Blogimaailmas on lahti läinud suuremat sorti vaidlus ja võitlus, et millised blogid need siis ikka kõige popimad on. Katre julges teha selle vea, et ütles, et beebiblogid on üle maailma ühed populaarsemad vms ja kallis Reenake läks selle peale kergelt öeldes närvi.
Ma tahtsin tegelikult seda kommentaari Reena postituse alla panna, aga oleks pikale veninud ja siis ma mõtlesin, et kurat, titemamma nagu ma olen, ei pruugi mul täna aegagi olla, et uut sissekannet teha. Seega üritan ma siin seletada:
Reena kirjutas oma kommentaariumis: Ma taas kord rõhutan, et mul ei ole mitte midagi ei selle vastu, KUIDAS ta kirjutab, ega isegi mitte selle vastu, MIDA ta kirjutab, minu jaoks on lihtsalt kurb see, et sihukeste blogide ja nende lugejaskonna jaoks mitte midagi muud EI OLEGI OLEMAS. Nad elavad lihtsalt kuidagi täiesti omas mullis, selles minu arvates ohtlikus Pereklubi roosas mullis, mida nad ise nimetavad “positiivseks mõtlemiseks”, aga mis tegelikult on lihtsalt reaalsuse blokeerimine.
Oh kallis Reena. Sa ju tead mind. Sa ju tead, et ma vanasti olin sinuga 100% ühel lainel. Nüüd pean, käsi südamel tunnistama, et tõesti minu jaoks enam EI OLEGI OLEMAS eriti midagi, peale selle kakamajanduse, mis mul siin kodus toimub.
Ok, ok. Mingil määral teen ma tööd, saan sõpradega kokku ja kae nalja – alustasin uue hobina õmblemist! Aga tegelikult on see nii väike protsent päevast. Suurema osa pean ma kellegagi võitlema, et ta magaks. Kui ta ei taha magada, siis ma pean temaga võitlema, et ta ei nutaks. Et ta sööks. Et ta ei paneks oma paljaid jalgu oma sita sisse, kui ma ta mähet vahetan.
Pidev-freaking-võitlus.
Isegi kui sõbrad külla tulevad, siis tavapärase veinijoomise asemel peavad nad lapsega pallil hüppama, kuni selg ära väsib, samal ajal kui ma megakiirelt midagi koristada üritan, sest muidu eriti ei viitsi/saa.
Ja arvata on ju, et kui ma tulen arvutisse ja tahan lugeda blogi, siis ma pigem loen kellegi teise titejuttu, sest:
a) Saan mõelda, et issand jumal, mul oli täna samamoodi!
b) Hehe! Mul pole kunagi nii olnud. Mul on ikka hea laps…
Mõlemad teevad enesetunde natukene paremaks. Ma saan aru, et sa oled meil kultuuurne ja naissugu uhkusega esindav isend, aga ma ei tule su blogisse lugema su ülikooliseikasid, su trennijutte (sest mina ju ei viitsi seda teha!) ja muud haritlasejuttu, mida sa seal ajad. Sa ju tead, et ega ma nagunii kõige kirkam kriit ole 😀 Seega ma loen rahus oma titeblogisid ja julgen ka öelda, et need vist popimaks saanud, sest esiteks ei ole ma muldvana nagu sina, et ma mäletaks, mis vanasti oli. Teiseks lugesingi ma vanasti pmst ainult Daki ja sinu blogi. Nüüd märkan ma mitmeid selliseid… titeelu ja kodumajandust kajastavat blogi. Ok, kindlasti on teised uhked ja intelligentsed blogid ka alles. Aga neid me ju ometi ei loe, halasta, inimene! 😀
Kuidas sa saad inimesele kuri olla, et tal muud elu pole. Saa ise üks ropsiv ja roojav isend ja vaatame, mis mullis sa siis ise elad 😀 Usu mind, natuke tulebki reaalsust blokeerida ja “mõelda positiivselt”. Tegelt kah. Kui sa oled päev läbi pinges, et aina peaks midagi tegema, sest muidu laps ei arene, ei õpi iial rääkima ja saapapaelu hakkab ta SINU PÄRAST siduma alles 30-aastaselt, siis sa tahadki asju natukene blokkida ja positiivselt mõelda.
