin, et tahan süsti, siis mõõdeti, lasti paber täita ja siis öeldi, et aga sa küll enam ei saa, tunnike veel ja hakkad sünnitama – maailma pikim tund, ent samas vb pidigi nii minema, sest epiduraal vähendab ka sünnitööd ja minul kaduski emakatöö ära, sain tilgutid, mida muudkui keerati peale ja peale 😀 Ja ehk ongi hea, et seda süsti ei saanud.
Niiet Mallu, kõik läheb nii nagu minema peab 😉 Vb on jubedalt ropsima ajav rasedus ja elukerge sünnitus.. või sünnitus ka raske, kuid see-eest on laps rahulik ja tubli , igal asjal on plussid ja miinused 😉
Liina kirjutas “Ah et tema ei viitsi iiveldada. Ei viitsi! Ma küll hirmsasti viitsin, mulle hullult meeldib, et sitt on olla. Jah päriselt….”
Sekundeerin. Ma tegelt ise mõtlesingi, et tahaks hullult oksendada kõik see 16 nädalat 😀
Mu õde tegi ka just hiljuti sünnituse läbi nagu niuhti. Ma olin OIIII, kui kade. Aga teisalt mõtlesin “Hah, nõrkadele antaksegi kerge sünnitus, sest nad ei peaks vastu” 😀 Õelus, ilmselt, aga kurat, ma olen tugev naine, sain oma mitte-nii-ideaalse sünnitusega ka ideaalselt hakkama! 😀
No see oli nüüd küll hea, selle asja nimi ongi kadedus ja ma usun, et ma tean, mida sa tunned… 😛 Mul oli omal ajal, kui tittesid ootasin, ka üks taoline sõbranna, kel sünnitus ja rasedus kulges nagu möödaminnes, kõik oli ilus ja elu oli lill. Minu õnneks ta ei pasundanud sellest kogu maailmale kui tore ja ilus kõik on aga see lihtsalt paistis nii vastikult silma kui ta nö tuhudega alles küünehoolduses istus ja helistas mulle, et aljoo ma ma muidu sünnitan ja vast ikka jõuab hoolduses lõpuni olla ja siis pärast haiglasse jõudmist sai lapse enamvähem 15 minutiga kätte ja valud olid nö vetsuskäik 😀 Ja kui siis mina oma lapsed sain kätte, võttes raamatu järgi kõik nö rasedusaegsed vaevused järjepanu läbi, ühe lapsega ühed vaevused, ehk siis ühe lk ja teisega teise lk (raamatust “Nüüd ma tulen”) 😉 Ja no pärast kui minu laps ööd läbi ei maganud ja ka päeval sai teda kogu aeg kussutatud ja sussutatud, siis loomulikult tema laps magas päevas ilusti 3 tundi taevalikku und ja ka õhtul läks kell 10 magama ja ärkas hommikul kell 9… nii et no jah, hambad krigisesid 😀 . Sellised naised PEAVAD Eesti iivet tõstma ja selle omale kohustuseks võtma, vähemalt 20 last sünnitama näiteks. Siis oleks mina vist enamvähem rahul 😀
Sellised natuke teistmoodi tarkused nüüd:
Mustlastel olla selline komme, et kui vastsündinut nö. esimest korda esitleti siis tulid mutid ja hakkasid rääkima, milline peletis ja jubedik titt on. Sellega pidi pahad vaimud eemale peletatama, kes siis võiks lapsele külge hakata , kui toda hirmsasti kiita. Ehk siis üldiselt vanarahva teadmine oli nii, et ei käidud ja kiidetud. Nii nagu ei käidud ja kiideldud.
Ehk siis kaetamiseks peeti pigem seda, kui keegi tuli ja lambist millegi peale “issand kui ilusad sul need või nood on” rääkima hakkas.
Üks tuttav mul ütles nii ,et kõik mis hea ei pea ilmarahvale näha olema. Teine tuttav ütles,et kui oma energiaga palju lehvitad siis ei maksa imestada, kui see ühel päeval sult tuuri on pandud.
Ühe šamaanipässiga tekkis kord arutelu, et kuidasmoodi see sünnitamise värk on ja olema peaks. Siis tema arvas, et sünnitamisega peaks naine kuidagimoodi ise hakkama saama. Nii, et mees võimalusel päriselt kõrval ei ole. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et kuna naine alateadlikult enamasti mehele loodab, siis võib ta sünnitusprotsessi käigus mehe energiast tühjaks tõmmata. Mis toob kaasa selle, et peale sünnitust (ka selle ajal muidugi), kui naine tegelikult hoolt ja välismaailma eest kaitset vajab…siis mees on töss ja ei suuda seda pakkuda. Eks see on sõltuv inimestest ka ja iseenesest ta midagi koos sünnitamise vastu ka ei arvanud. Kuigi mainis, et ta päriselt ei mõista seda kommet.
Nende tarkustega muidugi on nii, et tänapäeva tõekspidamiste, elurütmi ja elustiiliga tundub neid peaaegu võimatu kohandada. Väärtushinnangud on kõvasti muutunud.
A ma mõtlesin , et ikka kirjutan. Võib-olla kellelegi pakub ainest.
Mis puudutab seda, et keegi käib ajudele siis on minu meelest tervistav , kui see vimm välja elatakse. Kuskilgi. Vahest millegipärast on keeruline nii, et ei arva midagi. On nii, et see arvamus tuleb kohe nagu vägisi. Minu puhul on nii, et kui ma olen tige ja keegi tuleb ütleb “rahune maha” või “ära nüüd selle peale vihasta”, siis ma vihastan sellepeale endal hoopis pildi eest ära 🙂 Ometi teeb see inimene mulle sellega heateo, sest reeglina mõjub mulle stressi vastu üks korralik endast välja minemine. 🙂
Pean ütlema, et su blogi loevad ikka uskumatult kahepalgelised inimesed. Need kes parooli said pidid ju vanduma, et nad su hinge sittuma ei hakka. Minuarvates see just ongi hinge sittumine, kui praegu minna Katre blogipostituse alla kogu sinu sissekande teksti paste’ima.. ma läksin sellepeale sama närvi kui sina “Printsess on sündinud” postituse peale 😀
Jah, aga mis ma nüüd ikka teha saan 😀 Parooli ma uuesti muutma küll ei hakka, loogiline on, et see isik keegi meie oktoobrikate grupist on… Ma ei team erilist vahet tegelikult ei ole, sest ega ma ju tegelikult omast arust just ÕEL olnud, ma võin ka ju arvata, mida tahan, või mis? Aga see eit, kes seda kommentaari panemas käis, siis minu poolt õnnesoovid, oled saanud “päeva munni” auhinna. Auhinale saab järgi tulla õismäele 😀
Minu arust on hea, kui inimesed räägivad rasedusest ja sellega kaasnevatest probleemidest nii nagu on, mitte ei ilusta ning see läbi ei tekita teistes tunnet, et kui mul nii ei ole siis olen ma vähem naine. Muidugi on neid, kel kõik lähebki mingi ime läbi meeletult lihtsalt, aga see ei ole reaalsus ning pigem ikka erand. Ei tasu nii härga täis minna, kui keegi julgeb sellist idülli kritiseerida, sest kõigil ei ole asi nii lihtne.
Ma ei usu, et Katre meelega tahab tekitada teistes tunnet, et need vähem naised, kellel ei lähe nii hästi. Lihtsalt.. NÄRVI ajab. Aga mida te minust tahate? Hormonaalne naine olen.
Ega ma ei arvagi, et ta seda meelega teeb. Ta lihtsalt õnnelik inimene, kel on läinud kõik pisut lihtsamalt. On lihsalt inimesi, kes maalivad raseduse ja sünnituse tahtlikult imelihtsaks ja siis tunned ennast nagu mingi värd, kui sünnitus ei ole lihtne ja kerge nagu neil. Või siis need kes hakkavad targutama kuidas olema peaks, ise pole rase olnuki. Need inimesed ajavad.närvi.
