Veel paar aastat tagasi olin ma kindel, et ühel kaunil päeval saab minust näitleja. Ma ei ole seda mõtet küll täiesti maha matnud, aga kuidagi ootamatult mängis elu mulle kätte hoopis selle, et minust sai veetlev kirjaneitsi. Kuidas? Vot sellest ma täna räägingi.
Kui ma Austraaliast tagasi tulin, siis kandideerisin ma täiesti suvaliselt Delfi Publikusse tööle. KUIGI mul oli null kogemust kirjutamisega või kollase meediaga. Mäletan, et vestlusel küsiti mult, et mis on minu meelest elu24 ja publiku suurim erinevus ja ma EI OLNUD neist kumbagi lugenud. Õnneks olen ma osav välja keerutaja ja nõnda ma mingit häma neile ajasin. Ju siis nii hästi, et tööle mind võetigi.
Üsna pea avastasin ma, et see töökoht EI OLE minu jaoks. Iga 30 minuti tagant pidi uus lugu üleval olema, ma pidin tegelema kollase juraga, mis mind ülse ei huvitanud. Ausalt, väga ebameeldiv on helistada inimesele ja öelda: “Oo tere kaunist hommikut! Siin Mariann Delfi meelelahutusportaalist Publik ja ma tahaks teilt uurida seda, et kas vastab tõele, et te eile mällis peaga mööda vanalinna roomasite?”.
Pool aastat töötasin seal, lõpuks nad vallandasid mu 😀 Ma ei imesta ausalt, ma ei andnud endast sellel töökohal isegi mitte 40% oma võimekusest. Mind lihtsalt EI HUVITANUD see üldse.
Kuna töökohta mul ei olnud, oli vaja leida uus. Kirjutasin täiesti suvaliselt Naistelehte. Ma isegi ei tea miks, ma ei teadnud, kas nad otsivad isegi kedagi või mitte. Juba järgmine päev helistas mulle Signe, kutsus mu vestlusele. Siis andis proovitöö ja tadaaaaa – tööle ma saingi. Vist kaks nädalat olingi kokku töötu 😀
Ja ma ARMUSIN! Kõik kolleegid on täpselt minu masti inimesed. Teevad pulli ja tööd. Nagu tõelised Eesti naised! Ja mulle meeldib ka inimestega pikemaid lugusid teha, mitte mõttetuid väikseid “Maarja-Liis Ilus ostis Selverist suitsuvorsti!” tüüpi teemasid.
Ja ma olen intekaid teha saanud nii mõnusate, toredate ja lahedate inimestega!
Liis Lemsalu uut kodu kaemas
10 lapsega pere Jane ja Urmeti juures kooki söömas ja lastele toolimängimas
Mati Talvikuga tema aias hängimas
Helene Vannaril külas pirukat söömas
Juure raamatuesitlusel, kus sai söödud ja joodud ja joodud ja söödud
Oeh, mul võtab lausa silma märjaks. Tuleks see Mari juba välja, et ma saaks tööle tagasi minna ja olla hurmav kirjaneitsi. Ausalt kah. Laisk võin ma olla, aga mitte kordagi ei tundnud ma Naistelehes töötades, et mul oleks ebameeldiv või vastik tööle minna. Iga päev oli justkui pull ja lillepidu! Ma igatsen teid, mu kallid kolleegid. Isegi seda, kuidas te mind iga päev mõnitasite :S
Kallid lugejad, kellena teie töötate? (Ok, ankeetidest tean, et pooled on lasteaiakasvatajad ja teised juristid:D Ma ise mõtlesin ka kunagi lasteaiakasvatajaks õppida, aga siis meenus, et ma vihkan lapsi…). Mis on teie unistuste amet?
