0
SUHETEST

oh neid kuramuse ämmasid

5. detsember 2013

Minu teada ämmasid alati kirutakse ja räägitakse, et hullemaid naisi maailmas pole.  Minul jällegi kogemusi sellega ei ole. Endise peika emaga me eriti ei suhelnud, aga midagi tema vastu mul küll ei olnud. Kardo ema on jällegist väga tore ja “hirmsa ämma” sündroomist on ka tema puutumata jäänud.

Küll aga olen ma kuulnud selliseid lugusid, kus ämm helistab naisele, et uurida, kas tema pojukesele ikka on võileib ÕIGESTI tehtud (vorst ikka juustu all!!!), kritiseerinud naise koristamistehnikat ja külla tulles alati ohkinud, et küll peab vaene pojuke sellise hirmsa naisega seapesas elama. Või siis ämm, kes kutsub poega külla “abistama”. Abistama muidugi peab, aga kui see on 7 päeva nädalas, ilma, et ämm ise näiteks haige või liikumispuudega ei ole, siis on see minu meelest ikka natuke liig.

Ma saan aru, miks võib üks naine muutuda hullumeelseks ämmaks. Kui minul oleks poeg, arvaks kindlasti mina ka, et ükski naine talle piisavalt hea ei ole 😀 Mitte et Marile leiduks piisavalt head meest…Aga seda arvab vist rohkem Kardo..

Huvitav, miks naised nunnutavad rohkem poisse ja mehed tüdrukuid?

Nagu ma ütlesin, minul siiski nendega kogemust pole, aga kujutan ette kui halb võib olla, kui oma mehe emaga suhted head pole. Vaene mees jääb ju nõnda kahe tule vahele.

Kas teie saate oma ämmadega hästi läbi? Palun sheerige oma hulle stoorisid seoses nendega, mind ka huvitab, millest ma “ilma olen jäänud” 😀

Loe ka neid postitusi!

74 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Mari-Ann 25. oktoober 2016 at 14:56

    Ma eriti ei saa ämmga läbi, sest kui ta pojukest pole käsutab mind ise küll tervis aga liiguda teha saab , ma olen temast veel haigem,kui ta ise,ma pean tegema meeste tööd aga mu jalal limiit ma invaliid aga tal savi

  • Avatar
    Vasta Kristi Värik 10. detsember 2013 at 09:04

    Mina võidan selle võistluse, kindlalt. Õnneks võin kohe ära öelda, et praeguseks me temaga ei suhtle, isegi tere ja head aega ei ütle, sest ta nimetas me last arengupeetusega udusulest juustega lapseks, mind värdjaks, kes võib end põlema panna ja enda abikaasat lihtsalt tossikeseks ja luuseriks. Ka ähvardas ta meid, võttis meilt ära kingitud asjad ja raseduse ajal helistas mulle näiteks teemadega: teksapükste kandmine raseduse ajal võib lapsele ajukahjustuse tekitada.

  • Avatar
    Vasta Ka 8. detsember 2013 at 13:51

    Minu ämm on super inimene. Nii muu ämm kui ka äi on mulle kui teised vanemad, saab alati kõigest rääkida. Me käime tihti neil külas, nii nädalas paar korda, kuna elame samas kandis. 🙂
    Võiks öelda, et mu mehepoolne perekond on mulle rohkem perekonna eest, kui mu enda oma. 😛

  • Avatar
    Vasta Gertu 7. detsember 2013 at 22:56

    Minu ämm elab kõrvalkorteris…näen ma teda ainult aknast või vahel harva trepikojas…kui telefoniga räägib siis on kõik mulle kuulda ja ta klatšib mind pidevalt taga…mitte et ma laisk oleks vaid vastupidi, et nõuan tema pojalt liiga palju korda…ämm ise võiks oma sita sisse ära uppuda ja ta ei saaks arugi et see sitt oli…hädine rase pidin ka olema, ta ei saanud aru miks peaks rase ennast kuidagi hoidma, tema oli ju kuni sünnituseni laudas ja traktoriroolis tööl…lapselapsele pole ka midagi ostnud (vb parem ongi, ei jõuaks pärast kuulata kuidas tema rahakoti peal elame, kuigi sellist asja olnud pole)…algul kui siia kolisime siis rakendas mu meest igal sekundil midagi tegema, rääkisin mehega ja nüüd on asi mõistuse piiresse jäänud 🙂

  • Avatar
    Vasta Ka 7. detsember 2013 at 17:08

    minu mehe ja tema ema suhted on keerulised, seega olen oma ämma näinud meie suhte jooksul (8.a.) vist nii u 3-4 korda. minu mehe ja tema võõrasema suhted on ka keerulised, aga praeguseks on asi arenenud nii kaugele, et on võimalik inimesega isegi ühes toas viibida ja juttu rääkida, ilma, et ta teise tuppa põgeneks, kui me neile külla läheme.
    minu ema on minu mehe aga täielikult enda perre võtnud ning minu mees on talle poja eest. saavad väga hästi läbi ja mõlemal on hea meel teineteist näha. selle üle on mul ainult hea meel.

  • Avatar
    Vasta Neiu 7. detsember 2013 at 14:51

    Mina olen üpris veendunud, et igal naisel on määratud siin elus olema üks hea ämm. Ülejäänud on juba vedamise asi. Minu eksämm oli super inimene. Alguses oli raskusi ja mind pandi kõvasti proovile, kuid kui lõpuks tema austuse ära teenisin, siis läksid asjad edasi väga hästi. Me saime kõigest rääkida ja ma tundsin ennast tõelise pereliikmena. Kahjuks tema poeg ei olnud nii tasemel kui ämm ise. Mingil hetkel mõtlesin pikalt kas võtta lahkuminek ette, sest ämm on nii tore ja nagu oma pere (ka teised sugulased). Lõpuks ikkagi otsustasin, et elu veedetakse siiski mehega, mitte ämmaga. Niiet. Ämmast ilmajäämisest oli vaat et rohkem kahju 🙂 Praegune ämm aga seevastu…ma ei ole suutnud veel aru saada, mis seis meil on. Loodan, et see on samamoodi selline tundmaõppimise periood ning edaspidi läheb kergemaks (kui saadakse aru, et ikka kallile pojule vääriline olen). Aga kui ei lähe, siis tuleb ka sellega leppida. Nüüd võtan seda tõesti nii, et ega ma ämmaga koos oma elu veetma ei pea, ikka koos mehega.
    Omaette frukt oli aga eksmehe vanaema, kes helistas iga jumala päev, küsides, kas tema lapselaps ikka on söönud (ja mida ja mis kell ja kas kartulid ikka munaga praetud olid) ning kas ikka soojad sokid on jalas.Temast võiks lausa pika raamatu kirjutada, vot niipalju huvitavaid tegusid ja lauseid tuli sealt. Niiet alati ei pruugi mingit jama ämmad toota vaid igasugused muud tegelinskid.

