ohh… Mallu, oota kuni sul juuksed peast kukkuma hakkavad… varsti varsti… Kõik kohad on juukseid täid – äravoolu torud, padi, tekk, lina, riided… vaibad värgid… Süüa teed, siis kindlasti pudeneb sinna ka mõni karv… Hullem kui keemiaravi saav vähihaige… 🙂
Kuna nii mõnigi on juba vapralt küsinud siis võtaks ka ühe piimariiuli pildi 😀
Aga küll see kõht sul ka tagasi tõmbab 😉 Mul sõbrannal tekkis rasedusega naba ümber venitusarmid ning praegu näeb see välja nagu oleks väike päike ümber naba.. omamoodi armas 😉
Mallukas, tegelikult ei ole ilus kedagi mõnitada…sest tulevase ämmakana tean, et paljudel on tegu terviseprobleemiga! Nt. varjatud tursed. Endal tuli 18 kilo(esimesed alles 25 ndl-l), olin samuti lihtsalt vett täis. Paljudel on gestatsioonidiabeet. Ole palun salliv ja õpeta ka oma lapsele sallivust- me ei tea mis on teiste inimeste välimuse taga.
Tsiteerin Kristiina’s health ja fäššõni lehelt: Võtsin sünnitusega PÄRIS palju juurde, umbes 27 kilo, kuid venitusarmid kõtu peal, suutsin ära hoida. Kasutasin sellest päevast peale kui ootele jäin, mandliõli. Kasutasin seda kõikjal v.a. pepu peal ja päris ohtralt ja tänu sellele MITTE ÜHTEGI triipu. (Pepu ülemisele osale kahjuks ikka mõned tulid, ütleme nii, et ma unustasin aeg ajalt kõhu hoolitsemise kõrvalt kõik muud kehaosad !)
KUJUTAD PILTI? Mõni võttis SÜNNITUSEGA 27 kilo juurde, sul läks ju ikka superhästi 😀 😀
Selleks, et mul kõht peale sünnitust tagasi tõmbaks kasutasin ma bandaaži. Ime küll aga see aitas juba 2-3 nädalaga. Ostsin apteegist sellise, mille sai tihkelt ümber kõhu tõmmata ja kandisn seda terve päeva, ainult ööseks võtsin ära. Seega seda tasub ilmselt sul proovida 😀
Kui ma haiglast koju tulin siis mõtlesin küll, et oleks pidanud keisri valima 😀 Istuda ei saanud, kõndida oli valus ja mis kõige räigem, kui me haiglast koju tulime oli õues mingi mõnusalt libe ja vot kui ma libisesin ja jalad nats harki läksid oi püha moooooses kui valus see oli. Ja siis ma muidugi jaurasin sellega, et ma polnud nädal aega pasal käinud ja sõin igast jama sisse, et üks kord pasal ära käija aga oi kui siis see raskem häda tuli mõtlesin, küll, et nüüd pean tagasi haavu õmblema minema 😀 Ja seksida ei julgenud ma vist mingi esimesed kolm või neli kuud ja kui asjaks läks oli siuke tunne nagu mehel oleks noku külge mingi terariist kinnitatud, oleks nagu süütust kaotanud jälle 😀 Veritsesin vahelduva eduga umbes kaks kuud vist. Ja päevad kakkasid kuus kuud peale sünnitust.
Jalgade raseerimisest ei hakka ma parem üldse rääkima 😀 siis lõpuks raseerisin need ära kui ennast segama hakkasid, mees ütles, et tal suva seni kuni ma oma siilipesa tema vastu ei nühi 😀 kõige nõemdam oli minu meelest kogu asja juures see, et ma pidin pärast igat häda minema alumist korrust pesema ja kuna mul on vannituba ja wc eraldi oli see väga tüütu tegevus, lõpuks paningi kodus ringi ainult trussikute ja hommikumantli väel:D
Ja neiud kellel veel last ei ole, oleksin ma teadnud mis piinu ma sünnitusel ja peale seda taluma peaks oleksin ma lapse saamise edasi lükanud. Sünnitus valu ei unusta nagu kõik seda väidavad!
Anna endale aega ja varsti ongi vana Mallu tagasi 🙂
Kuna mul esimesega olid mõned sisemised õmblused, siis bangisime u kuu-poolteist peale sünnitust alles.. Aga teise lapsega juba nädal peale sünnitust 😀
Oeh, raske on see taastumine. Ma ei kardagi kunagi võib-olla 10a pärast uuesti toimuvat sünnitust, pigem kardan seda, mis pärast toimub.
Sünnitusel rebenesin nii vähegi kui võimalik. Õmmeldi seest ja õmmeldi väljast, kokku kulus selleks tegevuseks 1,5h. (ÄE kutsus appi mingi arsti, kes omakorda kutsus õe ja siis nad seal tegutsesid kolmekesi, üks muudkui tuimestas, teisel peeglid käes ja kolmas oma niidi ja nõelaga. Ja muudkui surkisid seal .. nagu oleks teist beebit otsinud). Ja noh muidugi õmmeldi pärakuni välja, kasvas vahele liigliha.. õudne. WC-s käimine oli üks õudsemaid asju. Haiglast anti pärakusse käiv lahtisti kaasa, sest ilmselt ma oleks teisiti hädale minnes end ära tapnud. Iga jumala kord astusin ka dushi alt läbi. Muidugi õmblused rebenesid ja istuda ei saanud 7 ilusat nädalat.
Ja ilmselgelt vihkab mu laps ka tisse, kuna ma pidin imetama külili ja asendit vahetada ei saanud, siis suutis ta mu nibud nii ära lõhkuda kui võimalik (ma ise leian, et nibusid oleks pidanud ka õmblema 😀 ). Mu nibud on tänaseks moondunud, mõlemad on poolikud , nagu keegi oleks tõesti midagi ära hammustanud. Kasutasin kolme Purelani, Bepanthenit, mingit kreemi veel + mingi mama lapikesed ja tolku ei midagi. Hakkasin pumpama, pumpasin öösel ja päeval ja nii kuu aega. Ma olin nagu zombi, nibud lõhki, alakeha moondunud koletis.. oeh. Ja laps sai rinda kokku 8 kuud, seitsme ja poole kuu peal ta hakkas lihtsalt nutma, kui tissi välja võtsin.
Kõhule on jäänud ilusad mälestused venitusarmide näol. Normaalset voodielu ei olnud pm 6 kuud. Noh oli ja ei olnud, mul oli totaalne hirm, et ma lähen uuesti katki. Ja teine kõige suurem hirm on, et äkki jään rasedaks (ma tõesti kardan), kuigi mul spiraal ja puha, aga ma kardan.
Ja kõik see läks mööda ja ma olen õnnelik , nii õnnelik ei ole ma kunagi varem olnud, sest mul on maailma kõige ägedam ja vingem laps ja ma kilkan kui väike plika tema uutest oskustest, plaksutan ja kiidan ja mõtlen, et OMG kui uhke ma olen, et ma olen suutnud nii vinge tegelase enda ellu tuua!