Sina aga ole sama tubli edasi. Mina ei oleks elu sees suutnud viimasel kuul midagi nii suurelt koristama ja korraldama hakata nagu sina seda saunamaja. 🙂
Mõned kohe oskavad ennast nii täiuslikuks teha. Just selliseid sünnituslugusid lugedes pidin ma pettuma oma esimese sünnituses. Ma ootasin kaa sellist köki-möki värki, Aga minul nii hästi ei läinud. 12 tundi valutamist, lahklihalõige, väga palju õmblusi ja mitu nädalat kõndimist nagu oleks sitt püksis…..:S
Katre blogisse ka jõudnud iga tahes see jutt, copyn viimase komentaari kuid mingil märral olen nõus sellega
“Sa oled fantastiline ja minule suureks eeskujuks! Olen samuti “positiivselt mõtleja” ja samuti on rasedus möödunud nii kergelt. Isegi, kui on olnud raskeid aegu, ei tee ma neist välja ega pea vajalikuks igast asjast rääkida (mina näiteks oksendasin 30 rasedusnädalani mitu korda päevas), vaatan neist lihtsalt mööda ja tunnen end rõõmsa ja rõõsana. Kõigile on ju nii parem. Juhtusin aga paraku Mariann Kaasiku blogi lugema sinu kohta ning see oli kohutav, millist kadedust, kibedust ja üleolevust sealt õhkas. Nad teevad ikka täielikku ülekohut sulle, tõelised kibestunud ennast täis tropid istuvad ja pauguvad seal. No mis sellest, et kellelgi läks kergemalt? No mis sellest, et sa ei vingu, virise IGA PISIASJA üle ja et oled üleüldse tugev ja terve mõistusega inimene? Praegu on nii “oktoobri beebide” grupis kui ka seal Marianni blogis lõkkele löönud räme enesehaletsemise tolereerimine, et kui halised ja vingud, siis oled “IN”. Tahaks neid lihtsalt raputada ja anda ühe bitch-slapi mööda kuppu, ja karjuda: “MIDA TE VINGUTE NII PALJU? KUIDAS TE KÜLL JÕUATE? KAS TEIL ENDAL EI HAKKA JUBA HALB?” Igas pisiasjas nähakse suurt kolli, iga pisiasja pärast tuleb joosta arstile.. Saan aru, et kui tõesti juba preeklampsia sümptomid, et siis on õige minna, aga minna a.la pea- või näpuvaluga EMO’sse, siis nagu really, are you fucking kidding me. Mul on piinlik lugeda nende kõikide naiste kommentaare (eriti Marianni omi + okt.beebide grupist Signe Sillard + Keiti Tseller + Nele Nellu JNE), kuidas nad saavad niiiiii nõrgad olla ja sellised hädapätakad. Mismoodi nende mehed küll nende vingupillidega hakkama saavad. Ok, olgu saamatud ja mõttetud eided, aga kui julgevad tulla mölisema sinu kallal, et sa tugev oled, siis valmistugu ka selleks, et neid ka tümitama hakatakse nõrkuse ees. Vabandan siinkohal Signe, Keiti ja Nele ees, viimane lause nende kohta ei käi. Nad on küll hädised, kuid vähemalt ei tunne viha sellepärast, et sul sünnitus kergelt läks ja elavad kaasa.
Kohutav, kui õelaks ja ilmetuks on mõned naised muutunud. Nagu pubekad, kes tunnevad kadedust selle üle, et keegi sai sünnipäevaks uue Ipad’i. Seriously, I don’t want to live on this planet anymore.”
Oleks muidugi absurdne arvata, et kui blogi parooli teab üle 400 inimese, jääb Katrel see postitus lugemata, aga see, kes selle kommentaari sinna jättis, on lihtsalt paras tropp – kui ta tõesti nii mõtleks, ei läheks ta “just sünnitanud noorele emale” (see peaks ju sama püha lehm olema kui rase naine) negatiivseid emotsioone koju tassima, vaid hoiaks suu kinni ja annaks teistele eeskuju oma ideaalse positiivse mõtlemisega.
Tuleb üks vana naljalugu meelde:
Tsirkuse direktor kutsub personali kokku ja teatab: “Homsest alates on kavas uus number. Kaset areeni paigaldame suure tsentrifuugi ning täidame selle sita ja sopaga ning laseme siis täispööretel tööle. Ja kui kõik on ülepea sitased ja sopased, siis tulen mina – üleni valges…”
No siis ära üldse muretse, loodetavasti ta näeb mida suur hulk inimesi tema printsessitamisest ja “ninanipsude andmisest” ja “Näete nüüd!” hüüatustest arvab. Ehk kohandab natuke oma enesehinnangutki. See oleks ju tervislik. Mitte et see väga realistlik oleks 😉
Sellest ma ka ei saa aru -KES arvab, et ta hästi kirjutab? Elementaarne laused ritta üks-kaks-kolm ju, täiesti lihtlabane lauseehitus, kuhu eksib sageli nii mõnigi apsakas ning kummaline mõttekäik…kui seda heaks pidada, siis okei.
Ah! Rasedused ON erinevad,sünnitamised samuti. Teadu pärast ju mõned ei teagi oma rasedusest enne lõppu.Ma sulle telefonis ütlesin eile,et läheksin kohe ka kolmandat sünnitama,kui vaid tüdruk poistele seltsi tuleks.Mitte,et ma mingi supersünnitaja oleksin. Ajas mindki iiveldama ja kuidas veel.Esimese rasedusega võtsin alul ikka ohtralt kilosid alla,lõpuks hakkasin seepärast isegi muretsema;teise raseduse aeg oksendasin nädal enne sünnitust nii et sisikond välja. Eks olid muudki jamad alates seljavalust lõpetades ülipaistes jalgadega jne. Muidugi oli esimene sünnitus valus. Ma ei teadnud,mida karta ja jumal tänatud selle eest. Peale sünnitust oli tualetis käik ikka neetult valus…rohkem seda ei kommenteeriks. Muidu aga oli peale esiklapse sündi nii,et koheselt,kui laps rinnale pandi,unenes kogu valu. Minul ausalt mahtusid koheselt raseduseelsed riided selga ja taastuminegi käis suht kähku. Teist last sünnitama minnes oli hirm ikka palju suurem. Tead juba,mis ees ootab ja vot siis tuleb see valu taas meelde. Aga vot,läks nii kergelt,et peale sünnitamist olin mingi aja üksinda koos lapsega sünnituspalatis (ämmakal oli peale minu veel sünnitajaid). Koristasin enda järelt voodipesu kokku – no meeletu energia ja adrenaliini tulv,mis peale sünnitust valdab. Siis viidi laps õdede tuppa tehnokontrolli,ise läksin perepalatisse (sünnitasin mõlemad lapsed,olgu mainitud, Tartus ja sünnitama sõitsime 12o km kauguselt).Perepalatis käisin dušši all ja kui poleks peale sünnitust ette jäänud parajalt suurt kõhtu (no teisel korral ikka maadlesin kauem juba kaalulangetusega),siis enesetunne oli lihtsalt ideaalne. Mul sündis muidugi teine laps vaid aasta ja 11 kuud peale esiklast,eks tee oli ette tehtud. Taastusin nii,et normaalne elu (loe: suguelu :D) hakkas ca kuu peale sünnitamist. Kas nüüd keegi sellest lugeda tahtis,aga no kasvõi Kardol julgustav lugeda… Mis mul mõttes aga,oli see,et pole vaja end lasta ärritada. Mind isiklikult ei häirigi sellised postitused,nagu Katrel. On igavad,seda küll ja ega ma ta blogi tihti loegi. Lugesin nüüd ta viimaseid postitusi ja samas unustasin.Ja veel see,et kuidas keegi oma last iganes kutsub,jomajoo,absoluutselt ühtaspuha.
Ega ma ju tegelikult seda Katret vihka nii südamest 😀 Ta on lihtsalt väga erineva suhtumise, maailmavaate ja iseloomuga inimene. Kui keegi tahab pidada roosamannabeebiblogi, siis ma kätt ette ei pane. Lihtsalt vahepeal on tunne, et tahaks röökida natukene ja siis hakkab parem 😀
Ah et tema ei viitsi iiveldada. Ei viitsi! Ma küll hirmsasti viitsin, mulle hullult meeldib, et sitt on olla. Jah päriselt….
Mind esimese rasedusega ajas ka hullult närvi see, et kuidas kõik rääkisid millal ja kui vara nende lapsed sööma/käima/potile/lugema/kirjutama hakkasid. Igakord oleks tahtnud kellegil pea ära hammustada. Aga nüüd mul on jumala ükskõik, sest see esimene laps kukkus välja nii tubli, tark ja osav, et mul on jumala ükskõik, mis teised sellest arvavad.
Küll sa näed, sinu laps tuleb kah kõige tublim, tühja sind siis huvitab, millal kellegi teise printsess omale jalad alla ajas.
Hahaha, sorry, aga ma ei ole ammu nii kõvasti naernud kui täna hommikul sinu postitust lugedes. Ja mitte seetõttu, et see vaid nii meeletult naljakas oleks olnud, vaid ma tundsin ennast nii mõneski mõttes ära.
Meil on nimelt sõbrannaga oma inside joke selle kohta, et mõni saade on lihtsalt nii halb, et sa ei saa seda vaatamata jätta või nt mõni blogi nii halb, et sa loed, imestad inimese rumaluse üle või on ta lihtsalt kõige nõmedam üldse, aga sa ikka loed edasi, sest…noh…see on lihtsalt nii halb, et ei saa lugemata jätta. Enesepiinamise kõrgeim aste 😛
Nii, et ainult rasedahormoone siin kindlasti süüdistada ei saa. Mõni inimene lihtsalt käib oma auraga niimoodi vastukarva, et sinna pole midagi parata.