  • Avatar
    Vasta Neiu 6. detsember 2013 at 20:55

    Palju aastaid tagasi lubasin endale, et kui veel üks mehepojuke mulle kunagi peaks ütlema midagi mis algab sõnadega: “Aga minu ema ütleb, et seda asja tuleb niimoodi teha….” jooksen ma kaugele ja kohe… aga õnneks rohkem pole ette tulnud 😀

    Mallukas võiks memmepoegadest kirjutada (kui tal kogemusi juhtub olema)? Igati kurb-naljakas teema 😉

    • Avatar
      Vasta Liis 6. detsember 2013 at 21:56

      Mul tuli selle lausega meelde, et elukaaslase noorem vend elab hetkel meiega linnas, et parem oleks koolis käia. Eks ikka on meil mehega kujunenud oma ostuharjumused, tarbime teatud marki asju (nt ainult merevaiku, mitte neid muid jnejne). Ükskord sattusin selle noorema vennaga siis poodi ja sessuhtes lasin tal ka ikka sõna sekka öelda, et mida tema tahab süüa jne.

      Lõpuks kommenteeris IGA mu valiku peale “Aga EMPS meil KÜLL ostab SEDA sinki/juustu/saia/wcpaberit”. (mitte seetõttu, et ta oleks ise seda asja osta/tarbida tahtnud, lihtsalt kommenteeris :D)

      Lõpuks viskas nii üle, et käratasin “Tra ma pole su ema” 😀

  • Avatar
    Vasta k 6. detsember 2013 at 15:37

    Eksmehe ema oli noo nii super. Saime ikka koos klubitada, päevitada, klatšida ja shopata aga üks asi käis närvidele, et nunnutas oma 20 a poega lausa musitades ja kui umbes nädal ei näinud, siis hea, et meest puruks ei kallistanud, muu oli super! 🙂 praegust aga poleks küll oodanud 🙁

  • Avatar
    Vasta V 6. detsember 2013 at 14:21

    Ohjah. Ämmad….
    Mul siis nö käsil kolmas ämm 😀
    Esimesega kokkupuude peaaegu puudus, kuna elukaaslane oli pärit samast linnast, kust minagi ja kui maaleminek oli, siis enamasti kumbki oma koju.
    Teine… harja ajas punaseks tegelikult kooslus elukaaslane ja tema ema, st pojuke tahtis, et ma oleks samasugune kui ta ema (et teeksin talle k6ik ette-taha ära), ja kui ei teinud, siis käidi pm iga päev kodus söömas! ämma poolt oli siis vähe kummaline pisiasi, et yhel hetkel tuli jutuks, et kuidas elukorraldust muutma peaks, kui ma nende juurde kolin. mul oli esimene m6te, et wtf??? ma hindan meeletult oma privaatsust ja majanduslik olukord oli ka selline, et oleks kannatanud eraldi elada, aga jah…. poja ei tahtnud vist kodust lahkuda ja ema pojal minna lasta ja nii see asi l6hki tasapisi läkski….
    Praegune… ma pole veel 4a jooksul päris sotti saanudki, kuid ema-poja suhted on nagu nad on. eks omajagu aitab kaasa ka see, et lahutatud eksnaine paistab olevat k6vasti armsam ja olulisem kui omaenda poeg. esimesel kooselu aastal käis kuidagi vihjamisi ka ytlemine, et ämm tahaks, et poeg ja eksminia ära lepiks. ja seda öeldi mulle, kui uuele elukaaslasele! vot see solvas kyll hingep6hjani. lisaks ei kannata emale-ämmale absoluutselt mitte midagi meie elusse puutuvat rääkida, sest 5min hiljem teab sellest ka eksnaine. just sel p6hjusel kuulis ämm ka oma teise pojapoja peatsest synnist natuke rohkem kui kuu enne oodatavat syndi (poja syndis 3näd enne tähtaega). Varjata 6nnestus nii, et kylmal ajal varjas paksem riietus mu väikese k6hu ära ja hiljem sai kyllaminekust viilitud 😛 ka s6prade eest sai varjatud nii kaua kui v6imalik.
    yldse tundub see suguv6sa vähe kummaline olevat – silma all tehakse head nägu ja tagaselja räägitakse taga. ehk mul pole väga aimugi, mida k6ik teised seal minust arvavad.
    ahjaa, ämma poolt hästi veider nyke veel – poeg ei rääkinud talle minust suurt midagi ja siis läks ta kysima oma eksminia käest, et kes ja milline ma siis olen. kusjuures selleks hetkeks olin selle eksnaisega kohtunud täpselt yhe korra (varasem kokkupuude puudus k6igiga). vot selle peale oli ka, et wtf. valemat inimest info kysimiseks annab ikka otsida….
    6nneks elab ämm 100km kaugusel, niiet ootamatuid kylaskäike ette ei tule.

  • Avatar
    Vasta Mailiis 6. detsember 2013 at 13:51

    Ämmast rääkides, siis teda ma eriti laita ei saa.
    Aga noh, eks temalgi ole oma veidrused, nagu ka minul või minu mehel. AGA, sellegipoolest on tema see, kes meile selle võrratu olendi meie meeste näol välja pressinud on palehigis, 😀
    Ma loodan, aga, et mu ämm jääb normaalseks ka siis kui ma ise endale ühe minia või väimehekandidaadi tegema peaks 😀

    Aga sulle tahtsin ma tegelt veel ühe blogi ette visata, kuna palju seda ausust ikka väga leiab, sina, aga suudad kohe asjad kas maha kanda, heaks kiita, või neutraalseks jätta, seega anna oma hinnang, kui sa viitsid 🙂

    http://amissaarvad.blogspot.com/

  • Avatar
    Vasta Triin 6. detsember 2013 at 13:20

    Minu 2mm on muidu tore, aga tal on ikka miljon kiiksu. Ta on kunstnik kah, eks need peavadki natuke imelikud olema 😛 Me alguses pidime olude sunnil tema juures elama, aga 6nneks oli v2ga suur maja ja tema oli enamasti oma stuudios ja meie saime siis omaette olla, aga samas oli ta ikkagi kontrolliv ja tal on suur bakterite hirm. N2iteks ykskord, kui mees kana marineeris savikausis, siis l2ks ta t2itsa hulluks ja hakkas seda savikaussi keetma, sest toores kana on sees olnud. Olgu 8eldud, et olen kunagi k88gis t88tanud, nii et oled toiduhygieenis koolitatud; pole veel kunagi kuulnud, et n6usid l2bi keetma peab. Ja siis n2iteks ta t6mbab enne WCs vett kui potile istub. Ma eeldan, et sellep2rast, et kardab, et pissimisega pritsib baktereid tagasi? TMI. Sorry, aga see lihtsalt nii naljakas. Nyyd me enam koos ei ela, meie elame omaette korteris ja tal on uus maja, aga sellest natuke isegi kahju, sest ta on yksik ja minu mees (ehk siis tema poeg) suhtleb taga enamasti ainult FB-s/ Ja olgu veel 8eldud, et mina saan 2mmaga paremini l2bi kui mees oma emaga.
    Tal on teine poeg veel, ja tema naise k2est kuulsin, et talle teeb kyll terrorit, aga just psyhholoogilist, et helistab iga jumala p2ev ja kurdab, kui yksik ta on. Minu mehele seda ei 8elda, sest ta l2heb n2rvi ja talle niikuinii meeldibki yksi olla, aga mehe vend selline 6rnake natuke ja ta siis p6eb selle p2rast teises linnas…
    Minu emaga aga on hoopis teine lugu, ta on nii mu 6ele (ehk siis enda tytrele) ja tema mehele m6lemile Hitler-ema. Nad elavad l2hestikku kah ja siis enamasti kirutakse mulle mu 6de ja tema meest taga…

  • Avatar
    Vasta Olga 6. detsember 2013 at 13:19

    Minul 2 ämma, päris ämmaga saame hästi läbi, kuna näeme harva. Teisega, kasuämmaga näeme ka harva, küll aga temaga juua ei tasu. Kui ta kord üle joob, siis saab iga asi ette. Sellisel hetkedel mõtlen, et see pole ju sinu poeg ka mitte. Kui veel olin rase, siis ka rääkis, et lapsega peab sedasi ja sedasi ei tohi. Uhjah.

