Kardo kirjutab sünnitusest

Loodus on ikka üks imeline asi. Ma arvan sellepärast nii, sest loodus suudab kõik ajastada ja paika panna nõnda, et teinekord me muutume julgemaks. Nii juhtus ka meil. Kõik algas neljapäeval, Mari sünnipäeval. Mallu midagi hommikul mokaotsast poetas, et tal mingi imelik olla vms ja iga hetk võib minna minekuks haigla poole.

Olin siis päev otsa tööl ja kui koju hakkasin tulema helistasin nagu ikka Mallule, et küsida mida poest vaja läheks. Sellepeale ütles Mallu, et ei ole tal midagi vaja ja et tulgu ma kiiresti parem koju ja lähme hoopis haiglasse. Ma olin natukene hirmunud ja natuke põnevil, et nüüd ongi see päev käes. Kui koju jõudsin lamas Malleero väga surnud näoga diivanil, näpus telefon, kuhu ta oma valude aegasid mingi äppiga salvestas. Korjasime veel viimased asjad kokku ja tellisime takso, et haiglasse sõita.

Mallu ütles, et tahab kindlasti mäkki saada, sest me mõlemad arvasime, et täiega kaua läheb seal haiglas ja süüa peab sellisel juhul ju inimesel olema. Kui mäkini olime jõudnud jätsime Mallu sinna ja mina sõitsin taksojuhiga edasi Pelgulinna sünnitusmajja, sest Mallu oli sealt kunagi põgenenud ja ta raseduskaart oli endiselt seal. Ilmselgelt me mõlemad olime sellised laiskvorstid olnud, et ei läinud sellele enne järgi, kui päris viimasel hetkel. Ma lippasin käppelt sinna, võtsin kaardi ja trippisime taksoga Mallule jägi. Kohale jõudes selgus, et mäkk oli kinni ja Mallu pidi valudes piineldes statist süüa ostma. Kähku pakkisime Malluka autosse ja trippisime edasi Ida Tallinna keskhaiglsse. Kui kohale jõudsime regasime Malluka ära, siis anti talle haiglariided. Selle peale Mallu kohe küsis, et kas nendes on keegi kunagi ära surnud. Arstid naersid ja ütlesid, et ei ole, et meil siin haiglas keegi ei sure ever ja viimane inimene suri mingi 10 aastat tagasi. See rahustas natuke Mallut ja ta võis minna kõrvaltuppa mingite aparaatide alla ja riideid vahetama. Mind pandi selleks ajaks telekat vaatama ja chillima. Eriti chill mul tegelikult polnud, sest telekas oli mute peal, endal oli parakas, et laps sünnib täna ja ajakiri Pere ja Kodu ei aidanud mind ka eriti. Lõpuks avanes uks ja sealt tuli välja Mallu topelt surnud näoga, sest ta valud olid selle ajaga hullemaks läinud.

Edasi viidi meid sünnituspalatisse. See oli suur palat, kus oli kõik värgidsärgid olemas sünnitamiseks ja sellest eelnevas olekus piinlemiseks. Ehk siis erinevad pingid ja kott-tool ja mingi ratastel raam, mille peal trippida saab ja mullivann. Meie Mallluga nagunii ühtegi nendest ei kasutanud, aga hea oli, et kõik need asjad ikkagi olemas olid. Olime rahulikult seal toas ja näksisime oma statist ostetud rõvedaid sööke ja ootasime ämmakat. Kui ämmakas tuli ütles ta kohe, et Mallu ei tohi süüa, sest äkki on vaja operatsioonile minna ja siis söömine pole hea. Eriti feil, sest Mallul oli kõht jumala tühjaks läinud ja ta oli endale igast asju kokku ostnud.

Ämmakas vaatas veel paari asja ja jättis meid jälle omapead, mina mõõtsin nüüdseks valude vahelist aega ja valude pikkust. Mõne aja möödudes olid valud juba nii tihedaks ja intensiivseks muutnud, et otsustasime veel sooja vee alla minna, mis pidi asju paremaks tegema. Mallu istus dušši all mingi tooli peal ja mina dušši kõrval, ning muudkui mõõtsin valusid. Mallu juttude järgi oligi seal sooja vee all veidi mõnusam olla, kuigi valu ajal oli ikkagi valus ja halb.

Pärast vees käiku käis veel ämmakas ja vaatas asja ja ütles, et varsti hakkame sünnitama. Selleks ajaks purskas Mallu juba silmadest leeke ja tegi suht karuhäält. Mallule toodi veel naerugaasi, et ta olemist paremaks muuta ja siis ta hingas veel seda. Kõrvalt vaadates nagu tundus, et Mallu natukene rohkem uimaseks muutus sellest gaasist, kuigi ta ise väitis, et temale see küll midagi ei teinud. Muidugi võis asi olla ka selles, et nende valude talumine tegi teda uimaseks, sest see ju ikkagi väga raske töö. Ja siis kaua ei läinudki kui Mallu käratas mulle, et ma võtaks ta telefoni ja kasiks heaga toast välja. Minu jaoks oli see pigem kergendus, sest ma ei suutnud vaadata teda niimoodi, et tal on rämedalt valus ja mina ei saa mitte kui midagi selle suhtes teha.

Kohe kui ma olin ukse sulgenud, purskus Mallu kogu selle vedeliku, mille sees Mari end nii õndsalt tundnud oli, ämmakale peale. Sellepeale kutsus ämmakas endale veel paar inimest appi. Ise istusin koridoris akna all tugitoolis ja helide järgi tundus nagu keegi oleks lükanud oma käe Mallu kõhtu ja haaranud kinni ühest roidest ja sikutas seda läbi ninaaugu välja. See karje oli lihtsat niiii intensiiiivne. Ja siis juba tuli mingi arst sealt palatist välja ja soovis mulle õnne ja kutsus palatisse tagasi.

Läksin sisse nägin üleni higist ja värisevat Mallut kelle rinnal oli lägane Mari Johanna, lõikasin nabanööri läbi ja sain ta endale sülle. Ja nii ma siis istusin seal imetlesin oma last. Mallu oli voodil jalad laiali, telefon näpus, et minust ja Marist pilti teha ja sai õmbluseid.

Natukene uimerdasime seal sünnituspalatis ja edasi viidi meid ühispalatisse ja seal sättisime ja olime ka natuke aega ja siis mind saadeti koju. Kõik läks väga tublisti ja hästi ja Mari Johanna on nii armas, et vahepeal on selline tunne, et varsti hakkab mul silmadest vikerkaari ja verd voolama, sest see armsus on lihtsalt nii intensiivne.

Malluga sünnitusel kaasas käia oli minu arvates väga hea ja huvitav kogemus. Kõik mehed seda läbi elada ei saa, niiet on mul hea meel, et ma kohal olin, sest nüüd oskan ma rohkem sõna sekka öelda ja selles teemal vestelda.