Kuna ma saan nii palju kirju, kus inimesed küsivad minu nõu ja arvamust, siis algatan oma blogis rubriigi “Kallis Mallu”, kus ma vastan siis küsimustele natukene pikemalt, kui ma seda näiteks askis või meilis teeksin. Ma loodan, et inimesed väga ei pahanda, et ma nende kirjad siia copin, ega ma nende nimesid ju alla pane ja ehk on kellelgi sama probleem 🙂
Eelmine nädal sain ma sellise kirja:
Mul on selline probleem, et ma mandun koju ära. Tegelen konstantselt oma lapsega 1a4k ja suureks seikuseks päevas pean lugema poes käiku. Seda, millal ma viimati kuskil mehega koos käisin, ei mäleta. Asi pole selles, et meil poleks kedagi last hoidma võtta, on küll! Nii minu, kui mehe vanemad elavad meiega samas linnas. Lisaks on mehel lausa kolm õde, kes kõik hea meelega last vaataksid. Minu mees aga ei taha. Ütleb, et on väsinud peale tööd kuskile “uulitsa peale minemiseks”. Ütleb, et mul muidugi hea, PUHKAN tema sõnul päevad läbi, siis kui tema tööl on, aga temal on ju raske. Nagu mul lapsega kerge oleks… Kogu aeg tahab tegelemist, sekunditki olla ei lase. Nädalavahetusteti läheb mees lausa närvi, kui ma kuskile minna tahan. Ütleb, et see on ainuke aeg, kus ta puhata saab hommikust õhtuni ja teda ei huvita mingi nõme teater või kino. Ja muidugi häirib teda ka lapse karjumine, seega pean mina terve nädalavahetuse last vaigistama, et kallis töömees puhata saaks. APPI, ma ei suuda enam!!!
Mida mina sellises olukorras teeks? Noh, esiteks tundub mulle, et siin on kaks probleemi: sina oled väsinud aina lapsega tegelemast ja teiseks tahaks mehega ka kahekesti midagi teha. Mõlemad probleemid lahendab see, et mine vii siis ometi laps nende sugulaste hoida! Ega sul ju selleks mehe luba vaja ole. Tuleb mees töölt koju, näiteks reede õhtul, siis kompromiss! Ärge minge siis välja, kui see tõesti talle vastumeelne on, aga saa lapsest lahti, tee kodus fancy dinner ja osta pudelike veini. Saate ju nõnda ka kahekesti aega veeta. Eriti kui kaua pole sellist asja teinud, siis ehk on ka mees sedasorti läheduse ära unustanud? Meenuta talle siis seda! Jooge veini, tehke pulli ja lõpuks keretäis keppi kah. (Sorri mu robustsuse üle, aga tahtsid nõu ju). Kui mees aina väsinud ja sina kurnatud, siis ma eeldan, et ka see ei ole teil nagunii igapäevane asi. Selline tore õhtu võib mehele ju väga meeldida ja ehk ta siis teinekord tuleb sulle ka rohkem vastu ja viib su kuskile välja, kui teab, et ees on ootamas tore õhtu 🙂
Kui lugejatel on olnud sarnast olukorda, et mees ei viitsi kuskile minna, siis jagage kommentaarides, kuidas te mehele lõpuks kargu alla saite. Või kui teil sellist olukorda ei ole, siis mida te sellises olukorras siiski teha soovitaksite?
Mulle aga helistas eile Kardo ja ütles, et anna see väikelaps heaga oma emale ja lähme aga deidile. Nõnda me siis tegimegi. Käisime söömas ja veini joomas/juustu mekkimas. Õikal, meie maja juures, on üks lahe koht, kus me lõpetasime. Lyon. Seal on mingid saiakesed ja koogikesed ja veinikesed ja pearoogasid ka. Tundus mõnus igatahes ja meil oli äärmiselt tore õhtu. Ka Mari pidas ennast mu emaga kenasti üleval. Meie Kardoga nautisime muidugi VÄGA teineteise seltskonda, nagu fotolt näha:
This is the best night!!