Umbes poole aasta pärast on kõik see meelest läinud, oled kindlasti ideaalses vormis ja siis ei tohiks su imearmas Mari enam oksendada nii kõvasti 😉 Teil on kodus kindlasti lõbus ja mõnus olla, tunne sellest rõõmu ja naudi ! Õnneks praegu su kõhukest näebki ju vaid Mari, kellel on täiesti ükskõik, sest ta hoolib vaid su rinnast 😉 Ja noh vahepeal näeb vast Kardo ka , aga ta on sul ju nii super ja vaevalt et ta su juurest minema jookseb 😀
Ma juba mõtlen lapsele siin. Tahaks last ja värki. Aga eriti ei taha neid tagajärgi…:D tahaks lihtsalt, et 9kuud ja siis laps tuleb ise välja, nagu multikates, tuuakse kapsalehe alla või kurg toob..:D
Saad varsti terveks, siis läheb kõik normaalselt edasi.:) jõuad pisikesega vanni minna küll ja küll veel.;)
Ohjah need taastumise roomud 😀 Mul vedas, uhtegi venitusarmi ei saanud ja koht tombas nadalaga tagasi AGA laps sundis tangide abil ja need tangid tombasid mind sealt alt taitsa ribadeks, sain ombluseid nii sisse kui valja. Esimesed kaks nadalat nutsin iga kord kui vetsus oli vaja kaia, seista ei saanud, kondimisest raakimata. Elasin valuvaigistite peal ja need ka vaga ei aidanud. Nuud aasta hiljem siiani motlen oudusega ja rohkem lapsi kull ei taha. Onneks laps kukkus vaga hasti valja seega polegi vaja rohkem 😀
Ei kujuta ette kui palju inimesi sinult nüüd seda tissipilti küsima tulevad… ja KUIDAS nad seda küsima tulevad. “Tere, kas ma saaksin pildi su rindadest… for research.” Usun, et Kardol on õigus. Ei ole vaja. Kõige parem asi, mis juhtuda saab, on see, et keegi vaatab su pilti ja mõtleb, et vau, kui suur riiul, aga kõige halvem asi on ju see, et sinu jaoks väiksest asjast tehakse SUUR asi. Isegi, kui su riiul parooliga kaitstud oleks, siis oleks see varsti kõikides kollastes ajalehtedes… ehk siis kahes. “VAU! Skandaalitar Marianni piimariiul on hiigelsuur! Vaata šokeerivaid pilte!”
mul esimese lapsega oli haiglast tulles kaal pea kõik maas, nagu enne rasedust… aga mul oli ka orjadieet raseduse ajal, mul õnnestus rasedusdiabeet hankida ja sõin põhimõtteliselt vaid tomateid 😀 aga kilosid tiksus hiljem kodus ikka selga selle öise söömise ja tsillimisega 😀
Mina hoiataksin ka just selle viimase eest! Mul kadusid ka üleliigsed kilod kiirelt: 9 kg võtsin kokku juurde, sellest 3 kg jäi haiglasse, 3 kg võtsid beebi kujul kaasa ja 3 kg siis jäi kõhu peale. Need viimased kadusid ca 2 nädalaga ning kaal muudkui langes, lõpuks 46 kg peale. Mõtlesin, et võin süüa, mida tahan ning kui energiat vaja, siis ikka ju kas magad või sööd. Ma sain teha vaid viimast, sest mu põnn ise praktliselt ei maganudki algul. Ja nii need kilod tulid ja tulid lõpuks. Nüüd kaalun 7 kg rohkem kui enne rasedust ja tundub, et need kilod ei kao küll kuhugi…
Mul on ikka mõnega võrreldes väga kergelt läinud sünnitused.. Aga rase ei tahaks enam olla.. Lapsed kiusasid mind sel ajal ikka piisavalt.. Küll olid meeletud peavalud mõlema raseduse ajal, küll oli rasedusallergia lõpus, küll oli mul meeletud kõhud ees.. Suurem kui ma ise 😀
Enne sünnitaks viisikud, kui tahaks veel rase olla 😀 Kahjuks sellest ei pääse, kui peaks veel lapsi tahtma 😀
Tissidega olen ka rahul, B-st sai raseduse ajal C.. Siis juba D ja edasi tissitamise ajal DD ja ka need rinnakad olid natuke kitsad mingil hetkel 😀
Aga hetkel.. Peaaegu aasta peale viimast tissitamist, on jäänud mulle D 🙂
Aga peale sünnitusi jalutasin ise perepalatisse, pärast Skype’isime sugulastega jms 🙂
Seda jubedat “öösärki” ma ei kandnud, mul oli endal üks mugav ja veniv kleidike kaasas 🙂
Tissitamine muidugi oli valus algul.. nädal-paar. Mingi aeg juba koju saades tuli ka mulle mingi piimapais vms asi.. igatahes üks tiss oli (mõlema lapsega) kivikõva ja väga valus ning samal ajal oli endal palavik ja meeletult külm.. Aga sellest sain jagu tihedama tissitamisega.. Andsin seda rinda rohkem kui teist ja öösel magasin hommikumantliga ja higistasin selle nn haiguse välja 🙂 Edasi oli juba kõik ok ja tissitamine hea ja lapsed on juba järgmine kuu 2. ja 5. aastaseks saavad 😛
Aa.. seda ka, et esimese lapsega oli mul mõned sisemised õmblused, teisega polnud midagi 🙂
Istumis-astumis keeldu polnud, autoga sain sõita jne.. Aga samal ajal minuga sünnitanud.. Enamusel oli nädal-paar istumise keeld 🙂
Jumal tänatud, et raseduse ja imetamise ajal tohib vähemalt Paracetamoli võtta.. Muidu oleks ma vist paela kaela pannud.. Need olid ikka meeletud peavalud.. Mis mul olid..
Aaa.. ja raseduse ajal kaasnes peavaludega veel silme eest virvendmine ja ühe keha poole surin.. Nüüd alles hiljem sain teada, et see migreeni aura ja ei soovi seda mitte kellelegi :S Väga jube..
Õnneks mul on poolteist aastat hiljem juba peaaegu täiesti meelest läinud see kannatuste rada, aga ma olengi kehva mäluga…… õnneks 🙂 Mäletan ainult, et imetamise alguses olid mul nibudel konkreetselt verised lõhed ja oi kurjam, kui valus see oli. Mingil hetkel oli asi juba nii hull, et imetada sai ainult nibukaitsmega ja siis võttis ka silmist vee välja. Käisin kodus mitu nädalat paljaste bepantheniga sisse määritud rindadega ringi nagu mingi aafrika külanaine, et õhuvanne teha ja haavad paremini paraneks. Hea et oli suvi. Lapse imetamisvõtet kontrollisid mitu tarka nii ITK-st kui imetamisnõustamisest, ütlesid, et laps võtab ideaalselt rinda. Ometi sealt märkimisväärselt piima ei tulnud. Jonnakas nagu ma olen, proovisin kuude kaupa kõike võimalikku, et laps rinnapiimatoidule saada – laps tahtis hirmsasti rinda ja oli praktiliselt 24/7 rinnal aga ei midagi. Lõpuks lõpetasin stressamise ja leppisin olukorraga, laps sai aastaseks saamiseni seda vähest rinnapiima, mis tuli, kõhutäiteks rpa-d peale. Ja minu kilodest niipalju, et lapse esimesel eluaastal ei läinud rasedana juurde võetud 15 kilost mitte grammigi alla. No ausalt, mitte midagi! Mult küsiti ka, et kas teine tulemas või? Ja siis ühel hetkel läks 10 kilo paari kuuga, lihtsalt lambist, talvisel ajal ilma mingi trenni või pingutuseta. Ülejäänud 5 hakkab ka nüüd kaduma, head teed tal minna!
