Uncategorized @et

Kirjaneitsike

12. Detsember 2013

Ma ei tea, kas ma olen seda siin maininud, aga mõni mees paneb oma blogi põhjal rasedusraamatut kokku. Asi nimelt selles, et kui mina raseduse alguses raamatupoodi läksin ja mingit huvitavat kirjandust osta tahtsin, siis tulin sealt tühjade kätega välja – lihtsalt ei olnud midagi, mida ma lugeda oleks tahtnud.

Minu raamat saab täis olema minu seikasid, inffi ja pulli.

AGA, mul oleks teie abi vaja!

Rääkige mulle, mida teie oleks raseduse ajal teada tahtnud? Mis teile üllatuse/uudisena tuli? Mida teie sellisest raamatust lugeda tahaks?

Suured abilised saavad kindlasti kunagi ka endale oma koopia :)

Ulatage meile oma kabistav käsi!

Ulatage meile oma kabistav käsi!

 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

58 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Sixxx 2. Jaanuar 2014 at 16:19

    * Sünnitusest tahaks kindlasti teada, eriti seda, mis tunne on laua peale s*ttuda, kui keegi alt sisse vaatab ja milline peaks olema “alumise soengu” olukord või kas jalad peaksid olema siledad ning kas võib sokid jalga jätta.
    * Siis seda, mismoodi vastsündinu riietust valida vastavalt ilmale (pisikestele pannakse mingid sukapüksid, veel püksid, siis paksud sokid, kaks pluusi, paks kombe jms, samal ajal, kui endal ainult t-särk jope peal on ja jalas teksad ning ikka pole külm).
    * Kuidas on võimalik beebile normaalseid riideid osta, st kuna bepsid on nii armsad, tahaks neile ainult nummusid kostüümikesi osta kõrvadega ja sabadega, mesimummi ja karubeebi omasid.
    * Milline on tagumine aeg, kui midagigi peab olema kõhubeebile ostetud?
    * Kas peaks valima soo järgi riideesemete värvi?
    * Mis pagana asi on imetamisrinnahoidja? Räägitakse, et oh, mul on see, sealt ja sealt ostetud, too on hea, too halb, aga kui guugeldasin, et aru saada, mis imeasi see on, ei tulnud mingit vastust. Poodi ka ei jookse lihtsalt seepärast, et vaadata ja katsuda.
    * Huvitavatest sümptomitest (jah, iiveldab ja jalad on paistes, aga veel on “huvitavaid” asju)
    * Eelkõige sellest, mis mõtted raseduse jooksul on. Kui elukaaslasele rasedusest teatasin, hoiatasin ette, et julgen vähemalt 10 korda ümber mõelda, et ma tegelt ei taha seda last ja üleüldse on rasedus jube, samas järgmisel hommikul on kõik meelest läinud ning titaga oleks nii lahe
    * Kuna jõudis päriselt kohale, et sinu sees on teine inimene, kes kahe aasta pärast toas ringi jookseb ja kahekümne pärast baaris istub?
    * Kui esimest korda kõhus liikumist tunda oli, kas pidi kohe kiirabi kutsuma, sest kindlapeale on midagi pahasti?

    Ja kindlastikindlasti, millest ei saa üle ega ümbert – raha. Kas peab olema miljonär, et beebit saada? Kas mehi saab üldse maha rahustada, et nad ei põeks selle pärast, et välja ei tule?

    Kui siin juba küsimiseks läks, siis kas oskab keegi öelda, kas viimaseid kuid rasedaid lastakse õhtuti klubidesse? Tekkis seltskonnas tuline vaidlus, et kuidas ikkagi on. Väidetavalt peab kõhukestega naisi topeltvalvama ning turvad ei taha nii suurt vastutust. Samas jälle, see ei ole loogiline… Ahjaa, kõike seda juhul, kui rase ise jaksab ning mingit alkoholi-suitsetamist jms ei toimu.

  • Reply Mari 14. Detsember 2013 at 13:30

    Mina ei teadnud näiteks, et kui sa saad raseduse ajal nohu, siis tõenäoliselt on sul see vähemal või suuremal määral raseduse lõpuni.. Mul jookseb neljas kuus nohuga vist juba..

  • Reply konkreete 13. Detsember 2013 at 17:05

    kuskil võiks ka ära mainida, et mitterasedad seda raamatut igaksjuhuks ei loeks. Et ikka nendele, kes juba rasedad on ja aborti ei saa teha enam :D sest ütleme ausalt, ma värisen hirmust nagu haavaleht praegu ja plaanin sisimas iial mitte rasestuda neid kogemusi lugedes. Kui ma juba oleks rase, siis oleks ilmselt teisiti :D

  • Reply Kaisa 13. Detsember 2013 at 15:43

    Nonii..Olen 23 aastane 5 kuuse poisi (Oskar) ema. Lugesin üht osa eelnevatest kommentaaridest. Arvan, et raamatus on väga tähtis rõhutada seda, et naine peaks seda imelist aega kasutama selleks, et ennast õnnelikuks teha, ta ei tohiks muretseda ja pabistada kõige pärast.
    Nr 1 asi minu jaoks oli muidugi nädalate süsteem. Selle võiks puust ja punaseks ette kirjutada kõigile. Ikka küsitakse kui kaugel rasedus on ja siis mõeldakse, et mis see 14+6 tähendab. Isegi rasedaid ajab see tihtipeale segadusse.
    Teiseks. Ma olin selline tore rase, kes esimesed 3-4 kuud ainult oksendas. Proovisin küll igasugu asju, miski ei aidanud, KUNI tuli nõuanne. Söö kohe ärgates, enne kui sa üldse liigutad ennast tükk täiesti kõige tavalisemat ja mustemat leiba ja alles siis tõuse.
    Minu arvates võiks promoda veidi ka rasedate joogat ja seda perekooli asja ja rõhutada just seda osa, kui tähtis oleks neid asju läbi teha KOOS mehega. See ei ole mitte ainult sünnituseks ettevalmistus vaid minu arvates ka harjumine uue olukorraga ja pereks kasvamine. Siis tunneb ka mees, et midagi on pöördumatult ja 100% muutumas. Mehel on vaja kuulda kõiki raskusi, mis naistel on, neil on vaja natukenegi mõista.
    Mul endal seda kogemust küll polnud, kuid ühele lähedale inimesele andis arst seksi kohta mõningast teavet, mida ma varem kuskilt kuulnud ei olnud ja ei oleks osanud ise arvatagi. See pole üllatus, et mehed seksida ei julge kui naisel pisike kõhus kasvamas. (Ei kehti kõigi meeste kohta). Aga raseduse lõpuotsas, kui rasedus tegelikult juba veidi üle aja minema hakkab on seks kogunisti abiks. Ämmaemand ütles, et sperma, mis naise kehasse satub, stimuleerib emakat mingit pidi nii, et aitab sünnitust esile kutsuda (ning soovitas ka kõhulahtistit võtta). Meestele on seda raske seletada aga lihtsalt teadmiseks neile ja ka lõpurasedatele. Samas selle pärast ei pea jällegi muretsema hakkama, et see sünnituse liiga vara esile kutsub.
    Jällegi rõhutaksin, et tähtis on, et tulevased emad liialt üle ei mõtleks ja pabistaks. Ma rõhutaksin et ei ole tarvis osta tervet portsu asju endale koju valmis. Loomulikult on mõned asjad, milleta ei saa, samuti ka haiglanimekiri. Haiglast antav nimekiri on minu arvates liiga pikk. Minul isiklikult ei läinud praktiliselt mitte midagi vaja, mis ma kaasa olin võtnud. Ei ole vaja koju hakata valmis ostma kõikvõimalikke rohtusid. Pärast sünnitust on piisavalt aega, et kui sa näed, mida sul vaja on siis lähed ja ostad või toob selle sulle keegi.
    Sünnitusest minu arvates rääkida ei tohiks. Võiks öelda, et igaühe jaoks on see niivõrd erinev kogemus, et oleks kohatu hakata teiste jutte kirjutama. Minu perekonnas on enne mind olnud võrdlemisi rasked ja pikad sünnitused. Minul see-eest läks aga kõik nagu lepse reega. Kui minu õde arvas alles mitu kuud pärast sünnitust, et ta oleks võib-olla võimeline uuesti sünnitama, siis mina teadsin juba presside ajal, et see ei jää minu viimaseks sünnituseks. Paljud naised küsivad kõikvõimalikke valuvaigisteid. Mina ootasin ja ootasin aega kuna valud siis tõesti NIII hulluks lähevad, et ma ei hakka mingite pisikeste valude pärast rohtu küsima. Lõpuks leidsin ennast mõttelt ( kui Oskar juba minu käes oli) et kuhu siis need supersuured valud jäid mispärast ma oleks pidanud valuvaigistit küsima.
    Sünnitusest võiks võib-olla niipalju rääkida, et mis on erandolukorrad, nagu näiteks lahklihalõige. Ja selle juures mainida, et see tehakse siis, kui on hetkel press peal ja tegelikult seda absoluutselt ei tunne.
    Pärast sünnitust on samuti mõned tähtsad nipid. Nagu näiteks (kõik emad teavad mis on piimapais), et kolmandal päeval, kui rinda õige piim tekib on seda nii palju, et rinnad on praktiliselt seljataha, nabani ja lõuani paistes ja nii valusad, et nutt on pidevalt kurgus ja ei jõua ära oodata, millal laps seda natukenegi tphjemaks imeb, et nii valus poleks, aga laps näed, kes veel nii nooreke tahaks ainult magada ja söömine polegi tema jaoks esikohal. siis aitab KAPSALEHT. Pane lihtsalt kapsaleht rinna peale ja valu on vähemalt poole väiksem. Sama aitab ka rinnapõletiku korral. Pärast kapsa-uudise teada saamist oli minu elu vähemalt justkui lill :D
    Hetkel mul suurt rohkem midagi meelde ei tule aga feel free to ask kui midagi askida on :)