Ja neid kõike oskajaid, kõige paremaid, kõige fantastilisemaid ja juba kõike kogenuid on lihtsalt kõik fcking kohad täis. What a perfect world.. Selle peale tahaks nutta, et ise ei ole. Aga hey, mõtleme positiivselt! Äkki siis IQ ka tõuseb :)))
Tahtsin lisada, et siinkohal ei viita absoluutselt antud postituses räägitud blogijale, sest pole tema blogi kunagi lugenud ja pole aimugi, mida või kuidas ta kirjutab.
Aga noh… Mõte iseenesest, et on selliseid inimesi, kes lihtsalt miskipärast ei meeldi ja sinna ei saa parata.
Ma tean, mida Sa tunned. Iga ta postitus ajab üha rohkem närvi.
Ja okei, hea, et oli kerge sünnitus, aga miks, ma küsin MIKS peab seda universumile näkku hõõruma???
Ja mulle, kes ma 17h üksi valutasin :-/… lihtsalt rõõmusta ja ole muhe, aga tee seda ilma teisi alavääristamata, mul oli tunne nagu ma oleksin viimane s*tt oma 17h sünnitusega… keegi juba mainis, et ta on nagu too ‘What to expect when expecting’ rallisõitja naine oma kaksikutega… Annoying 🙁
Kuule ma siis lugesin kah, on küll ideaalilähedane sünnitus. Mõnedele on antud, mis seal ikka. Aga mees tal nii pussy et ei julgenud nabaöörigi läbi lõigata 😉
Ei ole ta nii ideaalne miskit. Õige naine kõnnib ikka oma jalal palatisse, mitte ei kasuta ratastooli (seda muidugi siis, kui on lihtne sünnitus. Keisrilõike ja raske ning pika sünntuse läbinud naise on ratastooli auga välja teeninud):D
Mina pidin peale keisrilõiget küll omal jalal palatisse kõndima 😀 tõsi, mitte otse opilaualt, kõigepealt vedelesin 6h intensiivis ja seal aeti mind lõpuks jalgele ja saadeti perepalatisse.
Sünnitasin just ise esmaspäev… Sünnitus ehk pressid olid pooltundi muu valutamine 10 tundi… Pressid olid nii valusad et ma imestan et ma ei ropendanud… Aind kui arst ütles et ära praegu pressi ütlesin ainult MA EI SAA JU!
Kiideti mind ka et oi kui tubli, ja me nii uhked su üle aga kammoon imelik ka kui arst ütleks: issand see sünnitus läks küll sul s*tasti… Ma usun et enesehinnang oleks küll eluks ajaks haavatud. Kiidavad nad kõiki, isegi kui ma usun sa 3 aastat seal tuhude käes vaevled.
Minul mingeid rebestusi polnud, peale mingite pindmiste haavade ja erinevalt Katrest olid need õmblused minu arust hullemad kui sünnitus ise 😀 vb olen mina pussy… Valuvaigisti mida nad pritsisid kipitas, kõiki torkeid tundsid, kui niiti tirisid tundsid…
Aga lohutan sind sellega, et läheb sul, Kardol ja Maril kuidas läheb nii kui laps rinnal ununeb see valu ja muu. Minul oli kuskil tunnike peale sünnitust tunne, et keegi võõras tuli ja andis mulle lapse… aga vb oli selles süüdi see, et tuhude ajal sattusin naerugaasist sõltuvusse ja tõmbasin ja siis kui vaja polnud… 😀
Sain oma skaalal max punktid kätte aga ma ei ütleks et kõik nii roosamannavahune oli.
Ah seda blogi lugesin ühe korra ja rohkem ei viitsinud.Loe nagu Libero raamatut..
Taiesti tavaline ja mitte midagi ütlev..Ma ei lisaks seda kadeduse arvele 😀
Nii, ma lugesin ka selle läbi.
Esiteks , ma oleks juba esimese vee tilga peale sinna haiglasse jooksnud, mitte mõelnud, et AH naised saunas rääkisid, et tuleb 6 tunni pärast minna.
” Tehtud ” …
Ma olen ta mõnda postitust enne ka lugenud ja see pole üldse nii põnev kui siin !
Teiseks, sa ei tea, et Sul sama moodi ei lähe. Ma ise usun ka, et kui ma peaks kunagi sellise asja ettevõtma ei saa see ju lihtne olla. Aga samas miks just mitte mina?
Mul naabriplika on umbes 45 kilo kaaluv lapsemõõtu naine, kelle mõlemad sünnitused kestsid 40 minutit, seega .. äkki veab . ( Seal juures olid lapsed normaalkaalus)
hahaa, ma lugesin ka seda blogi ja siis läksin oma mehele rääkima, et vaata kuidas mõnel on – et hommikul ärkab üles, veed jooksevad ära, siis jalutab nii muuseas haiglasse, et kuulge ma vist sünnitaks nüüd ja siis läheb veel üks tunnike mööda ja lapsuke käes, et taipohh kui minul ka nii ei ole 😀
ma muidugi ei plaani lähiajal last saada aga noh tulevikus, et kui ma ikka kindlalt juba ette tean, et minulgi nii ilusalt läheb, siis võib ju lapse saada kah eks 😀 ma ootan lihtsalt ilmutust veel ;))
Lugesin kohe ka huvi poolest selle imelapse sünnilugu, tavaliselt seda blogi ei loe. Ja polnud sel sünnituslool mu meelest väga häda midagi, pigem ajab mind see laste printsessiks hüüdmine närvi – no mitu kuninglikku perekonda meil siin õieti koos on?
Aga see iiveldamise jutt kõlab küll imelikuna, jälle üks maailma kõige targem välja tulnud, kes teab kuidas teiste rasedused kulgema peaksid ja mida nad valesti teevad, et universumi viha enda peale tõmmata. Sulle lohutuseks, et mul oli esimesed kolm kuud tunne, et ma suren iivelduse kätte ja toitusin ainult greipidest, sest need olid maailmas ainukesed asjad, mis mul juba poes peale vaadates südant pahaks ei ajanud aga samas sünnitus läks suhteliselt kergelt. Nii et kunagi ei tea tegelikult, vahel läheb neil inimestel kes nii positiivsed ei ole ja iiveldada viitsivad ka hästi.
Muide kui laps on ära sündinud kohtad kindlasti jalutuskäikudel neidasamu ideaalmammasid, kelle missiooniks elus on Sulle tundide viisi rääkida kui ilus ja äärmiselt andekas nende laps on ja milline südametemurdja juba beebikoolis, nii et Sa oled lõpuks valmis endal jala või käe otsast närima, et nende haardest pääseda. Ausalt!
hahahahhahahhahahaaa… väga hea! Ma su asemel loodaks ka, et Katrele pole parooli andnud 😀 Aga võime ju su elu veel huvitavamaks teha ja ma copyn oktoobribeebidesse selle postituse 😀
Katre jutte mulle iseenesest lugeda meeldib, sest ta kirjutab hästi, kuigi vahel tahaks tõesti kinni võtta ja raputada, et kammoooon, ole inimene ja kirjuta midagigi, mis ei näitaks, kui roosamannavahuline ja ideaalne kogu su elu on. Kade ilmselt 🙁
oh issand, osade inimestega on küll nii jah, et kohe kui suu lahti teeb, tahaks lihtsalt panniga mööda pead tõmmata…isegi, kui mõnikord tuleb natuke asjalikumat teksti, on nagu selline ving sees, et no põhimõtte pärast ei taha nõus olla…
a samas, Mallukas, mis sa loodad tundideks sinna lauale vedelema jääda? hop-on-hop-off ja ma hoian ka su emakakaelale pöialt 🙂
Ära muretse Mallu! Need tunded on jumala okei.
Kui mul plika ära sündis, ajasid ja ajavad mind siiani sellised ideaalsete laste, ideaalsed vanemad närvi. Küll pandi sadakond pilti lapsest üles, igasugu vôistlused, kiire areng ja see nimekiri muudkui jätkub.
Eriti närvi ajas mind veel see, kui mône laps pani alla aasta minilauseid kokku, mône oma hakkas 6 kuu vanuselt käima. Ja minu, täiesti tavalise väikese lapse välimusega beebi, istus kuni aastaseni rääkimata sônagi ja kôndima hakkas ka alles 1,4 aastaselt.
Oma grupi sünnitajate hulgas olin ma viimane ka…
Ainus asi mis mul hästi läks, oli rasedus ise ja sünnitus.
Ei iiveldusi ega vaegusi raseduse ajal ning sünnitamine oli ka nagu vetsuskäik. Emakakael tôepoolest avanes ca 6hga ja sünnitus kestis vaid 2h :).