46 kommentaari
Jaa… mees, tema töö ja puhkus. Mina jagu täpselt sama sugune. Mul viskas nüüd koblaka kapitaalselt üle. NImelt meil tulemas pulmaastapäev teisipäeval. Kuna tema ei ole ja ei hakka ka kunagi olema selline, kes tähtpäevi tähistaks siis “kui ise ei tee, kes siis ikka teeb”. Täna ostsin omale fääänsi musta pitskleidi ja elu esimese korraliku huulepulga. Talle ütlesin homseks kokkusaamiseks vaid kella aja ja koha ning lapse jätan mehe vanemate kantseldada paariks tunniks. Ja nii ongi! Ta on kallis ja armas ja tubli jne mees aga s*itaks mugav ka veel 😀 Ehk siis, kallid naised. KUI ise midagi ei muuda, siis ei muutu miski!
Kui natukenegi lohutab..
Ma pole 3 aastat mitte kuhugi saanud. Minu tipphetked on hambaarstil käimised. 🙂 Kuna mees on pidevalt ära (olenevalt kuust on ühe kuu jooksul kodus 2-4 päeva, vahepeal ei tule mitu kuud koju), siis kasvatan last sisuliselt üksi. Mees on heal juhul paar päeva kodus ja peab jälle minema. Lisaks sellele puudub mul igasugune tugivõrgustik. Ema elab 100km kaugusel, ämm 300 km kaugusel. Seega ei ole mul ka sellist võimalust, et lähen käin tuulutan end vahepeal üksigi, trennidest ja sõbrannadega kohvikus istumisest ei unistagi enam. Õnneks on sõbrannad mõistvad ja pole mind päris maha veel kandnud. Lapsele enne järgmist aastat lasteaia kohta ka pole, seega umbes aastake kindlasti veel sellist elu. Kusjuures mind ei ole õnnistatud ka hea ja lihtsa lapsega. Vastupidi. 🙂 Tegemist on väikse kangust täis isepäise põrgulisega, keda vana kuri isegi kardab. 🙂 Lisaks sellele on laps algusest peale maru kehva magaja olnud.
Kui vahepeal jooksebki kõik kokku, siis istungi maha, nutan end tühjaks ja hakkabki jälle kergem. 🙂 Ja kui tunnen, et kõik on nii raske ja enam ei jaksa, siis mõtlen sellele, et kellelegi on kindlasti veel raskem ja asjad saaksid alati hullemaks minna. Sellistel hetkedel tasub mõelda sellele, mis su elus hästi on ja nende asjade eest tänulik olla.
Sul laps veel nii väike ka, küll sa jõuad käia, olla, teha. Pole mind veel hullumajja arvele võetud, saad sinagi hakkama. 🙂
Ma olen ehk ülekohtune, aga mulle jääb pigem mulje, et mees ei olegi oma perest huvitatud. Nädalavahetusiti mees puhkab ja naine peab last vait hoidma? Mismôttes nagu? Korja oma perse maast lahti ja pane ise see laps vakka, kui Sind häirib.
Mina pakiks väikese kohvri kokku ja läheks ise môneks ajaks kuskile ära koos lapsega. Siis oleks selge, kas mees üldse tahab perega olla vôi ei.
Mul elukaaslane samasugune, kui palun tal peale tööd natuke lapsega olla, et ma ise kasv6i 10 minutiks lebosse saaks tuleb seal peaaegu alati “Ma käin tööl ja tahan nüüd puhata” Ja et ma nagunii ei tee midagi tarka siin kodus. Aga oi ma maksin kätte, nägin fb seda hullu pilti kus naine istub köögis, lapsed turinvad igalpool ja terve pildi peal valitseb kaos. Ma jättsin ka n.ö katseeksitus meetodil k6ik mis ma tavaliselt päeva jooksul teen tegemata. Ja kui mees koju tuli küsis ta täppselt sama mis pildil ” Mis juhtus” K6igepealt kihistasin ma muidugi natuke naerda omaette ja l6puks vastasin “Täna puhkan!” Nii koomiline oli vaadata kui pikaks elukaaslase nägu venis selle peale. Käis elamises ringi ja ropendas omaette ja kui ta avastas, et ma pole isegi süüa teind ütles ta ” Olgu, sain nüüd aru” ja palus, et ma süüa teeks aga ma saatsin ta hoopis burgeri järgi ja peale seda pole ta julgenud mulle minu kodus olemise kohta midagi öleda.