  • Avatar
    Vasta Helkur 6. detsember 2013 at 12:35

    Ämm on mul igati hea. Probleeme pole 9 aasta jooksul kordagi olnud. Aga emaga raske. Elab ta meiega koos.Juba viis aastat on laps nagu tema oma. Laps magab isegi nüüd juba poolteist aastat tema toas. Oma peaga ei julge enam midagi teha. Ikka miskit valesti. Tunne on nagu oleks mu laps ilma temata juba ammu surnud olnud. Aga muidu mul ikkagi hea ema. Ärge saage valesti aru.

  • Avatar
    Vasta Helena 6. detsember 2013 at 11:26

    Mul ka tore ämm, ainult et nüüd on võtnud nõuks ära surra :(. Arstile ei lähe, endal süda rütmist väljas. Ei kuula ei mind ega oma poega. Tõsine asi aga näe kangust kui palju. Aga jahh on üks kange Hiiu naine. Arvab, et südamehaigust peab hoidma, kuna see võtab jala pealt. Vot need vanainimeste veidrused on küll tüütud.
    Aga muus osas ma ei saa väga aru neist kes peavad ämma suurimaks süüks, et ostab lapsele asju ja sekkub lapselapse kasvatamisse. No loomulikult on siin ka piir, vbl mõni on tõesti väga hull õpetaja. Minu ämm ootas oma esimest lapselast ka meeletult, sest minu mees tal hetkel ainus poeg, vanem poeg sai õnnetuses noorena surma. Oi ta on lastelastele maakera asju kokku ostnud ja nii mõnigi fliiskombekas või plastmasslelu pole leidnud meie heakskiitu. Paar korda ütlesime aga lõime käega…kui see shoppamine talle sama suurt rõõmu valmistab siis las olla. Riided rändavad kappi ja sealt edasi peredele kes neid vajavad ja mänguasjad tavaliselt maale pööningule, et siis lastel oleks nendega suvel avastamisrõõmu. Kolmanda lapse nimega ta ohkis ja ahkis ka, et seda ei saa panna aga nüüd on nii ära harjunud, et ei tee teist nägugi 🙂 Ühesõnaga laskem ämmadel olla vanaemad. Meie peres on mõlemad vanaemad täisväärtuslikud pereliikmed. Koos ei ela aga lastele on nad väga tähtsad. Meil ei ole kunagi probleemi lapsehoidmisega. Teised sõbrad ümberringi kadedad. Vanaemad on valmis igal hetkel lapsi hoidma tulema ja lapsed ka iga hetk tahavad vanaemade juurde minna.

  • Avatar
    Vasta Oimakas 6. detsember 2013 at 01:25

    Mu ämm on täitsa normaalne minumeelest, aga mehel endal on alati tuju sitt kui ta sealt tuleb, ma ei tea miks… ta on natuke jonniv tita ka mõnikord, võib-olla sellepärast, missiis et 30 sai just 😀

    Samas ütles mehe 82-aastane vanaema mulle viimane kord kuldsed sõnad “ämmade ja äiade eest peab seni hoolitsema, kuni nad elus on” 😀 Irooniline oli asja juures see, et me käisime ta ämma hauale lilli viimas just, kuigi see sama ämm olla vanaema kohta oma pojale kunagi öelnud, et ära seda naist võta, tal on liiga paksud jalad 😀 ajuvaba.

  • Avatar
    Vasta elex86 6. detsember 2013 at 01:15

    Mu eksämm on väga tore inimene. Tuli minu ellu sel ajal, kui jäin oma emast ilma. Ja nüüdseks võin õelda, et hoolin Temast sama palju, kui oma emastki hoolisin! Väga kallis on. Eks ole meilgi erimeelsusi olnud, kuid kõik oleme saanud lahendatud.
    Ega praegusel ämmalgi viga väga pole. Aga mulle üldse ei meeldi, kui Ta tuleb mulle rääkima, et ma teen midagi valesti, et peaksin hoopis teisiti tegema vms. Kuna Tema on teisest rahvusest(mitte eestlane) on Teda ühtmoodi kasvatatud ja mind on hoopis teisiti kasvatatud. Sealt tulenevad vahel ka meie erimeelsused. Aga, pole hullu, proovin mõnda juttu lihtsalt ignoreerida. 🙂

  • Avatar
    Vasta Pirts 6. detsember 2013 at 00:40

    Mina olen enda ämmaga rahul, eriti kui osade õudukaid lugeda siit. Samas, eks tal ole ka neid “helgemaid” momente. Mu korter, kus n-ö suvitamas käime, on ämma omast umbes kilomeeter eemal ja siis ta ikka vahepeal (okei, IGA PÄEV kui me seal oleme) helistab erinevate asjade pärast. Minu lemmar siiani on see, kuidas ta helistas ja käskis mu mehel pesu alla kuivama viia. 😀

  • Avatar
    Vasta joemaajaanika 5. detsember 2013 at 23:33

    Mul küll otseselt ämma pole kuna pole lapse isaga enam ammu ilma koos. KUID pean mainima et tema pere on super armas ja hoolitsev, abivalmis alati. On meid tütrega omaks võtnud ja sellist asja nagu hullu ämma sündroomi pole kuskil ollagi. 😛

  • Avatar
    Vasta minni 5. detsember 2013 at 23:26

    mul väga tore ämm. ja elab piisavalt kaugel, käib kord kuus külas ja see on lastele – ja seega kogu perele rõõmupäev. aga. ma pole veel päris kindel, kuidas me ühise katuse all hakkama saaks. pean sellele mõtlema, sest mu mees on selles suht kindel, et kui ta ema nii vana on, et endaga näiteks enam hakkama ei saa, siis tuleb ta meile. annaks saatus meile selleks ajaks vähemalt piisavalt suure kodu…

  • Avatar
    Vasta Maiken 5. detsember 2013 at 23:23

    Minu ämm elab minust 1,5 km kaugusel..tema ja ta poja vahel on selline suhe, et…mhh..kuidas öeldagi..ma palusin, et nad suhtleksid rohkem..hoolivad, kuid ei näita välja ja mul on sellest nii kahju :(..mees on olnud palju iseseisev..vanim laps 5 – st. Alati pidanud ise hakkama saama ja saab ka! Parim kasuisa ja ka mees ja väimees. Minu pere on temaga super rahul. mina aga tunnen väga puudust, et ämm kontakti hoiaks ( minu lapsele, kes ei ole tema lapselaps, saadab alati meeneid ja küsib kuidas läheb/tervitab) ja isegi külla tuleks, sest 3 aasta jooksul pole seda kordagi juhtunud 🙁

  • Avatar
    Vasta helene 5. detsember 2013 at 23:05

    Minu esimese peika ema oli väga tore.Aga peika kellega suve lõpus lahku läksin tema ema mulle ei tutvustatud kuna ta pidas naisi litsideks.Loodan tulevikus sellist ä mma kes sallib mind ja lapsi.Ja saan rahulikult mehe koju minna ilma,et ei tuleks tülisid.