43 kommentaari
Unistuste amet kui elustiil ja unistuste loominguline töökoht
Eriala valikul filosoofia ja kunstide vahel valisin viimase
Praktikate käigus tegelesin noortega
Kogesin ka vabatahtliku tegevust
Alati seotud taimedega nii sees-kui väljas
Võtsin ka väljakutse tegeleda väikelastega
Elu kutsub ikka rändama ja muusikat tegema
Varem meeldis idee hobi+töö sidumisest
Praegu null-seis püüan mõista mida-kes-kuidas
Mina t66tan Londonis Suurbritannia justiitsministeeriumis IT alaste parlamentaarsete kysimustele vastajana. (Parlamentary questions). Mulle saadetakse kysimused millele Justiitsminister vastama peab, kuid tegelikult olen mina see, kes neile vastuse kirjutab, mis parlamendis ministri poolt siis ette loetakse ning ajalehtedes avaldatakse.
V2ga huvitav t66, olen seda juba 5 aastat teinud, kuid m6tlen, et tahaks vaheldust. 6nneks j2in just rasedaks, kohe esimesel kuul kui abikaasaga proovima hakkasime, niiet kui emapuhkusele l2hen (UKs vaid aastaks ja seegi privileeg ainult valitsuse t66tajatele), siis sellel ajal m6tlen v2lja, et kas l2hen siis poole kohaga samale ametipostile tagasi v6i v6tan karj22ripausi t66lt (Valitsuses saab seda v6tta kuni 5 aastaks, niiet t66kohta alles hoitakse, et siis soovi korral sinna tagasi p66rduda!). Kui valin karj22ripausi, siis tahaks hakata mingisuguse ettev6tlusega tegelema, kinnisvara on mulle alati huvi pakkunud, olen m6ne aastaga suure maja ning 2 korterit omale Eestisse ostnud ning m6tlen, et ehk hakkaks kinnisvara arendusega ka Londonis tegelema, siin oleks tootlikkus suurem ja vajadusel saan justiitsministeeriumisse naasta kui kinnisvara arendus plaanip2raselt ei l2he. 🙂 Niiet hetkel h2ppy like a little puppy ja excited mis tulevik toob 🙂
Mina olen isehakanud õmbleja 😀
Unistuste amet oli/on juuksur.
Peale gümnaasiumi lõppu võtsin töötuks, sealt pakuti väiksesse eraettevõttesse õmblejakohta, võtsin astu, palk oli hea ja sinna ma jäin, Nüüdseks kolm aastat siis.
Kuid nüüd on töö end ammendanud ja hetkel olen igasugustele pakkumistele avatud 🙂
Keskkool käsil.
Sulle sobivad pikad juuksed ja Liisiga pildil oled superilus 🙂
Ma töötan ööklubis. Ööinimesena on see ideaaltöö minu jaoks. Ei suudaks küll end hommikul kella 9ks kuskile kontorisse ajada ja mingit rutiinset tööd teha. 😀 Samas siiski olen aastaid unistanud ka toimetajatööst. Just ajakirjanduses, mingeid raamatuid omaette toimetada vist ei tahaks. Aga kahjuks neid tööpakkumisi ilmub nii harva ja kuna õpingud jäid ka pooleli, siis pole nagu väga julgenud ennast kuskile pakkuda ka. 🙁 Kuigi neid meelelahutusportaale vaadates on küll tunne, et seal kõik mingid põhiharidusega kirjaoskamatud lambad tööl. 😀
eheee 9ks 😉 Meil hakkab tööpäev kell 7 ja ikka pool 6 äratus 😉 Selle eest eest kella 3 enamvähem hakkame kodupoole sättima.
Oh, hea teema:)
Õppisin ametikoolis kokaks, töötasin mingi 1,5a selle peal. Siis viskas täiega üle, 12h ja pikemad päevad oli ikka väga ränk. Siis ma kolisin maale tagasi , tegin igast koristustööd. Sain lapse ja olin pikemalt töötu. Järsku tuli tööpakkumine aga üle lahe 3 kuuks, ehitusele koristama. Läksin, olukord oli jube sest mina ju tööl ei käinud ja mehest läksin ka veel lahku. Parim otsus mu elus, kuigi raske, lapsest eemal, mu ema vaatas teda. Soome hakkas meeldima ja kolisingi päriselt lapsega sinna. Tegin ikka koristust edasi, see kord siis koolides. Siis jäin töötuks, leping lõppes. Nüüd endaga suured plaanid. Alustasin tänasest logistika õpinguid-laotöötaja. Kui sealt peaksin välja kukkuma siis ma üritan minna oma unistust teostama-kiirabitöötaja 😀
Tahaks saada kapteniks. Päris tõsiselt. Unistan suurtest reisilaevadest (nt. google: Aidamar), kuid ka muudest laevadest ei ütleks ära. Aga kõigepealt vaja keskkool ära lõpetada ja siis mereakadeemia ka. Väikelaevajuhiload on juba olemas. 🙂
Õppisin Soomes maalriks, Soomes on ju kõik ehitajad, mina siis ka 😉 Hetkel lapsega kodus, 2 aastat veel siis vaatan, mis ja kus, aga sama amet kindlasti. Unistuste töö kindlasti, nautisin igat päeva tööjuures. Lisaks teen palju käsitööd ja väike unistus oleks käsitööpood soomes.