Mõtle. Terve päeva oled pinges. Imik joriseb, tõmbleb, jaurab.
Ja siis naeratab oma hambutu suuga ja sa saad aru, et wow, ta tegelikult vist ei vihkagi oma elust iga sekundit, mille ta sinuga veetma peab!!! Ja oled…POSITIIVNE. Kuigi maailmas on näljahäda, poliitikud on valelikud tõprad, ringi liiguvad vägistajad ja mõrtsukad ja meedia on valelik. Aga sinu hambutu tegelane naeratas!
Ja see võib olla ohtlik mull, milles elada. Aga noh, see on mul hetkel ainuke mull, milles elada. Niiet rahu, ainult rahu, kallid põdrad.
53 kommentaari
Kuna käesolev blogi on enamvähem ainus, mida loen, siis sel teemal sõna ei võtaks. Kuid mõned kuud pärast lapse sündi on see mull vajalik, et kohaneda uue pereliikme ja vastutuskoormaga ja toibuda sünnitusest. Muidu võib normaalne naine päris ära keerata (mõni keerabki)
Rents tundub just selline inimene kes arvab, et tema oma ülimas intelligentsuses, sügavmõttelisuses ning andekuses on teistest mitu astet kõrgemal ja tema vaated elule on kahtlemata ainuõiged. Võib-olla eksin, sest minu arvamus tekkis just konkreetse sissekande ning kommentaaride osas. Varem olen Rentsi blogile sattunud küll, juhuslikult, kuid lugema ei ole jäänud. Ilmselt seetõttu, et ei kuulu piisavalt kõrgesse klassi, et seda hinnata oskaksin.
Katre blogist ma küll välja ei lugenud, et ta beebiblogisid kummardaks ja kõiki teisi maha teeks. Poleks üldse sellele tulnud, et antud postitusest mingi blogiskandaali saaks külvata.
Ma ei saa aru ka sellest, et millest see “roosas mullis” elamise probleem? Et kui inimene ei hommikust-õhtuni ei hala, virise ja kurda, siis on ta naiivne ja ei tea “päris elust” midagi?
Kui mina esmalt blogimaailma avastama asusin, siis teadsin ma AINULT moe – ja ilublogisid. Seega MINU MAAILMAS on samuti hakanud rohkem esile kerkima pereblogid, näiteks. Olenemata sellest, et ma ise ema ei ole, titemajandus mind suurt ei huvita ja oma pereelu ma kindlasti avalikult ei lahkaks, siis kahtlemata on Katre blogi oma “roosamannas” siiruses meeldivam.
Tark inimene ei vaidle niikuinii kuskil blogis, nii et tundub, et oled ammu juba selles teises kontingendis 🙂
” kogematta sattusin lugema beebiblogi” ometigi on enda postituses erinevaid näiteid kahelt beebiblogijalt ja erinevatelt sissekannetelt.
Nahhui on vaja lugeda beebiblogi kui see sind ei huvita.
Kle, ära pane jutumärke, kui sa copy-paste ei tee, nüüd mõni äkki mõtlebki, et ma kirjutaksin “kogematta”, see rohkem ikka teise kontingendi teema.