Mina arvan ,et naine peab leidma sellise mehe kes,austab ja akseteerib sinu tundeid isegi siis kui see mees on surmvasinud.Ja jarelikult selle lugeja mees ei ole nii haritud kes huvituks koigest.Loodan tulevikus sellist meest kohata.
Lühikommentaariks (ja et ennetada seda stamp-ininat stiilis “mida sa loed siis seda blogi, kui ei meeldi!”): lõpetasin selle blogi lugemise mõni aeg tagasi, kui asi hakkas väga tugevalt Perekooli meenutama (mille lugemise lõpetasin tunduvalt varem). Sarnasus pole kunagi olnud suurem kui praegu.
Ei, see ei olnud kompliment.
Mu elu on nüüd läbi
Ükskord mult küsiti, et mida ma ise teen, et romantikat oleks. Pidin häbi pärast maa alla vajuma. Koguaeg nõudsin seda oma kaaslaselt aga ise nagu ei pakkunud midagi vastu. Nüüd olen selles osas muidugi targem 🙂 Alati ei pea välja minema aga lapsed võib ju hoopis ära saata mõne vabatahtliku hoidja juurde…Nojah minu eks otsustas mu maha jätta, sest mina ei saavat aru kui tähtis on tema töö ja ei hinda seda, et tema käib tööl ja vajab puhkust. Me vaidleme tänaseni selle üle…
Mul suht sama olukord.. Mees tuleb Soomest koju “puhkama”. Mina 24/7 koos lastega ja “puhkan” ju koguaeg onju (Y)
Temal kõik nädalavahetused vabad ja käib ka väljas.. kõik õhtud vabad ja magab vms..
Mina pole mitte kuskile saand, rääkimata koos kahekesi kuskil käimisest-olemisest..
Aga meil on veel see teema, et pole mitte ühtegi lapsehoidjat ka.. 🙁
Aga soovitada oskan siis seda, et arvan ka, et niipalju saad ise ju ära teha, et ei pea kuhugi välja ronima kohe.. saab kodus ka head aega kahekesi veeta ja nautida omaette olemist..
ERITI veel, kui hoidjad olemas ja nii palju veel.. Milles probleem, oleks vaid mul ka mõni hoidja 🙂
Ja muidugi võib ju ka üksi käia šoppamas, kohvikus vms, rääkimata mõne sõbrantsiga söömas, kinos, teatris, klubis jne jne.
1 võimalus on veel mõni hobi omale leida.. Sport, käsitöö vms.. Pingete maandamiseks 🙂
Mind aitab küll 😛
MIna soovitaks kirjakirjutajale teha jälle tutvust ka ainult iseenda seltskonnaga. Kui hoidjaid jätkub, aga mees ei taha kuhugi minna, soovitan viia lapse hoida ja minna ise välja. Poodlema, külla, kohvikusse, spordisaali või kasvõi loomaaeda, kui kaaslasi pole võtta, siis kindlasti teeb head ka aeg iseendale… kui saab korraks unustada, et ei pea iga sekund valvel olema. Ei pea istuma kodus ainult selle pärast, et mees kuhugi minna ei taha.
Ma ei tea kas ma olen imelik voi mis, aga sellele naisele, kes kirja kirjutas, utleks ma et jookse kiireeemmass korras minema selle haige retardi mehe juurest lihtsalt. Issand kui oudne mees. Ta on kas vaga vaga vaga loll voi mangib lolli, aga ta ei ole normaalne mees kui ta arvab, et lapsega paevad labi kodus olemine on puhkamine ja kui teda nii vaga hairib lapse nutmine. Ja talle ei meeldi kinos ega teatris kaia, aga akki naisele meeldib, las istub siis uksi lapsega kodus ja las naine laheb kaib sobrannadega kinos ja kohvikus ja jalutamas. Miks naine peab teda nagu kuningat kohtlema selleparast, et ta tool kaib.
Nad peavad saama selle asja kontrollialla voi naine peab ara minema.