Mina olen turul teenindaja, hea rahulik
Õudsalt tahaks enda kohvikut. KOHUTAVALT. Aga see ei oleks unistuste amet, et olla kohvikutädi aga see oleks lihtsalt nii mõnus! Unistuste töö mul oligi suhtelistelt, enne kui lapsega koju jäin-kui on vaja palju rääkida, läbirääkida, motiveerida, välja mõelda ja reisida. Siis on kõik tähtis kaetud ja ise rahul.
Minu unistuste amet on ämmaemand. Ma olen lapsest saati teadnud, et tahan ämmaemandaks saada. Isegi siis kui ma tegelikult ei teadnud mida see töö tähendab. Nüüd aga, seda õppides ning olles praktikal seda katsetanud – see on super. Ma jumaldasin iga praktikal oldud päeva. Sünnitusosakonda sisse astudes on hoopis teine maailm. Töö rasedatega, töö sünnitajatega.
Seda ei anna kirjeldada, mis tunne mind valitseb kui naine minu juurde tuleb; kui kuulata südamelööke; kui loote asetust katsudes titalt tervitava kopsu saan; kui mu tegevus/nõuanded naisel olemise paremaks teevad ning kõige lõpuks – kui see sünni ime kui laps mu kätele sünnib.
Kui ongi olnud raske sünnitus või kiire vahetus; kui ma pole saanud 12h istuda/süüa/juua, siis see sünnihetk teeb kõik tasa. Kui ma vaatan värsket ema ja isa heldinud pilgul, pisarad silmis, last vaatamas. Nendel hetkedel ma tunnen, miks olen maailma kõige parema ameti valinud.
Ja novembrist hakkab mul jälle praktika, nii et siis saan jälle kellegi elus seda tähtsat rolli etendada.
Olen elu jooksul unistanud merebioloogi, õpetaja ja relvaeksperdi ametitest. Läks aga nii, et õppisin ülikoolis hoopis filoloogiat ja nüüd töötan keelelise toimetajana. Hetkel küll lapsehoolduspuhkusel ja salamisi loodan oma igavale tööle mitte naasta. Tahaksin hoopis õppida õmblejaks ja hakata tegelema ettevõtlusega.
Mina olen ühe väikese noortekeskuse noortejuht! Alles üsna algaja,kuid naudin oma tööd!
Ma unistasin veterinaariks olemisest. Vavepeal arvasin, et minust saab psühholoog. Läksin aga ajakirjanduse kallakuga keskkooli. Kirjutada armastan siiani meeletult!
Vahepeal töötasin koopianeiuna, klienditeenindajana ja kokana. Süüa armastan ka siiani teha!
Peale sünnitust leidsin aga oma tôelise kire-spordi! Septembris vôtsin kätte ja omandasin Soomes Piloxingu treeneri paberid ja olen nüüd Eesti esimene ja ainus Piloxingu instruktor 🙂
Mina olen lasteaias kokatädi ning mulle meeldib siin. Kutsekas teekonda alustades mõtlesin, et võiks lasteada tööle minna, rahulik tempo, saab katsetada ja pakkuda lastele uusi ning huvitavaid toite. Vägagi rahul oma töökohaga.