  • Reply Merle 13. Detsember 2013 at 13:53

    Raseduse ja sünnituse kohta on väga palju raamatuid – sealt saab kätte kõik vajaliku info.
    Samas tundsin mina puudust sellisest infost, mis jagaks emotsioone ja oleks vahetu. Ehk siis tõesti tunded, mis naisel on nt 10.nädalal. Või, et see on normaalne, et enne ultraheli oled tohutult närvis. Või, et see on normaalne, et käid öösel 107 korda pissil. Kõik need tunded ja mõtted, mis tekivad, kui rase olla – sellest ei räägi keegi. Tundub, et peaks olema jube õnnelik – aga et täiesti normaalne on, kui lõpuks oled oma hiigelkõhust tüdinud ja väsinud ja vihastad, kui laps jalaga ribisid surgib. Valus on ju!
    Ühesõnaga, oled õigel teel – mina tundsin puudust just kirjatükist, kus oma kogemusi jagataks, mitte lihtsalt infot raseduse kohta.
    Sünnitusvalu on nii individuaalne, et seda polegi väga mõtet kirjeldada. Minul pole 2 lapse emana jäänud ühesti sünnitusest muljet, et jube kogemus oleks. Vastupidi – esimese sünnituse ajal ütlesin mitu korda, et varsti näete mind siin uuesti! Ämmakas ei suutnud ära uskuda, tavaliselt vannuvad naised piibli peal, et iial enam ei sünnita :D Noja kui ma tagasi läksin, oli ämmakal see lubadus meeles – et hästi pidasin lubadust :)
    Ahjaa, võib-olla see oleks ikkagi ka hea, kui kirjeldaks täpsemalt protseduure, mis toimub (paljud vist ei tea, misasi on kuklavoldi uuring või triple test või ei tee vahet looteanatoomia uuringul ning lootevee uuringul). Noh, et kui nt oma kogemust jagada, siis saaks kirjutada, millal midagi tehtud sai. Samuti kogu see bürokraatia, mis sünnitusmajas ees ootab – alates vastuvõtutoast kuni sünnitustoani. Mis inimestega kokku puutud, mida sinuga tehakse jne.
    No jõudu igaljuhul!

    • Reply Külli 13. Detsember 2013 at 15:23

      Kuna minu sünnitus lõppes erakorralise keisriga – millisele võimalusele ma tõtt-öelda üldse mõelnudki ei olnud – siis keisrile järgnevast oleksin küll tahtnud rohkem teada. Ise talitasin oma enesetundele vastavalt, ilmselt üsna õigesti, aga eelnev info oleks küll kasuks tulnud. Sel teemal olen täitsa nõus mõtteid jagama :) Samuti võiks kirjutada ka sellest (mida me keegi ei soovi, aga mis võib juhtuda), mida tähendab, kui sünnitus ülemäära “meditsiiniliseks” kätte kisub. Kuna lapse olukord oli algusest peale kehvapoolne, siis mul nt oli kogu sünnitustoas viibimise aja loote pea-andur küljes (mis omakorda kõik liikumisvõimalused ca 1.5 m ehk juhtme pikkusega piiras, samas pikali-istudes ma ei suutnud olla valude ajal), lõpuks kiirendati ja aeglustati vaheldumisi ja finaaiks siis erakorraline keiser :) Noh, sutsu oleks küll soovinud informeeritum olla, et paremini aru saada, mis ja milleks. Kõike küll selgitati ja põhjendati piisavalt, aga ega üks enamvähem ilma vahedeta valudega sünnitaja kõige adekvaatsem info vastuvõtja just ei ole…

  • Reply Jaanika 13. Detsember 2013 at 13:49

    Ei ole aega eelnevaid kommentaare lugeda, aga mina sooviks sellist raamatud kus oleks kirjas ka enneaegsusest.
    Samuti võiks olla raamatus kirjas erinevad raseduse ajal tehtavad uuringud. Esimest korda sain teada oma raseduse ajal koorianbiopsiast (mis on ikka ilgelt ebameeldiv protseduur).
    Erinevad ohu märgid, mis viitavad süünitustegevuse algusele (millele tuleks raseduse ajal rohkem tähelepanu pöörata) (minul algas sünnitus kuu varem “kõhugripina”).
    Lõpetuseks veidi ka paberimajandusest (kuhu tuleb esmalt pöörduda kui rasedustest positiivne), soodukatest (haigekassa hüvitab nt mingi summa hambaarstil käikudest) jne…

