Kunagi Kätlin rääkis mulle, et lapsega tekib mingi hetk see moment, et sa mõtled, et oota, MILLAL see täpselt läbi saab nüüd. Ükspäev ma istusin siin, Mari üle õla visatud ja õõtsutasin ennast edasi-tagasi ja mõtlesin täpselt sama.
Noh, see tunne, et kui su elus on mingi kiire-raske periood, siis mingi hetk saab see ju ikka läbi. Aga kae nalja, lapsega ei saa. Üllatav, eksole 😀
Ja jätkuvalt ma tean, et Mari on lihtsalt nii tubli laps. Ta ei nuta peaaegu mitte kunagi, jääb kenasti magama, on naljakas ja armas ja tore. Aga sellega on raske harjuda, et ma ei saa lihtsalt saapaid jalga lükata ja poodi minna. Ma pean mõtlema, kas ma hakkan mingit vankrimajandust korraldama või otsin selle kõhukoti üles ja kas Mari üldse magab parasjagu ja mis ma talle selga panen ja… Võeh.
Kui Mari magab, siis ma ju tsillin netis, vaatan telekat, koristan, pesen pesu, vahin niisama ringi. Ja mul on tunne, et ma olen nii kasutu ja ei tee mitte midagi. Ma igatsen töö tegemist – TÄIEGA! Aga töölt arvavad kõik, et ma võiks rahulikult tsillida ja mitte mõelda töö tegemisele. Aga kuidas ma saan? Ma ei tee ju mitte kui midagi.
Isegi Mariga ei ole suurt midagi teha, et tal lõbus või tore oleks. Sest ta kas…magab või passib või mängib zombiet. Ma tahaks temaga asju meisterdada ja sopaloikudes hüpata ja raamatuid lugeda, aga tema oskab ainult puhiseda ja läbi une naeratada. Mis on ka tore, aga…I want more!
Praegu ongi nii, et kodu on segamini, aga ma ei suuda ennast motiveerida seda korda tegema. Pesu passib masinas ja ma ei taha seda tööle panna, sest siis ma peaks eelmise pesu kappidesse panema. Kuna ma korduvalt olen pesu lihtsalt kappi VISANUD, siis ma peaks veel kappi koristama. Ja ühtlasi tahaks ma täita Mari beebiraamatut ja proovida meisterdada uus savi, kuhu ta jalajälgi teha (eile proovisin ja feilisin) ja selle asemel ma vedelen Mari kõrval, vaatan mingit imelikku küünesaadet ja nüüd tulin blogisse halama.
Ma päriselt ei suuda vist seda “koduperenaise asja” adekvaatselt teha.
Tahan tööd teha! Päris tööd! Kodu koristamine ja lapse elus hoidmine ei ole piisav. Mitte, et ma ei armastaks väikest Mari ja ei tahaks temaga koos olla – tahan ikka. Aga ma tunnen, et mul on nii palju aega üle ja ma ei tee sellega midagi kasulikku.
Sest kapi koristamine ei ole kasulik. Ausalt kah.
29 kommentaari
Mina näiteks olen väga rahul kodus olemisega. Kodutöid ei viitsi ainult teha, aga peab ikka ära tegema. Mul laps 10 kuune ja selle aja jooksul on paar korda ette tulnud, et närvid juba suht läbi ja võiks hoopis tööl käia, kui lapsega kodus istuda. Kuid pikemalt sellele mõeldes saan siiski aru, et kodus on ikka nii hea olla. Mul oma maja ja tegevust jätkub ja nädalavahetusel käime veel maal ka…sealgi vaja aed korras hoida 🙂
Kah ema, ma ei rünnanud ju emasid oma jutuga. Ma väitsin ainult seda, et mul on iseendaga huvitav ja hindan enda seltskonda väga kõrgelt, mis ei tähenda seda, et mingi teistsugune elukorraldus ei oleks väärtuslik. Rahu, ainult rahu 🙂
kõigil lastel pole gaasivalusid. ei ole ka hammaste tulekuga seotud valusid. ma oma 3-e lapse peal olen näinud nii üht kui teist. kõik oleneb lapse psüühikast ja valutundlikkusest ka ju. nii nagu suured inimesed on ka pisikesed, mõni kannatab rohkem, mõni vähem, mõni rohkem arenenud seedekulglaga, mõni vähem. eks tulevik näitab 🙂
ja Jaanika, inimene, kes ütleb ise enda kohta, et ta on huvitav, siis ei pruugi ta seda teps mitte olla. tõsi, sul on mitmeid hobisid. kuid võrrelda enda hobitamist, töötamist jms lapse kasvatamisega. see ei lähe mitte. hobid, töö jms on asjad, mille saad jätta kui soov tekib, millal iganes kui vajad endale rohkem aega. lapse kasvatamist aga ei saa. last kasvatades ei saa tihti peale öelda “ma olen väsinud”. see ei huvita last. tema tahab oma osa saada ja pisikesed ei saa aru miks emme on väsinud. õnn on neil, kel on keegi kes aitab kui raske on, teised aga peavad hambad kokku suruma ja näitama et kõik on korras.