Tere, olen Rents. Olen üliõpilane, etnoloog, tõlkija, välismaalaste lapsehoidja, harrastussportlane, raamatusõber, koerandushuviline, frankofiil ja siidrisõber, kes armastab suve ja ploomiveini. Peale selle tegelen vabal ajal veel v2ikestele poistele n2kku karjumisega, no olengi lihtsalt nii lahe mutt. Mulle k2ivad v2ga n2rvidele inimesed, kes kommide jaoks kausi ostavad, parim oleks ikka neid p6randalt serveerida. Misveelmisveel, ah jaa, kui ma kunagi suureks kasvan ja mehega lapsed teen, siis ma sellest never enda asjalikus blogis ei blogi, sest ma jumala eest ei ole blogija, olen üliõpilane, etnoloog, tõlkija, välismaalaste lapsehoidja, harrastussportlane, raamatusõber, koerandushuviline, frankofiil ja siidrisõber, kes armastab suve ja ploomiveini. Enda haiget vanaema n2itan blogis j2rgmine kord. Tsauuuu!!!
Blogijatel on mingi kummaline komme pista eestikeelsesse teksti inglisekeelseid väljendeid. Olgu, ma saan aru, see kohati annab vürtsi või tabab mõtet paremini. AGA kommenteerijad võiksid natuke vähem “ägedad” üritada olla, sest enamik panevad inglisekeelsete väljendite ja nende grammatikaga nii puusse, et mul hakkab lausa piinlik.
Mul endal üks väike tulevane maailmaavastaja kasvab kõhus juba kuuendat kuud ja väga vinge on Malluka blogist igast humoorikat ja kohati kriitilist juttu lugeda.See on ka ainuke blogi,mida ma loen.Siit saan hästi aimu,kuidas ikka ühe värske lapsevanema roll on ja kui palju tegevust see pisike armas olend nõuab.Juba ainuüksi Malluka vahva kirjastiil on lugemist väärt;) Nii et…Go on,Mallu! 🙂
Mis liiki ma siis kuulun kui loen nii Rentsi haritlasteblogi kui paari beebiblogi, oman titte, käin nii trennis kui ülikoolis? Ei ole see maailm nii mustvalge, et ongi roosas mullis titemammad ja teises leeris intelligents. Kõike saab 🙂
Miks üldse peab käima üks pidev võitlus, mis on parem ja mis on hea?
Oh, unustasin, ikka selleks, et igav ei oleks!
Väike võõras draama on naise hingele hea 😀
Läksin ühele “thumbs up” ikoonile kogemata pihta.. 🙁
Kellelegi ei meeldi see 😀
Isver, ma tunnen end küll jube lollina nüüd. Mina lugesin sellest kõigest hoopis muud välja.
Mind häiris Katre jutus see osa, nagu oleks titeblogid mingi tõusev trend, sest juba siis, kui mina blogima hakkasin, olin neid blogisid tihhujaa, ja see, nagu valitseks ilublogid. See, et neid palju on, ei tähenda, et nad peamised, põhilised või ammugi valitsevad on.
Titeblogide vastu pole mul midagi, sõnavabaduse ammugi.
Rentsist lugesin ma ka välja seda, et temagi ei olnud Katrega nõus ja lisaks veel kurtis, et asjalikke blogijaid on vähe ja uute seast juurde ei tule. Jälle olen nõus.
Kust see nüüd tuli, nagu keegi oleks titeblogisid maha teinud igatepidi? Mul jäi vahele.
Oi jummel, oleks mul ka sellised lihtsad mured, et kas beebiblogid on ohtlikud vôi mitte:)
Aga no öeldakse ju, et kui pärisprobleeme pole, siis tuleb pseudoprobleemid välja môelda.
