Teate, kes on kõige suuremad lapsekasvastuse eksperdid maailmas? Eks ikka lapsetud inimesed. Nemad paistavad alati teadvat, kuidas on kõige parem/arukam/kergem asju teha. Ah, mitte ainult ei paista, vaid ilmselgelt TEAVADKI!
Näiteks jagas Kardo Facebookis minu pildikonkursil osalevat pilti (muuseas, jälle on see teise kohal olev naine ennast mulle NII lähedale rabelenud, see eit EI ANNA ALLA. Aga mina ka mitte, seega andke oma hääl SIIN). Pildi alla tuli kommenteerima mingi tema sõbranna, alustades oma ilgelt häid soovitusi sõnadega: “Mul küll endal lapsi pole, aga…“.
Tead, kallis neiu, SAA siis enne need lapsed ja siis vaatame edasi, kuidas sa oma geniaalseid ideid ellu viid, kui sa reaalselt ühe elusolendi enda vagiinast välja pressid. Ausalt kah. Muidugi ma läksin närvi soovituste üle nagu: PLANEERI SIIS OMA AEGA, SEE ON JU KERGE!! Kanna sööki lutipudeliga kaasas, see on ju normaalne! Sööda teda PELDIKUS, sest see on veel eriti normaalne.
Ma pidin talle vastu nähvama ja nüüd ta arvab, et ma olen üks igavene bitch. Aga teate mis?
Katre just kirjutas asjadest, mida tema arvas, et ta kindlasti teeb/ei tee, kui ta lapse saab. Ma muuseas tahtsin samateemalise posti teha, kuid ta jõudis ette ja kuna blogimaailmas on nähtavasti keelatud samade teemade kajastamine, siis ma pidin veits teise võtmesse asja panema 😀 Aga point on ikka see, et lapsetud inimesed ARVAVAD asju, lapsega inimesed näevad lihtsalt asju nii, et tuleb teha, mis tegemist vajab.
Mina näiteks arvasin ka, et mina ei hakka kunagi oma lapsele lutti andma. Lausa PÕLASTAVALT rääkisin nendest laiskadest naistest, kes seda teevad. Sest MINA hakkan oma lapsega TEGELEMA!
Heh, sain selle lapse kätte ja olgem ausad, ma topiks talle kasvõi kuus lutti suhu, kui see lõpetaks ta kurva-kurva nutu. Olgem veel ausamad, ma topiks ENDALE ka kuus lutti suhu, kui see teda kuidagi aitaks. Seega võib mineviku-mallu sügavale persse käia, et ta arvas, et tal on õigus olla põlastav ja üleolev asjadest, millest ta essugi ei teadnud.
Niigi on palju naisi, kellel ON lapsed ja on nii paganama üleolevad. “Issand, minu laps selles vanuses juba oskas peast koraani tsiteerida ja maalis umbes sama hästi kui Viiralt. Sinu oma ei oska veel kolmekuulselt mitte midagi nendest asjadest?!” ütleb ta halvustavalt sitahaisunäoga ja siis lisab ülbe naeratusega, mis justkui karjuks sulle näkku: “SU LAPS ON LOLL!” sellise lause: “Ah, lapsed ongi erinevad:)”.
Siis on ka need, kes on kindlad, et ainult nende lastekasvatamise meetod on ainuõige. Teate küll selliseid eks? “MINA andsin oma lapsele rinda iga kolme tunni tagant, kui sa talle ROHKEM annad, siis jääb ta elulõpuni suitsetama/jooma/süstima vms!”. “MINA oma last küll enda voodisse ei võta! Kui sa võtad, siis sa pead kümnenda eluaastani oma lapse kõrval magama!”. “MINA loen oma lapsele esimest päevast juba “Tõde ja õigus”, sa ei loegi? Ta ju alaareneb niimoodi!” jne. Iga kord, kui ma sellist soigumist kuulen, siis ma mõtlen et…
Miljon asja, mida nemad teevad, nende lastele meeldib ja neid arendab. Seega peab see nende arust olema kõikide teiste teguviis ka, sest muidu on nad kohutavad emad. Eks ole ju? Sest võimatu on see, et lapsed on erinevad. VÕI-MA-TU!
Aga jah. Kõik on eksperdid. KÕIK oskavad sulle öelda, mida sa valesti teed. Nii lastega, kui lapsetud naised. Hoidku jumal, et keegi ütleks: “Kuule, su laps tundub nii õnnelik. Sa oled vist väga hea ema:)”. Vaid: “Issand, su laps aina jookseb ringi nagu hull, miks sa teda ei kasvata sõnakuulelikumaks?!”.
Järgmisena tulevad hulkuvad kassid mulle ütlema, kuidas lapsi kasvatada. Sest everybody knows freaking better!