kunagi arvasin, et ei mina lapsi taha. tahan karjääri. tahan end üles töötada, edukas olla. nüüd on lapsed ja ei kujuta elu ette ilma nendeta. mõnikord olen küll soovinud tööle minna. loodan et minust tuntakse puudust. kuid samas, laste pisike olemise aeg möödub nii kiirelt, et lõpuks soovid veel kodus olla. kui lapsi poleks, siis ei kujuta ettegi mis elus rõõmu pakuks? tuled koju veiniklaasi taha? vaatad telerit? käid trennis? tööl? pidudel? on elukaaslane? kuid trenn ja teler ei jookse sulle vastu kui tuled kuskilt, nad ei võta sul käest kinni ja ei ütle et armastavad sind jäägitult. ma ei pea end huvitavaks, kuid oma lapsele olen ma kõige huvitavam inimene maailmas, olen koristaja, kokk, lapsehoidja, ja eelkõige õpetaja, kes oma tarkusi ja tõekspidamisi annab edasi. töö, sõbrad, kaaslased, huvialad vahetuvad, kuid lapsed jäävad igaveseks.
mul on olnud aegu, kus hoian peast kinni ja karjun mõttes. laste tujud ja manipuleerimisvõime on tohutud, kuid ise pean olema kangem. ma ei ütle et mu lapsed on üdinisti musterlapsed. nad alles õpivad. ja mina õpin koos nendega.
Kusjuures, ei pruugi tulla sellist aega…mul laps jäigi kuni lasteaeda minekuni ülirahulikuks söön-magan-mängin tegelaseks 🙂
Haaaa.. aga varsti peaks algama gaasidega möllamise periood ja siis tuleb hammaste periood jne. Siis oled ise zombi ja ei jaksa töö peale mõeldagi 🙂 hea kui duši all jõuad käia.
See tunne oli mul ka-alguses. Aga möödus, siis kui enam üldse aega ei jäänudd…ehk siis kui laps enam ei maga ei söö karjub jne….perioodid hakkavad vahelduma. Siis ikka ootad tagasi seda, et saaksid küünesaadet vaadata ja kasvõi niisama passida 🙂
Teemast küll mööda aga palun-palun kirjuta sellest Kristiina “ilublogist”, millest kunagi juttu oli 😀
Jah. Ma tunnen ka huvi 🙂
Kulla Mallu – tundub imal ja lääge – las olla see SINU aeg hetkel – naudi seda et Marikene on nii tubli ja teeb pisipõnnile vajalikku “tööd”. Magab ja sööb. Usu, paari kuu möödudes on sul toimetamist küllaga ja siis tahaksid, et päev oleks pikem kui 24 h, sest nii palju ägedat on Sinu ja Su lapse toimetamistes 🙂
Ma ei ole kunagi teadnud, mis asi on igavus. No mul ei ole iseendaga igav lihtsalt. Ju olen nii huvitav inimene 😛 Praegu olen elanud viimased paar kuud ühegi vaba päevata, töö, kool, trenn, teadus, ettekanded ja esinemised võtavad kogu aja. Kuni aasta lõpuni ei paista ka ühtki vaba päeva. Koristada ei jõua, vedelemisest rääkimata. Unistan ajast, mil saaksin nädal aega järjest kodus olla ja taevas hoia, mida ma kõike teeksin! Loeksin läbi miljon raamatut. Kui on raamat, ei saa olla igav! Aga ma mõistan, paljud inimesed ei ole lugejad tüübid. Aga samas on ju mustmiljon filmi, mida vaadata. Mul on kõvaketas neid ääreni täis ja ootavad. Lisaks olen ma ka arvutimängur, nii et vabade päevade saabudes tuleb end kuidagi pooleks rebida, et päästa maailm raamatutes, filmides ja mängudes 😀 Ja siis tahaks lihtsalt paar tundi selili lebada ja lakke vahtida ja oma mõtteid kuulata.