Kõrvalvaatajana jääb hetkel lihtsalt selline mulje, et kuna Katre titemammana hetkel peab huvitavamaks teisi beebiblogisid ja Reena ei kirjuta titendusest, siis võttis tema seda ”teiste blogide sisukuse puudumist” liiga isiklikult ja nüüd nagu oleks vaja neid beebiblogijaid risti lüüa ja maha teha… mõttetu vaidlus, kuigi jah, intriige on ikka huvitav lugeda 😀 Ise muidugi kuulun ka titemammade hulka ning pooldan seda, et enne kui sul endal sellist väikest inimeksemplari kodus pole ei ole mõtet teisi roosamannaduses vmt süüdistada 🙂
Ma peaks nüüd tegema blogipostituse selle kohta, et tegelikult elavad kõik teised mullise, sest lapsega alles tõeline elu algab 😀 Kui sa kunagi lõpuks oled lapse lasteaeda saanud ja ise tööle läinud, siis sa isegi ei kujuta ette, et sul last poleks… vb ei kujuta praegu ka.Ja ma tõesti püüan lugeda muid blogisi ka aga need lihtsalt ei ole huvitavad, kui tegu pole lapsevanemaga, no üldse ei kutsu lugema. Mina tahtsin ka oma blogis tegelikult midagi asjalikumalt rääkida kui titemajandusest ning vahel see isegi õnnestub, eriti kui räägin oma hobidest – köögis vusserdamine ja käsitöö, vahel ka üksi olemisest ja muust
Minul ka kõige selle peale miljon mõtet tekkinud! Juhtusin ka juhuslikult läbi blog.tr.ee kaudu Reena blogi lugema enne Sinu tänast postitust ja mulle meeldis see väga, mis ta ütles või öelda tahtis. Ja siis ma vaagisin niipidi ja naapidi, kuidas oma LAIKI talle tema kommentaariumis edastada ja ei mõelnudki välja. Aga näed, nüüd kirjutan siia hoopis, sest mina ei lugenud sealt välja seda, et ta selle peale oksendab, et kõik titemammad on roosas mullis, vaid ma sain aru, et teda häirib, et need blogijad peavadki seda blogi oma elu saavutuste tipuks (see koht, et kohtumistel ütleb blogija vaid lause, et “sa oled kindlasti mu blogist juba lugenud…”). Olen ise pidanud blogi üle 10a (umbes sellest samast ajast kui Teller hakkas plõksima), alustades varateismelisena oma laheda vanema õe (http://moonrages.blogspot.com/) sammudes ja nean siiamaani teda, et üks asjalik blogi on lõpetatud. Minu blogi on muidugi olnud mulle ka puhas isiklik päevaraamat ja seetõttu ei ole mul ka väga palju järgijaid, keda ma isiklikult ei tunne, mis mulle väga hästi sobib.
AGA! Ma tahtsin tegelikult öelda SIIA postituse alla seda, et olen ju ise ka vastne titemamma ja tõepoolest see pidev VALVELSEISAK ajab lihtsalt hulluks! Ja tead, ma kardan, et see ei lõppegi kunagi nüüd, kus oleme emad :S Ma ei oleks seda üldse osanud oodata. Ja mina mõtlesin, et neid titeblogisid TUNDUB lihtsalt selle pärast nii palju olevat nagu juhtub siis kui sa ostad endale musta Volvo s80 – kõigil linna peal tundub olevat korraga must Volvo s80…
Me ei saa aru, mis teema üldse selle “mullis elamisega” on. Kas peaks siis 24/4 käima ringi sellise näoga nagu oleks kogu maailma valu ja raskused su õlgadel ja jumala eest ei ole mõtet positiivselt mõelda, sest noh, elu on nii hirmus raske ja maailma on muresid täis. Vähesed meist elavad näiteks 100 aastaseks, miks peaks meil olemas olevat aega kulutama siis ainult muretsemisele ja ülisisukatele ja tõsistele asjadele. Tegelikult on ju elus palju positiivseid asju ka, pere ja sõbrad ja üldse võimalus elada.
igaüks võiks rohkem oma elu elada ja vähem ennast teiste arvamusest mõjutada ja häirida lasta.
Probleem oli vist ka selles, et Katre ütles, et beebiblogid muutuvad Eestis järjest populaarsemaks. Miks on nii oluline tulla tõestama, et ei, hoopis sina oled tegelikult “blogipuu tipus”? Miks nii üleolev suhtumine? Ma ei leia, et ühiskonnale või mulle isiklikult oleks kuidagi olulisem lugeda, kuidas Rents trennis oma selja ära tõmbas või mis filmi ta eile õhtul vaatas.