On naha, et mehel on taielik toostress ja ta peaks vahetama tookohta ja hakkama tegema sellist tood, mis talle meeldib, siis ei ole ta ka kogu aeg nii vasinud ja halvas tujus, kui see too just uliraske ei ole.
Vaga haige mees lihtsalt!!
Miks sa kannatad sellist suhtumist ja kaitumist, naine??!!!
See ‘jäta maha’ ongi tänapäeva yhiskonna suurim viga, suhetega vaeva ei nähta, kuna nii on lihtsam ja avalik arvamus ka sellist suhtumist enam ei tauni. Abi kysimine näitab, et tahetakse midagi muuta, mitte minema joosta.
Teemasse: mingitpidi olen ise samas seisus – kodusolemine lapsega kahekesi nyristab, sõbrannasid pole ja kui mees ka lapsega tegeleda ei taha-viitsi, siis viskab ikka kyll kaane pealt ära vahel. Ja need plahvatused on abiks 🙂 saab auru välja lasta ja saab ka mees su meeleolust paremini aru 😛
Kusjuures ma võin öelda, et mu isa oli TÄPSELT samasugune! Ta ei koristanud iial, ta ei teinud iial süüa, ta ei pesnud iial nõusid, ta ei rääkinud iial tõsiselt (enamasti vahtis korvpalli ja oli lihtsalt vait, ignos), kui ema üritas rääkida siis oli automaatselt näägutaja ja kui isa lõpuks rääkis, siis tegi nö nalja. Mis olid siis enamasti naljad minu ja ema kulul…
Ta ei viitsinud ka emaga eriti kunagi midagi koos teha, Ema nuias teda ja viis sisuliselt vägisi reisile ükskord ja siis muutus tüüp sekundiga. Nädalaega oli imeline ja kui tagasi eestisse jõudsid läks sama vana trall edasi. Mitu korda nii.
Mingi totaalne surnuaiaaura oli kodus stabiilselt. Minuga ta ka ei rääkinud. Kui ma koolis ei viitsinud käia ja stabiilselt kahtesid sain, siis oli jälle ema süüdi, sest ema ei kasvata mind jne. (kuigi isa elas meiega ja oleks noo veidike ka võinud kasvatada mind ju :D) Ja isa oli lihtsalt väsinud peale tööd ja sellest aru ei saanud, et mu ema käis ju kaa tööl… Kõik oli tema õlul va. kommunaalkulud.
Ja ausalt kui isa lõpuks ära kolis, ma olin niii faking õnnelik. Kuigi ma olin siis juba 16, ma tõesti soovisin et see oleks kunagi paaallllju varem juhtunud. Emal said kohe närvid korda, tänu sellele ka minuomad, sest ema närvitses ka minu kallal poole vähem ja ei olnud seda tühja kotti seal diivani peal enam… sesmõttes, et muidugi ei tasu iga väikse asja peale lahku minna, aga sellisel elul pole ka mõtet. Ma uskusin tükkaega et selle ajun*ssi pärast, mis kodus toimus (ehk siis mitte midagi ei toimunud mõnes mõttes) olen ma alla keskmise madalama enesehinnanguga (null toetus isalt ja ainult “nalja” tegemine minu kulul) ja ei väärtusta ennast, samas olen pool elu julgelt vahelduva depressiooniga võidelnud… Et noh, tasub järgi mõelda. Ainuke lahkumineku põhjus ei pea olema alati füüsiline vägivald.
Nüüd on emal normaalne mees ja isa maksab rõõmsalt mu õppemaksu. Tema armastus on raha, muul teemadel me ei suhtle ja ei oskagi suhelda ja pole kunagi osanudki. Vähemalt maksab sedagi 🙂 olen juba 26, päris mark 😀
Noh selline väike kokkuvõttev elulugu… A noh nalja oskab isa teha ja teadagi naistele ju huumor meeldib, eks ta sellega mu ema ära võluski. Südamest loodan, et ma oma isasarnase mehega last ei tee kunagi, kuigi tütardel on komme alateadlikult isasarnaseid mehi valida.
sesmõttes ei tasu valesti aru saada, ma ei vihka oma isa, ma saan temast ka aru, ta lihtsalt ei oskagi suhelda. ta vanemad ja terve isapoolne suguvõsa on samasugused. ma saan temast mõnes mõttes lausa aru… ikkagi inimene ju. aga see “lapse pärast koos elamine” on debiilsus kuubis. üksi võid seda ju kannatada aga oma last on juba ülekohtune veits sellesse rebida.