97 kommentaari
Deem päriselt ma võin nii kuradi positiivselt mõtelda kui tahan aga minu jaoks on rasedused jubedad. Kuigi olen selle kolm korda läbi teinud.Kui ma oma teist last ootasin siis pidin oma sisikonna välja öökima sest mitte üks kuradi söök ei seisnud sees kolm kuud. Ärkasin selle peale et süda paha ja magama jäin õhtul kuna olin oksendamisest väsinud ja kurnarud.Ja üldse keegi teine võiks minu eest rase olla aga see vastu sünnitused on mul tõesti nagu vetsus käimine.ilmselt on siis minu puhul asi nii tasakaalus…orienteeruvalt 8 kuud häda ja viletsust mööda haiglaid ja rohtusi ja siis 2 tundi ja valmis. Kuigi mul pole õrna aimugi kui kiiresti mul see emakas avaneb. Vabandust väljenduste eest aga see positiivne mõtlemine ajas tigedaks hetkel 🙂
Vastukaaluks ühe lausega minu kogemus (blogisse üsna kindlasti ei kirjuta ka pikemalt): ma “viitsisin” sünnitusel (eile) täitsa ära keerata (enda arust ka optimist ja üsna ratsionaalne inime, rasedus ka suht lust ja lillepidu) ja tegin vist kõik valesti, mis teha sai. Seega Sulle on jäänud kesktee. 🙂
Aahh! Said kätte?! PALJU ÕNNE! Ja mis mõttes mina ikka veel ühes tükis olen 🙁
Aitäh! Küllap tuleb ka teie perepiiga, pole ükski naine veel rasedaks jäänud. 🙂 Ja mida tervem ja tugevam ta on, seda lihtsam teil pärast. Ma ise salamisi natuke lootsin, et täpp ka natuke saaks kasvada veel, mis sest, et tähtajast jäi üsna vähe puudu.
Aga mul kutsuti ka esile – mingi balloonivärk -, sest taheti, et sünnitus oleks ajal, kui on vajadusel kardioloog võtta (mitte öö ja mitte nädalavahetus). Aga õnneks olid Apgarid 8 ja 10, seega hakatakse põhjalikumalt uurima esmaspäeval.
Mitu päeva enne TA’d oli?
Tartu arstid ütlevad 38+5 ehk 9 päeva enne tähtaega (13.10), aga originaalis ja ametlike paberite arvutuse aluseks on 11.10 ehk täpselt nädal enne tähtaega.
eks välismaailmale ongi vaja paista pöörfiktfämilina, usun,et vähesed on nõus kirjutama kuidas nad sünnituslaua täis sittusid vms 😀
SA OLED NII LAHE! 😀 JA NALJAKAS! Uskumatu noh 😀 TÄPSELT minu tüüpi inimene! Haha
Minu sünnitus oli 36h põrguvalusid, arstiga ei vedanud üldse(alavääristas-umbes nii: noh ei valuta sul siin midagi, mis sa tast tegid kui ei jaksa nüüd valutada jne) ja rebenesin sitaks, sest plika lausa lendas välja-sitt püksis kuu aeg on leebe väljend. Kahel tuttaval olid sünnitused just see lumme kusta väljend. 😀 Närvi ajas muidugi. Aga neil on lapsed ka parajad väänikud, pole ma veel näinud et nad sõna kuulaks(pole enam beebid) Mul kuulatakse vähemalt sõna.
Raske treeningutel, kerge lahingus:D
Ma ootasin oma esimest last pea 7 a tagasi. Kõik kuud ootasin ja OKSENDASIN. Kõik 37 ndl. Jah. Synnitus kestis esimesest valust synnini 52 h. Ja mis veel koige hullem, peale kogu seda sitta, sain lapsega olla ,5 kuud ja ta suri ilma yhegi põhjuseta. Olin hoolimata sitast enesetundest positiivne ja mis see andis?????
Oh issand. Mul on väga kahju, et sul nii kurb lugu on. Muidugi ei saa sellise olukorra peale öelda, et “süüdi” on kellegi positiivsus või negatiivsus. 🙁
Tqhtsingi seda sama öelda, et igale antakse niivnagu antakse. Et kui endal laheb hästi ei tasu öelda nii kindlalt, et ole positiivne ja kõik lähebki hästi. Hoolimata sellest negatiivsest kogemusest võtan asja ikkagi reaalselt. Kui on paha siis vingun, kui hea siis naeratan. Homme tähtaeg.. lahe onju.. ootan synnitust aga ise hoiaks valude alguses raudselt jalgu ristis ja karjuks üle Jämejala- ei tahhaaa. 😀 ja katsugu keegi hukka mõista 😉
Jeebus, ma minestan kui hea tekst see ikka on! 😀
loen ja imestan. aga mallu, ära põe, ma usun, et su sünnitus tuleb ka sama kerge nagu harilik sitalkäik 😀 ja kui ei siis – “oota, valu.. uh-uh-uh-uh-uh.. tuleb peale, aga uh-uh-uh-uh ma siis anna-uh-uh-uh-uh-n teada kui midag-uh-uh-uh-hu-i ära toimub ja vahe-uh-uh-uh-uh-peal enam ei helista.”
ühtlasi on see mu esimene kommentaar su blogis EVER. seega cheers ja elagu humoorikas õelutsemine.
Mind tegi kadedaks see kui üks hetk lugesin, et midagi kahtlast toimub ja siis paar päeva hiljem, et noh läks mõni tund ja laps käes. No mismõttes! Ja mind ajab tegelikult ka kadedaks see kui lilleline ja lihtne see sünnitus tal postituse järgi oli. No deem no. Ise karjun raudselt nagu miski viimane emalõvi seal sünnituslaual ja nii ikka maksimaalselt kaua…raaaudselt!
Aa. Seda tahtsin ka öelda, et minu arvates on osad tema postitused tulnud inspireerituna Sinu postitustest. Et noh…ma ei tea…
Mind ajavad hulluks need inimesed, kes räägivad, et kõik on lill, kui sa ainult positiivselt mõelda oskad. Mina olen see rase, kes kõik võimalikud hetked on voodis siruli, sest lihtsalt nii kohutavalt halb on koguaeg olla. Ma olen kuulnud minusuguste kohta öeldavat: “See on lihtsalt iseloomus kinni. ” Mina olen siis väga negatiivne ja halva iseloomuga naine, sest juba kolmas rasedus naelutab mu voodi külge ja ei lase rahulikult elada 😀
Aga kus nali praegu jäi, Malluke?
Sa ei saa enda õeluses alati huumorimeelt süüdistada.
No siis järelikult põlen ma põrguleekides. Mis nüüd saab :D?
No kurat küll inimesed – just teie, kes Te siin blogist kõige hullemat välja loete. Esiteks, inimene elas oma kibestumust ja kadedust ning hormoone välja. SEE ON KADEDUS, INIMENE TUNNISTAS JU KOHE ALGUSES. Miks te kurat ärritute? Millepärast? Katre ja kõik teised peaksid ju rõõmustama hoopis, et neil elu roosamannavahuline on ju? Kommenteerijad lähevad jahm sellega hoolega kaasa, kuid see ei puutu enam Mallukasse. Tema avaldas oma kibestumist ja elas välja end, kuid edaspidi on ta elu ka toredam ja lillelisem. Kes meist ei tunneks vahepeal kadedust kellegi üle? Kõik tunnevad, kasvõi lihtsat naiselikku kadedust. 🙂
Niiet rahunege maha.. nii Katre pooldajad, kui ka siinsed pooldajad. 🙂
Ma isiklikult loodan, et Sul on häbi. Tõesõna, meele teevad kurvaks sellised inimesed nagu sina.
Aga kallis inimene, miks sa oled siis üldse mu parooli küsinud, siin käid ja mu asju loed, kui sa ei taba huumorit?
ja muide see raev sul jätkub, sest nagunii tal laps ei karju ning ta lapsel pole gaasivalusid. Samas magab ta koheselt läbi öö ja ta suudab lapsele koheselt ka ideaalselt rinda anda. Ning ärme unustame veel ka kaalunumbrit, kui suurem osa näeb kurja vaeva aastaid, et seda baby fati maha saada, siis temal on see juba läinud, ma võin mürki võtta selle peale.
Mina olin esimese raseduse ajal koos rase Riina Suhhotskajaga. Ta ajas mind nii närvi- pasundas pidevalt meedias, et see et sa rase oled ei tähenda et sa trennis ei pea käima ja peale rasedust oli esimene artikkel kohe sellest, et Riina Suhhotskaja vanas kaalus tagasi. Mina samal ajal võdistasin oma rasvu veel kaks aastat endaga kaasas (ok, kaksikud olid ka, aga ikkagi) ja raseduse ajal veetsin suurema osa ajast peldikus oksendamas ja seda 40 nädalat.
Tegelikult on õige, et tuleks rohkem rääkida reaalselt, sest see blogi võib tekitada sünnitusjärgset depressiooni (nagu ka iga meedas leviv artikkel ideaalsest sünnitusest/rinna andmisest vms). Pole alati nii, et kõik õnnestub 100%, vaid on ka täiesti võimalik, et ideaalselt alanud sünnitus lõppeb keisriga ja alati ei õnnestu ka rinna andmine. Lugedes sellist asja võivad paljud tunda end süüdi, et neil see niimoodi ei õnnestunud. Hea raamat selle kohta on muide Brooke Shieldsi “ja vihmasadu algas”. Kõik need, kes arvavad, et positiivse mõtlemisega teeb palju ära, peaksid seda raamatut lugema.