Kas see Reena on mingi kibestunud vanatüdruk või milles asi? 😀 Keegi lasi ta kuskilt raviasutusest liiga vara välja? Sellist sitta pole minu silmad veel eales kaema pidanud! -.-
Ole ise 27 aastat ilma kepita ja vaata, mis sõrmede alt välja tulema hakkab. 🙁
sõrmed peaksid sul juba villis olema…
Olenemata sellest, et mul endal sellist ropsivat ja roojavat isendit veel käte vahel ei ole, siis ei leia ma küll, et sinu postitused siin keskkonnas kuidagi ülearu ebasobivad oleksid. Risti vastupidi- sa suudad nõnda asju must-valgelt kirja panna, et ka lapsi peaaegu mittesallival koletisel on enamasti alati suu muigvel, kui su kirjatükke loeb.
Kui mul veel last ei olnud, lugesin ka mina põhiliselt neid ilublogisid, sekka mõne tuttava igapäevaelust rääkiv blogi ning võib-olla midagi veel. Titeblogisid ei lugenud, sest mis mind need võõrad tited ikka huvitavad. Ei lugenud, seega ei saanud ka närvi minna, seega ei pidanud enda megaintelligentsesse blogisse tegema postitust ühest nõmedast beebiblogist.
Nüüd olen ema ja mu blogilisti on teiste kõrvale lisandunud ka titeblogid, kokandusblogid ja palju muud, mis mind enne ei kottinud absoluutselt. Samas ma ei ela mingis roosas beebimullis, vaid (vähemalt enda meelest) oskan mõnel muul teemal kah adekvaatset vestlust arendada.
Ja üleüldse on need “sõjad” ja teistele ärapanemised blogides tüütuks muutunud. Minu meelest on palju labasem kiruda teisi inimesi, keda võiksid ka lihtsalt ignoreerida (sest Katre ise vist kellelegi arvutisse ei hüppa?) kui pidada beebiblogi, millel on kindel lugejaskond ning mis on teistele emadele ning rasedatele kindlasti ka informatiivne ja hea meelelahutus mähkmeid ning okset täis päevadesse.
Vähem vihkamist, ma ütlen, kurat!
Hull jama jah, et sa paari kuuse tite kõrvalt ei jõua kõige selle maailma valuga kaasa minna. Ma sellepärast teise saamist nii kaua edasi ka lükkasin, et ei tahtnud jälle sinna mulli sattuda. Aga hea on, te sellest mullist saab välja ka, kui titt kasvab.
Mulle tundus, et põhipoint asjal oli, et Katre nimetas beebi ja pereblogisid vähe sisukamateks kui kõik muud ajuvabad ilu- ja moeblogid. Ilmselt ta ei teadnudki, et kuskil mingitest päris diipidest asjadest nagu trenn ja filmid ka kirjutatakse 😀 Mõni kirjutab iga päev sellest, mida ta sööb. Ja las kirjutab. Ma muide loen ka. Aga ärgu nimetagu seda vähe sisukamaks millestki tegelikult sama vähe sisukast, noh nagu nt mida titt sõi.
Olgu öeldud, et ma ise ei pea sisukat blogi ja üldse ei püüdlegi sinnapoole. Aga targutada meeldib 😀
Põhimõtteliselt oleks ma lihtsalt panema “minu jaoks” täiendi selle sõna kuumimate ette. Sest ilmselgelt minu silme ette neid titeblogisid aina enam sünnib ja mina olin varasemalt natuke rohkem nende ilublogidega kursis. 😀
Muidu aga teadlik olen küll teistest blogidest ka, ofkoors, iseasi lihtsalt et pole lugema jäänd ja need ei karga mulle pidevalt kuskil silme ette. Kirjutatakse rohkem oma ringkonnale ja ei levitata nii palju.