  • Avatar
    Vasta Pisi 5. detsember 2013 at 22:52

    Mina olen selline vågev minia, et ámm ei julge enam mulle midagi halvasti öelda. Teab, et kui minuga riidu láheb, siis lapselapsi ei náe. Mees ka ei suhtle oma vanematega eriti, nii et meil ei ole midagi kaotada, neil aga kûll. Mul hea meel, kuna see ussitamine viskas juba üle ja kui laps sûndis, siis panin enda sôna maksma.

    • Avatar
      Vasta Kaisa 6. detsember 2013 at 15:11

      Tundub, et su ämmal ei ole minia ka kõige normaalsemate inimeste killast.

  • Avatar
    Vasta kätu 5. detsember 2013 at 22:47

    Minu algus ämmaga oli tore. Tiba ennem rasedust ja raseduse ajal saime läbi. Noh, normaalselt. Ta ei olnud mu lemmikinimene aga saime läbi, ei olnud mingeid probleeme.
    Siis järsku kadus huvi lapselapse ( muideks ämma ja äia esimene lapselaps) vastu. Ning selline ükskõiksus muutis minu igasugused tunded nende vastu külmaks. Ütleme nii, et ei öelnud neile midagi halba,kuid arvamus neist muutus. Kui ämm vahel mulle, lapsele ja mu mehele külla tuli, siis põhimõtteliselt ainult selleks, et saaks paar pilti temast klõpsutada. Ükskord talvel tõi külakostiks mandariine, siis tahtiski pilti,kus pisike pooleaastane beebi hoiab mandariini käes ning topib seda suhu. Siis läks minu hari punaseks. Igasugused räpased käed on neid poes katsunud ja siis neid nii pisikesele lapsele suhu panemiseks anda, et ämm saaks ilusa pildi. No kohe üldse see ei lähe nii…
    Või tookord,kui ämm tõi väikelapsele “Sobivaid” kinke lapsele. Nt karvane jänku, kust laps suuga hunnikuteviisi karvu omale suhu tõmbas. Või kaltsunukk, millel olid nööbid küljes, kuid tänutaevale avastasin nööbi lapse suust õigeaegselt, ennem , kui oleks võinud midagi väga halba juhtuda.
    Kuna mina enam ämmale külla ei soovinud lapsega minna, siis ka mees seal väga tihti enam ei käinud.
    Siis muidugi hakkas kogu mehe pere mind süüdistama nende perekonna lõhkumises. Ning sain hulga solvavaid tiitleid, ning mis eriti solvav oli, need käisid mu lapsepõlve pihta. Neil, kui võõrastel inimestel pole mingit õigust midagi minu lapsepõlve kohta öelda.. võin mainida, et see polnud just lust ja lillepidu.
    Igatahes, on see nääklemine minu ja mehe suhte usinasti proovilepannud. Ning tõesti soovin vahel, et mul ämma poleks.
    Aga olen lubanud endale, et kõik, las nad räägivad ja suhtuvad siis minusse nagu kõntsa, mina ise tean, kuidas asjalood tegelikult on. Mul on armastav mees ja imearmas tütar ning mina ise olen endaga rahul 🙂

  • Avatar
    Vasta A. 5. detsember 2013 at 22:37

    Sai sulle üks väga pikk ja loodan, et huvitav kiri saadetud 😀

  • Avatar
    Vasta Gerda 5. detsember 2013 at 22:33

    Minul on õnneks ämmaga väga vedanud.Ämm on minusse alati hästi suhtunud isegi kui nende juurde sisse kolisin (Eestist Inglismaale siis) .
    Aga tekkis küsimus,et kes paneb vorsti juustu alla? Not a single sense was made :/

    • Avatar
      Vasta Maire 5. detsember 2013 at 22:35

      kusjuures ma mõtlen ka, miks läheb vorst juustu alla? vastupidi ikka ju. või mis? leib, või, juust ja vorst….
      samas, mis vahet sel on, maitse peaks ju samaks jääma. või mis? 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 5. detsember 2013 at 22:37

      Ma olin ka muuseas hämmingus, kui esmakordselt nägin, et juust vorsti ALLA pannakse 😀

    • Avatar
      Vasta Mannu 5. detsember 2013 at 23:11

      what? pole ka elusees näinud, et keegi vorsti juustu PEALE paneks 😀

      • Avatar
        Vasta Oimakas 6. detsember 2013 at 01:31

        sama siin, mulle meeldib soojasid võileibu teha ja siis on hea, kui juust on kõige peal ja voolab üle vorsti ja tomati, mis kõik on juustu ALL 😀

      • Avatar
        Vasta R.M 6. detsember 2013 at 15:40

        Issand ma pole elusees ühtegi inimest näinud võileiba niimoodi söömas, et juust on vorsti all?! Just leib-või-vorst-juust-tomat/kurk ju? 😀

  • Avatar
    Vasta Maris 5. detsember 2013 at 22:25

    Oi, minul on küll enda ämmaga väga vedanud. Tegelikult on mul imelik öelda talle ämm, sest ma pole temast kunagi kui ämmast mõelnud. Mu noormehe ema on lihtsalt kõige sõbralikum ema, keda ma kunagi kohanud olen. Ta on tõesti väga siiras ja hoolitsev. Meie kolme koos oldud aja jooksul on ta muutunud mulle nagu teisteks emaks. Ja kui me kunagi lapse peaks saama, siis mul oleks temalt nii mõndagi õppida. 🙂

    • Avatar
      Vasta Maire 5. detsember 2013 at 22:34

      kusjuures mu ämm on ka selline rahulik. ta ei torgi kui ei küsita. ja kui püüabki aidata, siis võimalikult leebelt ja vaikselt, et keegi ei solvuks. samas on ämmal head retseptid 😀 nii mõnegi nipi sealt saanud 🙂

  • Avatar
    Vasta Maire 5. detsember 2013 at 22:22

    oi oi see on jälle hea teema 🙂
    Minul on oma ämmaga vedanud. alul oli nii ja naa. kuna kõik käis nende jaoks kiiresti – alles polnud pojal midagi, siis äkki tuli naine ja laps ka-siis öeldi, et nad on liiga noored et vanavanemateks saada. a no, mis neil teha 😀 olulisi kokkupõrkeid pole olnud. äiaga küll. äi on mõneti kahtlane…aga olen suutnud ta mõistlikumaks muuta.
    aga minu ema 😀 oi oi oi oi oi…
    ütleme nii, et ta on mu mehele “SUPERÄMM!”. ütleme nii, et ta otseselt ei ütle midagi mehele, kuid kaudselt. vihjates…urgitsedes…emale meeldib see et tehakse nii nagu talle meeldib. me ikka naerame, et oleksime mu emaga samasse majja kolinud (no üks ühel pool ja teine teisel pool) oleks pidanud vallikraavid ümber kaevama, majaosa signalisatsiooni alla panema (tal komme käia midagi “otsimas” kui kedagi kodus ei ole 😀 ) , lisaks verekoerad kes on treenitud ämma omas kodus hoidma.
    lisaks on mu emal komme õpetada “aga minu ajal tehti nii”. tänagi. miks sa kuuekuusele veel lehmapiima ei anna? kui tema noor oli ja meid kasvatas siis küll võis anda, miks enam ei või? 😀 … naljatilk. olen öelnud et see oli siis ja nüüd on nüüd. mehele ei maksa mainidagi…ämmal kuulsus niigi nigel, see lisaks õli tulle ainult. 😀

  • Avatar
    Vasta Ave 5. detsember 2013 at 21:58

    MINA VÄGA ARMASTAN OMA ÄMMA!!!