Ma ei ta kudas teil, aga mina panin kohe peale sünnitust bandaazi või vöö või kudas seda iganes nimetatakse, endale ümber. St. vanem tütar aitas peale venitada esimesel korral. Ja arvan, et sellest oli päris palju abi. Peale esimest last ma seda ei teinud ja see lodev asi ei tahtnud kuidagi ära minna. Sel korral olin u. kuu peale sünnitust pm vanas vormis tagasi.
jeerum, mul tuli nüüd kõik see “rõve” osa meelde, mis peale sünnitust kaasnes… olin selle vastiku mäletuse vist kuhugi kõrvade tahasoppi pakkinud 😀 Mul tuli praegu meelde, kui jäle see oli ja kuidas mind samuti see tisside lekkimine närvi ajas, eriti kui a la kuskil külas olid ja siis see tissikaitse paigast nihkus ja ma olin sunnitud poolmärja pluusiga kuskil vedelema… hiljem oli mul muidugi garderoob nii titele kui endale topelt kaasas 🙂
Ja ma olin muidugi peale sünnitust veel pea nädala jagu nii nõrk, et minestasin küll vetsus küll dušši all ära, mis ei olnud ka kuigi nice 🙁 Ja no siis see magamatus! Sa võid olla vähemalt seeüle õnnelik, et Mari sul magada laseb 🙂 Ma magasin vist kogu ööpäeva peale ca 3 tundi ja seda ka mitte ühe jupina 🙂
Ojaaa , need naisteasjad ja mured , või noh, pigem emmede.
Rindadega mul vähemalt vedas, ses suhtes, et sai ainult max 2 nädalat oma last imetada, sest siis oli vsjo, piima ei tulnud kusagilt enam ja algul oli seda ka vähe. Jajaaa, pane laps pidevalt rinnale , et siis tuleb seda juurde ja värki, või pumpa välja , eiei , mitte miski ei aidanud ja nii on mu Pärdik siiani mingil-määral piimasegul.
Aga jah, algul kui rinnad suurenenud olid( see aeg jäi sinna 2he nädala sisse) , siis oli vaja osta uued rinnakad, kuna vanad olid lihtsalt väiksed. Siis jah, jube mugav oli seda proovikabiinis teha, algul võta imetamisrinnahoidjast need rinnapadjakesed välja ja siis alles vaata, kuidas rinnahoidja seljast saad. mul muidugi ennem suutsid need padjakesed möödamaad lennata ja uhh. Lasin mehel järjest mulle rinnahoidjaid kabiini tuua ja võimalikult ruttu valisin vähegi sobivad välja ja peale seda ei tahtnud ma tükk aega mingit pesu kuskil kabiinis proovimas käia. 😀
Veritsesin ka umbestäpselt terve kuu, esimestel päevadel pm tilkusin lausa. Siis nädalake vahet ja hakkasid Päevad.
Kui 8ndat kuud rase olin polnud ka mingeid venitusarme ega midagi, lootsin, et pääsen neist, aga volaa, 9nda kuu jooksul nägin välja nagu tiigrike ja nüüd kui laps on 1a5k ei taha see kuradi tiigrike kuhugile kaduda. Ennem rasedust oli mu kõht , ütleme normaalne. Mitte ilus ja lame, aga normaalne. Aga nüüd .. vahel pesust tulles ikka kuivatan end ja siis kui üle kõhu rätikuga käin.. siis tuleb selline vastik tunne peale .. aga ükskord ma end kättevõtan ja üritan sellest lotendavast asjast lahtisaada 🙂
Meil on see beebiaeg möödas, aga ega miskit, seda laga on ikka 😀 , sest on aeg,kui õpime alles potilkäimist, siis seda pissi ja kakat tuleb igalepoole 😀 , käi aina lapikesga ringi 😀 , koguaeg mähkmetes ka ei taha hoida. Ja eile oli juba saavutus, laps jooksis toas paljalt, ja siis nägu nurgas potti ja tahtis, et ma ta sinna peale aitan ja kenasti tegi oma asjad sinna 🙂
Armastan olla ema 🙂
ojaaaa.
Kuu aega istusin kuidagi viltu. Ühtepidi ja teistpidi. Imetasin sellel ajal ainult pikali.
Ja siis, umbes 6 nädalat peale sünnitust hakkas mingi veritsus uuesti. Need olid PÄEVAD!
Ma kahjuks pole oma piimariiulist pilti teinud 🙁 aga hetkel on mu rinnad…appi tõsiselt pesuladu, where are they gone?? täna ka pesemas olles uurisin neid…oh, well I´m a mom ja nii pisikese inimese puhul nagu mina (141cm) ei olegi rohkemat vist vaja 😀
Jaaa.. Mäletan, kuidas ka selliseid tundeid tundsin..
Mul jälle sünnitades tômbas laps käega ühe moka pooleks. Ômmeldi küll kinni, aga see ei aidanud ja nüüd ongi üks häbememokk pooleks lihtsalt. Ja ma ei tea, kuidas see vôimalik on, aga kui tavaliselt öeldakse, et tupp peale sünnitust suuremaks jääb(mida ma arvan, et on müüt), siis minu oma vist ômmeldi seest väiksemaks. Sest isegi aasta peale sünnitust, oli seks valulik ja ebamugav.