Kuid võimaluse korral tegeleks põllundusega, täpsemalt köögivilja kasvatamisega ja muidugi kuuluks selle juurde ka loomapidamine. Hinges ikka maakas. 🙂
Minule meeldiks olla müügiesindaja. Esiteks on seal vaba graafik, teiseks on seal vaja palju suhelda ja uute inimestega tutvusi luua, kolmandaks on hea palk. Noo mina praegu püüan sinnapoole. Nimelt ravimiesindajaks tahan peale kooli lõppu saada. Eks näis!
Mina töötan laeva peal tüürimehena ja võin öelda, et see on minu unistuste töökoht. Mõned aastad tagasi olin kahtleval seisukoha, kas olen ikka õige eriala valinud, kuid nüüdseks võin öelda, et olen küll 🙂
Graafik sobib mulle väga ning töökaaslased on väga lahedad!
Ja kellele ei meeldiks meri 🙂
Mina 6ppisin Tartu ylikoolis infot. Esimesel aastal juba sain aru, et see pole minu cup of tea. Otsustasin hoopis baaridaami kursuste kasuks, kuna sealt sai kiiresti kogemuse ja diplomi. Kindel soov oli Eestist kiiremas korras lahkuda. Sealt p6rutasingi oma uhke diplomiga v2lismaale ja t88tasin umbes 4 aastat erinevates restoranides. Nyyd on mul endal restoran. Vaikselt tegelen ka ekspordi ja enda r6ivabr2ndi loomisega. V2iksena tahtsingi saada disaineriks.
Mäletan kui keska lõpus tegime kutsesobivusteste, siis sain ma tulemuseks tuletõrjuja, sotsiaaltöötaja ja müüja. See ajas mind veel rohkem segadusse ning asusin hoopis õppima vanglaametnikuks, sest see oli esimene koht, kuhu sisse sain. Teema oli karm, ent eluline ja huvitav. Seltskond seal oli täiesti ainulaadne ja kindlasti üks motivaator lõpuni püsimisel. Praktikad olid väga huvitavad ja silmi avavad. Tegelikult tahtsin hoopis uurijaks saada, aga sinna oli liiga suur konkurss. Minu meeleheaks mitmed politsei eriala õppeained kattusid meie kavaga 🙂
Peale kooli siis vanglasse tööle ei tahtnud, politseisse ei saanud, seega läksin hoopis reisibüroosse. Aasta hiljem oli kopp ees ja raha vähe ning otsustasin minna tõotatud maale — USAsse lapsehoidjaks. 4 kuud hiljem avastasin, et lapsehoidjad on orjad ja iseseisvus oleks ka tore juba. Asusin tööle ühe suure hotelli coffee shopi. Sealt edasi tuli teine vahetus restoranis ja kolmas vahetus gift shopis — kõik samas majas. Lõpuks töötasin kl 6-22ni mõnikord. Vahepeal magasin konkus paar tundi ja olin järgmiseks vahetuseks valmis. See koht oli lihtsalt nii äge ja inimesed ka, et ma sain (hea) raha eest hängida ja koguaeg oli lõbus ka veel, mida veel tahta?!
Siis paar aastat hiljem tulin tagasi Eestisse ja hakkasin tuttava juures asjaajajaks. 6 kuud hiljem juhtus nii, et kolisin jälle välismaale ja olen seal tänini, eurokraat. Tegelikult aga unistan kuskil mõnusas kohas, nt Austraalias väikse majutusasutuse pidamisest. Olles ise palju reisinud turistina, tahaks pakkuda head teenust ja kostitada inimesi meeldivate mälestustega. Vahepeal tahtsin veel saada treeneriks, personalitöötajaks ja croissanti küpsetajaks.
Hetkel istun rasedana kodus. Muidu töötasin ühe Eesti ratsutaja juures groomina. Töö mulle meeldis juba sellepärast, et väiksest peale olen ma suur loomaarmastaja. Ja hobustega tegelenud olen umbes 12 aastat. Ja kuna minu põhiline ülemus oli minu sportlane, kellega ma päevast-päeva nimepidi koos olin, sain ma ka temaga väga hästi läbi. Aga ilmselt, peale lapse sündi, sinna tagasi tööle ei läheks kuna suved möödusid välismaal: Läti, Leedu, Poola, Venemaa. Ja juurde oleks veel tulnud ka Belgia ja Hispaania. Esialgu oli jube põnev koguaeg kuskil ära olla. Aga igakord ära minnes oli kahju oma kassi maha jätta. Ja siis hakkasin oma tulevase lapse isaga koos olema ning siis oli veeeel raskem ära minna. Niiet see töö oleks suhteliselt võimatu kui kodus oleks veel väike laps ka.
