Meie esimene kord

Ma ei ole enne kellegi ema olnud. No shit, eksole, aga see on päriselt VÄGA segadusse ajav amet. Eile saime juba haiglast koju ja alustuseks magas Mari lausa tunde ja lasi meil Kardoga natukene kassikarvu kokku kraamida ja noh, NII hea oli kodus olla.

Eriti hea on võtta Mari ja panna ta oma moosese korvikesse ja lasta tal seal nohisedes põõnata. Ainuke miinus on see, et ma tahaks teda kogu aeg sealt välja krabada ja teda kallistada ja musitada ja paitada, kuni ta üles ärkab ja mulle näkku röökima hakkab.

Ja veel parem on vaadata kui asjalik Kardo oma asjatamistes on: muudkui tuletab meelde, et millal Mari söögiaeg on, käib uhkelt Mari tagumenti pesemas (ilma maha pillamata!) räägib Marile, kui tore präänik ta on ja keedab mulle teed.

Elu justkui hunnik roosamannat eksole, aga eks ikka peab neid tõrvatilkasid seal meepotis kah olema. Esiteks OH DEAR GOD, kui valus on last toita. Iga kord vaikselt moka otsast tuleb paarsada vandesõna, sest mul on tunne, et mind mõrvatakse kuidagi rinna kaudu. Ok, mingi viie mintaga läheb esimene põrgupiin üle, aga siis hakkab kõht täiega valutama ja emakas läheb krampi ja natukene isegi süda pahaks. Aga mis ma ikka vingun, vaatan siis parem Mari ja naeran selle üle, mis nägusid ta söömise ajal teeb.

Vahepeal ta mõte nagu uitaks kuskile ära ja ta lõpetab söömise ning vaatab kaugustesse, nagu meenutades mõnda vana mälestust. Mõnikord järgneb sellele “kulmukortsutus” (sest tal ju pole kulme!) ja tundub, et talle tuli meelde mingi ebameeldiv asi. Teinekord teeb ta aga sellist mökitavat kitse häält ja naeratab väheke.

Kas te teadsite, et tited naeratavad sellepärast, et nad ei taha, et neid ära süüakse? Et kunagi kiviajal olla kindlad selles, et neid ära ei söödaks, siis nad naeratasid oma vanematele ja arvatavasti muudele inimestele ka, et kõik vaataksid, et awww, beebi! Ja sööksid tema asemel ära näiteks ühe rebase.

Ilmselgelt kardab Mari natuke, et ma võin ta ära süüa. Ma ei imesta, sest eile toppisin ma ta tillukest jalga endale suhu. Ma tegelikult tahtsin seda musitada, aga see oli nii väike, et lipsas suhu. Sellest piisas, et Marile muremõtted pähe panna…

Tegelikult tuli mulle ema ka külla koos vennaga, ma natukene istusin siin nendega, aga kuna ma andsin Marile süüa, surin tissivallu ja väsimusse, siis ma heitsin korraks õndsasse unne. Kui ma ärkasin, siis avastasin, et Kardo ja mu ema on suutnud Marile luti suhu saada, kes seda väga õnnelikult imes.

Noh, ma tegelikult ju ise olin selle luti ostnud ja kena, kui saab lapsel vahepeal “mute nuppu” kasutada, aga magama minnes ma juba kahetsesin seda kuradi luti majja toomist 😀 Panime Mari korvi mu voodi kõrvale, andsin talle süüa, tegi krooksu, lükkasin ta magama ja ta hakkas ikka jorisema. Andsin talle luti. Magasin 10 min. Ärkasin selle peale, et ta oli oma luti suust välja kraapinud ja jorises. Panin luti tagasi. Selle välja sülitamine kestis mingi 40 minta ja siis ma mõtlesingi, et APPI, ma ei saagi enam iial magada!

Võtsin selle väikse vääksu korvist välja ja üritasin talle siis veel süüa anda, aga ta ei tahtnud kohe üldse süüa ja mina muudkui jaurasin siis seal temaga. Muudkui kiigutasin ja laulsin talle laulukesi suvalistest asjadest. Näiteks: “kuulen, et üks kass on läinud häda teee-ee-ee-eee-gee-maa, miks sa ei lähe siis magaa-aa-aa-gaaa-maaa”. See ei aidanud kohe üldse, aga pole ka ime, sest mul on kohutav lauluhääl. Ühesõnaga pärast kahte tundi jauramist ütlesin ma Kardole, kes padi üle pea õndsat und magas: “Poolevahetus!”. “Mida see tähendab?” küsis ta megauniselt. “See tähendab seda, et me vahetame pooled ja hoopis mina magan teid ignodes,” vastasin ma ja ronisin teisele poole voodit, kus ma koheselt magama jäin.

Mina ei tea, mida nad seal need kaks tundi tegid, aga paari tunni pärast ma ärkasin selle peale, et ma kuulsin, kuidas Kardo Mari mähkmeid vahetas ja teda pesi. Kui ta selle puhta ja vahetatud juraka tuppa tagasi tõi, siis ma võtsin jälle üle, lükkasin talle tissi suhu (ise läbi hammaste kogu maailma persse saates) ja nõnda magasime me õndsat und kuni kella 9ni.

Tähendab, ma ärkasin kell 9, andsin jälle süüa, vahetasin mähkmeid ja andsin ta Kardole ja nad IKKA magavad. Ah, kes see ütles, et imikute kasvatamine keeruline on :))