  • Avatar
    Vasta H2 5. detsember 2013 at 21:52

    Minu eksämm oli värvikas tegelane. Nagu iga ema, muretses ta oma poja heaolu pärast ja kas naisuke ikka teeb võileiba õigesti või kas kohvi äkki pole liiga kuum.
    Kõige toredam aga oli see, kui mehe sünnipäevahommikul (kui me alles öösel peolt tulime) oli vaja ämmal koos vanaemaga hommikul kell 7 tulla meie magamistuppa ja suure lauluga st kisaga meid üles ajada, ja muidugi ka mehel tekk pealt tõmmata, et “Kallis pojakene, tule tee emmele üks sünnipäevamusi!!”
    Oi, KUI kiiresti see tekk tagasi peale lendas, sest ilmselgelt noortel ja vallatutel polnud midagi seljas!

  • Avatar
    Vasta kadi 5. detsember 2013 at 21:42

    No kui ma võin neid oma ämmaks ja äiaks nimetada :), siis mõlemad on omamoodi kujud. Elan nendega pool nädalast koos ja no väga vinguda ei saaks, aga juba palju salatsemist on. Kutile räägitakse midagi ja öeldakse siis, et mulle ärgu midagi rääkigu. Vot see tekitab sellise tunde küll, et kas ma mingi jube kuju. Pigem on äi see jubedam, kogu aeg vahib mind nagu ma jube eit, kes ta pojakese endale on saanud. Poja vastu ta oma käsi külge tahab ka panna. Mu enda vanemad nii lahedad ja nooruslikud, et tekib mõte, kas teisi normaalseid vanemaid polegi?

  • Avatar
    Vasta Liis 5. detsember 2013 at 21:37

    Ma ei saa öelda, et mu ämm oleks kuidagi halb.. vastupidi ta on igatpidi hea inimene, pole üldse õel, ei nähva.. aga ta on üli.. lämmatav? (inglise keeles on ilmselt sõna smothering see õige siia). Kuna ta sai üsna noorelt emaks, siis minu arust on seda seniajani tema natuke naiivses olekus tunda.

    Ta küll konkreetselt ei õpeta mind, kuidas tema pojakesega käituma peab/mida süüa tegema vms, ei kontrolli ega vihja kuidagi halvasti.. aga lihtsalt ta on ülihoolitsev, kuni narruseni. No nt helistab vahel hommikuti, kas poeg ikka ärkas õigel ajal üles, sest tal täna tööpäev. Vestlused minuga a’la “pane villased sokid jalga, sul on külm”- “eee, mul pole üldse külm..toas, kus on 24 kraadi sooja…” Ma TEAN KÜLL ET ON, pane sokid jalga”- on talvel igapäevased 😀 Need on veel lihtsad ja talutavad olukorrad 😀

    Selllessuhtes on veits halb nii siin rääkida, sest mu elukaaslase vanemad on meid hästi palju toetanud, aga kohati viskab see nunnutamine niiiii üle. Minu kuti puhul pole seda nii hästi aru saada, aga tema vanema õe ja noorema venna puhul küll, et on liiale mindud kõige ette-taha ära tegemisega.

    Ja kui ta juba praegu niiiiiiii ülehoolitsev on, siis ma ei kujuta ettegi, mis saab siis, kui ma rase olen :S

  • Avatar
    Vasta SoundOfKats 5. detsember 2013 at 21:33

    Mina saan ka oma ämmaga väga hästi läbi :). Probleemiks on just äi, kes arvab, et mina pole piisavalt hea tema pojale :/

  • Avatar
    Vasta mari 5. detsember 2013 at 21:27

    Mulle tundus ka ämm sinnamaani tore,kuni nägin tegelikku palet. Kolisime Soome nii et mees ja poole aastane laps ning mina mu ämma juurde. Ja siis hakkas..väga manipuleeriv naisterahvas. Hakkas ketrama, et ma ässitan tema poega tema vastu üles ja teinekord vastupidi, et poeg mind. Ühesõnaga mingi kamarajura. Küll sõimas laisaks ja sitaks emaks. Sama värk oli, et tahtis lapsele osta ja ostiski ilma nõu pidamata. Ütlesin siis kord,et aitab. Tore,et ostad,aga nüüdsest ainult tähtpäevadeks….olime siis kaubamajas ning nagu kiuste tuli ta 2 beebiraamatuga poest. Mul flippis nii ära kuna tundsin,kuidas meid ei austata. Läksime väga riidu ja see pani meid kiiremini omaette elamist otsima. Pärast seda ei usalda ma oma ämma üldse. Pidevalt samamoodi õpetab ja targutab lapsekasvatusteemal…muks???!?? Nüüdseks on meil ka teine laps mehega ning kuna ms olen väiksest peale lastega kokku puutunud ja surest perest, siis ei pea end täiesti võhikuks…ning kui oleksingi, siis ma leian,et pole kellegi asi tulla õpetama,kuidas oma last kasvatada või millal on õige aeg teda lasteaeeda panna jne jne. Käib kord nädlas külas ja ma tunnen,kuidas mu vererõhk tõuseb,sest nii ebameeldiv on temaga viibida samas ruumis.mehe suhted pole samuti oma emaga head ja ma täiesti mõistan, sest ämm on selline manipulaator ja see on nii läbinähtav,et okselw ajab. Tahame võimalikult kaugele temast kolida, tõsiselt!