Aga unistuste tööks on mul koguaeg olnud veterinaaria. Kavatsesin ka selle aasta alguses Maaülikooli katsetele minna, aga jäin rasedaks. Seega seda mõtet pole ma siiani maha matnud. 🙂
Mina küll ei taha tööl käia. Pole siiani veel ette tulnud ka. Aga raha tahaks teenida veidi küll ja plaan on mega palju maale hakata tootma ja neid siis müüa ka. Siiani pole õnnestunud väga, sest lapsed ei lase mul lihtsalt sellega nii palju tegeleda kui ise tahaks 😀 Kui nad veidi suuremad ja iseseisvamad on läheb maalimiseks igal juhul. 😀
On juhtunud, et tegelen oma lemmik asjaga oma vabast ajast ja tasuta, ehk annan raamatu välja ( koos teiste inimestega, minu osa on ehk 0,05% :D). Kunagi loodan trükikojas töötada – minu unistuse ametikoht!. Mu vanaema oli kunagi koristaja ühes trükikojas, käisin temaga tööl kaasas ja muudkui vaatasin seal ringi. Pärast seda, olen olnud armunud paberilõhna ja masinatesse, mis neid kokku vorbivad 😀 Niiet kui näete mingit päkapiku sarnast olevust raamatupoes raamatuid nuusutamas siis see olen mina 😀
ehh 🙂 ma olen ka unistanud lasteaia kasvataja ametist. Ma lihtsalt jumaldan lapsi 😉 . Aga olude sunnil, pole see unistus VEEL teoks saand.. Kuid ma püüdlen sinna poole 🙂 Õppisin tegelikult koka ametit aga iga päevaga üha veendusin, et ma ei taha mitte ükski hommik üles tõusta ja mõelda, et nii vägev, ma pean kõigest poolele tosinale inimesele süüa tegema täna 😀 ei, aitäh 😀 .Hetkel olen hoopis koduperenaine 😀
Väikestviisi olen viimased 4 aastat ka küünetehnik olnud 😀
Praegu olen lapsega kodus ,aga enne seda olin vanem klienditeenindaja Solarises ja enne seda juhataja ühes kaupluses. Viimane töö meeldis väga just kollektiivi pärast, ei meeldinud ,aga pikkade töötundide pärast. Raseduse esimestel kuudel tegin isegi 16h tunniseid päevi ja mitu nädalat järjest nii..oli ikka kurnav küll :/
Kui ma veel alles keskkoolis ja ülikoolis käisin, kuulsin ma kodus kogu aeg, et minust peab saama välisminister, suursaadik või vähemalt jurist. Aastaid hiljem sattusin ma tänu norra keelele hoopis ehitusvaldkonda ja olen pmst samas valdkonnas tegutsenud üle kümne aasta. Emalt olen ikka kuulnud ohet, et ohhh, mul olid ju sinu jaoks nii suured plaanid:D eks see pärlite ja kontsakingade ning kiivritega ehitusplatsidel kondamine, kuigi kõlavate ametinimetustega, pole tõesti eriti glamuurne:) tänaseks on mul endal ka sellest tõsine kopp ees, nii et poleks saanud olla õigemat aega, et rasedaks jääda… Mis must edasi saab, ei tea? Peaks ehk emaga konsulteerima;)
Isehakanud turundusjuht ja vabakutseline veebidisainer hetkel. Meeldib. Tegelt kui tagasi vaadata, mulle hullult meeldis pangas ka töötada, (nii uskumatu kui see mulle ja paljudele sõpradele praegu ka ei tunduks) ja ennem seda müügiesindaja meeldis olla (jah mulle meeldis inimestele telefoni teel igast stuffi pähe määrida.).Ja siin kõrbekuumuses mööda Vodafone’i levipunkte sõita ja telekomi torniotsas ronida meeldis ka. Mul on kuidagi kõigi töödega nii, et kui ma seda parasjagu teen siis mulle hullult meeldib – pärast ei mahu nii mõnigi asi pähe et kuidas see sai meeldida… (näiteks müügiesindaja tööd enamus inimesi vihkab.)