Mul kodus suht sama olukord, mis sulle kirjutanud inimesel. Mehel nv vaba,aga minna ta kuskile ei viitsi.. Nt eelmine nv pakkus ämm et võib poissi hoida,et me ka puhata saaks.
Ja mis tulemus oli? Plaanitud klubitamisest ja romantilisest õhtust sai niipalju,et kui mu sõbranna koos meiega nö vanaka-starteri ära jõi, läks ta
minema. Ja mees rovirtuaalmaailma,mänge mängima.
ühesõnaga, parandaks natuke, telefon pani pange. 😀
ehk siis peale sõbranna äraminekut viskas mees end kohe arvuti taha ja ütles, et tema ei viitsi kuskile enam minna. No ma lihtsalt ei saanud temast aru. Korra- paar aastas antakse meile see võimalus, kurat, arvutis saab igapäev ju olla, aga no oli vaja tal hakkata nüüd jamama minuga .. Sain vihaseks, solvusin, siis solvus tema, pani vihast arvuti kinni ja keeras ära magama ..
Niipalju siis sellest …
Tahaks näha,kuidas Kardo hakkama saab,mu kohe-kohe 3 kuuse hullumeelse plikaga 😀 Pluss veel Mari ja kõik ülejäänud lapsed siis 😀
Mallukas-sinu soov on mulle seaduseks 😀 😀 😀 Olen sinu blogi alandlik ori ja kuulan ilusti sõna 😀 😀 Oehhh… 😀
hakake minu sõbrannadeks siis ka :S muidu solvun 😀
Sina vana mürgimadu ei oskagi solvuda,ma pakun 😀 😀 Aga muidu,ma olen nõus su sõbraks hakkama,kui sina oled Leopold ja mina võin Äpu olla ? 😀 😀
Varsti paneme mehed lapsi hoidma ja ise läheme linna lõõgastuma 😀
Vot kus on sõbrannad 😀
Kardo hea meelega hoiab lapsi, tooge siia 😀
Vaene Kardo! Hihii 😀
ah, mis vaene. Talle meeldivad lapsed 😀
Kusjuures ma ütlesin oma elukaaslasele, et ma panen oma kuulutuse netti ülesse. ” Otsin sõbrannat”
Aga ta naeris mu välja ja ütles et kas tema siis ename i kõlba minu sõbraks 😀 Aga noh mehed..nad ei saaaa aru
Tuttav olukord. Omast kogemusest vôin öelda, et mees ei saa enne aru, kui ise samas olukorras ei ole. Minu mees oli esimest korda lapsega kahakesi 4h, kui laps oli 1,5a. Láksin sôbrannaga kinno ja kohvikusse. Laps nuttis. Ei tahtnud süüa, mángida, magada. Peale seda oli mees nii làbi, et sai atu, et töö on puhkus. Lisaks ma olin see, kes talle ikka vahest pàris halvasti ûtles, kuna muidu ta ei hakanudki môtlema. Lisaks sai talle selgeks tehtud, et laps on môlema oma ja môlemad peame kasvatama. Kui mul ûle viskas see, et ainult mina tegele koduste toimetustega ja lapsega, siis sai ka kûsitud, et kui mina tööle làhen, et mis siis lapsest saab? Kes viib lasteaed ja kes toob koju. Kes káib poes ja teeb perele sûûa. Kes tegeleb lapsega kodus. Kui mina hakkan ka nii elama, nagu sina, siis milleks meile laps ja jáámegi nàlga, kuna mul on puhkus ja see tàhendab, et istun kodus tv vôi arvuti taga ja ootan, et mulle kôik ette ja taha àra tehaksel. Lisaks oli üks asi, mis minu meest môtlema pani see, kui ûtlesin, et ma ei ole sinu ja lapse ori vaid lapsele ema sama moodi, nagu sina talle isa ja sulle naine ja lase mul end ka naisena tunda.