Pean ka hakkama tasuta manti jagama. Mis mul siin on praegu. Poolik kohvijogurt, ainult paar lusikatäit pealt võetud näiteks.
ma võtaks selle jogurti. Mida jagada tuleb selle jaoks?
Ma ka täitsa võtaks. Pole tite kõrvalt veel hommikust süüa jõudnud ja veedan oma vaba aega parem blogiintriige lugedes.. 😀
Ma loen nii titeblogisid kui nö intelligentseid blogisid kui ingliskeelset poolfilosoofilist kirjandust. No tegelikult, ega ma palju neid blogisid enam ei loe, sest aega pole – ikkagi 3 lapsega nö titemamma 😀 Aga kes on pannud paika reeglid, et igasugused nö tõsised, asjalikud ja “õigetel” teemadel rääkivad blogid on paremad kui titeblogid? Igal neist on oma sihtrühm ja pole mõtet halvustada neid, kes soovivad aegajalt kiirest ja hallist argipäevast puhata 🙂 Kui naisele sünnib laps, siis ta kipub oma väärtushinnanguid ümber hindama (muidugi, leidub ka väga suuri pragmaatikuid, kes otsustavadki, et lapse sünniga nende elus mitte midagi ei muutu). Ma ei hakka kordama mantrat ” kui sul pole lapsi, siis sa ei saa aru”, sest see on ju elementaarne – nii see ju ongi. Kui sa pole mingit sündmust või emotsiooni kogenud, siis sa ei oska sellest vaatepunktist vaadata. Jah, mõned on empaatilisemad kui teised, aga täielik mõistmine on võimalik saavutada vaid kogedes. Ja selles mõttes on lapsega naised eelisseisus, et nad peaksid olema kogenud mõlemat maailma, mõned lihtsalt on selle lapse-eelse aja unustanud 😉
Igatahes, minu pika jutu mõte on see, et igaühele oma ja rohkem tolerantsust 😉
Titemaailma hirme-rõõme kogevad tõesti täiel määral ainult need, kes “titenduses” sees juba on. Ka mina korrutasin endale kunagi,et “ei, ma ei hakka kanaemaks” või “minu laps ei tee seda kunagi” või hoopiski “mina oma lapsele küll nii ei tee või taolist soengut vms”. Maailm muutub. Samamoodi muutuvad ka prioriteedid. Võin julgelt öelda, et ma ei käinud kolm nädalat pesemas, kaks nädalat unistasin ainult hammaste pesust ja kahest tunnist unest. Ja seda kõike lapse gaasivalude ajal. Kuna olen üksikema(kuigi väga toetava perekonnaga), on kõike minu õlul rohkem. Ja ma ikkagi ei kurda. Mu laps on võrratu. Peatselt 2-aastaseks saav pisipreili täidab oma rõõmude ja pättustega kogu minu maailma. Ja kas ma kahetsen? Ei, absoluutselt mitte. Paljud ei pruugigi mõista ja paljud polegi päriselt tite-inimesed, aga kui sa selle “hambutu” välja juba saad endast ning mõistad, kui palju jäägitut armastust temas sinu vastu on.. Läheb süda härdaks. Ps: mina ei ole nt siiani saanud kontrolli alla oma emotsioone ega nutmist. Sünnitusest kohe kohe möödas 2-aastat.
Selles suhtes, kui olla nii vihkav titeblogide ja pereblogide vastu.. siis well.. kurb uudis. See paraku on enamjaolt tõusev trend. Live it up or get the f*ck out.
Ma olen lugenud rentsi blogist nii palju halba laste ja nende emade kohta, et mina seda blogi enam ei loe (praegu ka ei kliki seda linki, ma juba kujutan ette, mis jama seal on). Inimesel lihtsalt puudub empaatia emade ja laste suhtes. Ta lihtsalt ei mõista mitte millimeetritiki lastekasvatamisest või emaks olemisest.