Lapse kasvatamine on niigi selline… keeruline ja küsimusi ning valikuid täis asi. NIIGI on raske. Ei ole vaja mitte kellelgi seda, et keegi teine tuleks selle teema üle kaagutama või ema enda valikuid maha tegema. Kui keegi nõu küsib, on üks asi. Aga kui ei ole küsitud, siis hoia oma teadmised endale. Eriti, kui need algavad sõnadega, et “mul küll endal lapsi pole, aga…”
Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan nüüd kuidagi enda last teisiti kasvatama, sest SINA nii arvad? Et ma ei anna enam lutti, sest see ei olevat hea? Usu mind, ma teen endast kõik, et see lapsuke ei nutaks. Annan lutti, võtan kaissu ja olen uhke. Sest ma teen asju nii, nagu ise õigeks pean. KÕIK vanemad teevad!
51 kommentaari
Minul enda lapsi ei ole ja olen ka seisukohal, et keegi ei ole sündinud emaks vaid kõik tuleb aja jooksul. See on normaalne, et teeme antud hetkel parima valiku ja eksime vahel. Olen ka arutanud või nõu andnud, mis võiks teha või proovida aga mitte kunagi halvustavalt. Iga üks kasvatab oma last ikka ise nii nagu tema leiab, et parem on ja suurem osa vanematest ikka soovib ju oma lapsele kõige paremat. Seega teistel ei ole siin nagu küll õige koht jorisema hakata.
Mul küll lapsi pole AGA ma olen viimased 5 aastat töötanud lasteaias õpetajana, lapehoidjana ja koduõpetajana, puutudes kokku 2 kuuste kuni 12 aastaste lastega. Ja kindlasti on mul suurem maailmapilt, rohkem kogemusi ja teadmisi selles vallas kui nii mõnelgi lapsevanemal. Nii, et võtan julgelt sõna alati laste kasvatamise teemal aga samas tean, et üks ühele meetodi ei ole erinevate laste kasvatamisel. Sest tõepoolest on iga laps unikaalne ja talle tuleb ka läheneda erinevalt. Üldiselt ei sekku sõbrannade-tuttavate laste kasvatamisesse, kui just nõu ei küsita. 🙂
Võib-olla te olete juba seda luuletust kuulnud, aga lisan ikka igaks juhuks lingi avaliku imetamise kaitseks http://www.youtube.com/watch?v=KiS8q_fifa0 Ise nägin seda mõned kuud tagasi ja mul tulid lausa pisarad silma. Ise ma muidugi imetasin vajadusel avalikult mõned korrad, katsin küll väheke teki või salliga eest, aga päris näkku ka lapsele seda ei toppinud. Õnneks keegi väga halvustavalt ei vaadanud (välja arvatud üks kord kui imetasin seistes puu all vaiksemas kohas ja siis tuli vanem abielupaar oma lähedusse pargitud autot võtma ja veidi kahtlaseid pilke mulle saatsid), paar korda isegi naeratati 😉
Aga muidu selle õpetamise osas kasvab ikka paksem nahk ka selga millalgi ja enam niiväga see ei häiri. Mina ise ütlen alati konkreetselt, et minu laps ja mina otsustan, kuidas ma midagi teen. Kui ise lapse saad, siis tee nii nagu sina tahad. Ja ongi kõik.
Minu laps on aasta ja kolm kuud, magab kaisus, vaktsineerimata, rinda saab siiani, on tubli ja nunnu ja sünnist saadik suuuuuuure lähedusvajadusega (aga nüüdseks juba on turvaliselt kiindunud ja saab ka ise hästi hakkama mõnda aega),
siin üks lööva lapse ema lubas nugadega loopida 😀 aga see mis ma nüüd ütlen, ei ole otseselt tema kohta, sest ma tõesti pole teda ega ta lapsi näinud, aga tahan tähelepanu juhtida… ühesõnaga mul täditütre laps oli täpselt selle hetkeni normaalne kuni tal väike õde sündis. lõpuks peksis oma vanaema juubelil harjavarrega külalisi, ise oli kuuene. et noh mai tea nagu… proovige seda tähelepanu ikkagi võrdselt jagada igaksjuhuks. te muidugi kõik teetegi seda, ideaalemmed nagu te olete jne. nagu täditütargi omastarust, ideaalema kuubis, a tegelikult nägid kõrvalvaatajadki, kuidas ta noorema lapse peale rohkem tähelepanu pööras. lihtne armukadedus.
Ei tea, mul on küll väga suva, kuidas keegi oma lapsi kasvatab. Mis see peaks minu pe*set torkima, missugune inimeseloom sealt välja kasvab? Ega mina sellest paremaks või halvemaks saa..
See on vist natukene enesekindluse teema ka. See just, et kuidas nendesse nõuandjatesse suhtuda. Esimese lapsega mind ajas ka hullult närvi see teiste õpetamine või pigem kiitlemine, kuidas kellegi laps juba midagi millalgi tegi, kes kõndis 8.elukuul, isegi sellest tuldi mulle rääkima millal keegi lugema õppis (ma olin alles rase veel) Ma isegi kirjutasin omagi blogis sellest, muidu vbl ei mäletakski. Ämm ikka mitu korda võttis rinnapiima jutu üles, et temal ei jätkunud ja niikui mul laps nuttis, siis kohe mainis, et äkki ta ikka ei saa kõhtu täis jne. Ma lõin ka kahtlema sisimas, aga siiski jäin endale kindlaks, sain palju teadmisi perefoorumitest, kirutagu neid palju tahes, minul on neist abi olnud küll ja veel.