  • Avatar
    Vasta Tiiu 5. detsember 2013 at 21:04

    oh my god, ma võiks terve raamatu kirjutada sellest milline frukt mu ämm on! Aga, ma siiski ei tee seda.. veel.
    Esmamulje oli ämmast mudugi hea, ta on suurest jõukast perest, ise on jõukas ning soliidne inimene. Kahjuks minu arvamus muutus.. Olude sunnil elasime mehega aastakese tema vanemate juures, ja pean tunnistama et selle aja jooksul käisin ka psühhiaatri juures ja sõin rahusteid. Täpselt nii tore elu seal oligi. Nüüd elame aga pool aastat juba omaette (olgu jumal selle eest tänatud), ning varsti on tulemas ka pisipere. Ma sellest varasemast ajast ei räägiks, aga nii kui omaette kolisime, hakkas ämmalt tulema kõnesi mehele et ala tule vea puud tuppa, tule niida muru ära, tule söö kõht täis, tule tee seda ja teist ja kolmandat. Elame ämmast ainult 5 km eemal, seega pole kaugele minna, AGA ämm on ise täie tervise juures, vanust 55, äi sama vana ja veel parema tervisega, ning seal elab veel mehe vend, venna naine ja nende laps. JA MIKS PEAB SIIS MINU MEES TEGEMA NENDE MAJA TÖID????? ja miks ta arvab et ma meest nälgas hoian?????Mul mehe enesehinnangu on nad nii maatasa teinud, et mees ei julenudki kunagi ei öelda. oi me pidasime maha sellised sõjad, sest mina lihtsalt ei saanud aru miks tema peab seal orjamas käima. Saan aru et vahel ikka aitad jne kui on vaja suuremaid asju teha, aga no murutraktori otsas oskab igaüks istuda ju.. Ma olengi mehe pannud fakti ette et kui tahab minuga normaalselt läbi saada, siis peab seadma minu esikohale ning arvestama eelkõige minu soovidega. Õnneks mees on ise ka seda mõistnud lõpuks ja ei jookse iga kõne peale. Samuti olen suutnud ta enesehinnangut tõsta, ning ta ei arva enam et peab kõigi ori olema ning et ei oska midagi. Ämma-äia viimane kild oli aga see kui nad astusid ilma koputamatta meie koju sisse (kusjuures kolisime just, ja olime neile ainult tänava nime öelnud, maja ja korteri nuhkisid ise välja kesteabkust), mees pesi bokserite väel nõusi ja mina istusin aluspesu väel teleka ees. Ma olin täiesti hämmingus.. panime ruttu riide siis ja mees ütles ämmale et nii ikka ei või tulla. ja selle peale teatas ämm et “mina olen ema, mina võin tulla ja teha siis kui mina tahan, egas ma siia elama ju jää”. ja hakkkas üks targutamine pihta, et oma tulevasele lapsele ei või me panna keerulist nime, tema peab enne nime heaks kiitma. seejärel et tulevase lapse aastast sünnipäeva ei tohi pidada suurelt, nemad vennalapse sünnipäeva pidasid väikselt ning siis peame meie ka pidama, st ei tohi kutsuda üle 10’ne külalise. APPI, meil pole veel last käeski, ja ta räägib aastasest sünnipäevast?! Siis rääkisime neile et hakkame korteris remonti tegema, äi kohe kukkus targutama et nii ja nii peame tegema, ma siis vastu et ei, teeme hoopis teistmoodi, et meil kõik välja mõeldud. siis hakkas ämm ka et kuidas me ikka nii saame teha, et peame tegema ikka nii nagu nemad tahavad. Ütlesin siis vihaselt et nemad ei maksa seda remonti kinni, et minu vanemad kingivad selle meile jõuludeks/soolaleivaks, ning mina ja minu vanemad otsustame mis me siin teeme. Selle peale oli suu kinni.. seejärel küsisid mis me jõuludeks tahaks, mees siis ütles et voodile madratsit. Ämm mudugi et see on mõtttetu, kukume sealt voodi pealt siis alla jne (??). siis teine variant et aurumoppi. ämm mudugi et see on ju MÕTTETU. Ku*at küll, mida sa küsid kui kõik on nii mõtttetu????????
    Ja tegelt see pole veel kõik, ma võiksin ausõna ämmast kirjutada paksupaksu raamatu, aga las ta jääda.

    • Avatar
      Vasta k 5. detsember 2013 at 23:17

      Tahaks ka nii kirjutada ämmast aga.. 1. Ma läheks kuradi närvi, kui kõike endale meelde hakkaksin tuletama. 2. Ma jääkski siia kirjutama, lausa mitme järguga raamatut . 3. Lisaks ämmale on ka ämmamammad need halvad.

    • Avatar
      Vasta B 6. detsember 2013 at 11:54

      Ämm on sul vähe õudne küll, aga no krt aga ega see lause “Ütlesin siis vihaselt et nemad ei maksa seda remonti kinni, et minu vanemad kingivad selle meile jõuludeks/soolaleivaks, ning mina ja minu vanemad otsustame mis me siin teeme” ka kõige mõistlikumate killast pole ju? 😀

  • Avatar
    Vasta Gätlin 5. detsember 2013 at 20:50

    Mul ei ole aimugi, millest sa ilma oled jäänud 😀 Mul oli väga tore ämm ja nüüd pole mitte ühtegi aga samas on ta ikka lapsele tore vanaema siiani.

  • Avatar
    Vasta Kätlin 5. detsember 2013 at 20:44

    Minul on Hitler!!! Mitte, et mees peaks oma emmekest aitama kodus vaid ka tööl on emmekesel abi vaja!!!
    Õnneks “väikese” vingumisega on kõik normaalsemaks läinud (loe: enam ei pea IGA päev appi minema). Aga no selle eest vingutakse IGA jumala päev. Ja no näiteks näitude võtmisega ei saa ÄMM mul siiani hakkama, pesu riputamisega nöörile jne.
    Peaks vist veel lisaks mainima, et ämma juures elab mehe vend, koos naise ja lastega. Ämmale tehakse soe söök, pestakse ja koristatakse, kuid korra nädalas helistatakse mulle, et rääkida – kuidas naine mitte midagi ei tee! (Ei tea, mis minu kohta räägitakse) :S
    Otse ei öelda midagi, aga seljataga siunatakse ikka korralikult!!!

  • Avatar
    Vasta Mia 5. detsember 2013 at 20:39

    ooo, mis teema 😀 Mina see õnnetuke kel on lausa mitu ”toredat” ämma old. Viimasest kahest mäletan kõige rohkem. Olin mingi 19 ja kutsekas käisin. Elasin 5p nädalas kutsekas kus olid oma voodilinad, korra viisin need peika juurde pessu ja tema ema tahtis , et triigin tekikoti ära(ma ei triigi ühtegi voodiriiet enam iial sellest ajast, tegelt enne ka:D ), ma triikisin seda neetud kotti 1h, sest moor pold millegagi rahul. Olin noor ka ega taht vastu vaielda. Tegu oli noorima pojaga ja emme oli ikka ülikaitsev. Tundus nagu oleks poeg 3a, kõik tehti ette taha ära. Teine ämm oli ”veel parem”, mu ainsas pikaajalises suhtes. Poiss muidugi ainus laps. jei. Ta oskas kohe öelda sitasti ja kui sa sellele reageerisid ka sitasti siis ta tegi näo et oled lolliks läinud. Mega. Pärast lapse sündi läks aint hullemaks. Helistas mehele iga päev et ettekirjutusi teha ja nõu anda, mida mul vaja ei old. Omalgi ema olemas. Vaimneterrorist oli see tädike. Ja pärast lahkuminekut helistas ta mulle kuid, ise jummala joobes ja lälisedes et ma olen ikka idioot. Ei kõlbanud ma tema pojale aga kui lahku läksin siis ka ei kõlband 😀

  • Avatar
    Vasta Kristhel 5. detsember 2013 at 20:31

    Naljakas. Nii minul kui mu vennal oma äiade/ämmadega nii väga vedanud. Minul on neid küll ainult ühe korra olnud (ja on ka praegu, sest mees on mu esimene) Kõik toredad ja soojad. Kellegile halba ei taheta. Küll aga on igaühel omad kiiksud mis teinekord võivad tõesti vihaseks ajada ja pead vangutama panna aga seda vaid senikaua kuni ühe katuse all elada. Kõige suuremaks miinuseks pean seda, et vanemad inimesed ei oska arvestada sellega mida noored eelistavad. Ma olen korduvalt selgeks teinud, et pooldan taaskasutust, üritan toituda tervislikult ja andnud mõista mis mulle meeldib/ei meeldi, mida eelistan. Aga sellest ei tehta välja. Ja ikka surutakse mingit jama peale. Üldises plaanis on meil vennaga oma äiamajandusega väga vedanud 🙂

  • Avatar
    Vasta Liis 5. detsember 2013 at 20:30

    “Tema on ainult naine. Naised tulevad ja lähevad. Aga mina olen tema EMA ja selleks jään ma talle elu lõpuni.” Minu ämma sõnad minu kohta

  • Avatar
    Vasta J. 5. detsember 2013 at 20:17

    Minul on ka super ämm. Lausa teine ema. Ja ämmad omavahel saavad ka superhästi läbi:)

  • Avatar
    Vasta Olga 5. detsember 2013 at 20:13

    Mul samamoodi, nagu Mannulgi, et ämm jumala tore ja võtab mind kui tütart 😀

  • Avatar
    Vasta . 5. detsember 2013 at 20:11

    Kui ämm tuleb õpetama kuidas lapsi kasvatada, ütlen ma, et ei vaja tema abi, sest nagu näha pole ta oma poja kasvatamisega ka piisavalt hästi hakkama saanud!

