Kodumäng ehk miks ma pidevalt telekasse ronin?

Meie mängumeeskond. Ma ei tea, miks ma nii pundunud moega olen…

Täna vallutasid mu kodu “Kodumängu” võttemeeskond. Kuna Kardol on tööl sel nädalavahetusel inventuur, siis tema lahkus juba hommikul kodust. Muidugi Mariga kahekesti ma saates osaleda ei tahtnud, sest ilmselgelt ei tea Mari ühtegi vastust (või teab, aga rääkida ei oska), siis tuli leida alternatiiv.

Alternatiiviks oli Daki, Katu, mu väikevend ja kaks tüdrukut, keda ma nägin mõlemaid esmakordselt elus. Päris tänavalt nad ei olnud, nad siiski Katu ja Daki sõbrannad. Mitte, et ma neid saates kui “oma maailma parimaid sõbrannasid” ei oleks tutvustanud.

Lõpuks tuli ka saatemeeskond ukse taha ja minu vapustav näitlemisoskus päädis sellega, et ma avasin ukse sellise näoga:

Võin kohe öelda, et üksi ei oleks ma osanud küsimustele vastata, nii et tänud sõbrannadele panustamast. Mängu panime teleka ja fööni. Seda, mida ja kas ma üldse võitsin, ei tohi ma veel kirjutada, sest muidu ei oleks teil ju novembri lõpus huvitav saadet vaadata.

Aga nagu alati suutsin ma täielikku segast ajada. Ehk siis öelda, et mu elu koosneb oksest ja sitast. Ja et kui ma telekat ei võida, siis saan Kardolt peksa. Ja Katut venelaseks sõimata.

Mu aju lihtsalt jookseb vist kaamerate ees kokku. Või mul polegi aju, see on ka võimalus.

Muidu oli hullult naljakas, saime pulli ja üks kaameramees kartis kabuhirmus Joosepit. Nõnda lõbustasime me endid sellega, et: “KASS HÜPPAB PÄHE!” ja siis vaene mees võpatas ja vaatas hirmunult ringi.

Ma ei ole iial väitnud, et ma normaalne inimene olen.

Aga mis teie arvate, kuidas meil see mänguke läks?

[polldaddy poll=7530642]

Kas teie oleksite nõus sellises saates osalema? Millises saates siis oleksite? Kui ei, siis miks?