Tahtsin veel kirjutada, et kus te selliste inimestega koguaeg kohtute, kes teid hirmsasti kritiseerivad ja õpetavad, et kas inimesed siis normaalselt ja sõbralikult ei suhtle omavahel? Siis mul tuli meelde seik ajast, kui olin rase ja oli mehe vanaema juubel ning vennanaine oli just enam-vähem tite saanud. Tema sai pudelisegu, ju siis ei jätkunud piima piisavalt. Ja kuna see 1-kuune titt sõi seda laua ääres, siis tuli ka kommentaare nii 60a onklitelt, kuidas vanasti ikka saadi hakkama ja nüüd pole muud kui pudel suhu ja korras. Vennanaine on selline, kes midagi vastu ei ütle iialgi, naeratab ja noogutab. Mul oli küll tahtmine onule kartulisalati taldrik näkku lajatada.
Ühesõnaga, nüüd teistkordselt rase olles, mul on jumalast poogen, mis nõu mulle antakse. Ja ma usun, et tite saabudes on sama asi. Vanem laps on väga tubli. Järelikult ma saan hakkama. Oli palju unetuid öid, oli haige tihti, potitamine kah alguses ei sujunud. Nende haigustega olen ka niipalju karastunud, et ma iga perearsti hülgemöla ei usu ka. Teile ei sobi lastetud nõuandjad, mulle ei sobi kõik diplomeeritud meedikud kah mitte 🙂
Aga kõik läheb mööda.
Aga lastetutele või alles rasedatele sõbrannadele kes nt väidavad, et ei nemad last kaissu võta või ei anna lutti vms olen küll öelnud üleolevalt, et No ootame vaatame kui titt käes , siis räägite ehk teist juttu 😀
Kritiseerimist ma ikka üritan vältida aga aus olla siis natuke selline pealetükkiv ja tüütu olen ka oma nõuandmistega, aga ma ei oska sinna midagi parata ka, vähemalt tunnistan endale 🙂
Seda tahtsin lisada veel, et ma ei kritiseeri enamasti kedagi, et ära nüüd tee nii või peaksid hoopis nii tegema. Kui mõni sõbrnna/tuttav kurdab muret, küsib nõu või näen ise mingit olukorda siis lihtsalt püüan sõbralikult nõu anda 🙂 A vb kirutakse mind ka nii taga, see oleks kurb, öelgu näkku siis ometi.
Ma ei ütlegi, et ei tohi nõu anda. Pigem räägin sellest üleolevast kritiseerimisest 🙂
Mina olen enam-vähem selline nagu sa kirjeldad, hull targutaja, ja ma saan täitsa aru, et mõnele võib see ajudele käia aga ma ei saa sinna midagi parata 😀 Õnneks on mu sõbrannad mõistvad ja teavad mu probleemist ning ei pane pahaks 😀 Samas olen ikkagi paljudele abiks ka olnud, tuttavatele siis just sest olen palju lugenud, omal on ka üks laps (kuigi selline laps kellega kodusolek oligi puhkus seega sellest suurest töö halinast ei saa ma siiani aru, nüüd kui käin tööl ja laps lasteaias on palju raskem elu) ja no üleüldse mingit hullu jama enamasti ei aja, lihtsalt teadmised ajavad üle ääre 😉
Lastetud mitte lapsetud.
p.s. endale olemas, isegi mitu.
Jälle üks mu lemmikteemasid, aitäh mahlaka kande eest!
Ma kohe kirjutaks hingest, aga ma juba tegin seda Katre blogis ja noh, kuna Sa tema postitusele juba viitasid, siis te saaksite kõik teada, et ma tegin topeltposti 😛
Aga minu parim kogemus teiste inimeste poolt on see, kui mu dekreedi alguses ütles üks lastetu naisterahvas mulle täie siiruse ja natuke isegi kademeelega: “Mõtle, kui mõnus! Saad nüüd niipalju raamatuid lugeda ja seebikaid vaadata, kui hing ihaldab!”
lapsed on erinevad. ojaaa…
ütlen ikka, et lapsi ei tohi võrrelda. kuid on aegu, mil ma hoian pead kahe käega kinni ja vaatan kuidas lastel lastakse käituda. näiteks: lapsele öeldakse: korista palun asjad kokku. laps vastu: korista ise!!!. või teine hetk. ema ütleb et kui lööd lähed nurka! laps vastu: ma sul lähen!
ja sinna juurde kuuluvad vastavad ilmekad häälitsused ja näod. ja lapsel lastakse. ma olen püüdnud sellist asja varakult välja koolitada, et vanematele vastu ei hauguta. et nii kui situatsioon tekib, lahendan ära. püüdsin siis ääri veeri nendele vanematele ka seletada, et nii ikka ei tohi. paaril korral olen vahele ka astunud. kurb on tõsiasi, et nad taipasid ise liiga hilja, et asi on valesti. nüüd püüavad küll, kuid harjumuse väljakoolitamine on raskem kui selle õppimine.