  • Reply Kah üks Mallukas 13. Detsember 2013 at 13:23

    Mina ei lugenud raseduse ajal midagi. Ei raamatuid, ei blogisid. Ainult lastega sõbrannasid piinasin natuke rohkem kui tavaliselt ja ämmaemanda käest sain ka kogu info. Ma ei tahtnud end närvi ajada ja mõelda, mida kõike valesti võib teha. Absoluutselt KÕIKE on võimalik valesti teha kui hakata üle mõtlema :) Käitusin ja toitusin nii, nagu sisetunne ja enesetunne ütlesid. Kui oli tuju trenni minna, siis läksin ujuma või jalutama. Kui oli tuju friikartuleid süüa, siis seda ma ka tegin. Kui oli tuju peole minna, siis sinna ma ka läksin. Õnneks ei ole olnud kunagi eriti suur klubitaja ehk lärmakad klubid jäid mu valikust välja, pidutsesin pigem sõpradega pubides või kellegi kodus. Alkoholist ei tundnud ka puudust. Kainena oli isegi lõbusam :)
    Rasedus iseenesest kulges minul nii imeliselt, et ma siiani ei saa aru, kas ma üldse olin rase või ei. 9-kuune tütar on kodus, nii et vist ikka olin. Ei olnud mul iiveldamist, ei olnud mul isusid (v.a paar nädalat 2. kuul kui ei tahtnud liha-kala nähagi ja eelistasin vaid nektariine ja mahlajäätist. Asi võis olla ka soojades suveilmades, mis isusid mõjutasid), ei olnud mul kõhtu (vööümbermõõt kasvas paar cm ainult), ei olnud meeletut kaalutõusu (+3kg), ei olnud venitusarme, lapse liigutamise oleks gaaside ja toidu liikumise pähe arvanud. Ma ei olekski teadnud, et ma rase olen, kui päevi poleks ära jäänud. Sünnitus ise kestis 4 tundi, kui hakata aega arvama sellest hetkest kui veed ära tulid ja lõpetada sellega, kui laps välja tuli. Mul on alati väga valulikud päevad olnud ja ütleks, et sünnitus oli isegi kergem kui mõnel kuul päevad. Sünnituslaual pidevalt ootasin, et noh, millal need kurikuulsad meeletud valud tulevad ja juba järgmine hetk oli laps rinnal. Kõige valusam asi sünnituse juures oli sõit kiirabiga sünnitusmajja läbi nende toredate Sõle tänava tänavaaukude ja peale sünnitust vatiga puhastamine. Ma ei tea midagi, mis rohkem haiget teeks kui vatt :D
    Küll aga purunes mu pikaajaline suhe lapse isaga ja siis raseduse lõpus oleks tahtnud küll rohkem teada saada, millised õigused ja kohustused mul on ning kust tuge ja abi saada. Eesti (võimalik, et ka muu maailma) seadused on sellised, et kui abielus ei ole, siis mees võib tulla ja minna millal tahab ning keegi ei saa teda millekski kohustada. Kui ikka ei taha isa olla, siis ei ole. Mina ei hakanud alimente nõudmagi, sest alimentide maksmine tähendab, et tal on õigus veeta aega mu lapsega, aga no see jääb küll ära! Tuli välja, et see “mees” on nii oma emme tuhvli all kui olla saab ja mida teeb 25-aastane laps vastsündinuga?Ta pole ise suureks saanudki veel ja veelgi haprama elu eest hoolitsemisega ta hakkama ei saa. Emotsionaalselt olin viimased 3 raseduskuud lihtsalt laip. Ikka unistavad kõik naised sellest, et keegi õhtul (minu puhul küll olematut) kõhukest paitaks ja oleks toeks. Ja see jutt, et peale sünnitust hakkad kohe oma last armastama, minu puhul küll paika ei pidanud. Läks mööda umbes poolteist kuud enne, kui tundsin, et vist armastan oma beebit. Ma vist pole lihtsalt selline tundeline inimene, siiani pole armastuses kindel.
    Nii sama ideaalne (füüsiliselt, mitte emotsionaalselt) kui oli mu rasedus, on ka mu laps. Ei ole eriti magamata öid, ei olnud hulle gaasivalusid, hambadki tulid iseenesest ilma jonni ja palavikuta. Sõbrad-tuttavad-võõrad alati küsivad, et kas ta mõnikord jonnib ka. Jah, jonnib, aga nii harva, et ma ei mäletagi, millal viimati.

    Isegi kui ma oleks kõik raamatud ja blogid raseduse ja sünnituse kohta läbi lugenud, siis ma arvan, et minu puhul ei oleks midagi täppi läinud. Ma oleks küll nii mõndagi uut teada saanud, kuid need teadmised ei oleks mind aidanud. Sisetunne on see kõige täpsem siiski :)

  • Reply E. L. 13. Detsember 2013 at 12:29

    Arvan, et mehe käitumine on üpris individuaalne, aga Sinu kogemusest tahaks ikkagi raamatukaante vahel ka lugeda.
    Üldiselt aga teemad, mis huvitaksid:
    Millised on parimad nipid iivelduse ja valu eemale peletamiseks?
    Mis vitamiine peaks veel lisaks võtma, isegi kui tervislikult toitud?
    Seks raseduse ajal?
    Seks pärast sünnitust?
    Aga jah, peamiselt ootaks Sinult ikkagi humoorikat lähenemist raamatu puhul :)

  • Reply Triin V 13. Detsember 2013 at 12:05

    Jah, kergeid sünnitusi võiks ka mainida( minu sünnitus kestis 1,5 tundi) :) Ja no huvitav oleks lugeda teistel näiteks, miks ja millal esile kutsutakse( mul kutsuti esile 37.nädalal, kuna beebi ei kasvanud ja tal oli paha kõhus ning ise ei võtnud juurde, lisaks veel kõrge vererõhk). Kui tita ei kasva kõhus, siis selle nimetus peaks olema HÜPOTROOFIA. Aga see ainult 1 näide:) See väike hüpotroofik on nüüd 1,2 aastane:) Kõige vastikum asi, mida pidin raseduse ajal tegema oli glükoositest, öäkkk!!

    Edu, Mallu!!!

  • Reply xxx 13. Detsember 2013 at 10:53

    Pole kunagi väga valu kartnud. Mõtlesin et ega see sünnitus nüüd nii hull ka ei saa olla, aga vot sellist valu ei osanud küll oodata:) Võiksid kirjutada reaalselt sünnitusvaludest ning sellest kui veed ära tulevad kuidas valu järsult tugevamaks läheb.
    Kõik ämmaemandad räägivad et kui tuhud algavad jaluta ringi… proovi ise jalutada kui valu jalad alt lööb:)

  • Reply Helena 13. Detsember 2013 at 10:30

    Mis põhiline, et iga rasedus ka ühel naisel on täiesti erinevad, alates iiveldustest, toonustest, uudishimust jne. Esimesega näiteks jälgisin täpselt, millal lapsel mis arenes, teise ja kolmandaga hea kui paar korda raseduse jooksul. Kellega iiveldas, kellega oli toonustega probleemid. Mina aga kuulun tõesti ausalt nende sünnitajate hulka, kellel oli kohe, kui laps käes igasugune valu meelest läinud. Peale esimese sündi oli mul seline POWER sees, et oleksin olnud valmis veel ühe sünnitama. Oli muidugi valus aga minul on nädal kestnud hambavalu olnud oluliselt hullem, kui näiteks kolmandaga 80 minutit kestev sünnitus. See oli küll esimesest hetkest selline tappev valu, vahesid sisuliselt polnud ja enne polnud mingit märki. Aga kui laps käes….
    Aga kõige suurem üllatus oli siiski see, mis toimus peale sünnitust iseendaga. See, et mu keha oli nagu aukudega anum, rinnad voolasid piima, sünnitusjärgne veritsus, lisaks paar nädalat kestev pidev higistamine, istuda ei saa eriti, ühesõnaga, pissil/kakal käia oli omaette projekt. Kusjuures iga sünnitusega ka see teema paranes ja kolmandaga tulin haiglast, istusin, käisin vetsus, peaaegu nagu midagi poleks juhtunud. Aga see tüütu lekkimine oli ikka.