Mis asja? Enda arust ma ei kirjutagi lastest pea kunagi. Kuigi eks kõik need inimesed, kellest ma kirjutan, on muidugi ka kellegi lapsed. 😀
Piisab paarist postist, et tabada su suhtumist. Näiteks, mäletan teravalt su posti lastest söögikohtades…….
Jah Reena, me oleme KÕIK kellegi lapsed 😀 Ära vihka lapsi!
Tegelt pole väga hullu sinu arvamusel midagi, enne kui ma lapse sain vihkasin ma ka lapsi ja nende idiootseid emasi kes neid kasvatada ei oska ja neil avalikus kohas igasugu jama lasevad teha, nüüd kui olen 10. kuuse poisi ema – ma ei oska enam lapsi vihata, kuigi ma vahepeal põlgan küll nende vanemaid kui ma näen kuidas nende vanemad käituvud lastega, ei kasvata ei noomi, ei õpeta käituma, kohutav lihtsalt ja veel olen ma aru saanud sellest et osad olukorrad on sellised et laps karjub ja sa ei saa midagi teha, see on jonn lihtsalt, aga ma tõesti ei soovi nälga jääda ja sellepärast poodi minematta jätta et mu laps vahepeal nutab natu. Mu lapse esimene elukuu möödus nii et ma istusin kodus ei söönud midagi ja kaotasin 19 kg – mees helistas ja küsis mida süüa toob mulle poest, mina ei suutnudgi otsustada ja nutsin omaette patja, poodi minnes kui ma jõudsin peaaegu kassadeni nuttis laps ja mina hakkasin nutma viskasin need asjad enne kassat korvidesse ja läksin poest välja, kõik toir tekitas lapsele gaase. Ja niimoodi saingi mina aru et kui ma oma roosa-sse mulli ei põgene nutan ma veel ligikaudu aastaaega ja suren maha ka vahepeal. Selle suure immuunsuse puudumisega näljutamise pärast lõi mul veel halvaloomuline kasvaja ka välja. MA LEIAN ET ROOSAS MULLIS ELAMINE OLEKS OLNUD PAREM, tõesti, ma kahetsen seda ülekõige et ma seda kohe ei teinud, sry aga elu on selline, saad ise lapse ja hakkad mõistma aga hetkel sa ei peagi mõistma veel 🙂
No ega mina ka ei hiilanud sellega enne lapse saamist. Ja otsest emade või laste halvustamist ma lugenud sealt ei ole, lihtsalt mõned asjad…muutuvad ajaga ;D
Birgit, sa vist ikkagi ei ole eriti lugenud Rentsi blogi. Ma nimelt olen ja pikka aega. Pole kunagi näinud seal emade või laste halvustamist. Ja küll ma seda ikka märkaksin, kuna olen ise ema kahele ja vastavad andurid (no need, mis annavad märku üleolevast või halvustavast suhtumisest) töökorras. Küll aga võib Rents olla terav rumaluse suhtes ja kui rumaluse autor juhtub olema lapsevanem, ta erandit ei tee. Aga antud loost rääkides, talle ei meeldinud lihtsalt see, kui isiklikku muljet/arvamust serveeriti kui teada-tuntud fakti. Ja kogu lugu!!! Ei midagi hullu!
Ja et see asi selge oleks: Rentsi isiklikult ei tunne, pole kunagi näinudki ja mingit meelehead tema “tõlkimise” eest ei saa (aga võiks, kui järele mõelda 🙂
Hilja, peremees, hilja, söödud sai see kohvijogurt juba.
Mis lubad loosida siis :S
Ega kõik peagi ühtemoodi arvama ja andurid on meil kõigil ka erinevad. Minu jaoks on Rentsi suhtumine lastesse olnud negatiivne. See, et kellegi jaoks see nii ei ole, on ok. Ja ega tõesti, eelnevalt lugesin ka Rentsi pisteliselt, kui midagi huvipakkuvat silma hakkas siis lugesin, kuid 90% tema juttudest, mind ei huvita. Liiga kriitiline on ta ka. Minu jaoks on see liig, kellegi jaoks sobiv, tema võibki Rentsi lugeja edasi olla. Mallu on ka kriitiline, aga kriitiline teisel moel, mis on mulle vastuvõetav.