aga oi kus lapsi võrreldakse. mulle ikka hõõrutakse nina alla, et mu 3.5ne räägib segaselt, esimesed-viimased tähed, R on puudu, sõnajärjekord on vale, osaliselt puudulik või sõnad korduvad. ikka tullakse ütlema, et näe minu laps aastaselt ütles seda ja toda. nääeee laulab….nääeeee mis ta nüüd ütles, tunneb tähti ja laule ja numbreid ja on üldse üks üübertubli ja perfect laps. aga näe sinu oma….tuleb lapsega raamatuid vaadata. lugeda palju. näidata tähe ja numbrikaarte. pane laps keeleringe tegema. riisi ja makarone korjama. pane joonistama. aga teine ei tunne minu last! teine ei tea, et seesama laps ei kannata paigal istuda, talle ei meeldinud raamatuid vaadata kuni 2,5seks saamiseni. aeg ajalt vaatas kuid harva. seletada ei lasnud. järgi ei öelnud, rääkimata laulmisest jne. nüüd käib poiss lasteaias. logopeedi juures. ja iga päevaga tuleb kõnet juurde. paljud ei tea, et see pidavat pärilik olema. et muu areng on normaalne, kuid kõne on maha jäänud. lisaks on laps kakskäeline. see pidi ka segadusse ajama. kuid öeldi, et kõne saab korda, küll hiljem kuid saab korda. vanem poiss on 5ne ja kõne on peaaegu korras. R veel ja valmis 🙂
lisaks see, et osta koju arendavaid mänge. mul on 2 sahtlitäit mänge, puslesid, tv on piiratud ajaga vaatamiseks neile.
mõne asjaga võib nahast välja pugeda, kuid kui asi ei ole normides (teiste meelest) siis teeb ema kohe miskit valesti.
siit tuli jälle 1 näide. esimene laps. mingi hetk tuli, et lööb iga asja pärast mida ta ei saa. ometi ta löömist näinud ei olnud. küsisin siis ühelt paljulapseliselt, et mida teha? ütles siis, et miks ma ei anna lapsele asja? ise olen süüdi et laps lööb. anna lapsele asi ja ei löö kah.
kuid mida laps edasi (võtan õe lapsi kui omi, tema omad nooremad kui minu) ja leian, et löömine on kõigil lastel. nad katsetavad. lihtsalt tuleb see välja juurida. ja see ei pruugi mitte minu süü olla. samamoodi valetamine. lapsed katsetavad.
ja igaüks kes tuleb minu lapsi ja nende kasvatust kritiseerima, need saavad vaimusilmas pussnugadega keeristormi osaliseks. mina kasvatan kuidas tahan, ja oma äranägemise järgi. kui abi vajan siis küsin, muidu hoidku oma suu kinni ja kõik! lihtsalt peab lootma, et lastest kasvaksid õigeid valikuid tegevad inimesed. ja kui tulevadki valed…siis tuleb õppust võtta…
Peaasi, et sa ei hakka sama lolle küsimusi esitama nagu facebooki emmede 🙂 grupis emmed 😀 Niikaua on kõik ok 😀
Kysimuste esitamises ei ole mitte midagi lolli, loll on hoopis see, kes arvab, et ta teab k6ike. Mul ka endal lapsi ei ole, aga vahel ikka targutan, kui selleks vajadus tekib. N2iteks on minu eluteele juhtunud yks v2rske emme, kes ei teadnud, et piima tuleb soojendada enne beebile andmist. Ta andis lusikaga beebile kylma piima ja imestas, miks laps ei taha. Teine kord oli mul s6branna, kelle laps ei v6tnud rinda. Ma otsustasin selle piima siis ise 2ra maitsta, et 2kki piima viga (ei, ma ei imenud seda tissist) ja see piim maitses r2medalt. Nagu mingi kyyslaugu ja sibula segu. Tuli v2lja, et inimene ei teadnud, et mingeid teatud asju ei tohi imetamise ajal syya, kuna nad tekitavad gaase ja annavad piimale halva maitse ja l6hna. Mingit suvakat inimest ma yldiselt 6petama ei l2he, aga s6brannadega tuleb kyll vahel ette, aga noh, nemad j2lle targutavad minu lastetuse yle, et kuidas naisest saab naine, kui ta emaks saab jne.
Minu meelest on kõige hullemad need emad, kellel on üks ideaalne laps. Kes on olnud tõesti rahulik magaja ja sööja, pole palju haige. Nemad ongi ja jäävadki veendunuks, et teised on oma lapsed ära rikkunud. Endalgi oli väga heal sõbrannal selline perfektne esiklaps. Tüdruk magas 2 kuuselt oma toas, öösel ei söönud, ei nutnud pea üldse, arenes, mis mühises, kõigiga leppis. Kuniks 4 aastat hiljem sündis poeg, kes ei lahkunud emast esimese aasta jooksul meetritki, või kui oli kodus tunnikese isaga siis ainult karjus. Neljanda elu aastani magas ema kõrval jne. Ja ometi üritas ka see ema oma teist last samamoodi kasvatada, alles hiljem tõdes, et näe..polegi palju oma teha, lapsed nii erinevad:)
Eks isegi kipun targutama natuke oma kolme kõrvalt, kuid pigem ikka selleks, et kellegi elu lihtsamaks, mitte raskemaks teha. Minu meelest on tore, et kõik emad kasvatavad oma lapsi erinevalt, mõelda vaid kui jube see oleks ja millises robotmaailmas me elaksime, kui kõik kõike ühtemoodi teevad.