Oh, thank good, et täna kolm päeva hilinenud päevad hakkasid! 😀
Tean, mida Sa tunned, olen selle 2x läbi teinud ja kolmas kord seisab mõne kuu pärast ees. Esimene laps sündis vaakumiga, mis tähendas, et sain terve hunniku õmblusi nii sisse kui ka välja. 2 nädalat käisin dušši all pissil, sest teisiti oli mõeldamatu selle valu pärast. Kõndisin nagu part ja kui pikemalt püsti seisin oli nii valus ja tunne, et kogu mu alumine korrus kukub lihtsalt küljest ära. Rinnad imes see väike inimene juba kolmandal päeval verele ja ma ei suutnud terve nädal õieti püstigi seista, sest nõrkus oli nii suur. Lisaks eelnevale, läks üks õmblus lahti ja nüüd ongi nii, et ühelt poolt oleks nagu suur tükk ära lõigatud.Teine sünnitus läks kergemini- paar iluõmblust, jalad sain alla juba 2 päeva hiljem aga siis olid mul kõikvõimalikd rinnajamad- piimapais 2x järjest koos vappeküma ja palavikuga, soor, jõõõõhkrad piimajuhade ummistused 2x, nibuummistus et nagu whaaat? ma polnud kuulnudki varem sellisest asjast. Ühesõnaga, ma tean mida sa tunned ja ma võin kinnitada, et varsti on see möödas 🙂
Jah… varem olnud D-dest jäid alles sellised keskmised B-d, mida nagu ilma polsterdatud rinnahoidjateta kanda küll ei tahaks 😀 Mul mees lõõpis kunagi, et tuleb lasta lastel rinnataastus operatsioon kinni maksta nüüd 😛
Okei, tegelt valetan. Olen alt avaram. Aga laps oli väga suur ja teiseks- oli ka aeg, sest enne last olin nagu sõrmus, krt, kogu aeg oli valus seksidagi. Aga noh, kui iga järgmine samamoodi avardab, eks siis teen sinna ka plastilise opi ja elan rõõmsalt edasi 😀
Mul küll alt kõik korras, aga tissidest jäid järele pärast imetamist tühjad naharibad+venitusarme on täis kõht, pepu, reied jne. Aga noh- kunagi kui kõik lapsed olemas, lasen tissid korda teha 😀 Ja venitusarmide kohta mõtlen lihtsalt nii, et need on Emade märgid ja kannan uhkusega:) Las igaüks rannas näeb, et olen inimese ilmale toonud 😀
Minu sünnitus oli küllaltki raske. Olin ikka väga lõhki hiljem ning ega mul polnud pärast väga mahti ennast hoida ka. Metrootreppidest titevankrit üles vedada ei aidanud õmbluste paranamisele väga kaasa 😀 . Vetsuprobleem oli õmbluste tõttu ikka väga pikalt. Säti see nö imetamispadjake tagumiku alla, et oleks mugavam istuda. Ujumisrõngas teeb ka selle töö ära, aga ilmselt seda enamikul inimestel kodus ei leidu.
Piimane ja oksene ja kakane.. See vist ongi lihtsalt selline periood, kus õpidki vabamalt võtma(Sinu puhul siis veel vabamalt). Oota gaasivalude perioodi(ehk läheb õnneks ja Mari libiseb neist sujuvalt või kergel kujul läbi). Minu plika röökis nagu orav ratta peal ja mitte miski ei aidanud.(selle puhul proovi ristiköömneteed, vist oli nii. Igastahes apteegist saab).
Ma ei saa ju Üllari peal sitale hakata…Ta on ÜÜRATU 😀 Ja noh, nii hull mul asi pole, nüüd juba saab vetsus käia rahulikult, ainult vahep need õmblused kipitavad natsa.
Selle tissipildi jutupeale kaevasin arvutist ka oma tissipildi välja ja :O jõhker ikka milliseks need tõesti paisuda võivad. Tagantjärele vaadates/mõeldes olid need suisa üüratud… saaks hetkel veerandigi sellest tagasi 😛
Uuuh, ma tean kui “imelised” näevad välja piima täis tissid, mille kõrval isegi Pamela kahvatuks. :S Suuuuuured, läikivad, siniste soontega, kujult nagu oleks üübersilikoonid pannud ja “ärapuutumind”-olekus.
Tjah, ja vahva kõht – keerad külge, oi kurja, kõht veel ei keeranud külge, aitan tema ka kaasa 😛
Veritsemisest – ikka “tasub” neid uskuda, kes räägivad, et oh, peale sünnitust harilikud või äärmisel juhul öösidemed, peale sünnitusmaja vaid pesukaitsed. Just nii, jaa-jaa 😛
Usu, see kõik möödub 🙂 🙂 Varsti-varsti olukord normaliseerub.
ma tean et see ei kõla väga lohutavalt, aga ausõna-kõik läheb mööda! nu mitte küll sajaprossaselt, aga läheb! Ja su keha muutub taas normaalseks!
Kui sind lohutab siis mina ei saanud peale sünnitust täpselt kuu isegi mitte mõelda istumisest ja s******n suusahüppaja poosis!
Olgu kiidetud kõik vägevad Nõukogude ehituskunsti eest , mis jättis veetorud vetsuseinal välja paistma , mitte ei peitnud cyproki alla!:) sai vähemal kusagi kinni hoida kui jalad kõhukinnisuse puhul ära väsisid! 🙂
Okei, ma tean, et võiks ikka miljon korda hullem olla, aga no.. Tahaks ka näiteks Mariga vanni minna:( Kardo saab kogu lõbu endale 🙁 Ja tahaks endist kehaolekut tagasi, mis ei valuta ja veritse 😀
Awww, Mallu, suur kaastunde laine tuli peale praegu.
Vähemalt sa TAHAD bangida juba. Küll keha ka tahtmisele järgi jõuab….ma arvan. Aga ega ma ju ei tea ka päris täpselt neid asju…:D
Huvitav, kas ma oleks pidanud neile siis ütlema, et ma tahaks mõlemat ikka ühesuurusena tagasi :D? Naljakas on tegelikult see, et ma enne kogu aeg mõtlesin, et need sisemised mokad võiksid väiksemad olla ja nüüd üks ongi selline, nagu ma neid ihaldanud olen 😀
79 kommentaari
ohh… Mallu, oota kuni sul juuksed peast kukkuma hakkavad… varsti varsti… Kõik kohad on juukseid täid – äravoolu torud, padi, tekk, lina, riided… vaibad värgid… Süüa teed, siis kindlasti pudeneb sinna ka mõni karv… Hullem kui keemiaravi saav vähihaige… 🙂
Ma pole veel sünnitanudki ja tahaks korralikult bängida. 🙁
Kuna nii mõnigi on juba vapralt küsinud siis võtaks ka ühe piimariiuli pildi 😀
Aga küll see kõht sul ka tagasi tõmbab 😉 Mul sõbrannal tekkis rasedusega naba ümber venitusarmid ning praegu näeb see välja nagu oleks väike päike ümber naba.. omamoodi armas 😉
Tissidest julgeksid pildi panna aga kõhust mitte?
jep 🙁
Mallukas, tegelikult ei ole ilus kedagi mõnitada…sest tulevase ämmakana tean, et paljudel on tegu terviseprobleemiga! Nt. varjatud tursed. Endal tuli 18 kilo(esimesed alles 25 ndl-l), olin samuti lihtsalt vett täis. Paljudel on gestatsioonidiabeet. Ole palun salliv ja õpeta ka oma lapsele sallivust- me ei tea mis on teiste inimeste välimuse taga.
Ma kahtlen, et ta päriselt sünnitusega juurde võttis, vaid mõtles ikka rasedust.
Tsiteerin Kristiina’s health ja fäššõni lehelt: Võtsin sünnitusega PÄRIS palju juurde, umbes 27 kilo, kuid venitusarmid kõtu peal, suutsin ära hoida. Kasutasin sellest päevast peale kui ootele jäin, mandliõli. Kasutasin seda kõikjal v.a. pepu peal ja päris ohtralt ja tänu sellele MITTE ÜHTEGI triipu. (Pepu ülemisele osale kahjuks ikka mõned tulid, ütleme nii, et ma unustasin aeg ajalt kõhu hoolitsemise kõrvalt kõik muud kehaosad !)