Ma olen sellele pool päeva mõelnud ja pean veel ühe kommi kirjutama, lihtsalt ei saa muidu. See on täiesti okei, et tal oli kiire sünnitus ja on ka täiesti okei, et rasedus oli kerge ja sellest võib täitsa rääkida ka. Ja võib ka ninnu nännu olla, see ei pea meeldima, aga ei saa ka pahaks panna.
Aga need, kellel on pikad rasked sünnitused olnud, ei ole selles ise süüdi. See ei ole 100% suhtumise küsimus. Ei ole nii, et mõtled, et kõik läheb ilusti ja siis just sellepärast läheb ka. Positiivsus kindlasti aitab, aga tegelikult pole keegi tavaliselt ise mitte essugi selleks teinud, et kerge sünnitus tuleks. Lihtsalt nii on.
Ma olin eelmise rasedusega omaarust suht supernaine, tühjagi ma ei virisenud, lükkasin lund ja lõhkusin puid. Veed tulid ära reaalselt kui ma kell 11 õhtul arvutis tööd tegin. Arvasin, et olengi selline ürgnaine ja pressin tite kah lups välja, midagi ma ei kartnud. Aga läks 24h ja oleks võinud ka väga halvasti minna. Nüüd keegi roosamanna tuleb ütleb, et asi on ikka paljuski mõtlemises ja kui ma ikka oleks tahtnud, siis oleks ka kergelt hakkama saanud. Praegu ma küll tunnen, et iiveldab sellest, et ma olen tige 😀
kle, mallu – wtf???? mis sul viga on?
Mis osa mu vigadest täpselt huvitab?
Minul jällegi on raske uskuda, et on inimesi, kellel on 24/7 kõik üks suur roosamanna. No ei saa ju olla nii, et keegi või miski sind kunagi rõvedalt närvi ei aja?
PALUN LINKI! Pliis. Tahan ise ka üle kaeda – uudishimu tapab nooo :))
Ma küll ei leia, et see kadedus oleks. Mulle ka ei istu üdini positiivsed inimesed, no kohe ei istu. Mitte et mul endal asjad jube halvasti oleks üldse, ei ole. Mulle tundub lihtsalt, et siuksed “Päikest!”-tädid on tegelikult sitaks feigid ja kui maailma neile selja pöörab, siis nad ei suuda enam seda kramplikku naeratust näol hoida ning röögivad oma laste ja mehe peale rohkem kui minusugune sarkasmihunnik suudaks. Ma võin muidugi eksida ja mõni inimene ehk tõesti ONGI üdini positiivne aga mind teeb kahtlaseks just see – “mõelge positiivselt, kõik hädad on peas kinni, halvad asjad tabavad aint halbu inimesi”-suhtumine. Sest tegelikult ju nii ei ole, maailm on siiski pigem “sick, sad place” ja enamik õnnetuid halbade kokkusattumuste ohvrid. Ela ise oma roosamannas aga ära suru seda teistele peale. Üldse ei räägi selle konkreetse blogi kohta, seda pole ma lugenud (ehk siis mölisen teemast täiega mööda).
Teemast mööda rääkides, mainin nii muuseas, et kui ma kuskil näen, et mõni täiskasvanud inimene kirjutab mingi teksti lõppu “Päikest!”, siis see tekitab minus juba negatiivseid eelarvamusi selle isiku suhtes suhtes. (See ei puuduta Ktre blogi, ma ei tea, kas tema selliseid väljendeid kasutab)
Seda ma tean, et ta ei kasuta sellist sõna 😀
Vigala Sassile ei tohtivat ka muud lahkudes öelda,kui vaid ” Päikest”. 🙂
Jumal tänatud, et ma Vigala Sass ei ole 😀
Oeh, ma sain naerda jälle 😀 Teema suhtes jään küll neutraalseks, sest ma loen Katre blogi ka ja olen ise ka rohkem ninnunännu inimene ( mis ei tähenda et ma aeg-ajalt head huumorit ja sarkasmi ei hindaks) ja ei saa midagi sinna parata, et mu sünnitus ka kiirelt ja enam-vähem valutult läks. Või noh sellisena ma mäletan seda praegu. Bruno ja mu ema väidavad, et ma olin lubanud mingil hetkel inimesi maha lüüa 😀
Aga jumala eest, kõik inimesed ei peagi meeldima ja ma täitsa saan aru, et sinu ja paljue jaoks on ta jutt natukene liiga roosamanna. Kui kõigile meeldiksid samad asjad, siis oleks see maailm varsti hukas 😀
Kas sa palun lisaksid lingi sellele Katre blogile
Oi, Mallu, nyyd saad raudselt 36 tunnise eriti r2meda synnituse osaliseks. Karma, bitch, karma! Aga tegelt ma tahtsin 8elda, et inimestel, kellele see parool antud on, v6iks v2hemalt nii palju respekti Mallu vastu olla, et enda kommentaarid j2tta salastatud postituste alla. Ega rahvas ei peagi k6igega, mis Mallul p2he tuleb n6us olema ja temaga kaasa koogutama. Lihtsalt n6me on, kui postitus on salastatud ja siis minnakse seda kuskile teise blogisse v6i perekooli arutama.
Mulle ei meeldi Printsess. Mutt on 12 mehega maganud ja kujutab ette, et on Eesti suurim pornostaar ja seksiguru. (siinkohal langen sydantl6hestavalt nuuksudes p6randale k2garasse, sest raudselt olen kade!)
Ma ka ei viitsinud hommikuti, lõunati ja õhtuti iiveldada, üldse ei viitsinud aga krt ikka tuli iiveldus peale ja nii mõnigi kord ebasobival hetkel ja nii tühjendasingi oma maosisu tänavanurgale või lennukis sellesse armsasse paberkotti ja iga kord vaadati mind kui narkomaani 😀
Aga sünnitusest, siis mul oli ka roosamanna sünnitus, aga seda tänu sõbrale nimega epiduraal. No sünnitasingi nii, et valusid ei tundnud, miks peab piinlema üldse?
Kui ma otsustasin, et tahan epiduraali, siis mulle enam ei tehtud, sest oli aeg sünnitama hakata 😀
Aga tahaks mainida, et igal inimesel on täiesti erinev valulävi. Mina kannatan küllalt hästi valu. Siis kui ma mehe lõpuks palatist välja käsutasin, et tahan süsti, siis mõõdeti, lasti paber täita ja siis öeldi, et aga sa küll enam ei saa, tunnike veel ja hakkad sünnitama – maailma pikim tund, ent samas vb pidigi nii minema, sest epiduraal vähendab ka sünnitööd ja minul kaduski emakatöö ära, sain tilgutid, mida muudkui keerati peale ja peale 😀 Ja ehk ongi hea, et seda süsti ei saanud.
Niiet Mallu, kõik läheb nii nagu minema peab 😉 Vb on jubedalt ropsima ajav rasedus ja elukerge sünnitus.. või sünnitus ka raske, kuid see-eest on laps rahulik ja tubli , igal asjal on plussid ja miinused 😉
Liina kirjutas “Ah et tema ei viitsi iiveldada. Ei viitsi! Ma küll hirmsasti viitsin, mulle hullult meeldib, et sitt on olla. Jah päriselt….”
Sekundeerin. Ma tegelt ise mõtlesingi, et tahaks hullult oksendada kõik see 16 nädalat 😀
Mu õde tegi ka just hiljuti sünnituse läbi nagu niuhti. Ma olin OIIII, kui kade. Aga teisalt mõtlesin “Hah, nõrkadele antaksegi kerge sünnitus, sest nad ei peaks vastu” 😀 Õelus, ilmselt, aga kurat, ma olen tugev naine, sain oma mitte-nii-ideaalse sünnitusega ka ideaalselt hakkama! 😀
Oota, kuni Mari kõhust välja saab. Siis läheb alles lahti!