Mina soovitan sul üks ôhtu mehega rààkida, mina panin ei lubanud tv ja arvuti taga tal istuda vaid diivanil ja siis rààkida asjad selgeks. Kuna teil hoidjaid on, siis viigegi laps môni nádalavahetuse pàev kellelegi hoida ja veetke möned tunnid koos. Ja kui mees ikka pipardab, siis vôid ka karmilt ôelda. Et kui sa mind armastad, siis kohtle mind ka kui oma kallist naist, mitte nagu orja. Minu puhul on nàidanud, et seni, kuni ma ei ole karm, ei saa ka midagi tehtud ja korda aetud.
Peale seda kui mees n2dala lapsega kahekesi on, siis on ta ainuke m6te – saaks t66le, saaks puhata!
True that!
Jah,tõepoolest…..veab teil,kellel on sellised vanavanemad või sugulased,kes hoiavad 🙂 Minul nt pole kedagi….tõesti mitte ühtegi hingelist,keda kasvõi paariks tunniks oma pisikese juurde valvesse panna .Eks häda ajab härja ikka kaevu ja nii ka mind 🙂 Õhtuti,kui mees tuleb töölt ,käime koos jalutamas lapsega nt…tuleb lihtsalt meeldiv kasulikuga ühendada. Hiljem panen lapse magama,siis naudime omaette aega…vedeleme koos teleka ees,joome veini ja kaisutame lihtsalt. Tuleb lihtsalt hinnata neid hetki sellistena,nagu nad on…laps on prioriteet,kui vahest on vaja nii meil temast,kui temal meist puhata…nn patareisid laadida,et siis läislaetuna jälle asju hästi teha 🙂 Aga no need mehed…kes arvavad,et naine päevad läbi kodus olles väikse lapsega puhkab….opakad on v ? Ilmselgelt on nende jaoks lapse valmis tegemine mehelikkuse tipp !
Mennu: Olete tugev perekond! Meil on samamoodi. Kui kell kukub 9 siis issi paneb lapse magama ja emme jookseb poodi parema kraami järele, et siis koos teleka ees istuda ja nunnutada 🙂
Kuigi sul ei ole selliseid vanavanemaid on sul kõrval väga hea mees! :)))
Keep going!
🙂 Jah,tõepoolest,mul on tõesti väga hea mees ! 🙂 Mul on hea meel lugeda,et keegi veel sarnases olukorras on 🙂 Vahest mõtlen küll,et ma olen vist mingi imelik aga mul nt.pole selliseid sõbrannasid kelle juurde laps viia…ma ei otsi nagu ajaviiteks v lihtsalt sellepärast,et mul oleks midagi vaja,uusi tutvusi 🙂 Jaa nooh…nii ta on läinud 🙂 Siis on oht sinuga,Kristina,mõni õhtu poes kokku joosta,sest meil käivad asjad täpselt samamoodi 😀
Kurb aga tõsi, ei ole minulgi parimat sõbrannat kellega vahel lobiseda või vabal päeval kohvikusse minna. Vahel tundub mulle et mu kiire elu ei lubagi omada sõbrannat. Tegelt ma ei tea mida tähendab sõbrannaks olemine enam 😀 Ei oska ma isegi klubis tantsides ennast välja elada 😀
Vaatan neid noori ja mõtlen, et kas ma ise olin kunagi samasugune.
Kuigi ma olen ise alles 22…
Ja kusjuures: Minu mees ütlebki et tema töö on tõeline puhkus 😀 Ta lihtsalt naudib seda.
Kuigi ma õhtuti näen et ta on väsinud aga ta ikka eitab seda. ” Ahh eii minaa??”