    • Avatar
      Vasta k 6. detsember 2013 at 15:18

      Mida kuradit? Miks sa võtad endale sellise mehe, “keda pole piisavalt hästi kasvatatud?” , sellega teed sa ju maha pigem oma meest? Pigem ikka “mul pole sinu õpetusi vaja(kallis ämm), kui ma isiklikult abi palunud pole, sa pole mind sünnist saati kasvatanud ega õpetanud, ning ära tule seda ka nüüd tegema”
      Minu ämm ja ämmamammad on kõik nii hullud nn õpetajad ja Ooooii kuu suured silmad tehakse, kui nad millegagi rahul pole või mõni asi uskumatuna näib. Varem mõjus see kõik( isegi siis, kui rase olin) mulle väga halvasti, kuidas mind materdati pidevalt, et mõnikord helistasin lausa oma emale või parimale sõbrannale( ka rasedana mitu korda), et ma olen nii viimase piirini viidud, et vajan hulluarsti. Nüüd ma olen vist nii ära pööranud, et nende jutt läheb minust mööda nii, et ei saa arugi kii nad minuga räägivad. Asi on läinud sinnamaani, et ma juba kardan enda ha mehe suhte pärast(meil poole aastane tütar), sest mind on nii maa-alla tambitud ja on tunne, et varsti enam ei jõua. No ei taha neid inimesi enam nähagi, veelvähem nendest midagi kuuldagi. Õnneks siiamaani on mehega meil kõik korras olnud. OH NEID ÄMMASI 😛

      • Avatar
        Vasta k 6. detsember 2013 at 15:26

        Ups, telefoniga kirjutades mõnes sõnas täht valesti :p

  • Avatar
    Vasta kala 5. detsember 2013 at 20:11

    Ellime ämm oli supervahva. Nooruslik, tore, sõbralik ja positiivne. Võibolla ka see, et tal mitu poega ja ma siis üks esimesi pruute seal majas… Sai kellegagi naisteasju arutada.

    Praegune ei kannata kriitikat. Alustades sellest, miks minu mehe noorukiea joomasõbrad enam üldse TAL külas ei käi jutustamas. Mis siis, et noorterst on pereisad saanud, kes elavad sadu km eemal, käivad koolis ja tööl ja hea kui oma emalegi külla jõuab. Lõpetades sellega, kuidas ta meie esimese koosoldud aasta jooksul mind absoluutselt ei aktsepteerinud. Muuhulgad helistas õhtuti oma pojakesele ikka, et kas söönud on ja mis ta sõi ja mis seljas on ja mis pesupulbriga pesti ja kus me kuivatame ja palju maksis ja kui on välja minek, siis millega, mis kell, kuhu, millal tagasi tuled jne jne jne.

    Õnneks nüüd on asi maha rahunenud ja ämm on aru saanud, et ma ei kavatse ta poja juurest ära minna. Või poeg minu.

  • Avatar
    Vasta Kersti 5. detsember 2013 at 20:08

    Võin uhkusega öelda, et mul on supper ämm! Saame väga hästi läbi ja ongi hetkel mulle kõige lähedasem inimene. Kui on mure, uudis siis on tema üldiselt esimene kes sellest kuuleb, sest abikaasa töötab välismaal. Oskab head nõu anda ja tunneb siirast huvi meie tegemiste vastu(selle all ei pea silmas seda pealesurutud pidevat pärimist).
    Tema sõnad:”Alles ükpäev rääkisin töö juures, et mulle meeldib mu minia rohkem kui oma lapsed.” Selle all mõtles seda et lapsed ei suhtle temaga nii aktiivselt kui talle meeldiks. Ja on ka maininud et ma tema jaoks rohkem sõbranna kui minia staatuses.

    • Avatar
      Vasta Sandra 5. detsember 2013 at 20:11

      Sellisel juhul on Sul puhas õnn ja rõõm omada sellist ämma 😉

    • Avatar
      Vasta thejanette 5. detsember 2013 at 20:16

      No nii mõnus! Oeh, igatsen endale ka sellist ämma.

  • Avatar
    Vasta k. 5. detsember 2013 at 20:04

    Ma ei meeldi ämmale oma terava käitumise poolest. Sest mul on IGA asja kohta oma arvamus ja tema arvamus mind ei kõiguta. Igal ühel on oma arvamusele – arvan mina. Ämma aga arvab, et tema arvamus on vaid õige. Tylid on tulnud veel sellest, et ma pole nõus olnud ta pojukese triiksärki triikima, kuna minu meelest on pojal käed otsas ja enda eest peaks ikka iga üks suutma hoolitseda. Muidugi võttis ämm särgi ja triikis ära. Pidevalt kui ta poja töölt tuleb on vaja nähvata, oiiii mis kell on, poja tuleb, hakka kähku süüa tegema. Ka siinkohal ütlen ma seda, ega ta pojal käed haiged pole. Ja kuigi minust võib hetke seisuga jääda karm mulje, siiski ma pole kallimal kunagi käskind tolmulapi või mopioperaatoriks hakata. Ent koguaeg on ämmal mulje et tema pojukesele tehakse liiga. Üritades mind veel oma pojale maha teha, ei arvestanud ta sellega, et ta poeg räägib mulle kõigest ausalt. Ja siis ma kuulsin kui õel ja jube inimene ma olen.

  • Avatar
    Vasta eveli 5. detsember 2013 at 19:58

    Minu ämm ei julge mulle otse midagi enam öelda kuna teab et see loppeks nagunii tulise vaidlusega.pealegi tal endal isikl.elus palju probleeme et pole aega meie elu yle pead murda:))

  • Avatar
    Vasta Nazz 5. detsember 2013 at 19:57

    Minu ämm on küll kohati mind hulluks ajanud. Arvestades sellega, et teise pere kommete, harjumuste jms on niigi raske harjuda, siis osad asjad tunduvad ikka eriti friigid. Alguses oli minu jaoks kummaline, et ämm kutsus abikaasat lambipirne vahetama või muud lihtsat tööd tegema (arvestades, et ämmal on täiesti sportlik 40nendates abikaasa) aga peale seda kui ta keelas kasutatud riiete ostmise mulle endale, sest seal on kellegi teise inimese HALB AURA loobusin ma kõrvalisena hindamast. Nüüd ma lihtsalt noogutan ja kannatan ära. Õnneks puutun temaga ka harva kokku ja eriti oluline see jutt minu jaoks enam ei ole. Kellegi jaoks olen ka kindlasti mina ja mu kiiksud imelikud 🙂