Mul küll endal lapsi pole, aga you go girl! Väga õige suhtumine ja oled tubli ema 🙂 Kui vaid kõikidel lastel oleks mõistlikud vanemad, siis oleks maailm palju parem koht. Mida te kriitikud vingute, et appi sul pole kõrgharidust ja Kardo tegi kanepit. Väikestel lastel on peamine, et keegi neist hooliks ja nunnutaks. ARMASTUS. Ja sina hoolid oma lapsest. Paljud emad veel ja palun ärge tulge seletama, kuidas kõrgharidus loob õnne.
Inimesed loovad õnne.
Head inimesed.
Haahaa! Nii naerma ajas, sa ikka oskad kirjutada :). Ma ise 8 kuud rase ja…..olen tõesti teinud endale lubadusi, et ei ma ei tee seda ega seda aga ausalt, edasi räägin siis kui laps käes, ja on öeldud ja antud igasugu crapi nõu kuigi mul pole laps käeski veel . Täiesti suva !
teiste näägutamise ja õpetamise ühest kõrvast sisse laskmine ja teisest välja laskmine tuleb ajaga:). mind absull ei koti, sest enivei on mul kõige lahedam ja ägedam laps ja enivei kasvatame teda mehega meie ja mittekeegi teine. just oli üks naljaks juhus, kui me otsustasime minna õhtust sööma välja ja jätsime lapse beebimonotoriga akna alla tuduma ja siis torams üks mutt sisse ja karjus ,e t kes see idioodist ema oma lapse üksi on välja jätnud. me istusime mehega kusjuures akna juures ja vaade avanes kenasti magavale lapsele ja mees rahulikult vastu ,e t kes see idioot tuleb siin meie söögiisu rikkuma :D. mutt vaatas hämmeldunult beebimonitori laual ja lahkus näost punasena ja vihast puhisedes minema. :D. meil oli lahe õhtu oma tänava kodurestos . aga kui see oleks jutunud mõned kuud tagasi, siis oleksin küll närvi läinud.
See pole ju ainult lastega nii. Enamik inimesi leiab, et neil on kõiges õigus ja kui nende kogemused piirduvad ühe asjaga (eriti heatujuline laps; eriti lihtne eksam; kerge töölesaamine), siis tundubki, et teised teevad midagi valesti, et neil teistmoodi on. Muidugi ajab närvi, aga nii lihtsalt on. Ise oled ka vahel targutaja, nagu tunnistad 🙂
Ja ka tema eksib vahel julmalt, kui ainult teistele iseenda tõekspidamised näkku lajatab 😀 Ses mõttes on ka tema üks suure suuga ego 😀
On ka selliseid lasteta täiskasvanuid, kes on teiste (sõbrannade, vanemate) kõrval tähele pannud häid nippe ja soovitusi ning soovib neid teistegagi jagada. Ma ei näe selles mitte midagi halba. Ja see väide, et ära tule paukuma kui sinu käest ei küsita.. Ma võibolla ei tule selle peale, et küsida nõuandeid nendelt, kellel omal lapsi pole, AGA see ei tähenda, et ta ei võiks häid mõtteid ja soovitusi minuga jagada. Kõik oleneb inimestest, pole mõtet kõiki lastetuid hakata ühe puuga lööma.
Niiiiiiii fucking õige!!!
Mul küll endal lapsi ei ole aga.. ma olen jälginud mõnda tuttavat kellel on ja ma endale ikka väidan, et ma ei hakka neid asju tegema mis nemad. Aga mina ei jälgi mitte seda kas keegi saab lutti või mitte, vaid pigem seda millist inimest üritatakse oma lapsest kasvatada (või lastakse kasvada). Ma tean peret, kus esmasündinud tütar ei ole vanematele nii armas kui väikevend ja seda väljendatakse päris selgelt. Ma tean peret kus lapsed istuvad päevad läbi toas teleka ees sest kodune ema ei viitsi nendega isegi õue minna. Ma tean peret, kus lasteraamatud kistakse üsna kiiresti tükkideks ja soditakse täis, aga kuna vanemad ise ka ei loe, siis pole ka lastel kuskilt eeskuju võtta. Küllalt on ka nähtud neid juhtumeid, kus laps käib veel 2 aastaselt kogu aeg mähkmega ringi “sest laps läheb ise potile siis kui ta tahab”. Sinna juurde käib kurtmine “mähkmed on kallid, riik on paha, keegi ei hooli lastest”
Ja siis ma tean peret kus lapse juuresolekul telekat mitu aastat ei vaadatud ning multikatest põngerjas pikka aega ei teadnud midagi. Lapsele pööratakse tähelepanu ning üritatakse valida arendavaid mänguasju, talle selgitatakse kui ta midagi valesti teeb, mitte ei karjuta arutult tema peale.