Mina olen õppejõud ühes Tartu kõrgkoolis. Ma poleks eladeski arvanud, et minu saab õpetaja/õppejõud, aga elu läks niiviisi ja pean ütlema, et ma olen vägagi rahul, kuna see ei ole 8st 5ni töö ja see on väga mitmekülgne. Üks osa on loengute pidamine, aga lisaks ka juhendamine ja muu teadustöö. Samuti on ju iga aasta uued tudengid – ka see on mõnus vaheldus. Aga mis on mu unistuste töö? Kui ma vaid isegi teaks, tean vaid, et olen hetkel rahul.
No nüüd ma kohe pean kommenteerima 😀 öppinud olen haljastajaks, töödanud veits klienditeenindaja ja koristajana olude sunnil kuni leidsin oma unistuste ameti- restauraator. Aasta töötasin uste-akende restauraatorina kuni objekt otsa sai, siis natuke maalrina, nüüd läksin kooli puit ja kiviehitiste restaureerimist lisaks öppima, ja autokooli ka ja siis teise täiskohaga tööna kasvatan kolme väikest poisipönni 😀
Ahjaa… lähitulevikus saan praktikale/tööle ka uuesti restaureerima 🙂
Üks juristidest siis 😀 Mingil hetkel põhikoolis teadsin, et minust peab saama jurist – mis see amet endast kujutab, polnud õrna aimugi, aga teadsin, et pean selleks saama. Lõpetasin gümnaasiumi ja ainuke eriala, kuhu paberid viisin oligi siis juura. Ja ühte kooli sain siss sisse, tegin magistri veel takkapihta ja nüüd juba pea üheksa aastat ameti peal. Kuna ma ei teadnud, mida oodata, hüppasin pea ees tundmatusse vette (kool on kool ja amet on amet) ja peab tunnistama, et meeldib siia maani.
no mul oli väiksena soov saada lasteaiakasvatajaks või müüjaks( Nagu kõik lapsed vist) kuid siis tärkas suur huvi saada näitlejaks…Kuid olingi juba nõus katsetele minema,kui nägin,et sisseastumiskatsel ka Cooper test- siis jätsin oma näitlemistuhina ja mõtlesin ,mida edasi.Siis aga lõi pähe soov minna kutsekooli toitlustust õppima minna -õigemini erialaks valisin ,,KOKK,, Oh siis oli pool suguvõsa vastu,et ära mine-see ei ole sinu jaoks jnejne…Mina nagu ma olen- jäärapäine ja ajan ikka sõrad vastu,läksin:) No süüa teha mulle ikka meeldib,kuid päev läbi köögis olla- no see ei ole minu jaoks..Ega ma seda teistele ei öelnud,et ei meeldi enam…Ikka käisin ja lõpetasin väga edukalt:) Isegi olin kokana 3kuud suvetööl( siis sai ikka tõeliselt selgeks- olen hobikokk,mitte edukas restoranipidaja nagu ma ise soovisin saada). Peale seda mõtlesin,et tahan ikka mingit eriala- midagi noorte või lastega seotud- päevakorrale tulidki lasteaiakasvataja ning noorsootöö. Lasteaiakasvatajaks õppima ma ei pääsenudki kuid Noorsootööle sain sisse. Siin kohal pean ikka kiitma oma kalleid kursusekaaslasi,kes kindlasti olid 100% süüdi selles,et mul oli motivatsioon ka lõpuni laes ja eriala sobis mulle kui rusikas silmaauku..Töötasin ka oma vallas vabatahtlikuna noortekeskuses,kuid tahtsin siis midagi enamat veel- paremat palka ja tööotsa. Saatus aga mängis vingerpussi- ma tulin hoopis välismaale lapsehoidjaks. Esialgu olin aasta,kuid plaan olla ka teine aasta- just keele pärast. Pärast on aga soov siia hoopis tööle jääda,kuid eks elu näitab ,mis ta mulle hoopis toob:) Ehk lähen veel 3x ka ametit omandama:)
Hetkel olen müügijuht tootmisettevõttes, kuid südamelähedasem on ikkagi logistika ja transpordi korraldus. Tulevikus tahan kindlasti selles suunas liikuda.