  • Reply kissi 13. Detsember 2013 at 10:26

    Sa v6iks teha selle raamatu selliseks, et seda saaksid lugeda nii mehed kui naised. Mina kui mitterase ja lastetu loeksin hea meelega just meeste poolsest suhtumisest rasedusse ja sellega kaasnevasse. V6iksid lisada raamatusse, mida mehed v6iksid teha, et enda naisele tuge pakkuda ning mida kindlasti kohe mitte teha ja seda erinevatel rasedusetappidel. Millised probleemid meestel ja naistel raseduse alguses v6ivad tekkida (hirmud, tylid, v2simus jne) ja kuidas neist yle saada. See raamat v6ikski olla selline lahe kultusraamat, mida saaks kinkida nii tulevastele isadele kui emadele. Muidugi v6iksid kirjutada ka sellest kuidas emadus sind muutnud on – heas ja halvas m6ttes (kui on midagi halba) ja kuidas isadus Kardot. V6iksid kirjutada mida sa alguses titemammadest arvasid ja kuidas su suhtumine nendesse raseduse arenedes muutus. V6iksid kirjutada enda hirmudest ja r66mudest nyyd, kui sul beebi olemas on. V6iksid kirjutada rasedana t88l k2imisest ja t88kaaslaste suhtumisest. V6iksid kirjutada s6prade ja s6brannade arvamusest, kuidas nende suhtumine sinusse ja su mehesse muutus, kui paljud neist ikka veel olemas on ja kui paljud mitte. V6iksid kysida nende arvamust, kes olemas ei ole, et miks nad eemale hoiavad, mis muutus jne. Ja veel v6iksid kirjutada vanavanemate r66mudest ja muredest. Ehk siis kokkuv6ttes see raamat v6iks olla midagi sellist, mida saavad lugeda nii mehed kui naised, mitterasedad, rasedad kui ka inimesed, kes kogu selle jura juba l2bi teinud on.

  • Reply Marca 13. Detsember 2013 at 10:21

    Ma lugesin ka mitmeid raamatuid ja infot oli seal piisavalt, ainult et rasedused ja sünnitused on inimestel nii erinevad, et midagi kõigile on raske kirjutada. No näiteks ei olnud mul peaaegu ühtki rasedusaegset vaevust (lucky bastard, i know) aga samas ei tea ma, mida tähendab limakork või see kui veed ära tulevad või mingite valude vahede loendamine – mul olid mõlema lapsega kohe valude algusest need nii paariminutiste vahedega aga miskit muud ei toimunud. Ma olen ka nõus, et kui tahad kirjutada, siis pigem kirjuta oma kogemusest, sest mingit universaalset abi selles olukorras ilmselt anda ei saa.

  • Reply Ülle 13. Detsember 2013 at 10:02

    Tegelikult võiks v-o rääkida ka nendest nö “libakatest”, ehk siis libavalud enne sünnitust… minul need olid ja nii närvi ajas, et ei osanud mõelda, et on see nüüd siis sünnituse algus või siis see libavalu, et kuidas vahet teha.. Mina seda “päris” sünnitust pole oma nahal läbi elanud aga võiks terve peatüki rääkida sellest, miks mõlemad rasedused viisid keisrini ja usun, et paljusid huvitaks ka see, mida siis läbi elada tuleb. Sest ka keisersünnitus, ei ole väga lust ja lillepidu. Minu raamatuks oli sünnituse eel “Nüüd ma tulen” ja vist peamine peatükk, mida enam sirvisin oli “rasedusaegsed vaevused” – ühe poisiga võtsin läbi ühe lehekülje vaevustest ja teise poisiga teise lehekülje – hea, et oli kust lugeda ja oskasid vähemalt enamvähem aimata, mis mul viga on ja kui ohtlik see olla võib ja seda siis nii emale kui ka lapsele.. Ja siis see nö keha muutumine ja kuidas seda normaalselt taluda – a la kasvõi, mis on bandaaz ja sinu näitel, kuidas sa näiteks seda oma seljavalu leevendasid raseduse ajal. Lõpus on ju üsna talumatu kasvõi käiagi :)

  • Reply Laura 13. Detsember 2013 at 09:43

    Rasedariided! (kust leida kõige paremaid, kuidas kanda pidulikke kleite jne).

  • Reply Marilyn :) 13. Detsember 2013 at 09:26

    Mulle tundub ka see mõte väga hea , et sa põhimõtteliselt teeksid raamatu enda rasedusest, kuid lisadena võid siis erinevaid variante juurde tuua , et kuidas oli sul ja kuidas veel võib sama situatsioon olla.
    Sest mina võin öelda, et minu puhul näiteks ämmakas väga imestas, kui kiiresti liikus sünnitustegevus edasi ja noh kui praegu tagantjärgi mõelda, siis tegin täiesti enda teadmata selliseid asju, mis kiirendasid sünnitustegevust.
    Aga raseduse ajal ei näinud ma kordagi vaeva, et välja mõelda kuidas ma sünnitada tahan või milline see olema peab – tegin ka õige otsuse, sest sünnitades võib sünnitaja ise tahta hoopis ristivastu sellele mis ta alguses planeeris.

    Edu sulle selles ettevõtmises :P

  • Reply Preiliego 13. Detsember 2013 at 08:36

    Kui mul veel raseduse periood oli siis eelkõige huvitusin sellest mis hakkab peale sünnitust saama .Uurisin palju lapse arenguliste tegevuste kohta.Et kuidas aidata oma tegevuste ja abiga kaasa sellele et laps hakkaks pead tõstma , roomama ,käte tööd arendama jne . Minu arust oleks väga awesome kui keegi kirjutaks oma raamatus sellistest asjadest mida tema on teinud koos oma lapsega ,et laps õpiks üha uusi ja uusi asju .
    Samuti uurisin palju tahke toidu andmise kohta .Sest igalpool artiklites ja arstide poolt räägitakse erinevat juttu .Ühed ütlevad ühte ja teised teist see ajab segadusse ja tekitab tunde et kas ma nüüd võiksin oma lapsele seda toiduainet anda või mitte .See paneb tegelikult muretsema et kas lapsel on kõik hästi .
    Tean küll et praegu sa pole veel sinnamaani jõudnud oma väikese Mariga ,aga minu arust on see üks hea idee kirjutada raamatust natukene sellest samuti kuidas erinevad toiduained võivad lapsele mõjuda ja kas anda neid pigem varem või hiljem .
    Kindlasti teeks raamatu huvitavamaks see .. kui kirjutada natukene Mari igapäeva tegevustest . Sest see on siiski teie raamat .
    On vist kõik ideed sinu ette laotatud .Loodan et leiad siit mõtteid .
    Jõudu ja jaksu Mari kasvamiseks .

  • Reply Pisi 13. Detsember 2013 at 08:05

    Kas te libero raamatut ei saanud arstilt? Minu siiani kôige paremad raamatud on olnud see libero oma, siis oli mingi raamat pealkirjaga rasedus ja viimane on mida oodata esimene eluaasta. Ei oskabi nagu muud tahta. Igasugused hádad on ju ikkagi individuaalsed ja nende kohtaahaks nôu arstilt, mitte lugeda raamatust ja siis oletada. Samas sinul oli ju erinevaid vahendeid valude vastu, mis oleksid kûll huvitavad, kuna arstid ka kôikidest vahendidest ei ráági.