http://arvamus.postimees.ee/1320738/vello-vikerkaar-mida-robert-suudab
No see oli nüüd küll hea, selle asja nimi ongi kadedus ja ma usun, et ma tean, mida sa tunned… 😛 Mul oli omal ajal, kui tittesid ootasin, ka üks taoline sõbranna, kel sünnitus ja rasedus kulges nagu möödaminnes, kõik oli ilus ja elu oli lill. Minu õnneks ta ei pasundanud sellest kogu maailmale kui tore ja ilus kõik on aga see lihtsalt paistis nii vastikult silma kui ta nö tuhudega alles küünehoolduses istus ja helistas mulle, et aljoo ma ma muidu sünnitan ja vast ikka jõuab hoolduses lõpuni olla ja siis pärast haiglasse jõudmist sai lapse enamvähem 15 minutiga kätte ja valud olid nö vetsuskäik 😀 Ja kui siis mina oma lapsed sain kätte, võttes raamatu järgi kõik nö rasedusaegsed vaevused järjepanu läbi, ühe lapsega ühed vaevused, ehk siis ühe lk ja teisega teise lk (raamatust “Nüüd ma tulen”) 😉 Ja no pärast kui minu laps ööd läbi ei maganud ja ka päeval sai teda kogu aeg kussutatud ja sussutatud, siis loomulikult tema laps magas päevas ilusti 3 tundi taevalikku und ja ka õhtul läks kell 10 magama ja ärkas hommikul kell 9… nii et no jah, hambad krigisesid 😀 . Sellised naised PEAVAD Eesti iivet tõstma ja selle omale kohustuseks võtma, vähemalt 20 last sünnitama näiteks. Siis oleks mina vist enamvähem rahul 😀
Ega ma välistanudki algusest peale, et see kadedus olla võib 🙁 Aga jah, hakaku siis jutti neid sünnitama, mina küll enam ei taha 😀
Sellised natuke teistmoodi tarkused nüüd:
Mustlastel olla selline komme, et kui vastsündinut nö. esimest korda esitleti siis tulid mutid ja hakkasid rääkima, milline peletis ja jubedik titt on. Sellega pidi pahad vaimud eemale peletatama, kes siis võiks lapsele külge hakata , kui toda hirmsasti kiita. Ehk siis üldiselt vanarahva teadmine oli nii, et ei käidud ja kiidetud. Nii nagu ei käidud ja kiideldud.
Ehk siis kaetamiseks peeti pigem seda, kui keegi tuli ja lambist millegi peale “issand kui ilusad sul need või nood on” rääkima hakkas.
Üks tuttav mul ütles nii ,et kõik mis hea ei pea ilmarahvale näha olema. Teine tuttav ütles,et kui oma energiaga palju lehvitad siis ei maksa imestada, kui see ühel päeval sult tuuri on pandud.
Ühe šamaanipässiga tekkis kord arutelu, et kuidasmoodi see sünnitamise värk on ja olema peaks. Siis tema arvas, et sünnitamisega peaks naine kuidagimoodi ise hakkama saama. Nii, et mees võimalusel päriselt kõrval ei ole. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et kuna naine alateadlikult enamasti mehele loodab, siis võib ta sünnitusprotsessi käigus mehe energiast tühjaks tõmmata. Mis toob kaasa selle, et peale sünnitust (ka selle ajal muidugi), kui naine tegelikult hoolt ja välismaailma eest kaitset vajab…siis mees on töss ja ei suuda seda pakkuda. Eks see on sõltuv inimestest ka ja iseenesest ta midagi koos sünnitamise vastu ka ei arvanud. Kuigi mainis, et ta päriselt ei mõista seda kommet.
Nende tarkustega muidugi on nii, et tänapäeva tõekspidamiste, elurütmi ja elustiiliga tundub neid peaaegu võimatu kohandada. Väärtushinnangud on kõvasti muutunud.
A ma mõtlesin , et ikka kirjutan. Võib-olla kellelegi pakub ainest.
Mis puudutab seda, et keegi käib ajudele siis on minu meelest tervistav , kui see vimm välja elatakse. Kuskilgi. Vahest millegipärast on keeruline nii, et ei arva midagi. On nii, et see arvamus tuleb kohe nagu vägisi. Minu puhul on nii, et kui ma olen tige ja keegi tuleb ütleb “rahune maha” või “ära nüüd selle peale vihasta”, siis ma vihastan sellepeale endal hoopis pildi eest ära 🙂 Ometi teeb see inimene mulle sellega heateo, sest reeglina mõjub mulle stressi vastu üks korralik endast välja minemine. 🙂
Just seda minagi mõtlesin,et keegi,kellele oled usaldanud parooli,juba ju kuritarvitab seda. See küll häirib!
Pean ütlema, et su blogi loevad ikka uskumatult kahepalgelised inimesed. Need kes parooli said pidid ju vanduma, et nad su hinge sittuma ei hakka. Minuarvates see just ongi hinge sittumine, kui praegu minna Katre blogipostituse alla kogu sinu sissekande teksti paste’ima.. ma läksin sellepeale sama närvi kui sina “Printsess on sündinud” postituse peale 😀
Jah, aga mis ma nüüd ikka teha saan 😀 Parooli ma uuesti muutma küll ei hakka, loogiline on, et see isik keegi meie oktoobrikate grupist on… Ma ei team erilist vahet tegelikult ei ole, sest ega ma ju tegelikult omast arust just ÕEL olnud, ma võin ka ju arvata, mida tahan, või mis? Aga see eit, kes seda kommentaari panemas käis, siis minu poolt õnnesoovid, oled saanud “päeva munni” auhinna. Auhinale saab järgi tulla õismäele 😀
Minu arust on hea, kui inimesed räägivad rasedusest ja sellega kaasnevatest probleemidest nii nagu on, mitte ei ilusta ning see läbi ei tekita teistes tunnet, et kui mul nii ei ole siis olen ma vähem naine. Muidugi on neid, kel kõik lähebki mingi ime läbi meeletult lihtsalt, aga see ei ole reaalsus ning pigem ikka erand. Ei tasu nii härga täis minna, kui keegi julgeb sellist idülli kritiseerida, sest kõigil ei ole asi nii lihtne.
Ma ei usu, et Katre meelega tahab tekitada teistes tunnet, et need vähem naised, kellel ei lähe nii hästi. Lihtsalt.. NÄRVI ajab. Aga mida te minust tahate? Hormonaalne naine olen.
Ega ma ei arvagi, et ta seda meelega teeb. Ta lihtsalt õnnelik inimene, kel on läinud kõik pisut lihtsamalt. On lihsalt inimesi, kes maalivad raseduse ja sünnituse tahtlikult imelihtsaks ja siis tunned ennast nagu mingi värd, kui sünnitus ei ole lihtne ja kerge nagu neil. Või siis need kes hakkavad targutama kuidas olema peaks, ise pole rase olnuki. Need inimesed ajavad.närvi.
Sina aga ole sama tubli edasi. Mina ei oleks elu sees suutnud viimasel kuul midagi nii suurelt koristama ja korraldama hakata nagu sina seda saunamaja. 🙂
Mõned kohe oskavad ennast nii täiuslikuks teha. Just selliseid sünnituslugusid lugedes pidin ma pettuma oma esimese sünnituses. Ma ootasin kaa sellist köki-möki värki, Aga minul nii hästi ei läinud. 12 tundi valutamist, lahklihalõige, väga palju õmblusi ja mitu nädalat kõndimist nagu oleks sitt püksis…..:S
No minu loogika on see, et kui inimesed jagaksid JUBEDAID kogemusi, siis saaks teised, kellel lihtsamalt läks, natukenegi õnnelikumad olla 😀
Mulle meeldib ka vinguda.
Katre blogisse ka jõudnud iga tahes see jutt, copyn viimase komentaari kuid mingil märral olen nõus sellega
“Sa oled fantastiline ja minule suureks eeskujuks! Olen samuti “positiivselt mõtleja” ja samuti on rasedus möödunud nii kergelt. Isegi, kui on olnud raskeid aegu, ei tee ma neist välja ega pea vajalikuks igast asjast rääkida (mina näiteks oksendasin 30 rasedusnädalani mitu korda päevas), vaatan neist lihtsalt mööda ja tunnen end rõõmsa ja rõõsana. Kõigile on ju nii parem. Juhtusin aga paraku Mariann Kaasiku blogi lugema sinu kohta ning see oli kohutav, millist kadedust, kibedust ja üleolevust sealt õhkas. Nad teevad ikka täielikku ülekohut sulle, tõelised kibestunud ennast täis tropid istuvad ja pauguvad seal. No mis sellest, et kellelgi läks kergemalt? No mis sellest, et sa ei vingu, virise IGA PISIASJA üle ja et oled üleüldse tugev ja terve mõistusega inimene? Praegu on nii “oktoobri beebide” grupis kui ka seal Marianni blogis lõkkele löönud räme enesehaletsemise tolereerimine, et kui halised ja vingud, siis oled “IN”. Tahaks neid lihtsalt raputada ja anda ühe bitch-slapi mööda kuppu, ja karjuda: “MIDA TE VINGUTE NII PALJU? KUIDAS TE KÜLL JÕUATE? KAS TEIL ENDAL EI HAKKA JUBA HALB?” Igas pisiasjas nähakse suurt kolli, iga pisiasja pärast tuleb joosta arstile.. Saan aru, et kui tõesti juba preeklampsia sümptomid, et siis on õige minna, aga minna a.la pea- või näpuvaluga EMO’sse, siis nagu really, are you fucking kidding me. Mul on piinlik lugeda nende kõikide naiste kommentaare (eriti Marianni omi + okt.beebide grupist Signe Sillard + Keiti Tseller + Nele Nellu JNE), kuidas nad saavad niiiiii nõrgad olla ja sellised hädapätakad. Mismoodi nende mehed küll nende vingupillidega hakkama saavad. Ok, olgu saamatud ja mõttetud eided, aga kui julgevad tulla mölisema sinu kallal, et sa tugev oled, siis valmistugu ka selleks, et neid ka tümitama hakatakse nõrkuse ees. Vabandan siinkohal Signe, Keiti ja Nele ees, viimane lause nende kohta ei käi. Nad on küll hädised, kuid vähemalt ei tunne viha sellepärast, et sul sünnitus kergelt läks ja elavad kaasa.