Kaupluses vahetusevanem. Mina isiklikult fännan oma tööd hullult ning tuleviku plaan on juhatajaks saada. 🙂
Unistuste töö oleks kombineeritud kahest variandist: istuksin oma kodus või kohvikus või pargis või ükskõik kus soov on ning kirjutaksin. Lastele, noortele, lühijutte… Ja kui kirjutamistuju parasjagu pole, siis tegeleksin netinõustamisega, mis läheks kokku mu õpitava erialaga. Unistused, unistused… Eks ühel hetkel lööb reaalsus sisse ja hakkan midagi muud tegema, sest ilukirjanduse kirjutamisega muidu väga ära vist ei ela. Kui muidugi uut Harry Potterit ei loo.
Minu unistuste amet on ka näitleja, käisin isegi lavaka katsetel. Ette oli vaja valmistada luuletus, laul ja proosapala, mina, kes ma absoluutselt viisi ei pea, lootsin, et laulust ma ehk pääsen aga loomulikult oli see ainus asi, mida nad mult kuulda tahtsid. Lõõritasin siis seal saalitäie rahva ees kivistunud ilmel: ” Sauna Antsul oli peni,
väike valge kutsikas…” Järgmisse vooru mind enam millegipärast ei oodatud…
Kirjutada tahaks ka, aga peale seda kui saatsin oma romaanikatsetuse võistlusele ega saanud esikohta, siis olen selle mõtte ka maha matnud. Ilmselt annan liiga lihtsalt alla.
Muidu lapsena meeldis mulle igasugu nimekirju koostada – terved vihikud olid neid täis ja ma siis sortisin neid erinevate näitajate alusel. No nüüd ma siis töötangi infotehnoloogia ja andmetöötluse valdkonnas, kui mu matemaatikaõpetaja seda kuuleks, saaks ta ilmselt kreepsu. Meil on ka selline pisike oma seltskond, puudub hierarhia ja ametijuhendid, mulle sobib. Varem olen ka täitsa vastupidises keskkonnas töötanud, ühes ministeeriumis, kust mind kah vallandada sooviti, õnneks sain ise enne minema 🙂
Tõlkija.
Mina olin enne laste sündi kliendi teenindaja. Arvatavasti järgmisest sügisest hakkan oma unistuste ametit õppima… Kuna mulle on alati tehnika ja autod meeldinud, siis pean saama automehaanikuks. Kuna praeguseks olen suutunud ilma õpinguteta autol välja vahetada jagaja kaane ja piduri konna, siis arvan, et minust võib isegi asja saada….
Olen õppinud majandust ja praegu lapsega kodus. Aga mulle hullult meeldiks kui mul oleks kuskil kesklinnas massaažisalong. Siis kui ma rase veel olin, mõtlesin kogu aeg, et käin koolitustel ära ja teen enda salongi .. aga noh seda ma pole teinud 😀
Mina olen helitehnik (stuudios) ja teise poole ajast projektijuht, ürituste korraldaja, küljendaja-toimetaja, Tublisson ja hurmur. Ja siis teen teadust ka 🙂
Kõik teised vist magavad või töötavad… Mul on sama vedanud kui Sul, ma töötan samuti oma unistuste ametis. Olen kooliraamatukogu juhataja. Ma olen hästi motiveeritud ja aktiivne, ma tegelen kooliraamatukogudega ka riigi tasandil ning lisaks mul on ka väga hea töökeskkond. See kõik kaalub kesise palga üles, praegu.
Ma olen ka pärispäris kollases ajakirjanduses töötanud, ja tagasivaadates on ikka hirmus küll. Kogu see pugemine oli muidugi tore, aga need lood, mida kirjutama pidi… Aga mis teha, olin kahe väikese lapsega üksikema ja see oli kerge raha, maksti väga hästi ning tegin vaid üksikuid lugusid. Ei tohi kahetseda, kogemus seegi.