  • Reply K. 13. Detsember 2013 at 07:44

    Raamatu idee on super hea!
    Teen ettepaneku ka kirjutada natuke sellest, mis juhtub peale seda, kui laps ära sünnib esimese paari nädalaga ema endaga ja lapsega. Paraku on selle kohta märksa vähem juttu, sest kõik on oma järglasega nii ametis :)

    Näiteks ei teadnud ma, misasi on mekoonium ja ma ehmatasin endal südame ka saapasäärde, kui mähkmes seda tumemusta jampsi nägin. Loomulikult kutsusin ma kähku lastearsti, kes kõigepeal seletas ja siis kerget naeru pugistas mu üle… No ma sain ise ka aru siis ja naersin koos :)
    Või seda, et see va kuramuse kaka on nii paljuütlev (rääkimata sellest, et nii väike beebi suudab meeletult palju seda toota :D), ehk siis kui see ongi roheline, siis on tal miskit viga ja mis vahemikus võib see asi siis olla?
    Ja kui piimavabrik on tööle hakanud, siis kõik need leevendused põletiku ja katkiste nibude puhul (õnneks pääsesin neist imekombel).
    Ja sellest ka, kui kaua on normaalne alt august veritseda. Samas seda ka, kui suuri sidemeid võiks esimestel päevadel kasutada. Mina isiklikult ostsin tuttavate soovitustel mingid ülisuured sidemed apteegist. Ilustamata võiks öelda, et need on nukuvoodi madratsid ja neid endale püksi toppida on tõeline kunst.
    Beebi suhtes võiks rääkida sellest, et mis punnid on normaalsed. Ma olen näinud vist liiga palju neid lapsevanemaid, kes lihtlabase higipunni või beebiakne kohe allergiaks määravad ja ema rangelt tatra ja vee dieedile saadetakse. Samamoodi ka gaasidega, ka siis saadetakse ema karmile dieedile. Näitena võin tuua, et ei muutnud enda toitumises mitte miskit, isegi neid suuremaid allergeene nagu maasikas, sokolaad ei jätnud välja. Suvilsel ajal sõin ka edasi herneid, õunu, tikreid jne… Minul nt. lastearst rääkis haiglas, kuidas lapse organism peab selle kõigega ära harjuma. Gaase oli lapsel tõesti vähe ja kui nad tulid, siis kasutasin vanemate naiste tarkust ehk siis õlimähis ja aitas meeletult hästi. Ja samamoodi aitab ka kõhu masseerimine palju paremini kui miskine rohi :)

    Ma loodan, et liiga pikk tekst ei tulnud.

  • Reply Annika 13. Detsember 2013 at 07:27

    Mina olin igav ja muretu rase, ei olnud mul imelikke valusid, turseid, iiveldust vms. Ka ei isutanud millegi imeliku järgi. Kõht hakkas nii hilja paistma, et dekreeti jäädes, arvas ülemus ikka, et ma valetan ja rase küll ei ole :D
    Ootasin siis seda rasket esmasünnitaja sünnitust. Kõik rääkisid, et esimest korda läheb ikka kaua ja sarnaselt emaga. Ta sai 6 tunniga hakkama nii minu kui venna puhul, lootsin siis ka, et ei pea 20 tundi piinlema.
    Kell 6 hakkasid valud, tihedalt, aga mitte regulaarselt. Mees tuli koju, sõi kõhu täis ja arvasin, et võiks haiglas ära käia, et kas toimub midagi või libavalud. Natuke peale seitset olime ITK-s, pandi mulle vastuvõtus KTG külge, paari valu pärast tundsin pressi, veed lahmasid, tekkis üldine paanika :D Siis aidati mul riided seljast, ämmakas arvas, et sünnitusosakonda ei jõua ja mõne pressiga oli poiss käes. Täpselt kell 20:00 sündis.
    Lühidalt oleks võinud keegi rääkida, et esmasünnitajal võib ka kiiresti minna, sest kui oleksin regulaarseid valusid kodus ootama jäänud, siis oleksin ka kodus sünnitanud.

  • Reply R.m 13. Detsember 2013 at 01:07

    Mina nt tahaksin teada, mis tunne on, kui keegi su sees kasvab?
    Kas sul olid mingeid kiikse ka, et nt ei tohi selili magada ja magasidki kõik 9 kuud külje peal?
    Kuidas sinu kaaslane sinu suhtes muutus, kas hellemaks ning poputas sind rohkem kui muidu?
    Mis tunded sind valitsesid-kartsid sünnitust (mitte sünnitust ennast vaid seda, et laps tuleb ning kõik muutub) või tahtsid just pigem rase olla, kuna kartsid, et ei saa lapsega hakkama kui ta ükshetk su seest välja on lupsanud?
    Mida sa enne laste kasvatamise kohta teadsid või oled enamuse käigu pealt õppinud?
    Räägi hormoonidest- omatmoodi naljakas, kui rase sööb heeringat ja torti korraga aga räägi just tunnete poolest. Kas olid rohkem nutune või pidevalt närviline ja vihane?
    Kas ravimid-vitamiinid-toidulisandid, mida raseduse ajal võtma peab, reaalselt aitavad ka? Nt jalakrampide vastu. Need mul niigi, ei tea mis raseduse ajal saaks.. :) Või kui süüa väikseid portsioneid ja juua natuke piparmündi teed, kas see aitab oksendamise vastu? Ühesõnaga nipid ja vanarahva tarkused, kas need reaalselt töötavad ka?
    Kuidas nime valikul partneriga kokkuleppele saada?
    Mis siis kui ma ootan ühte sugu last aga tuleb teine, kuidas sellega leppida ja pettumusest üle saada? Mis siis, kui järsku tuleb tunne, et ma ei tahagi x sugu last vaid y sugu. (Minul endal vahet pole, lihtsalt uurin.)
    Raseduse ajal võtavad peaaegu kõik naised juurde kuid kas on olemas võimalus, et sa võtad liiga palju juurde ning see tekitab sulle/lapsele ohtu?
    Kindlasti sooviksin teada seda, mida teha kui ma saan teada, et ma olen rase. Kuidas end arvele võtta ja mis arstid läbi peab käima jne.

    Andestage, kui osa küsimusi olid idiootsed aga need on nt asjad, mis mind peamiselt huvitavaks. Võib-olla saad siit mõtteid juurde. :) Olge tublid!