Oehh,hingesugulane 😀 Ma tunnen ka vahest ,et titega kodus istumisega on minust saanud jubeeee igav inimene,mul polegi enam ausalt öeldes muust rääkida,kui oma lapsest ja tema saavutustest….kui varem oli rääkida oiii kui palju,siis nüüd nagu,leida ühist keelt oma vabade ja vallatute sõbrannadega on võimatu…Ja klubisse minna enam ei julgekski…ma oleksin seal vist nagu elevant portselaniäris 😀 Aga tundub,et ka sind on mõistva ja hea mehega õnnistatud 🙂
ohh meil on paljustki rääkida. Sa võid mulle kirjutada facebooki 🙂
https://www.facebook.com/kristina.kungla
Jeei 😀
Nii tore, palun hakake sõbrannadeks :D!
Te olete vaga armsad perekonnad 🙂
Ma tahan ka, et mul kunagi selline perekond oleks 😀 ja kindlasti saab olema ka kui lapse saan kunagi.
Mul ka sobrannasid ei ole 😀
Ja need laste jutud voivad olla kindlasti vaga huvitavad, mis sest et mul endal last ega lapsi ei ole 😀
Tere Mallukas! Ei puutu üldse teemasse aga mis programmiga v asjaga sa oma pilte nii teed? V need mis olid Marist, kus oli mitu tükki kokku pandud. Tahaks ka osata… 🙂
Peab tõdema, et peale kauba oled sa ka super hea suhtenõustaja 😀
Nüüd vähemalt tean kust abi küsida, kui peaks ka mõni selline mure olema 🙂
Mina isiklikult tunnen, et kord kuus tahan lihtsalt sõbrannadega välja minna ja midagi mitte midagi teha . Hommikul on jälle mega suur igatsus koju jõuda ja oma 2 aastast musitada ja kallistada.
Mehega on ka nii, et õnneks tuleb ta üldjuhul ikka kaasa mõne lihtsamat sorti välja minekuga, mis viimasel ajal on muutunud sellisteks mida varem teinud koos pole 😀 Näiteks üks õhtu käisime koos nö jooksmas ( mina küll joosta ei saa oma haigete põlvedega aga siis tegime kompromissi tema sörkis ja mina tegin kiir kõndi ) Peaks mainima, et isegi see õhtu oli vaheldus ja mõnus ka peale kauba 😀
Eks ma siis annan ka nõu natuke 🙂
Meie perekonnas on asjad nii, et kord kuus on mu 4 aastane marakratt vanaema ja vanaisa juures TERVE nädalavahetuse…Jeeee..
Meie aga elukaaslasega magame hommikuti kaua, teeme koos süüa, õhtul läheme kinno või sõpradele külla/ klubisse jne..Puhkus missugune!
Ma soovitan kõikidel emadel kasutada ära oma emasid ja isasid kes poputavad ja nunnutavad teie lapsukest niii et vähe ei ole.
Esiteks: saate teie puhata
Teiseks: vanaemad ja vanaisad on nii õnnelikud!
Kolmandaks: Lapsel on vaja vaheldust!
Negatiivne õhk kodus muudab ka lapse närviliseks.
veab inimestel, kellel on sellised vanaemad-isad… 🙂
mul küll pole lapsi ja ei hakka endateada veel saama ka, aga oi mis kisa selle ümber oli, et ma Tartusse kooli lähen ema poolt “siis sa jäädki sinna elama ja ma ei saaagi su lapsi hoida”… selles mõttes on mul vedanud. Ainult et pole meest, kellega last saada 😀 ei kujuta küll ette, et ma oma praeguse elukaaslasega lapse saaks. Lahku selle pärast esialgu minna ei plaani, aga ta on ilma lapsetagi selline juhm kohati 😀 nniet jah. Ei tea, mis siis veel saaks kui laps sünniks.
Lapsehoidja oleks, aga meest, kellega last saada ei ole 😀 noh ma käin veel õnneks ülikoolis, hea vabandus miks last mitte teha, Vaesed oleme ka nagu kirikurotid. Ma soovin, et te oleks mu õde, siis mu emal oleks ka mujale oma energiat panna kuhugi 😀
Ma arvan, et siin aitaks vaid selline lahendus, kui mees jääks ise lapsega nädalaks ajaks koju ja sina lähed ära kuskile. Siis saaks mees aru, et lapsega olemine ei ole PUHKUS ja tegelikult on töö PUHKUS. Tööl saad suhelda inimestega ja olla normaalne, atraktiivne, seltsiv, lugupeetud inimene. Kodus oled sa tõepoolest nagu mingi ori, korista, pese, triigi ja mis kõige hullem – seda kõike ei ole näha kuskilt otsast! Mees tuleb koju ja ei saa aru mida siin ometigi päev otsa teha on. Muud mürki ei ole, kui et las proovib ise. Leia sõbrants ja sõida nädalaks (mõneks päevaks kasvõi) reisile ja ütle et nii on ja kõik. Töölt saab mees võtta puhkust või haiguslehe. Vastasel juhul lähed sina hulluks ja laguneb pere veel täiesti ära.