Ma tegelikult saan Reena mõttest väga hästi aru ja ilmselt aasta ja rohkem tagasi oleksid ka sa ise kahe käega tema poolt olnud. Aga tõesti- THINGS CHANGE! Mul ei ole ka lapsi, aga ma ei julge igaksjuhuks väitma, et ma sinna mulli ei lange iial, sest me ju ei tea ette ja pärast oma sõnu süüa on kah…. jama.
No ma tean, aga see ongi nii, et enne lapse saamist võid suva mida mõelda, aga pärast on kõik vastupidi 😀
Ma ei tea, ei ole last veel saanud, aga ütlen ausalt, et väga põnev on lugeda blogisid mis räägivad titabeebidest. Saan aimu, mis mind kunagi ees ootab ja võibolla kaovad ka hirmud seoses titatega ja nende saamisega 😀
Katre blogil on vale link vist, st valele postitusele:)
eks ta ole.. sellest tite-maailmast ei saagi enne aru saada, kui ise first hand kogenud pole. ei saanud ma siis aru, kui mu õde lapsed sai (oleme väga lähedased). kui ikka 24/7-ks oma personaalse lapse saad, alles siis hakkab koitma..
minu jaoks oli väga raske esimese lapsega see kohanemine, et isegi wc-s ei saa käia. ja et üksi poodi minek on selline luksus, et suurest õnnest võib nutma hakata 😀
nüüd olen kahe põnni kõrvalt tööl tagasi ja tunnen, et uus ajajärk on hakanud. õde oma lastega on juba vaikselt koolilaste-maailmas. iga etapp omamoodi uudne ja teistlaadi. ja sellest ei saa enne aru, kui omal too hetk käes.
minu arvamus.
ja et üksi poodi minek on selline luksus, et suurest õnnest võib nutma hakata 😀
Selle peale mulle meenus, kuidas esimest korda mehega tite kõrvalt endale vaba nädalavahetuse võtsime – laps oli natuke üle aasta vana. Sõitsime Tartusse, oli ilus kevadilm ja maailma suurim õnn tundus olevat Statoili juures õues istuda ja burksi süüa 😀 Kohe selline õnn, et lausa kõrvadest pritsib välja. Istusime ja irvitasime nagu segased 😀
Kle, ma tean tervet hulka emasid, kes on saanud 2-3 last, ilma et oleks sinna roosasse mulli päris ära uppunud. Päriselt. Lapsed on kõik vaimselt terved, seovad saapapaelu ja mõni kirkam oskab isegi gümnaasiumiks oma nime kirjutada.
No ja mina tean hulka mitteemasid, kes ei ole oma kultuuuri ja õnnelikku “normaalsesse” ellu nii ära uppunud, et suudavad titeblogi lugeda küll. Ja muidugi neid ka, kes ei suuda ja seetõttu ei loe ka. Easy. Issanda loomaaed on lai ja nagu näha, ei saa inimene ENNE ise selles olukorras olemist öelda, mida ta kindlasti teeb või ei tee. Vaata, kuidas mina roosamannandust narrisin 😀 Ja mis ma nüüd ise olen? I make myself sick, aga selline on elu.
Ma pole kuskile uppunud, sinu blogi loen jätkuvalt, kui päris mähkmepostitused vahele jätta. Olen valmis isegi seda titte patsutama, kui kunagi Tallinnasse satun. Kui sa mu kurja silma ei karda.
Meenutades nüüd, kuidas sa ükskord ühe väikse poisi poole jooksid, talle näkku karjusid ja edasi jooksid…siis vaatame seda asja.
Jutt täitsa õige!