KUJUTAD PILTI? Mõni võttis SÜNNITUSEGA 27 kilo juurde, sul läks ju ikka superhästi 😀 😀
HAHAHa, ma ei saa…Ja siis ta imestab, miks teda mõnitama peab 😀
Ahahhahaaa, pole ammu naernud nii 😀 Arusaadav, et see Sinu jaoks üldse naljakas pole, aga viis pluss otsekohesuse eest 😛
Selleks, et mul kõht peale sünnitust tagasi tõmbaks kasutasin ma bandaaži. Ime küll aga see aitas juba 2-3 nädalaga. Ostsin apteegist sellise, mille sai tihkelt ümber kõhu tõmmata ja kandisn seda terve päeva, ainult ööseks võtsin ära. Seega seda tasub ilmselt sul proovida 😀
Kui ma haiglast koju tulin siis mõtlesin küll, et oleks pidanud keisri valima 😀 Istuda ei saanud, kõndida oli valus ja mis kõige räigem, kui me haiglast koju tulime oli õues mingi mõnusalt libe ja vot kui ma libisesin ja jalad nats harki läksid oi püha moooooses kui valus see oli. Ja siis ma muidugi jaurasin sellega, et ma polnud nädal aega pasal käinud ja sõin igast jama sisse, et üks kord pasal ära käija aga oi kui siis see raskem häda tuli mõtlesin, küll, et nüüd pean tagasi haavu õmblema minema 😀 Ja seksida ei julgenud ma vist mingi esimesed kolm või neli kuud ja kui asjaks läks oli siuke tunne nagu mehel oleks noku külge mingi terariist kinnitatud, oleks nagu süütust kaotanud jälle 😀 Veritsesin vahelduva eduga umbes kaks kuud vist. Ja päevad kakkasid kuus kuud peale sünnitust.
Jalgade raseerimisest ei hakka ma parem üldse rääkima 😀 siis lõpuks raseerisin need ära kui ennast segama hakkasid, mees ütles, et tal suva seni kuni ma oma siilipesa tema vastu ei nühi 😀 kõige nõemdam oli minu meelest kogu asja juures see, et ma pidin pärast igat häda minema alumist korrust pesema ja kuna mul on vannituba ja wc eraldi oli see väga tüütu tegevus, lõpuks paningi kodus ringi ainult trussikute ja hommikumantli väel:D
Ja neiud kellel veel last ei ole, oleksin ma teadnud mis piinu ma sünnitusel ja peale seda taluma peaks oleksin ma lapse saamise edasi lükanud. Sünnitus valu ei unusta nagu kõik seda väidavad!
Anna endale aega ja varsti ongi vana Mallu tagasi 🙂
kolm-neli nädalat minul läinud ja siis võis vabalt teha taas mis ja kuidas tuju 😛
Kuna mul esimesega olid mõned sisemised õmblused, siis bangisime u kuu-poolteist peale sünnitust alles.. Aga teise lapsega juba nädal peale sünnitust 😀
Oeh, raske on see taastumine. Ma ei kardagi kunagi võib-olla 10a pärast uuesti toimuvat sünnitust, pigem kardan seda, mis pärast toimub.
Sünnitusel rebenesin nii vähegi kui võimalik. Õmmeldi seest ja õmmeldi väljast, kokku kulus selleks tegevuseks 1,5h. (ÄE kutsus appi mingi arsti, kes omakorda kutsus õe ja siis nad seal tegutsesid kolmekesi, üks muudkui tuimestas, teisel peeglid käes ja kolmas oma niidi ja nõelaga. Ja muudkui surkisid seal .. nagu oleks teist beebit otsinud). Ja noh muidugi õmmeldi pärakuni välja, kasvas vahele liigliha.. õudne. WC-s käimine oli üks õudsemaid asju. Haiglast anti pärakusse käiv lahtisti kaasa, sest ilmselt ma oleks teisiti hädale minnes end ära tapnud. Iga jumala kord astusin ka dushi alt läbi. Muidugi õmblused rebenesid ja istuda ei saanud 7 ilusat nädalat.
Ja ilmselgelt vihkab mu laps ka tisse, kuna ma pidin imetama külili ja asendit vahetada ei saanud, siis suutis ta mu nibud nii ära lõhkuda kui võimalik (ma ise leian, et nibusid oleks pidanud ka õmblema 😀 ). Mu nibud on tänaseks moondunud, mõlemad on poolikud , nagu keegi oleks tõesti midagi ära hammustanud. Kasutasin kolme Purelani, Bepanthenit, mingit kreemi veel + mingi mama lapikesed ja tolku ei midagi. Hakkasin pumpama, pumpasin öösel ja päeval ja nii kuu aega. Ma olin nagu zombi, nibud lõhki, alakeha moondunud koletis.. oeh. Ja laps sai rinda kokku 8 kuud, seitsme ja poole kuu peal ta hakkas lihtsalt nutma, kui tissi välja võtsin.
Kõhule on jäänud ilusad mälestused venitusarmide näol. Normaalset voodielu ei olnud pm 6 kuud. Noh oli ja ei olnud, mul oli totaalne hirm, et ma lähen uuesti katki. Ja teine kõige suurem hirm on, et äkki jään rasedaks (ma tõesti kardan), kuigi mul spiraal ja puha, aga ma kardan.
Ja kõik see läks mööda ja ma olen õnnelik , nii õnnelik ei ole ma kunagi varem olnud, sest mul on maailma kõige ägedam ja vingem laps ja ma kilkan kui väike plika tema uutest oskustest, plaksutan ja kiidan ja mõtlen, et OMG kui uhke ma olen, et ma olen suutnud nii vinge tegelase enda ellu tuua!
Umbes poole aasta pärast on kõik see meelest läinud, oled kindlasti ideaalses vormis ja siis ei tohiks su imearmas Mari enam oksendada nii kõvasti 😉 Teil on kodus kindlasti lõbus ja mõnus olla, tunne sellest rõõmu ja naudi ! Õnneks praegu su kõhukest näebki ju vaid Mari, kellel on täiesti ükskõik, sest ta hoolib vaid su rinnast 😉 Ja noh vahepeal näeb vast Kardo ka , aga ta on sul ju nii super ja vaevalt et ta su juurest minema jookseb 😀
Ma juba mõtlen lapsele siin. Tahaks last ja värki. Aga eriti ei taha neid tagajärgi…:D tahaks lihtsalt, et 9kuud ja siis laps tuleb ise välja, nagu multikates, tuuakse kapsalehe alla või kurg toob..:D
Saad varsti terveks, siis läheb kõik normaalselt edasi.:) jõuad pisikesega vanni minna küll ja küll veel.;)
Ahjaaa ja bang bang juhtus alles 4 kuud hiljem kuna enne oli nii kuradi valus. Loodetavasti sul laheb see asi valutumalt 😀
NELI kuud? Oh juudas 😀
Ohjah need taastumise roomud 😀 Mul vedas, uhtegi venitusarmi ei saanud ja koht tombas nadalaga tagasi AGA laps sundis tangide abil ja need tangid tombasid mind sealt alt taitsa ribadeks, sain ombluseid nii sisse kui valja. Esimesed kaks nadalat nutsin iga kord kui vetsus oli vaja kaia, seista ei saanud, kondimisest raakimata. Elasin valuvaigistite peal ja need ka vaga ei aidanud. Nuud aasta hiljem siiani motlen oudusega ja rohkem lapsi kull ei taha. Onneks laps kukkus vaga hasti valja seega polegi vaja rohkem 😀
Ei kujuta ette kui palju inimesi sinult nüüd seda tissipilti küsima tulevad… ja KUIDAS nad seda küsima tulevad. “Tere, kas ma saaksin pildi su rindadest… for research.” Usun, et Kardol on õigus. Ei ole vaja. Kõige parem asi, mis juhtuda saab, on see, et keegi vaatab su pilti ja mõtleb, et vau, kui suur riiul, aga kõige halvem asi on ju see, et sinu jaoks väiksest asjast tehakse SUUR asi. Isegi, kui su riiul parooliga kaitstud oleks, siis oleks see varsti kõikides kollastes ajalehtedes… ehk siis kahes. “VAU! Skandaalitar Marianni piimariiul on hiigelsuur! Vaata šokeerivaid pilte!”