Kohutav, kui õelaks ja ilmetuks on mõned naised muutunud. Nagu pubekad, kes tunnevad kadedust selle üle, et keegi sai sünnipäevaks uue Ipad’i. Seriously, I don’t want to live on this planet anymore.”
Oleks muidugi absurdne arvata, et kui blogi parooli teab üle 400 inimese, jääb Katrel see postitus lugemata, aga see, kes selle kommentaari sinna jättis, on lihtsalt paras tropp – kui ta tõesti nii mõtleks, ei läheks ta “just sünnitanud noorele emale” (see peaks ju sama püha lehm olema kui rase naine) negatiivseid emotsioone koju tassima, vaid hoiaks suu kinni ja annaks teistele eeskuju oma ideaalse positiivse mõtlemisega.
Tuleb üks vana naljalugu meelde:
Tsirkuse direktor kutsub personali kokku ja teatab: “Homsest alates on kavas uus number. Kaset areeni paigaldame suure tsentrifuugi ning täidame selle sita ja sopaga ning laseme siis täispööretel tööle. Ja kui kõik on ülepea sitased ja sopased, siis tulen mina – üleni valges…”
Lugesin ka selle Katre blogi.. No reaalselt inglid oksendavad ta jutu peale ja ma tahaks endal juuksed välja kiskuda. Nii et Mallu, i feel ya
Kurat, ma nii lootsin siit Katre kommentaari leida 🙂
Ditto 😀
Mina kartsin siit Katre kommentaari leida 😀
Minu arust oleks inglikesel viimane aeg natuke konstruktiivset kriitikat saada. Ta ju püüab nii väga, saab teda natuke suunata sinu arvamusega.
Ta tegelikult teab mu arvamust ta blogist 😀
No siis ära üldse muretse, loodetavasti ta näeb mida suur hulk inimesi tema printsessitamisest ja “ninanipsude andmisest” ja “Näete nüüd!” hüüatustest arvab. Ehk kohandab natuke oma enesehinnangutki. See oleks ju tervislik. Mitte et see väga realistlik oleks 😉
Sellest ma ka ei saa aru -KES arvab, et ta hästi kirjutab? Elementaarne laused ritta üks-kaks-kolm ju, täiesti lihtlabane lauseehitus, kuhu eksib sageli nii mõnigi apsakas ning kummaline mõttekäik…kui seda heaks pidada, siis okei.
Ah! Rasedused ON erinevad,sünnitamised samuti. Teadu pärast ju mõned ei teagi oma rasedusest enne lõppu.Ma sulle telefonis ütlesin eile,et läheksin kohe ka kolmandat sünnitama,kui vaid tüdruk poistele seltsi tuleks.Mitte,et ma mingi supersünnitaja oleksin. Ajas mindki iiveldama ja kuidas veel.Esimese rasedusega võtsin alul ikka ohtralt kilosid alla,lõpuks hakkasin seepärast isegi muretsema;teise raseduse aeg oksendasin nädal enne sünnitust nii et sisikond välja. Eks olid muudki jamad alates seljavalust lõpetades ülipaistes jalgadega jne. Muidugi oli esimene sünnitus valus. Ma ei teadnud,mida karta ja jumal tänatud selle eest. Peale sünnitust oli tualetis käik ikka neetult valus…rohkem seda ei kommenteeriks. Muidu aga oli peale esiklapse sündi nii,et koheselt,kui laps rinnale pandi,unenes kogu valu. Minul ausalt mahtusid koheselt raseduseelsed riided selga ja taastuminegi käis suht kähku. Teist last sünnitama minnes oli hirm ikka palju suurem. Tead juba,mis ees ootab ja vot siis tuleb see valu taas meelde. Aga vot,läks nii kergelt,et peale sünnitamist olin mingi aja üksinda koos lapsega sünnituspalatis (ämmakal oli peale minu veel sünnitajaid). Koristasin enda järelt voodipesu kokku – no meeletu energia ja adrenaliini tulv,mis peale sünnitust valdab. Siis viidi laps õdede tuppa tehnokontrolli,ise läksin perepalatisse (sünnitasin mõlemad lapsed,olgu mainitud, Tartus ja sünnitama sõitsime 12o km kauguselt).Perepalatis käisin dušši all ja kui poleks peale sünnitust ette jäänud parajalt suurt kõhtu (no teisel korral ikka maadlesin kauem juba kaalulangetusega),siis enesetunne oli lihtsalt ideaalne. Mul sündis muidugi teine laps vaid aasta ja 11 kuud peale esiklast,eks tee oli ette tehtud. Taastusin nii,et normaalne elu (loe: suguelu :D) hakkas ca kuu peale sünnitamist. Kas nüüd keegi sellest lugeda tahtis,aga no kasvõi Kardol julgustav lugeda… Mis mul mõttes aga,oli see,et pole vaja end lasta ärritada. Mind isiklikult ei häirigi sellised postitused,nagu Katrel. On igavad,seda küll ja ega ma ta blogi tihti loegi. Lugesin nüüd ta viimaseid postitusi ja samas unustasin.Ja veel see,et kuidas keegi oma last iganes kutsub,jomajoo,absoluutselt ühtaspuha.
Ega ma ju tegelikult seda Katret vihka nii südamest 😀 Ta on lihtsalt väga erineva suhtumise, maailmavaate ja iseloomuga inimene. Kui keegi tahab pidada roosamannabeebiblogi, siis ma kätt ette ei pane. Lihtsalt vahepeal on tunne, et tahaks röökida natukene ja siis hakkab parem 😀
Ma mõtlesin seda pealkirja nähes, et Mallu on vahepeal ise sünnitanud ja kirjutab Marist 😀
Ah et tema ei viitsi iiveldada. Ei viitsi! Ma küll hirmsasti viitsin, mulle hullult meeldib, et sitt on olla. Jah päriselt….
Mind esimese rasedusega ajas ka hullult närvi see, et kuidas kõik rääkisid millal ja kui vara nende lapsed sööma/käima/potile/lugema/kirjutama hakkasid. Igakord oleks tahtnud kellegil pea ära hammustada. Aga nüüd mul on jumala ükskõik, sest see esimene laps kukkus välja nii tubli, tark ja osav, et mul on jumala ükskõik, mis teised sellest arvavad.
Küll sa näed, sinu laps tuleb kah kõige tublim, tühja sind siis huvitab, millal kellegi teise printsess omale jalad alla ajas.
Hahaha, sorry, aga ma ei ole ammu nii kõvasti naernud kui täna hommikul sinu postitust lugedes. Ja mitte seetõttu, et see vaid nii meeletult naljakas oleks olnud, vaid ma tundsin ennast nii mõneski mõttes ära.
Meil on nimelt sõbrannaga oma inside joke selle kohta, et mõni saade on lihtsalt nii halb, et sa ei saa seda vaatamata jätta või nt mõni blogi nii halb, et sa loed, imestad inimese rumaluse üle või on ta lihtsalt kõige nõmedam üldse, aga sa ikka loed edasi, sest…noh…see on lihtsalt nii halb, et ei saa lugemata jätta. Enesepiinamise kõrgeim aste 😛
Nii, et ainult rasedahormoone siin kindlasti süüdistada ei saa. Mõni inimene lihtsalt käib oma auraga niimoodi vastukarva, et sinna pole midagi parata.
Ja neid kõike oskajaid, kõige paremaid, kõige fantastilisemaid ja juba kõike kogenuid on lihtsalt kõik fcking kohad täis. What a perfect world.. Selle peale tahaks nutta, et ise ei ole. Aga hey, mõtleme positiivselt! Äkki siis IQ ka tõuseb :)))
Tahtsin lisada, et siinkohal ei viita absoluutselt antud postituses räägitud blogijale, sest pole tema blogi kunagi lugenud ja pole aimugi, mida või kuidas ta kirjutab.
Aga noh… Mõte iseenesest, et on selliseid inimesi, kes lihtsalt miskipärast ei meeldi ja sinna ei saa parata.
Ma tean, mida Sa tunned. Iga ta postitus ajab üha rohkem närvi.
Ja okei, hea, et oli kerge sünnitus, aga miks, ma küsin MIKS peab seda universumile näkku hõõruma???