Aga noh, ma mõistan ka seda, et inimesed kipuvad mõnikord närviliseks muutuma kui nad iseendaga midagi peale hakata ei mõista. Ma võib ju unistada, et oh, oleks ma vaid paar kuud (tasutatuna) kodune, aga tõenäoliselt tahaksin ma ka siiski varsti juba pigem tööle minna. Ilma orata pees üks minusugune rööprähkleja vist kaua hakkama ei saa. Ja Tundub, et Sul on sama keiss. A vähemalt ma tean, mida ma Sinu asemel teeksin 🙂
mul oli oma esimese lapse sündides sama tunne. aga mees oli mul tubli, enne sünnitust vedas mind välja kasvõi jalutama. peale sünnitust hakkasime ruttu õues käima. jalutasime palju palju. eks igav oli ikka jah aeg ajalt. teha oli palju, kuid tahet teha vähe. algul on jah igav. laps ei tee midagi. kuid hiljem…paari kuusena…
mul on kodus üks 6-e kuune tüdrukuke, ja 2 poissi (3-ne ja 5.ne). kui neiu sündis, oli igav…ta oli nii masendavalt rahulik. magas tiba, oli üleval tunnike-kaks, magas jälle…ei nuttu ega midagi. aga siis hakkas keerama. siis pead tõstma ja üha rohkem hoidma. nüüdseks on meil 2 kikut, närib kõike mis ette jääb, uudistab ja tagurdab mis kole. igav ei hakka enam nii naljalt. ja seda väljaskäimist ja tsillimist üksi…no eks sellest tiba tunneb puudust, kuid kõik tuleb. praegu on minu töö vaadata et lastel oleks hea, et kaasal oleks hea, et kodus oleks enam vähem (ma pole eriline koristajahing, strateegilist koristust teen tihti, st mis paistab see korras ) 😀 ja ajaga muutuvad lapsed iseseisvamaks, vajavad mind vähem…siis tuleb minu aeg 🙂 sis tõmban jope selga ja lähen kuna soovin, ja nii kiiresti kui soovin. ma ei pea võtma tund aega aega et lapsed söönuks saaksid ise, riidesse ise, jalanõud jalga ise. lapsevanema töö ei lõpe iial tegelikult. isegi mitte siis, kui lapsed oma elu peal on. emaks jääd sa alatiseks. ja kui tulevad kunagi lapselapsed…siis oled jälle “ema”, küll vana,kuid siiski…
Väga hästi kirjutatud! (Y)
Heh, ma olen täpselt samas seisus. Juba nädal peale sünnitust olin valmis tööle tagasi minema, harjumusest käisin seal tsillimas hoopis, kolleegidega lobisemas ja “kontrollimas”, kas ehk nad ikka ei saa minuta hakkama. Beebi magas autos või oli tõstetud keset kohvilauda. Ja ma oleks jäänud tööd tegema, aga “nii ei teha ju”.
Ei tohi lasta beebil muutuda selleks ainsaks missooniks päevast päeva, lapse saab ju “põllule kaasa” võtta. Mõeldes meie vanaemadele… nende vaimne tervis oli raudselt parem!
Ps. Jumal tänatud, et riidekappidel on uksed ees.
Ma muidu mingi paanitseja pole aga oot, laps magas autos seni kuni sina kolleegidega lobisesid?
