Täna käisime me väikesel reisul Haapsalusse, kus esimene sihtpunkt oli minu vanaisa haud.
Haual oli nii kurb. Sander ja Kardo läksid korraks auto juurde, mina patsutasin jõulutähte papa hauale, panin küünla põlema ja puhkesin nutma. Rääkisin papale, et ma tulin seekord Mariga ja Mari kindlasti oleks tahtnud teda näha. Ja et ma igatsen teda. Ah, ma ei saa kirjutadagi, sest mul tulevad praegugi sellest mõttest pisarad silma.
Kardo vanaema nuumas meid üle, nagu alati. See on mingi vanaemade värk, et isegi kui kõik on tund aega vitsutanud, käsivad nad veel ikka ühe tüki kana ja liha ja vorsti võtta. Mari tsillis ka siis natukene enda vanavanemaga.
Kuna me juba Haapsalus olime, siis otsustasime korraks läbi hüpata ka minu vanaisa venna ja tema naise juurest. See on lihtsalt imearmas, kuidas vanad inimesed on nii siiralt rõõmsad oma väikest sugulast nähes. Ja nagu näha, oli ka Mari väga heas tujus. Eriti meeldis talle Pauli habe.
Ja teate. Seda kurvemaks ma läksin. Sest ma kujutasin ette, kui rõõmus oleks minu vanaisa Mari Johannat nähes olnud. Andsin Marile miljon musi papa eest ka.
11 kommentaari
oeh, nii kurb..
Lugesin, et käisid Haapsalus ja olin juba röömus seda lugedes.. Mina ju elan ka Haapsalus. Aga, kahju, et külastuse eesmärk nii kurb oli. Tuli omalgi nutt kurku. 🙁
Eelistan ka üksinda surnuaias käia, siis saan ennast tühjaks nutta. Mina pole enda vanaisa näinud, ta suri, kui mu ema oli 13 (aga olen teda korduvalt unes näinud ehk tundub, nagu teaksin teda terve oma elu) ja üks vanaema suri, kui olin 10. Tavaliselt, kui ma vanematekodus käin, siis külastan kindlasti ka surnuaeda, kuhu viin mõlemale küünla ja räägin nendega, kui väga ma neid igatsen ja armastan! Ja alati tulevad mulle pisarad silma seal käies, sellepärast eelistan üksinda olla. Oeh, kurb :(. Aga Mari on endiselt armas!
Tulin koju väga kurva ja tuima tujuga. Mõtlesin et tulen ja loen siin siis midagi positiivset ja naerma ajavat, lootsin siit leida viisi mõtted eemale viia.
Aga vot, kirjutasid just oma vanaisast ja tema hauast.
Minu jaoks hetkel see teema eriti valus- nimelt tulin paar tundi tagasi oma vanaisa viimsele teekonnale saatmast….:(:(
Maril varsti oma isiklik jõuluvana 🙂
Nii sügavalt siirad ja soojusttäis pildid!
Minul ei ole ka ükski vanavanem näinud mu kumbagi last 🙁
Vanaema nägi korraks, minu 5-päevast poisut turvahällis paksus kombes.. Kuid ta ei saanud enam sel hetkel aru midagi.. Ei tundnud vist mindki enam ära :'( Käisime hooldekodus külas (vanaisa matustelt tulles). Samal päeval kui sündis mu kallis poja, sel ööl suri mu vanaisa 🙁
Issand, kui kurb 🙁
Niiiiii armas postitus 🙂
Panid minu ka enda vanaisa igatsema meeletult 🙁
Aga ma parem ei hakkagi jälle seda korrutama kui armas see pisipiiga on
võinoh ma just tegin seda 🙂
Minul kui igipõlisel vanaisatütrel võttis küll see postitus pisara silma, sest minu (tuleviku) lapsed ei saa mitte kunagi seda sama minu vanaisa armastust tundma, mis mina tundsin. Ja isegi kuna Tema surmast on pea 10 aastat möödas, siis iga aprilli algus on raske, sest igatsus oma Vanaisa vastu on suurem kui ükskõik mis armastus oma mehe vastu.. Isegi kommentaari kirjutades tikkusid pisarad silma. Kuradi jõulud..
mul tuli endalgi lugedes pisar silma 🙂
Minusugusel vesistajal võtab selle lugeminegi pisara silma 😀