  • Reply Haly 13. Detsember 2013 at 00:19

    Seal võiks olla ka raseduse ajal välja löövatest haigustest jms..
    Minul oli nt mõlema rasedusega kohutavad migreenihood.. Teise lapsega veel kaasnes migreeniaura koos peavaludega.. see on kohutav!!
    Lõpus lõi välja veel rasedusallergia.. samuti kohutav!!
    Ja samamoodi mõlema rasedusega olid “väsinud jalad”.. see on ka niii väljakannatamatu ja jube, et sõnu pole selle jaoks!!
    Sünnitada võiks kasvõi kümme last järjest aga rase ei tahaks küll olla enam koos nende “lisadega” :D
    Sünnitusel (teisel korral siis) aitas VÄGA see, et käisin terve see aeg mööda palatit lihtsalt edasi-tagasi.. Aina tammusin ühets otsast teise ja usun, et tänu sellele nii kiirelt ka asi käis teise lapsega :)

    Peale sünnitust esimestel päevadel on see jube valu rindades.. Isegi verele võib imeda, sellest polnud ka enne õrna aimu, et nii valus võib olla..
    Õnneks iiveldusi-oksendamisi pole olnud.. erilisi isusid ka mitte (esimese lapsega väidetavalt kasutasin toitudes rohkem pipart ja teise lapsega natuke suurem magusaisu).
    Seks raseduse ajal ja pärast.. Mehe ja naise suhe sel ajal ja pärast..
    Minu mees ka.. kui muidu võiks ta päev läbi “bängida” :D , siis raseduse ajal ei tahtnud eriti..
    Tegelikult muudab lapse saamine ikka päris palju suhetes..
    “Tutiluuvalu” on ka tuttav :D

    Muidugi ei teadnud me ka seda, et lapse gaaside põhjuseks võis olla hoopis ka Apovit d-vitamiin ja et juba 2 kuuselt võivad tal hambad tulla suure kisaga.. mille me muidugi rahumeeli kuu ja rohkemgi aega ajasime gaaside süüks..

    Kindlasti on veel mõtteid ja muresid, mis sel ajal oli aga hetkel ei tule meelde rohkem :)
    Edu!

  • Reply Laura 13. Detsember 2013 at 00:08

    “Ulatage meile oma kabistav käsi!” ja see pilt.. no ISSSSAND, I fucking love you :D :D

  • Reply Piksel 12. Detsember 2013 at 23:44

    Ma mõtlen, et kui lausa raamat kokku panna, siis võiks üldse mõned sünnituslood oma tee nende kaante vahele leida (vabalt võiksin pakkuda enda kahte sünnituslugu :D ), sest mina valmistasin end sünnituseks ette just neid lugusid lugedes.
    Aga limakork on asi, millele mina pole veel pihta saanud. Teise rasedusega seda VIST tuli, aga no pead ei anna…
    Veel loeksin hea meelega lapse arengust ja sellest, mis harjutusi teha annab, et leevendada seda tutiluuvalu ja puusavalu (mu ämmakas näitas paari harjutust, aga no need ei tahtnud mul kuidagi mõjuda).
    Vitamiinide vajalikkus, kust toitudest mida saab, et ei peaks koguaeg tablette neelama. Füüsiline aktiivsus, mida võib/saab/võiks teha… Jne.

  • Reply v 12. Detsember 2013 at 23:34

    Juba eelpoolmainitule lisaks – rasedusdiabeet. Minu puhul tegi arst suuri silmi ja ei osanud kuskiltotsast seletada, miks ma lõpuks insuliini systimiseni jõudsin (näidustavat ylekaalu või varasemaid probleeme polnud).
    Et pool rasedust võib olla superluks ja teine kohe yldse mitte.
    Synnituse tehniline pool – valuvaigistamise viisid (nii loomulikud kui rohtudega), eri asendid valutamiseks ja synnitamiseks, võimalikud ja ette teada komplikatsioonid (rasedusdiabeet, põletikud, mida raseduse ajal ei ravita),

    • Reply v 12. Detsember 2013 at 23:46

      Ettenägematud komplikatsioonid – rasedustoksikoos, liigvara alanud tuhud või vete minek, vales asendis laps, synnitusteede mitteavanemine, esilekutsumine.
      Rasedus ja puhkusereisid (mina ntx lendasin rasedana 4x, alguses ja 28. nädalal), soovitused, piirangud.
      Levinumad myydid ja nende tõesus – söömine, joomine, seks :-) , liikumise vajadus.

  • Reply Jaana 12. Detsember 2013 at 23:30

    Iga peatükk võiks alata sellega, et kujutagu iga rase ette, et alati saab veel hullemaks minna. Mul sünnitusel see tohutult aitas, olin valmis, et varsti saabub maailma lõpp ja tegin seepärast näo, et polegi kõige hullem. Niiet laps sündis enne maailmalõppu ära.

    Ja rääkigu, mis nad tahavad, iiveldus pole ainult hommikune ning ühtki abivahendit, mis kindlasti töötaks, peale sünnituse pole :)

    Lõppu peaksid punaste tähtedega panema hoiatuse, et staažikatel naistearstidel on õigus, enne esimese lapse 2-aastaseks saamist ei tohiks järgmine sündida. Mis sest, et sa kujutad end ette kui supernaist – see on lihtsalt liiga kurnav. Näited: titt nr 1 pole korralikult jalgu alla võtnud ja pead teda kogu aeg ringi vinnama. Tagajärjeks emaka ülepinge ja voodirežiim. Su keha on vitamiinidest ja mineraalainetest tühjaks tõmmatud. Uus võib juuksed peast ja hambad suust võtta. Kui esimene rasedus oli illallaatrullalla ja pidu, siis oled unustanud, et võisid õhtuti 6st ära vajuda, nädalavahetused maha magada ja päevade kaupa mitte süüa. Teise raseduse ajal pead oma illikukule okserefleksist hoolimata lihakastet vaaritama.
    Kui aga oled liiga vara rasedaks jäänud, siis otsi endale saatusekaaslane. Kaeblemine teeb olemise veidigi paremaks.

    Ja kogu jooga ja hingamine ja vaagnapõhjalihaste piinamine läks täiega asja ette. Vähemalt ei pissi iga naeratusega püksi.

    Ma sain alles viimasel hetkel teada, et pärast sünnitust mitu nädalat 5x öö jooksul läbihigistatud öösärki või voodilinu vahetada on normaalne, mitte mingi surmatõve algus. Sama teema juuste ärakukkumisega u 4 kuu pärast.

  • Reply Inks 12. Detsember 2013 at 23:29

    Ma arvan, et see peaks lihtsalt eelkõige humoorikas olema, sest rasedusest kui sellisest on raamatuid väga palju ja mina küll infopuuduses polnud. Keegi (st sina) võiks lihtsalt omast kogemusest kirjutada KUI ajuvabad mõned probleemid ja mõtted raseduse ajal olid ja need ilusasti nädalate kaupa kronoloogilisse järjekorda panna, et rase saaks lugeda ja kaasa noogutada/naerda/nutta.. Sest ega sa uut jalgratast niivõinaa ei saa leiutada, lapse suurus, areng, liigutuste tulemised, kõhu kasvamise tempo ja raseduse kõikvõimalikud ametlikud kaebused/rõõmud (k.a. kaalutõusu norm iive jne) on ühes suures ilusas raamatus nimega “Rasedus” olemas. Autorit hetkel ei mäleta, aga see oli minu jaoks piisav + ämmakalt saavad kõik tasuta mingi lilla raamatu, mis on samuti suht informatiivne. Nii et oma kogemust, räigelt nalja ja ausust!:)

    • Reply Maret 13. Detsember 2013 at 10:55

      Kahe käega poolt! Põhiinfo saab mujalt ilusti kätte.