Mul jääb üle ainult endale lubada, et minu lastest ei panda facebooki pilte, kus nende särgi esine on ilmselgelt mitme päeva toitu täis. Minu lastest ei satu internetti pilte kus ta on vannis ja jalgevahe on kõigile ilusti näha (tavaliselt näen ma seda inimeste profiilides, kes pole isegi mu sõbrad, ehk siis privaatsussätted?). Ma tahaks neile sisse harjutada ka korraarmastuse, et toidupakendid ei jää vedelema sinna kuhu kukkusid ning kasutatud tassi põhjas ei hakka uus tsivilisatsioon tekkima. Ma tahaks et nad ei sureks täis külmkapi ees nälga ja avastaks alles 20 aastaselt et maha vedelema jäetud riided ei ilmu ise maagiliselt kappi tagasi vaid neid peab päriselt ka pesema ja kuivatama.
Ma ei taha et minu lapsed avastaks alles täiskasvanueas, et millegi saavutamiseks tuleb ise ka oma taguotsa liigutada ning sulle ei makstagi mitmekordset eesti keskmist palka ainult selle eest et sa suvatsed kohale ilmuda.
See kuidas laps beebina oma toidu saab ja kus ta magab on üsna pisiasi võrreldes sellega mis tulevik toob..
Niii tuttav teema..
Mul on õnneks hea sõbranna, kellel on laps ja kellele me võime oma elutarkusi edasi anda. Ja sealjuures ei võrdle me oma lapsi, sest nad on tegelikult nagu öö ja päev ja mind üldse ei muuda see kurvaks ega kadedaks, kui tema laps miskit varem tegi nagu enamus oma jutuga näidata tahavad.
Mul on nt. paar tuttavat ema, kelle lapsed tegid alati kõike palju varem. Rääkima hakkasid teinekord oma ulmejuttudes juba 3 kuuselt, keerama, pead hoidma, toel seisma juba kuu ajaselt, iseseisvalt sööma juba 6 kuuselt, noa ja kahvliga 9 kuuselt. Ja noh, alati need vanused muutuvad vastavalt vanusele. Nt, kellegi laps tõusis toe najale nii umbes 6 kuuselt, siis nendel vanematel on ikka vaja ületada, aga mu laps tõusis juba 5 kuuselt iseseisvalt toe najale 😉
Kusjuures, minu laps on elu aeg armastanud igasuguseid juurikaid nagu ma isegi.
Ilmselgelt tekitab see paljudes vanemates pahameelt ja siis nad kommenteerivad seda alati stiilis “Sa pole oma lapsele midagi paremat andnudki, seepärast ta sul neid sööbki”, “Anna lapsele liha mitte mingit juurikat”, “Mis sa seda kala talle annad, pane käär pekki pihku ja saab ka endal lõpuks kõhu täis”
Aa ja kui ma kasutasin lapsel mingi hetk riideist mähkmeid, siis tulid kommentaarid stiilis “Mis sa tahad endal elu raskeks teha ja ikka tahad seda kakat sealt maha küürida. Ole inimene ja kasuta ikka mugavusi, selleks need ongi ju”
Mul tekkis küsimus hoopis pisut teisel teemal, kuidas sul selle vaktsineerimisega saanud on Mallu? Arstid pole seljas elanud, et pead vaktsineerima, muidu ei armasta last?
Minu lemmik on see kui, eriti just vanemad inimesed, kes mind ja mu lapsi tihti ei näe, teevad näiteks ühe suvalise nähtuse kohta täielikult põhjapanevaid järeldusi. Näiteks tulevad külla ja laps on lamamistoolis. Järgmine kord kui kuskil setskonnas kohtume, võib juba kuulda lauset – noh, vanasti lapsed ikka olid aktiivsemad, roomasid põrandal ja…Noh, teil ju laps on päevast päeva seal lamamistoolis, eks muidugi on nii lihtne, saab ise pikutada ja..Uskumatu ikka, ja sellist asja olen kogenud mitu korda. Kusjuures irooniline on see, et minu lapsed pole kumbki tahtnud/kannatanud seal palju lamada, ikka vigisema hakanud varsti.
Ja veel parem on see, et siis kui julged öelda, et ei, ta on meil tegelikult väga harva lamamistoolis, tehakse tähendusrikas nägu ja öeldakse, et oioi, ära nüüd närvi mine, ega sinu laste kohta ei tohi midagi öelda, see on sul nii õrn teema.
Jabur! 😀 Aga absoluutselt muuta seda ei anna, ega ka selgitada, et tegelikult ei ole nii. Sest siis oled ebastabiilne sünnitusjärgses depressioonis ema, kellel on lapsed väga õrn koht.
Minule on külge jäänud arusaam, et mida enam keegi teist õpetab või teatud teema üle targutab, seda vähem ta asjast tegelikult ise teab.
Tark inimene siiski läheb ja aitab kui temalt palutakse või vähemalt oskab end sõnastada nii, et tema poolt öeldu ei kõlaks kui rünnakuna.