Ja mulle, kes ma 17h üksi valutasin :-/… lihtsalt rõõmusta ja ole muhe, aga tee seda ilma teisi alavääristamata, mul oli tunne nagu ma oleksin viimane s*tt oma 17h sünnitusega… keegi juba mainis, et ta on nagu too ‘What to expect when expecting’ rallisõitja naine oma kaksikutega… Annoying 🙁
Kuule ma siis lugesin kah, on küll ideaalilähedane sünnitus. Mõnedele on antud, mis seal ikka. Aga mees tal nii pussy et ei julgenud nabaöörigi läbi lõigata 😉
Jah, ise veel sõjaväelane.
Ei ole ta nii ideaalne miskit. Õige naine kõnnib ikka oma jalal palatisse, mitte ei kasuta ratastooli (seda muidugi siis, kui on lihtne sünnitus. Keisrilõike ja raske ning pika sünntuse läbinud naise on ratastooli auga välja teeninud):D
Mind näiteks lausa sunniti ratastooli istuma, viisakalt õnneks.
Mina pidin peale keisrilõiget küll omal jalal palatisse kõndima 😀 tõsi, mitte otse opilaualt, kõigepealt vedelesin 6h intensiivis ja seal aeti mind lõpuks jalgele ja saadeti perepalatisse.
Team Mallukas 😉
Sünnitasin just ise esmaspäev… Sünnitus ehk pressid olid pooltundi muu valutamine 10 tundi… Pressid olid nii valusad et ma imestan et ma ei ropendanud… Aind kui arst ütles et ära praegu pressi ütlesin ainult MA EI SAA JU!
Kiideti mind ka et oi kui tubli, ja me nii uhked su üle aga kammoon imelik ka kui arst ütleks: issand see sünnitus läks küll sul s*tasti… Ma usun et enesehinnang oleks küll eluks ajaks haavatud. Kiidavad nad kõiki, isegi kui ma usun sa 3 aastat seal tuhude käes vaevled.
Minul mingeid rebestusi polnud, peale mingite pindmiste haavade ja erinevalt Katrest olid need õmblused minu arust hullemad kui sünnitus ise 😀 vb olen mina pussy… Valuvaigisti mida nad pritsisid kipitas, kõiki torkeid tundsid, kui niiti tirisid tundsid…
Aga lohutan sind sellega, et läheb sul, Kardol ja Maril kuidas läheb nii kui laps rinnal ununeb see valu ja muu. Minul oli kuskil tunnike peale sünnitust tunne, et keegi võõras tuli ja andis mulle lapse… aga vb oli selles süüdi see, et tuhude ajal sattusin naerugaasist sõltuvusse ja tõmbasin ja siis kui vaja polnud… 😀
Sain oma skaalal max punktid kätte aga ma ei ütleks et kõik nii roosamannavahune oli.
Ah seda blogi lugesin ühe korra ja rohkem ei viitsinud.Loe nagu Libero raamatut..
Taiesti tavaline ja mitte midagi ütlev..Ma ei lisaks seda kadeduse arvele 😀
oh lingi võiks ikka lisada, mul näiteks pole halli aimdust, kust sellist imetabast blogi ja postitust otsima hakata 🙁
Ja ära põe, varsti-varsti tuleb meie aeg ka särada, sest ma kavatsen järgmise jeesuslapse sünnitada 😀
Ahahahaha, you evil daughter of a biatch! 😀
Nii, ma lugesin ka selle läbi.
Esiteks , ma oleks juba esimese vee tilga peale sinna haiglasse jooksnud, mitte mõelnud, et AH naised saunas rääkisid, et tuleb 6 tunni pärast minna.
” Tehtud ” …
Ma olen ta mõnda postitust enne ka lugenud ja see pole üldse nii põnev kui siin !
Teiseks, sa ei tea, et Sul sama moodi ei lähe. Ma ise usun ka, et kui ma peaks kunagi sellise asja ettevõtma ei saa see ju lihtne olla. Aga samas miks just mitte mina?
Mul naabriplika on umbes 45 kilo kaaluv lapsemõõtu naine, kelle mõlemad sünnitused kestsid 40 minutit, seega .. äkki veab . ( Seal juures olid lapsed normaalkaalus)
hahaa, ma lugesin ka seda blogi ja siis läksin oma mehele rääkima, et vaata kuidas mõnel on – et hommikul ärkab üles, veed jooksevad ära, siis jalutab nii muuseas haiglasse, et kuulge ma vist sünnitaks nüüd ja siis läheb veel üks tunnike mööda ja lapsuke käes, et taipohh kui minul ka nii ei ole 😀
ma muidugi ei plaani lähiajal last saada aga noh tulevikus, et kui ma ikka kindlalt juba ette tean, et minulgi nii ilusalt läheb, siis võib ju lapse saada kah eks 😀 ma ootan lihtsalt ilmutust veel ;))
Äkki jagab keegi linki või midagi? Ei ole tolle blogiga kursis aga tekkis huvi natuke lugeda 😀
Ei ole vaja enam, panin nüüd nime ja blogi lõpuks ise ka kokku 😀
Lugesin kohe ka huvi poolest selle imelapse sünnilugu, tavaliselt seda blogi ei loe. Ja polnud sel sünnituslool mu meelest väga häda midagi, pigem ajab mind see laste printsessiks hüüdmine närvi – no mitu kuninglikku perekonda meil siin õieti koos on?
Aga see iiveldamise jutt kõlab küll imelikuna, jälle üks maailma kõige targem välja tulnud, kes teab kuidas teiste rasedused kulgema peaksid ja mida nad valesti teevad, et universumi viha enda peale tõmmata. Sulle lohutuseks, et mul oli esimesed kolm kuud tunne, et ma suren iivelduse kätte ja toitusin ainult greipidest, sest need olid maailmas ainukesed asjad, mis mul juba poes peale vaadates südant pahaks ei ajanud aga samas sünnitus läks suhteliselt kergelt. Nii et kunagi ei tea tegelikult, vahel läheb neil inimestel kes nii positiivsed ei ole ja iiveldada viitsivad ka hästi.
Muide kui laps on ära sündinud kohtad kindlasti jalutuskäikudel neidasamu ideaalmammasid, kelle missiooniks elus on Sulle tundide viisi rääkida kui ilus ja äärmiselt andekas nende laps on ja milline südametemurdja juba beebikoolis, nii et Sa oled lõpuks valmis endal jala või käe otsast närima, et nende haardest pääseda. Ausalt!
ei, palun ära samasuguseks muutu.
Haha, lugesin ka just seda uut postitust ja rofl: “Tehtud!” teatasime Keioga teineteisele otsa vaadates..” wtf..
Haha, jaaaa, selle üle ma naersin ka täiega 😀 nagu savisaarele kiidaks 🙁
lihtsalt nii hea tektst!
Naersin kõva häälega praegu sinu kirjutist lugedes!
Selliseks kontekstis meenutab Katre mulle filmist “What To Expect When You’re Expecting” seda vana rallisõitja noort naist… Kes näinud, see teab 😀
Aah, pole hullu 🙂 Sa siis ei suudad paremini? 😉 😀
hahahahhahahhahahaaa… väga hea! Ma su asemel loodaks ka, et Katrele pole parooli andnud 😀 Aga võime ju su elu veel huvitavamaks teha ja ma copyn oktoobribeebidesse selle postituse 😀
Keegi juba jooksis talle rääkima 😀
Ahaha, u so funny 😀
Katre jutte mulle iseenesest lugeda meeldib, sest ta kirjutab hästi, kuigi vahel tahaks tõesti kinni võtta ja raputada, et kammoooon, ole inimene ja kirjuta midagigi, mis ei näitaks, kui roosamannavahuline ja ideaalne kogu su elu on. Kade ilmselt 🙁
oh issand, osade inimestega on küll nii jah, et kohe kui suu lahti teeb, tahaks lihtsalt panniga mööda pead tõmmata…isegi, kui mõnikord tuleb natuke asjalikumat teksti, on nagu selline ving sees, et no põhimõtte pärast ei taha nõus olla…
a samas, Mallukas, mis sa loodad tundideks sinna lauale vedelema jääda? hop-on-hop-off ja ma hoian ka su emakakaelale pöialt 🙂
Ära muretse Mallu! Need tunded on jumala okei.
Kui mul plika ära sündis, ajasid ja ajavad mind siiani sellised ideaalsete laste, ideaalsed vanemad närvi. Küll pandi sadakond pilti lapsest üles, igasugu vôistlused, kiire areng ja see nimekiri muudkui jätkub.
Eriti närvi ajas mind veel see, kui mône laps pani alla aasta minilauseid kokku, mône oma hakkas 6 kuu vanuselt käima. Ja minu, täiesti tavalise väikese lapse välimusega beebi, istus kuni aastaseni rääkimata sônagi ja kôndima hakkas ka alles 1,4 aastaselt.
Oma grupi sünnitajate hulgas olin ma viimane ka…
Ainus asi mis mul hästi läks, oli rasedus ise ja sünnitus.
Ei iiveldusi ega vaegusi raseduse ajal ning sünnitamine oli ka nagu vetsuskäik. Emakakael tôepoolest avanes ca 6hga ja sünnitus kestis vaid 2h :).