On küsitud ja olen näinud kah 😀
mul esimese lapsega oli haiglast tulles kaal pea kõik maas, nagu enne rasedust… aga mul oli ka orjadieet raseduse ajal, mul õnnestus rasedusdiabeet hankida ja sõin põhimõtteliselt vaid tomateid 😀 aga kilosid tiksus hiljem kodus ikka selga selle öise söömise ja tsillimisega 😀
Mina hoiataksin ka just selle viimase eest! Mul kadusid ka üleliigsed kilod kiirelt: 9 kg võtsin kokku juurde, sellest 3 kg jäi haiglasse, 3 kg võtsid beebi kujul kaasa ja 3 kg siis jäi kõhu peale. Need viimased kadusid ca 2 nädalaga ning kaal muudkui langes, lõpuks 46 kg peale. Mõtlesin, et võin süüa, mida tahan ning kui energiat vaja, siis ikka ju kas magad või sööd. Ma sain teha vaid viimast, sest mu põnn ise praktliselt ei maganudki algul. Ja nii need kilod tulid ja tulid lõpuks. Nüüd kaalun 7 kg rohkem kui enne rasedust ja tundub, et need kilod ei kao küll kuhugi…
Mul on ikka mõnega võrreldes väga kergelt läinud sünnitused.. Aga rase ei tahaks enam olla.. Lapsed kiusasid mind sel ajal ikka piisavalt.. Küll olid meeletud peavalud mõlema raseduse ajal, küll oli rasedusallergia lõpus, küll oli mul meeletud kõhud ees.. Suurem kui ma ise 😀
Enne sünnitaks viisikud, kui tahaks veel rase olla 😀 Kahjuks sellest ei pääse, kui peaks veel lapsi tahtma 😀
Tissidega olen ka rahul, B-st sai raseduse ajal C.. Siis juba D ja edasi tissitamise ajal DD ja ka need rinnakad olid natuke kitsad mingil hetkel 😀
Aga hetkel.. Peaaegu aasta peale viimast tissitamist, on jäänud mulle D 🙂
Mul on praegu peavalud 🙁
Aga peale sünnitusi jalutasin ise perepalatisse, pärast Skype’isime sugulastega jms 🙂
Seda jubedat “öösärki” ma ei kandnud, mul oli endal üks mugav ja veniv kleidike kaasas 🙂
Tissitamine muidugi oli valus algul.. nädal-paar. Mingi aeg juba koju saades tuli ka mulle mingi piimapais vms asi.. igatahes üks tiss oli (mõlema lapsega) kivikõva ja väga valus ning samal ajal oli endal palavik ja meeletult külm.. Aga sellest sain jagu tihedama tissitamisega.. Andsin seda rinda rohkem kui teist ja öösel magasin hommikumantliga ja higistasin selle nn haiguse välja 🙂 Edasi oli juba kõik ok ja tissitamine hea ja lapsed on juba järgmine kuu 2. ja 5. aastaseks saavad 😛
Aa.. seda ka, et esimese lapsega oli mul mõned sisemised õmblused, teisega polnud midagi 🙂
Istumis-astumis keeldu polnud, autoga sain sõita jne.. Aga samal ajal minuga sünnitanud.. Enamusel oli nädal-paar istumise keeld 🙂
Jumal tänatud, et raseduse ja imetamise ajal tohib vähemalt Paracetamoli võtta.. Muidu oleks ma vist paela kaela pannud.. Need olid ikka meeletud peavalud.. Mis mul olid..
Aaa.. ja raseduse ajal kaasnes peavaludega veel silme eest virvendmine ja ühe keha poole surin.. Nüüd alles hiljem sain teada, et see migreeni aura ja ei soovi seda mitte kellelegi :S Väga jube..
Õnneks mul on poolteist aastat hiljem juba peaaegu täiesti meelest läinud see kannatuste rada, aga ma olengi kehva mäluga…… õnneks 🙂 Mäletan ainult, et imetamise alguses olid mul nibudel konkreetselt verised lõhed ja oi kurjam, kui valus see oli. Mingil hetkel oli asi juba nii hull, et imetada sai ainult nibukaitsmega ja siis võttis ka silmist vee välja. Käisin kodus mitu nädalat paljaste bepantheniga sisse määritud rindadega ringi nagu mingi aafrika külanaine, et õhuvanne teha ja haavad paremini paraneks. Hea et oli suvi. Lapse imetamisvõtet kontrollisid mitu tarka nii ITK-st kui imetamisnõustamisest, ütlesid, et laps võtab ideaalselt rinda. Ometi sealt märkimisväärselt piima ei tulnud. Jonnakas nagu ma olen, proovisin kuude kaupa kõike võimalikku, et laps rinnapiimatoidule saada – laps tahtis hirmsasti rinda ja oli praktiliselt 24/7 rinnal aga ei midagi. Lõpuks lõpetasin stressamise ja leppisin olukorraga, laps sai aastaseks saamiseni seda vähest rinnapiima, mis tuli, kõhutäiteks rpa-d peale. Ja minu kilodest niipalju, et lapse esimesel eluaastal ei läinud rasedana juurde võetud 15 kilost mitte grammigi alla. No ausalt, mitte midagi! Mult küsiti ka, et kas teine tulemas või? Ja siis ühel hetkel läks 10 kilo paari kuuga, lihtsalt lambist, talvisel ajal ilma mingi trenni või pingutuseta. Ülejäänud 5 hakkab ka nüüd kaduma, head teed tal minna!
Ma ei ta kudas teil, aga mina panin kohe peale sünnitust bandaazi või vöö või kudas seda iganes nimetatakse, endale ümber. St. vanem tütar aitas peale venitada esimesel korral. Ja arvan, et sellest oli päris palju abi. Peale esimest last ma seda ei teinud ja see lodev asi ei tahtnud kuidagi ära minna. Sel korral olin u. kuu peale sünnitust pm vanas vormis tagasi.