  • Reply Kadri 12. Detsember 2013 at 23:26

    Minumeelest kõik rasedus raamatud on üks suur virisemine. Vabandan kõigi nende ees nüüd, kelle sünnitus nii 30-40 tunniseks kujunenud on aga mina sünnitasin oma esimese lapse 2 poole tunniga. Ja mitte keegi ega ka ükski raamat ei valmistanud mind selleks ette, et ma nt ei mäletagi sünnitusest muud kui seda, et üks suur tädi, kellel oli silma all üüratu sinikas, hüppas mulle küünarnukkipidi kõhule ja voila -laps käes!
    Ma tõsimeeli ootasin 30 tunnist sünnitust ja sellepärast ma arvangi, et võiks olla mõni raamat, mis nt kõrvutab nendele hulludele sünnitustele ka lihtsamat varianti – kiiret sünnitust, koos kerge amneesiaga :D

    Edu raamatuga :)

  • Reply Kats 12. Detsember 2013 at 23:08

    Kindlasti oleks vaja rääkida erinevatest sünnitustes ja ka nende algustest sest paraku ei ole need kindlasti kõik ühesugused ja ühte moodi. Kes ei tunne valusi ja kellel kaovad pressid ära. Ja muidugi igasugused rasedsvaevused mis võivad kimbutada. Minul oli üllatus just see et see häbemeluuvalu tekkis ja veel suht varakult. Mis siis et ootasin oma kolmandat last aga vot sellest valust ei olnud mul õrna aimugi. Ja et lõpu rasedad peavad põhimõtteliselt püsti magama sest ükski asend ei ole hea või siis surevad küljed ära.

  • Reply Gerli 12. Detsember 2013 at 23:03

    Minul ees tähtaeg 20detsember. Minul tundus kõik täielik müstika, alustades neist nn toonustest ja lõpetades libavaludega.. Googeldan pea iga päev, et kuidas üks ja teine õige valu olema peaks, ning kõige hullem, kuidas lugeda valude vahesid..Tõesti see valude vahede lugemine pole mingi raketiteadus, aga no proovi lugeda neid kui ei tea isegi kuidas alustama peaks..Veel mõtlen ma praegu sellistest asjadest, et kas enne peaks end alt ära puhastama kui sünnitama minna, kas on neil ämmakatel seal vahet kas olen puhas või karvane nagu koer..Minu meelest kõik elementaarne tuleks kasuks, ja no sa ju olid seal punktis kunagi, muidugi seda valude skaala asja võiks küll keegi siiralt ja ausalt rääkida, sest kõik sünnituslood mida lugenud olen, mainivad et oh kui ilus nii kui titt kõhule sai oli kõik nagu unustatud.. Oh jessas, usun ma yee et pärast 4-a kilose põnni välja punnitamist ei tunne mingit valu ega asja :s Ning valud pärast sünnitust, lihtsalt võiks keegi kuskil ausalt kirjutada asjadest, millest muidu ei kirjutata :)!! Ühesõnaga jõudu ja jaksu :p Loodan et saad asja toimima ja valmis.

    • Reply Anne-Mari 13. Detsember 2013 at 11:12

      Kusjuures, minul tõesti ununesid pärast rohkem 4kg 264g lapse sünnitamist valud põhimõtteliselt koheselt. See tähendab, et ma mäletan, et oli valus, aga kui valus täpselt? :D

  • Reply Maret 12. Detsember 2013 at 23:01

    Seda oled lugenud? Rasedana oli väga mõnus lugemine. Äkki saad sealt ka mõne hea idee.
    https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?156272

  • Reply C 12. Detsember 2013 at 22:51

    Ma ei lugenud juba olemasolevaid kommentaare, aga panen kirja just need teemad, mis mind huvitasid/huvitavad raseduse kohta. Teemad, millest keegi ei räägi: seks raseduse ajal ja pärast sünnitamist. Roojamine sünnituse ajal. Kas ja kuidas on võimalik end igatpidi lõpuraseduse ajal korras hoida(i mean bikiinipiirkond)… eriti lahe oli lugeda ausalt hädadest, mis olid raseduse ajal, mis imekombel panid mind rohkem titat tahtma :D Hetkel ei meenu rohkem.. aga sa oled ikka üsna paljudest asjadest rääkinud ka. Eduuu:)

  • Reply hei 12. Detsember 2013 at 22:47

    Mind pigem pani muretsema, miks raseduse ajal mees seksida ei tahtnud. Lõpuks olin jah paks ja raske.. aga alguses?:)

    Lisaks millal võiks tulla tagasi mehepoolne isu vms. Käin miniseelikus ja vahepeal käin meigiga lausa.. aga ikka olen emmelik. Wtf..mida see üldse tähendab. :D

    EHk siis naise ja mehe suhtest enne rasedust, raseduse ajal ja pärast. :)

  • Reply L.L. 12. Detsember 2013 at 22:43

    Mina otsisin kõige rohkem infot selle kohta, kuidas laps kõhus areneb, mis tal iga nädalaga peaks juurde tulema jms. Ja toitumise teema oli ka minul aktuaalne.

  • Reply Ty 12. Detsember 2013 at 22:31

    Tegelikult peaks ikka rääkima sünnitusest küll ja ausate sõnadega. Võibolla panna raamatusse erinevaid katkeid sünnituslugudest. See ei ole normaalne, et inimene läheb sünnitama ja ei tea mis imelikud asjad teda ees võivad oodata. Kui teaks, siis saaks ennast ja meest ette valmistada. Samuti ka vaevustest mis vale pressimine võib kaasa tuua… võin kirjutada sellest lähemalt.
    Raseduse ajal võiks rääkida trennist – okei ma tean, et sa ise ei teinud, kuid siiski trenn on must have.
    Ja sellest ka et rase ei pea KAHE eest sööma… Lõpptulemus on +20-30 kg, milles sünnitusmajja jääb 3 kg :D
    Veinist sa räägid niikuinii :P
    Siis 3D ultraheli, seleta lahti see nädalate süsteem (4+2, 32+5 jne) see oli esimese rasedusega hullult segane süsteem.
    Siis otseloomalikult: seks kas kus kuna kuidas jne. :D
    Siis hormoonidest! Rase olles ei saa ise aru kui totakalt käitud… we’ve all been there.
    Siis tehnilisest poolest ka (limakork oli selline müstiline asi mille olemasolust väga ei teadnud, emaka kokkutõmbed, platsenta sünnitamisest jne jne). Tundub elementaarne, kuid mina küll esmarasedana ei teadnud kõike seda….

    • Reply Kadri 12. Detsember 2013 at 23:12

      ma ei teadnud isegi seda, et ma pean igakuiselt ämmaka juures käima

  • Reply Merily 12. Detsember 2013 at 22:29

    Eelmise raseduse ajal mõtlesin tihti, kas ma olen tõesti ainus, kes peab seda aega kõigeks muuks, kui rõõmsaks ja rahulikuks.. Mitte, et mulle ei oleks meeldinud rase olla, meeldis küll, aga keegi kuskil oleks võinud varem öelda, millised katsumused ees ootavad :D Noh, et diivanilt püsti tõustes oled nagu selilikukkunud mardikas ja siputad käte-jalgadega. Et iiveldus ei lõppegi paugust II trimestri alguses. Meeletu sügelemine, kui nahk venib. Kõik need “pisiasjad”, mis peab omal nahal läbi kogema. Paaris kohas muidugi kirjutati, aga juures oli ka, et see ja too aitab… Noh, ei aidanud :D Ütlus “Rasedus pole haigus” ei pea mõnel juhul kohe üldse paika – valud, liikumisvõimetus, vahel on tabletihunnik ka korralik (vitamiinid, raud, magneesium…). Praeguse raseduse ajal olen end juba ette valmistanud (ja polnudki niiii jube see esimene rasedus tegelikult, kui teist korda sama tee jalge alla võtsin…)

  • Reply Triinu 12. Detsember 2013 at 21:42

    Minu jaoks oli üpris ootamatu “tutiluuvalu” (Noh see valu vaagnapiirkonnas kui laps peale surub). Ürita siis veebruarikuus, viimast kuud rase, libedatel tänavatel ringi kõndida oma tutiluuvaluga- ausalt, nägin välja nagu tuterdav part, kelle liikumiskiirus oli vist 1m/10min.