Juba lapsemammad kipuvad enamasti unustama millised nad ise oma esimese lapsega olid ja ikka tahavad oma tarkust edasi anda, aga kui keegi ei palu abi, siis pole minu arust mõtet minna seda ka pakkuma.
Mina olen endale selle juba põhimõtteks võtnud ja ka inimestele öelnud, et ma ei solva kedagi aga lihtsalt ma ei võta lasteta inimeste õpetusi tõsiselt. Ma võin ju ise ka googeldada. Miks ma nende käest pean seda kuulma ? Minu jaoks on tõelised nõuandjad minu ema ja minu tädi kellel endal 4 last. Viimase puhul hea just see, et tal on teadmisi sellest ajast kui polnud 1000 beebi tooteid ja ka tänapäevaseid teadmisi on. Ausaltöeldes minu tuju rikub natuke see kui keegi teist last minu omaga võrdleb sest see on nagu vihje mulle, et mina olen lasik olnud ja nüüd oleme lapsega teistest sajaga maas. Lastetud tuttavad ikka vahest kommenteerivad. Sünnitus maja üks tuttav helsitas ja soovis õnne ja siis hakkas kiitlema, et tema aitab ja õpetab mind jne. Küsisin, et mida sa õpetad, sul ju pole lapsi. Vastas, et tal on ju väike vend, et ta teab küll kuidas kõik käib. Kõige nõmedam põhjus minu õpetamiseks maailmas 😀 Väikse venna juurest võid ju minema kõndida kui ebameeldivaks läheb olukord aga kui ikka oma laps siis see ikka täiesti teine asi 😀
Aga mul on selline lahe seik, et laps oli 1a3k kui ei tahtnud enam kàrus korralikult olla vaid ronis vàlja ja pidin traksidega kinni panema. Kui vôimalik, siis lasin kôndida ja lapsel olid traksid seljas. Umbes nagu koerteke pannakse traksid. Ja siis kommenteeriti, et on alles ema. Laps ketis nagu koer. On alles ema, laps ei istu kàrus, vaata, kui ilusti minu laps istub. Sai see kàrus olev laps sama vanaks, kui minu preili ja ei tahtnud ta kàrus olla. Röökis. Panid siis maha. Viskas pikali ja röökis. Kàest kinni ei vôtnud. Jooksis sinna, kuhu tahtis. Siis mul ei olnud muud teha, kui hoidsin naeru tagasi, kuna enne ju kommenteeriti mind aga ise oli veel hullem 🙂 koju sain, siis ràakisin mehele ja saime môlemad naerda.
nohjah 😀 olgu öeldud, et mu laps 1aastane juba.
mulle on öeldud seda,et miks ma liiga palju ja pidevalt rinda annan oma lapsele, nii pidavat ülesöömise märk külge jääma/harjumuseks saama.
miks laps omas voodis ei maga, pidavatki jääma kaissu ja pärast raske võõrutada. olen siis lohutuseks ütlejatele öelnud, et vaevalt ta mehi mu kaissu tooma hakkab, selleks ajaks ikka võõrdub 😛 ja neid ütlejaid on palju!!!
WORD!
mu eelmise posti kommentaar algas samade sõnadega küll, korraks juba mõtlesin, et mida perset NÜÜD 😀 aga ma ei ole kaagutand sel teemal, kui palju sa oma lapsele lutti peaks andma, ei tuleks pähegi. Seega joppas ja jutt ei käinud siiski minust vist.
pigem saan iga päevaga aina rohkem aru, et ma ei tohikski kunagi last sada. kurb, ma tean.
Hmm, minul ka lapsi pole, aga noh nii palju ju ikka pean endast ja teistest lugu, et õpetama sinna ei lähe, mida ise ei tea. On olnud muidugi olukordi, kui ma kuulan sõbrannast lapsevanema muret mingi lapsega seotud probleemi suhtes ja siis nagu mainin või küsin, et kas sellist nippi oled proovinud, näiteks ühel teisel sõbrannal oli ka sama jama ja selline asi aitas. Halvustavalt pole keegi nagu vastanud, et hangi ise enne laps ja siis tule soovitama. Lihtsalt uurin, kuulan maad ja panen ka ise asju kõrva taha, sest kunagi endal ka ikka plaanis üks laps saada 🙂
Just samamoodi käitun 🙂
Ma sünnitasin kuu pärast sõbrannat ja talle ei meeldinud lapsele rinda anda . Tegelt parem oligi sest ta suitsetas terve raseduse ja ka selle vähese imetamise aja . Igastahes kukkus ta õpetama et mina kes lapsele rinda annan , annaks lapsele ka segu kuna mu laps on tema lapse kõrval pisike ja nutab nii õrna häälega . Nagu whaaaat 😀 laps kosub mul väga hästi ja ta ongi õrnema häälega tüdruk . Loomulikult tehis toitu saavad lapsed paisuvad sellest tärklisest paremini 😀
Mul on rinnapiima suht vähe ja annan lisa juurde. Mulle õde koguaeg seletab, et mis sa piinad ennast selle vähese väljalüpsmisega ja las kaob päris ära, anna aga ainult kunsttoitu lapsele. Aga lapsel on ju vaja rinnapiima juba imuunsüsteemi tugevnemiseks.