  • Avatar
    Vasta kkkohuke 5. detsember 2013 at 19:56

    Nii minu teema! Alguses tundus ämm nii tore ja sõbralik, mida ta on ka, aga samas on tal see teine külg, kus tema peab kõike kontrollima ja arvab et lapse isa (tema poeg) ei saa ühegi lapsega seotud asjaga hakkama, arvab et lapse isa ei peaks sünnitusele tulema, aga samas on nii uhke et ta poeg käis minuga koos perekoolis nendes loengutes. Samuti arvas ta, et ta võiks sünnitusele kaasa tulla.. halloo, ei. Tal on rohkem selline komme, et ta ei kaitse oma poega, vaid üritab nagu kõik tema eest ära teha, esimene suur solvumine tuligi selle peale, kui me ütlesime talle, et me ei soovi, et ta ostaks KÕIK lapsele vajalikud asjad ise ära ja meie tahame midagi ka osta (meie esimene laps siiski, tahad ise ka shopata). Igatahes tema vaatevinkel on, et mees peaks tööl käima ja oma elu elama õnnelikult ja naine tegelema koos ämmaga kõigega mis lapsega seondub, sest mida isad laste kasvatamisest teavad. Esimene kord kui ma ütlesin et ma ei tea küsi mehe käest ka siis küsiti mult kas ma teen nalja, mida tema lapse asjadest teab (Noh ega ma ausalt eriti palju rohkem vist ei tea-aga vaikselt uurid ja õpid). Kuna tal on kolm poega ja kauaoodatud tütart ta ei olegi saanud, siis muidugi lisab tema agarusele juurde see, et ultrahelis öeldi meile, et tulemas on väike neiu. Tihti kipub üle huulte tulema tal lause “Mina oma lapselapsele .. Näiteks:sinist tekki ei luba”. Ma arvan, et selle otsustan siiski mina. Tema käitumisest jääb mulje nagu lapse saaksime me kolmekesi mitte kahekesi ja tema üliagarus ja enda arvamuste pealesurumine on üldiselt üpriski kurnav ja häiriv. Jah on tore et ta aitab, aga kuskilt jookseb ka piir. Kui ta sõbranna saadab meile lapseriideid ja ta mõned komplektid ostab, siis ma ei taha kuulda lauset “Teie ei pea rohkem ostma” ikka tahad enda lapsele ka mõne armsa pisikese asja osta. Samuti häirib teda, et ma ei kavatse hakata lapsele panema iga päev kleiti selga.. mille jaoks? Läks veidi pikale ja vb segaseks aga loodan et saad aru.

  • Avatar
    Vasta Kadri 5. detsember 2013 at 19:54

    Mu ämm elab meist nii kaugel, et õnneks ei ole mingeid kokkupõrkeid toimunud, aga kui elaks lähedal, siis vist läheks noad käiku ka. Mu mehe ämm aga armastab väimeest vist rohkem kui mind. Õnneks väimees armastab mind rohkem kui oma ämma, seega pole vist põhjust muretsemiseks. Mu mehe ämm elab veeeel kaugemal.

    • Avatar
      Vasta Johanna 5. detsember 2013 at 20:05

      mehe ämm? Sinu ema?

      • Avatar
        Vasta Kadri 5. detsember 2013 at 20:21

        Justament

    • Avatar
      Vasta S. 6. detsember 2013 at 01:13

      Vou, ma pidin mitu korda lugema et nendest ämmadest ja väimeestest aru saada:D

  • Avatar
    Vasta K K 5. detsember 2013 at 19:53

    No meil oli kõik super KUNI minu raseduseni. Siis hakkas ämm käituma nii nagu mina sünnitaksin talle lapse. ÕUDNE! Kas sa kujutad ette kui üks päev ämm tuleb su juurde ja ütleb mis nimi lapsele peab jääma?! (Me vahel avaldasime oma arvamusi nimedest enne kui laps sündi nii minu kui mehe peredega.) Parim oli aga see, kui olin oma ämmale pisipreili kojutoomis komplekti näidanud ja siis kuu aja pärast kuskil ütles ta mulle “Ma ostsin midagi ilusat, mida sa ei tohi kunagi maha müüa ega ära anda! Vaata kui armas!!!” Ja paku mis ta mulle näitas.. kojutoomiskomplekti.. üleni valge karvane seelik ja booleroo ja sukad ja pluus.. Ise nii õhinas.. Esiteks ta teab, milline on minu suhe lapse üleni valgesse riietamisega (ainult pulma ja ristimispäeval taunitav..) Teiseks, KUI ebamugav võib olla vastsündinul seelikus ja mingi karvase tuusti sees. Pean veel mainima, et beebi sündis südatalvel ning selle seelikuga oleks pidanud ta vastu pidama kombeka sees 1 tunnise haiglast kojusõidu. Selliseid trikke oli veel igasuguseid..

    Nüüd kui laps on juba peaaegu aastane on meie suhted ämmaga jälle täitsa head. Kuid kunagi ei lähe meelest see milliseks ta vahepeal digimuutus.

    Aa.. mis kõige tähtsam. Peale lapse sündi tahtis meile kolida, et kontrollida kas ma ikka hakkama saan..

    • Avatar
      Vasta kkkohuke 5. detsember 2013 at 20:00

      Sama siin, kuni raseduseni oli okei.. eks näis mis peale seda saama hakkab! 😀

    • Avatar
      Vasta K K 5. detsember 2013 at 20:11

      Pean lisama, et muidugi oli sunnitud ämm lõpuks oma komplektikese poodi tagasi viima.

      • Avatar
        Vasta k 6. detsember 2013 at 15:24

        Mina olen näiteks täiega kurb, et minu mehe pere lapsele MIDAGI ei too. Elavad 15 km kaugusel ja käivad koguaeg meil, aga külakostiks ega lapsele ei too kunagi midagi. Mitte, et meil milleski puudust oleks, aga raha inimestel on, võiks ju midagigi tuua, kasvõi purgi püreed. Laps sündis, siis kingiti nt paari sokle talle sünni puhul 🙂

  • Avatar
    Vasta Sandra 5. detsember 2013 at 19:52

    Minu “tore” ämm teeb end meelega kõigi ees sandiks ja vigaseks,kuigi on täiesti terve inimene.Ju soovib siis tähelepanu.Elan tema pojaga juba aastaid koos ja kõige hullem on see,et pidevalt tüütavad mu abikaasat üksluised kõned,nt “noo pojuke,millal sa ka koju tuled,poes on vaja käia.kas sa ikka tead,et täna juhtus külavahel see ja see asi…”.Mis puutub poodi minekusse,siis on mu mehe emal ja isal endal ka auto ja nii muldvanad nad ka ei ole,et ei suudaks 2 kilomeetrit edasi-tagasi autoga ise ära käia.Aga ikka peab ju selle asemel armas pojakene 70 kmi sõitma oma vanemate juurde.Õnneks ta seda ei tee 😀 No ja kui ämm ja äi purjus on,siis tasub mobiiltelfonid üldse välja lülitada,sest mulle on ju vaja ikka halada 2 korda nädalas,et kas ma ikka tean,kui halvasti nende poeg nõusid pesed ja koerale süüa ei osta ja miks ikka nende poeg telefoni vastu ei võta.Ühed sellised parajad tüütused on,õnneks saab mu abikaasa ka sellest aru ja ei viibi me tema vanematega üldse palju koos 🙂

  • Avatar
    Vasta Mannu 5. detsember 2013 at 19:45

    Olen ka pääsenud “Hitlerist”. Thank god 😛 Saame ämmaga lausa ideaalselt läbi ja on täiesti vabalt teise ema eest mulle. Ta on ise väga vabameelne, tore ja lihtne inimene, kellega on alati hea ja kerge kõigest rääkida. Ja kuna tal on 2 poega, siis võtabki mind kui tütrena, keda tal pole kunagi olnud. 🙂 Aga neid hulle stoorisid loeks isegi huviga 😛