    Ning see 100x pissil käimine, eriti öösel. Mõnikord oli tunne, et tahaks wcpoti peale magama ronida.

    • Reply Gerly 13. Detsember 2013 at 10:42

      :D
      Mul on 14. nàdal ja ma juba praegu m6tlen vannituppa yle kolida :D

  • Reply Lin 12. Detsember 2013 at 21:38

    Ja meil on tulemas uus lehekülg emmedele, kus on võimalik lihtsal moel raseduspäevikut ja beebipäevikut pidada, lisaks kõigele muule põnevale. See raamatu tegemine andis mulle idee, et see asjade meeles hoidmine võiks olla palju lihtsam ning võimalik arvuti salvestada ning siis kas ise printida või lasta raamat kokku köita.

  • Reply tasapisi 12. Detsember 2013 at 21:38

    mind huvitas, millal no millal ometi ma saan tunda tema liigutusi oma kõhus?

    millal hakkab kõhuke välja paistma?

    kas peaks hakkama nüüd kuidagi teistmoodi sööma? kas mingeid toiduaineid ei tohiks süüa etc.?

    kas ma peaks üldse midagi muutma – trenni vähendama/vahetama?

    ja kuna delfis oli uudis kassikakast ja rasedusest siis tekkis küsimus, kas ma ikka tohin oma loomade eest edaspidi hoolitseda, kuna nüüd on tita tulekul ja kassikaka ning karvad on oioioi kui paha
    siis oli suurim küsimus, MIS ASJAD ma peaksin ja MILLAL omale koju muretsema.
    a)voodi – no et ikka kas päris voodi või häll või piirduda reisivoodiga või missugune siis
    b) kandelina vs kandekott. hiljem ol dilemmaks rõngaslina vs kandmislina. kandmislina võitis
    c) lutid ja pudelid – mitu kui palju kui suured – lõppkokkuvõttes tissipoiss, lutti pole pakkunud. veel
    ja lutipudelid seisavad ilusti reas. siiajuurde veel steriliseerimise teema (kuidas millega jne.) guugeldasin….
    d) riided – mis suurus ja kui palju peaks kodus varuks olema

    muidugi enne riide teemat oli veel suur küsimus on ta siis poiss (nagu me lootsime ja arvasime ise) või tuleb hoopis tüdruk. siinkohal guugeldasime kõiki mõõte/müüte ja ennustuslehti.

    ja üldiselt oligi suurim paanika kõigi oskuste osas- olen ma valmis emaks saama
    -oskan ma teda vanni panna /vannivett parajaks teha
    -mähet vahetada
    -riidesse panna
    -oskan ma talle süüa anda
    -mispidi turvahäll autos käib ning kuidas seda kinnitatakse

    eks neid asju oli veelgi kuid esmalt torkasid need pähe :)

    • Reply elex86 13. Detsember 2013 at 11:00

      Jah, mäletan ka, et esimese raseduse ajal mõtlesin kohe, millal kõht välja hakkab paistma, millal liigutusi hakkan tundma ja millal soo teada saan. Kusjuures need internetis lapse soo ennustused pidasid minu puhul mõlemal korral paika.
      Kuna mul ei olnud internetti tol ajal käepärast, siis ma muidugi veel mõtlesin, et mis mis teste tegema peab, mis teste ise raha makstes veel juurde võimalik teha. Noh, et veenduda, et beebiga kõik korras on. Muidugi veel see, et kui oled haige, siis milliseid rohtusid võib tarvitada raseduse ajal. Üleüldse olin ma kergelt teadmatuses. Mul ei olnud ema, kelle käest nõu küsida. Seega pidin ise kõike kogema ja aru saama. Kerged kõhuvalud ja jalakrambid tekitasid minus nii suurt hirmu. Ei teadnud ju, et need kõik normaalsed on.

      Mallukas, oled hea ideega välja tulnud ja edu sulle! ;)

  • Reply K 12. Detsember 2013 at 21:27

    Ma ei teagi, kas sellest süniituse asjast tasub kirjutada :) Mäletan, et ise küll pärast sünnitust mõtlesin, et MIKS keegi ei öelnud, et see NII hull on. Et mis jutt, saad lapse kõhule ja KÕIK LÄHEB meelest ära :D Ei läinud ikka küll. Aga nüüd, pea 7 aastat hiljem, ega ma ei lähe rääkima mõnele rasedale, et “oh, see on kõige hullem valu, mida sa kunagi kogenud oled”, ikka kuidagi leevendad ju. Ma arvan, et see on sünnitanud naiste vandenõu :)

  • Reply Liana 12. Detsember 2013 at 21:20

    Minu jaoks oli suurim üllatus jõhkralt valus sünnitus. :D

    • Reply Mallukas 12. Detsember 2013 at 21:20

      seda ma oskasin oodata :D

  • Reply K 12. Detsember 2013 at 21:19

    Ma arvan et mingi lõik raamatust võiks olla meestele ka. Noh et mis toimub ja mida on oodata..

  • Reply p 12. Detsember 2013 at 21:18

    eks ikka sünnitus oli see teema millest kõige rohkem teada tahtsin. Ja palju googeldasin ka igast tervisehädade kohta mis raseduse ajal välja võivad lüüa. niiet, mitte ainult- rase on olla imeline!- teksti kirjutada vaid ikka kõigest ja otsekoheselt.

  • Reply Kadri 12. Detsember 2013 at 21:10

    Me andsime just raamatu välja “Meie laste sünnilood” :) Kirjuta, kui soovid ühte eksemplari.

    • Reply Mallukas 12. Detsember 2013 at 21:12

      No ja kuidas siis oli raamatut välja anda :D? Ja muidugi sooviks :)

      • Reply Kadri 12. Detsember 2013 at 21:15

        :D Raamatu välja andmisest võiks veel omaette raamatu kirjutada. Sellel raamatul on 118 autorit, seega oli see paras komöödia kohati. Üksi seda teha on kindlasti lihtsam! Edu sulle!

        • Reply Kadri 12. Detsember 2013 at 21:16

          kadri@dlk.ca võid kirjutada, kuhu ma raamatu saata võin :)

        • Reply Mallukas 12. Detsember 2013 at 21:16

          No üksi tundub ka üsna keeruline :D

          • Kadri 12. Detsember 2013 at 21:24

            Mul on paar nõuannet sulle: 1) kasuta Hooandja.ee abi rahastamisel ja 2) tee nii palju ise ära, kui suudad (toimetamine jäta professionaalile, meil nt raamat puhta toimetamata).
            http://memokraat.ee/2012/10/raamatu-kirjutamisest/ see on hea artikkel, oleks ise võinud õigel ajal seda lugeda :)

    • Reply Lin 12. Detsember 2013 at 21:34

      Heh, ma kunagi kirjutasin ka Mallukale kui me neid lisasi jagasime meie raamatust :) aga jah selle välja andmisest oleks meil kõigil neljal koostajal vist parast sellest veel üks raamat välja anda :)