Ma soovitaksin mehega rääkida. Mina näiteks otse vahest ei ütlegi, kuna mees on palju tööl. niisiis on meil telefonides selline tore asi nagu chaton. kirjutan sinna. ja tema kirjutab vastu jne.
aga lisaksin veel, et paljud mehed tegelikult ei saagi aru, mida kodus olevad emad peavad läbi elama. ütlevad et neil on RASKE!. ok, töö ei pruugi kerge olla, võib olla stressirohke ja mida kõike veel. kuid nemad teavad, et tööpäev kestab teatud kellaajani, peale mida nad selle pärast enam muretsema ei pea. aga kodustel emadel ei lõpe töö!!!huvitav mida su mees selle peale teeks, kui sa läheksid kodust ära 24-ks tunniks?
mul oli mehega kunagi sama olukord. mul olid närvid nii krussis viimaks, et lihtsalt nutsin oma toas end tühjaks. kogusin siis end, ja rääkisin mehele asja ära. no mul kõigele lisaks ei ole sellist luksust, et oleks lapsehoidjat vabalt võtta. esimene lapsehoidja asub pea 100km kaugusel 🙁 ega ei vii ju niisama sinna. mul õnnekombel on vedanud, mees on mõistev, ja pani ka oma käpa alla siis. öösel küll söötmisel tema peale loota ei saanud, sest teda ei ärataks vist kõrvaääres plahvatav pomm ka mitte, kuid päeval sain abi.
ja nüüd on siiamaani nii, et on kohti kus saan üksi käia. jätan lapsed mehega, või siis osa vähemalt, ja ülejäänud osa võtan kaasa. või siis ütlen, et mul on tunnikest vaja. mees võtab siis lapsed, ja läheb õue mänguväljakule, ja arvake mis ma see tunnike teen??? ei ma ei maga! ei ma ei lebo! ma KORISTAN!!! just nimelt! on asju mis mulle mõjuvad lõõgastavalt. ja nii on selleks koristamine. omas mullis, oma tempoga. ilma et oleks miksimeri ümber.
ja mehele võib mainida, et kui teda häirib 1a4kuuse nutt, siis oodaku kui laps saab 2!
kurb on aga see, et kõik mehed pole mõistvad. nad ei suuda kaugemale näha oma “mina”st. MINA käin tööl! MINA vajan puhkust ja rahu! MINA teenin raha! MINA olen selle ja tolle välja teeninud. MINA ei taha et laps kisab!!
Selle peale küsiks temalt, et mida ta ise teeks kui laps oleks? kui keegi ütleks talle: ära kisa! ära virise! mine jonni mujal! või kui naine ütleks talle: ma ei taha seksi, olen väsinud! öö on ainus aeg kus saan puhata, tahan magada. päeval pole aega jne jne …
DOCTOR LUV
Mina hakkasin lõpuks suurest meelehärmist nutma ja ütlesin, et ma igatsen teda ja ei jõua ära oodata, kuni ta oma sünnituseelsest rutiinist välja tuleks ja minu ja lapsega aega veeta tahaks. Ma ei jaksanud enam koguaeg vihjata ja lõpuks pidin lausa nõudma. Mulle ei meeldinud seda teha, see ei tööta väga efektiivselt ja eriti siis, kui ta peab end sealt toolist välja rebima. Minu emotsionaalne nutmapuhkemine näitas, et mul on päriselt ka raske ja nüüd on meil olukord paranemas. Kaisutame ja musitame iga päev. Peaaegu. 🙂
Vähemalt sai lõpuks aru!