Oeh, mugavam on ju ilma olla ja lotendada 😀 Aga eks ma siis tõmban ennast kinni 🙁
Ma olen ka peale mõlemat sünnitust selle ümber venitanud omale. Aga ikkagi tömbus esimesel korralt kõht kiiremini tagasi, kui teisel korral.
jeerum, mul tuli nüüd kõik see “rõve” osa meelde, mis peale sünnitust kaasnes… olin selle vastiku mäletuse vist kuhugi kõrvade tahasoppi pakkinud 😀 Mul tuli praegu meelde, kui jäle see oli ja kuidas mind samuti see tisside lekkimine närvi ajas, eriti kui a la kuskil külas olid ja siis see tissikaitse paigast nihkus ja ma olin sunnitud poolmärja pluusiga kuskil vedelema… hiljem oli mul muidugi garderoob nii titele kui endale topelt kaasas 🙂
Ja ma olin muidugi peale sünnitust veel pea nädala jagu nii nõrk, et minestasin küll vetsus küll dušši all ära, mis ei olnud ka kuigi nice 🙁 Ja no siis see magamatus! Sa võid olla vähemalt seeüle õnnelik, et Mari sul magada laseb 🙂 Ma magasin vist kogu ööpäeva peale ca 3 tundi ja seda ka mitte ühe jupina 🙂
Ma tõesti olen väga rahul, et Mari mind magada laseb. See on temast väga tubli. Ma veel külas lekkinud pole, aga õhtu on alles noor 😀
Ojaaa , need naisteasjad ja mured , või noh, pigem emmede.
Rindadega mul vähemalt vedas, ses suhtes, et sai ainult max 2 nädalat oma last imetada, sest siis oli vsjo, piima ei tulnud kusagilt enam ja algul oli seda ka vähe. Jajaaa, pane laps pidevalt rinnale , et siis tuleb seda juurde ja värki, või pumpa välja , eiei , mitte miski ei aidanud ja nii on mu Pärdik siiani mingil-määral piimasegul.
Aga jah, algul kui rinnad suurenenud olid( see aeg jäi sinna 2he nädala sisse) , siis oli vaja osta uued rinnakad, kuna vanad olid lihtsalt väiksed. Siis jah, jube mugav oli seda proovikabiinis teha, algul võta imetamisrinnahoidjast need rinnapadjakesed välja ja siis alles vaata, kuidas rinnahoidja seljast saad. mul muidugi ennem suutsid need padjakesed möödamaad lennata ja uhh. Lasin mehel järjest mulle rinnahoidjaid kabiini tuua ja võimalikult ruttu valisin vähegi sobivad välja ja peale seda ei tahtnud ma tükk aega mingit pesu kuskil kabiinis proovimas käia. 😀
Veritsesin ka umbestäpselt terve kuu, esimestel päevadel pm tilkusin lausa. Siis nädalake vahet ja hakkasid Päevad.
Kui 8ndat kuud rase olin polnud ka mingeid venitusarme ega midagi, lootsin, et pääsen neist, aga volaa, 9nda kuu jooksul nägin välja nagu tiigrike ja nüüd kui laps on 1a5k ei taha see kuradi tiigrike kuhugile kaduda. Ennem rasedust oli mu kõht , ütleme normaalne. Mitte ilus ja lame, aga normaalne. Aga nüüd .. vahel pesust tulles ikka kuivatan end ja siis kui üle kõhu rätikuga käin.. siis tuleb selline vastik tunne peale .. aga ükskord ma end kättevõtan ja üritan sellest lotendavast asjast lahtisaada 🙂
Meil on see beebiaeg möödas, aga ega miskit, seda laga on ikka 😀 , sest on aeg,kui õpime alles potilkäimist, siis seda pissi ja kakat tuleb igalepoole 😀 , käi aina lapikesga ringi 😀 , koguaeg mähkmetes ka ei taha hoida. Ja eile oli juba saavutus, laps jooksis toas paljalt, ja siis nägu nurgas potti ja tahtis, et ma ta sinna peale aitan ja kenasti tegi oma asjad sinna 🙂
Armastan olla ema 🙂
Ma mõtlen ka, et peaks mingisse trenni vms minema 🙁
ojaaaa.
Kuu aega istusin kuidagi viltu. Ühtepidi ja teistpidi. Imetasin sellel ajal ainult pikali.
Ja siis, umbes 6 nädalat peale sünnitust hakkas mingi veritsus uuesti. Need olid PÄEVAD!
Jah, kõik läheb üle lõpuks. 😀
Jumal hoia mind selle jubeduse eest, mis mu eluke on :D!
Malluka ikka.
Minu meelest võiks parooli all ilmuda nii Malluga tissid kui Kardo titekakane noks. Kui juba, siis juba! Kes on nõus? 🙂
endal pole imelik sellist asja paluda ?
Haha 😀
Kardo pole 🙁 Pluss ma ei teinud ka pilti ta noksist 🙁
issand jumal! tänud aususe eest 😀
Ma kahjuks pole oma piimariiulist pilti teinud 🙁 aga hetkel on mu rinnad…appi tõsiselt pesuladu, where are they gone?? täna ka pesemas olles uurisin neid…oh, well I´m a mom ja nii pisikese inimese puhul nagu mina (141cm) ei olegi rohkemat vist vaja 😀
Jaaa.. Mäletan, kuidas ka selliseid tundeid tundsin..
Mul jälle sünnitades tômbas laps käega ühe moka pooleks. Ômmeldi küll kinni, aga see ei aidanud ja nüüd ongi üks häbememokk pooleks lihtsalt. Ja ma ei tea, kuidas see vôimalik on, aga kui tavaliselt öeldakse, et tupp peale sünnitust suuremaks jääb(mida ma arvan, et on müüt), siis minu oma vist ômmeldi seest väiksemaks. Sest isegi aasta peale sünnitust, oli seks valulik ja ebamugav.
Oh, thank good, et täna kolm päeva hilinenud päevad hakkasid! 😀
Õnnesoovid alanud päevade eest 😀
Häh, Kerli R-S. Mul said Ast rasedana B, imetades C ja lõpuks AA. Krt ma oleks B-ga ikka julmrahul, ma ei tahaks silikoonegi suuremaid.
Mul olid A ja siis B ka teinekord, siis rasedana C, imetades nüüd mingid ultravenivad rinnakad, ei teagi mis suurus, C ikka vist.