Rinnapiima lapsed on jah saledamad 🙂 Sest seda nende organism ju omandab palju paremini 🙂 Mul on piimasegu laps ,aga on ka sale..erandeid leidub 🙂 Aga ei tasu jah kuulata selliseid asju. Miks sa peaks minema segule üle kui lapsele on veel anda. Isegi natukene on kasuks 🙂
Mul on uks soovitus.Ara lase sellistel idootidel hairida see tekitab ainult stressis.Moned inimesed on nii korge egoga ja arvavadgi teistest halvasti kull nad kunagi sealt oma pehme pilve pealt realsusesse kukkuvad uks paev alla maapeale.
5++++++++++++ !!! 🙂
No ja siis on veel sellised naised, kellel küll pole lapsi, aga on koer. Ja siis sa kuuled kogu aeg kommentaare stiilis: “Issand, aga mu koer teeb ju ka täpselt nii!” Ja olukordi, kuhu see lause nende arust tundub sobivat, on rohkem kui küll. 😀
Väga hea!
Hellyeah!
Like! Like! :tenpoints:
Tead, mis veel hullem – mul on 2 last. Peale esimest last arvasin ma, et lutivõõrutus, see on käkitegu, lapse potile saamine – noh pooletiseaastane on nagu nalja mähkmevaba, see kui laps söögiga pirtsutab, see on vanema enda poolt tekitatud. Noh, ja neid “tõdesid” oli veel.
Õnneks (!!!!!) sain ma ka teise lapse. Usu mind, ma muutusin märksa mõistvamaks ja paremaks inimeseks.
Hmm, lutt? Okei, 2-aastaselt läks lutiga lasteaeda ja käis niimoodi terve aasta.
Laps potile? Käkitegu ju? 😀 Nojah, kui ta seal ennast pulka viskab ja nutukrambini röögib, siis … polegi käikitegu?? Õnneks on tänapäeval püksmähkmed olemas ja lasteaiaõpetajad ei pidanud minu lapse pärast põrandat pesema. Mähkmetega käis ka lasteaias esimese aasta lõpuni. Noh, kodus oli juba edukam, võõras keskkonnas ei saanud tema peale väga kindel olla.
Söömine – kujutage end ette olukorda, kus laps päevapealt umbes 1 aasta ja 3 kuu vanusena tõmbab suu kriipsuks ja lihtsalt ei söö? Kogu päeva söök on näiteks kolmveerand klaasitäit kraanivett ja pool viilu leiba. Ega laps enda nälga jäta? Nädalate kaupa niimoodi??? Ma olin valmis kõrvadel kõndima, et mu laps midagigi sööks peale vee, leiva ja minu närvide. Vahet ei ole siis, kui sobilik või sobimatu toit see siis lapsele võis olla, kohupiimakreemi, kiirsuppi, kohukesi, kiluleiba.
Hurraa, ma sain teise lapse 😀
Absoluutselt nii on! Mida rohkem lapsi, seda rohkem kogemusi ja arusaamist, et kõik on erinevad! Pole mingit ühtset valemit, kuidas kasvatada last või kuidas rahustada last vmt… Seepärast võiks lastetud olla laste koha pealt vait. Lapsevanemad aga rääkida puhtsalt oma kogemustest, et kogemusi jagada. Õpetada ei ole võimalik, sest iga laps reageerib ja toimetab erinevalt.
Ise ootan oma kolmandat ja no näis no näis kuidas see kolmandat moodi erinev siis olema saab 🙂
Üks erand siiski on, need kes on lapsehoidjad, oskavad ka siiski ühtteist kaasa rääkida ja soovitada, sest nad ilmselgelt puutuvad lastega koguaeg kokku ja näevad, kuidas asjad reaalselt käivad. Muidugi mitte need, kes nädal aega lapsehoidjana töötanud ja nüüd arvavad, et teavad kõiki maailma tarkusi, vaid need kes on pikemalt ning kellel on erinevate/erinevates vanustes lastega kogemusi. 🙂
Teine sama õudne lause on lastega inimestelt, kes said lapse .. emm.. .no ütleme sada aastat tagasi. Nemad hiilgavad lausetega nagu “kui minu laps sündis, siis küll nii ei tehtud, vaid tehti naa ja see naa on ainuõige.. .aga no ega sina ei pea ju naa tegema, kuid võiksid”.
Mul on ka selliseid sõbrannasid. Kõige popim teema oli ikka see ,et su laps saab pudeli toitu veh? Issand, mina annan küll oma lapsele rinda kuni ta aastaseks saab. Vat annks ka kui lapsel pole olnud allergiat 🙁
Ses mõttes ,et need inimesed , kes nõnda käivad ja näpuga näitavad ja endal last pole, siis praegu nad loevad seda teksti siin ja mõtlevad, et nemad ju küll nii ,et ütle..nemad ju tahavad ainult head.
You go girl!