Jah, just nii. Magas kokku poole oma toidukordadevahelisest unest autos turvatoolis- ilusti emme ja kolleegide vaateväljas. Küsimused, etteheited jne. teretulnud postkasti, Paanikavaba elu nimel!
Kuna postkasti kirjutada ei saa siis küsiks, et mis siis saanud oleks kui nt. oleks mõni JEEP sõitnud Teie autosse sisse? Siis ei oleks väga vist kasu olnud kui auto teie vaateväljas on kahjuks… Ja nagu ma ütlesin- ma ise ei ole absoluutselt mingi paanitseja ega pabistaja aga teatud asjade suhtes tuleb küll ettevaatlikkus ainult kasuks.
Aeg lendab, juba vähem kui aasta pärast räägid sa siin, kuidas Mari kappe koristab. No nii omamoodi muidugi 🙂
Igapäevaselt vähemalt tunnike õues jalutamine aitab enda pea selgena hoida ja lapsele igati kasulik…
No ma räägin kogu aeg, et lapsed võiksid sündida kaheaastastena 🙂 Siis, kui saab juba voolida, loikudes hüpata, joonistada, laulda, nägusid teha jne. Aga see, mida sa täna tunned, on absoluutselt okei tunne. Ma oletan hoopis, et kui üks aastaid tegus ja aktiivne olnud naine pärast lapsesaamist selliseid emotsioone ei koge, on midagi valesti 🙂 Tervita Mari!
Nii armas torupillijonni nägu 🙂 Ma iga päev sellise näoga, tähtajani on täpselt 4 nädalat.. väike tüdimus peal ootamisest ja igavusest 😀 :/
Ei lähe see tunne üle. Ma ka ei oska kodukana olla ja mulle ei meeldi veeta oma päevi koristades, pesu pestes, triikides ja kokates. Inimesed ON erinevad ja kõik ei saagi siuksed roosamanna-nunnu-võiks-sünnitada-10-last stiilis olla. Mul on kaks last ja käin tööl ja veel ülikoolis ka lisaks – ilma ei kujutaks elu ette lihtsalt. Ühesõnaga – see et sa kodus ei taha eluaeg passida ei tee sind veel lapsevihkajaks ja ma ei tea kelleks. Täitsa normaalne oled 😀
varsti ta hakka rohkem tegutsema ja siis sul on ka rohkem teha 🙂
Oeh, tuttav tunne. Aga kui Mari suurem on, siis on tegemist küllaga 🙂 Ja raamatuid võib ju talle juba lugeda, ega see halba ei tee 🙂
Aga muidu tahtsin juba ammu küsida, et ehk blogid kassidest. Lihtsalt huvitav, et kuidas nad harjunud on, kas nõuavad kuidagi rohkem tähelepanu, kas kipuvad Mari voodi/hälli magama või hoiavad kaarega eemale? Enne Mari sündi nad ju ikka käisid seal lamasklemas.
See koristamine armastus tuleb aastatega. Mina (olles kahe poja ema ) hakkasin kodu korras hoidmisega tegelema alles nüüd AND I LOVE IT 😀 Kuigi on päevi kus ei viitsigi midagi teha ning on ka päevi kus mõtlen, et oleks mul ainult töö siis oleks elu lill. Aga seni kuni tööl ei käi naudin aega kui saan olla perfect housewife 🙂 Jõudu ja jaksu sulle
Nüüd ma tean kuskohast Joosep oma näoilma pärinud on – ikka emalt, ikka emalt 😀
Näoilme*
Ma tean seda tunnet. Ka mina ei tunne end kodusena lapsega olles päris õigena. Selle ravimiseks astusin lõpurasedana ülikooli. Nüüd on tegemiseks ka koolitööd ning mõned kaugõppes käimise päevad kuus ei kahjusta titte kuidagi. äkki saad tööle artikleid kodust kirjutada, veidi lisaraha ja aju püsib töös?
Ma mäletan, et olin täpselt samasugune, kui laps sündis. Aga need sellised mõtted läksid suhteliselt kiiresti üle, seega, tuleb see periood üle elada. 🙂
good looking grumpy 🙂