Päris kole jutuke.. Aga köik läheb mõne aja pärast paremaks ning siis saad oma tavapärase elu juurde naasta 🙂
Tean, mida Sa tunned, olen selle 2x läbi teinud ja kolmas kord seisab mõne kuu pärast ees. Esimene laps sündis vaakumiga, mis tähendas, et sain terve hunniku õmblusi nii sisse kui ka välja. 2 nädalat käisin dušši all pissil, sest teisiti oli mõeldamatu selle valu pärast. Kõndisin nagu part ja kui pikemalt püsti seisin oli nii valus ja tunne, et kogu mu alumine korrus kukub lihtsalt küljest ära. Rinnad imes see väike inimene juba kolmandal päeval verele ja ma ei suutnud terve nädal õieti püstigi seista, sest nõrkus oli nii suur. Lisaks eelnevale, läks üks õmblus lahti ja nüüd ongi nii, et ühelt poolt oleks nagu suur tükk ära lõigatud.Teine sünnitus läks kergemini- paar iluõmblust, jalad sain alla juba 2 päeva hiljem aga siis olid mul kõikvõimalikd rinnajamad- piimapais 2x järjest koos vappeküma ja palavikuga, soor, jõõõõhkrad piimajuhade ummistused 2x, nibuummistus et nagu whaaat? ma polnud kuulnudki varem sellisest asjast. Ühesõnaga, ma tean mida sa tunned ja ma võin kinnitada, et varsti on see möödas 🙂
Oh juudas, ja mina vingun… 😀
Jah… varem olnud D-dest jäid alles sellised keskmised B-d, mida nagu ilma polsterdatud rinnahoidjateta kanda küll ei tahaks 😀 Mul mees lõõpis kunagi, et tuleb lasta lastel rinnataastus operatsioon kinni maksta nüüd 😛
Okei, tegelt valetan. Olen alt avaram. Aga laps oli väga suur ja teiseks- oli ka aeg, sest enne last olin nagu sõrmus, krt, kogu aeg oli valus seksidagi. Aga noh, kui iga järgmine samamoodi avardab, eks siis teen sinna ka plastilise opi ja elan rõõmsalt edasi 😀
Mul küll alt kõik korras, aga tissidest jäid järele pärast imetamist tühjad naharibad+venitusarme on täis kõht, pepu, reied jne. Aga noh- kunagi kui kõik lapsed olemas, lasen tissid korda teha 😀 Ja venitusarmide kohta mõtlen lihtsalt nii, et need on Emade märgid ja kannan uhkusega:) Las igaüks rannas näeb, et olen inimese ilmale toonud 😀
Ma õnneks venitusarmidest pääsesin, vedas!
Minu sünnitus oli küllaltki raske. Olin ikka väga lõhki hiljem ning ega mul polnud pärast väga mahti ennast hoida ka. Metrootreppidest titevankrit üles vedada ei aidanud õmbluste paranamisele väga kaasa 😀 . Vetsuprobleem oli õmbluste tõttu ikka väga pikalt. Säti see nö imetamispadjake tagumiku alla, et oleks mugavam istuda. Ujumisrõngas teeb ka selle töö ära, aga ilmselt seda enamikul inimestel kodus ei leidu.
Piimane ja oksene ja kakane.. See vist ongi lihtsalt selline periood, kus õpidki vabamalt võtma(Sinu puhul siis veel vabamalt). Oota gaasivalude perioodi(ehk läheb õnneks ja Mari libiseb neist sujuvalt või kergel kujul läbi). Minu plika röökis nagu orav ratta peal ja mitte miski ei aidanud.(selle puhul proovi ristiköömneteed, vist oli nii. Igastahes apteegist saab).
Ma ei saa ju Üllari peal sitale hakata…Ta on ÜÜRATU 😀 Ja noh, nii hull mul asi pole, nüüd juba saab vetsus käia rahulikult, ainult vahep need õmblused kipitavad natsa.
Ei-ei. Lihtsalt, kui istuda on valus, nt diivani või tooli peal. 😀 Vetsu ei tasuks võtta jah neid 😀
Haha, hea et ma siis teda kohe vetsu ei tassinud esimese asjana 😀
Selle tissipildi jutupeale kaevasin arvutist ka oma tissipildi välja ja :O jõhker ikka milliseks need tõesti paisuda võivad. Tagantjärele vaadates/mõeldes olid need suisa üüratud… saaks hetkel veerandigi sellest tagasi 😛
Ma ei taha, et nad kahaneks!
Uuuh, ma tean kui “imelised” näevad välja piima täis tissid, mille kõrval isegi Pamela kahvatuks. :S Suuuuuured, läikivad, siniste soontega, kujult nagu oleks üübersilikoonid pannud ja “ärapuutumind”-olekus.
Tjah, ja vahva kõht – keerad külge, oi kurja, kõht veel ei keeranud külge, aitan tema ka kaasa 😛
Veritsemisest – ikka “tasub” neid uskuda, kes räägivad, et oh, peale sünnitust harilikud või äärmisel juhul öösidemed, peale sünnitusmaja vaid pesukaitsed. Just nii, jaa-jaa 😛
Usu, see kõik möödub 🙂 🙂 Varsti-varsti olukord normaliseerub.
Seda veritsemist võib veel pikaks ajaks jätkuda. Mul oli pea 7 nädalat.
Mul arvas ämmakas, et kuu on max, aga noh, erandid kinnitavad reegleid.
Mul oli 3 nädalat. 😉
Tunnen kaasa, Mallukene!:)
ma tean et see ei kõla väga lohutavalt, aga ausõna-kõik läheb mööda! nu mitte küll sajaprossaselt, aga läheb! Ja su keha muutub taas normaalseks!
Kui sind lohutab siis mina ei saanud peale sünnitust täpselt kuu isegi mitte mõelda istumisest ja s******n suusahüppaja poosis!
Olgu kiidetud kõik vägevad Nõukogude ehituskunsti eest , mis jättis veetorud vetsuseinal välja paistma , mitte ei peitnud cyproki alla!:) sai vähemal kusagi kinni hoida kui jalad kõhukinnisuse puhul ära väsisid! 🙂
Okei, ma tean, et võiks ikka miljon korda hullem olla, aga no.. Tahaks ka näiteks Mariga vanni minna:( Kardo saab kogu lõbu endale 🙁 Ja tahaks endist kehaolekut tagasi, mis ei valuta ja veritse 😀
Awww, Mallu, suur kaastunde laine tuli peale praegu.
Vähemalt sa TAHAD bangida juba. Küll keha ka tahtmisele järgi jõuab….ma arvan. Aga ega ma ju ei tea ka päris täpselt neid asju…:D
Jah, vähemalt tahan ja ei olegi frigiidseks muutunud 😀 Aga tahaks, et mu kõik augud ei valutaks ka 😀
i’m the lucky one ja olen tissipilti näinud.. ja need on üüüüüüüüüüüratud 😀
mhh…tahan ka tissipilti näha!
VIP-lugeja!
Anna andeks, aga ma pole ammu niimoodi naerda saanud. Laste saamise isu ajasid ka ära tükiks ajaks! 😀
Ma tahaks küll tissipilti näha. Aga võib-olla olen ma imelik ka…
Ma pole isegi sünnitanud ja muidu on üks mokk suurem 🙁 Kunagi sünnitama lähen siis manin neile, et võiksid suurema väiksemaks teha 😛
Huvitav, kas ma oleks pidanud neile siis ütlema, et ma tahaks mõlemat ikka ühesuurusena tagasi :D? Naljakas on tegelikult see, et ma enne kogu aeg mõtlesin, et need sisemised mokad võiksid väiksemad olla ja nüüd üks ongi selline, nagu ma neid ihaldanud olen 😀
No nüüd pole muud kunsti, kui üks kord veel sünnitada ja voilaa! saad mõlemad väikeseks 😀
NEVER! 😀
Või tehakse väiksem veel väiksemaks 😛