Kusjuures, kunagi, kui ma su ema-postitusi lugsin, mõtlesin, et tegu on mingi väga vana nõuka-aegse naisega, kes lihtsalt ongi iganenud mõtlemisega, nagu mul vanaema 😀 Ja kui sa siis selle perepildi vms üles panid, olin täitsa imestunud. Ema sul nii ilus ja näeb noor välja ning no reaalselt kibestunud vanamuti suhtumisega. Nagu kade oleks su “tähelennu” ja kuulsuse pärast… Ega muud ei oskagi soovitada, kui et tõesti hoia veidi aega ise eemale 🙂
Ka minul on depressioon. Mitte küll rasedusjärgne, kuid siiski. Saan sinust täiesti aru – kõik oleks nagu korras ja hästa, aga ikka on kurb ja halb olla. Ja tahaks nutta.. kogu aeg.
Ma ei tea päris täpselt, milline Su olukord on, aga kui tegemist on tõsisemat sorti masendusega, siis soovitan väga soojalt rääkida mõne profiga. Selle tagajärjeks ei pruugi isegi olla see, et hakkad tablakaid krõbistama, vaid lihtsalt on vaja mõningaid asju oma peas selgeks saada ning professionaalne mittehukkamõistev objektiivne terapeut on selleks hea lahendus. Muidugi Sa armastad oma last, kuid ennast armastad Sa ka ja praegu on tasakaal kuhugi kadunud. Võib-olla Sulle piisab lausa ühest seansist, et asju lahti mõtestada. Ja kui on rohkemat vaja, siis sellest pole ka midagi. Suurim väärarusaam depsu kohta ongi see, et see on nõrkade inimeste värk, kuid see on vale. See võib juhtuda igaühega, sest see on seotud sellega, et aju ei tooda enam nii palju mingeid aineid, mis tekitavad positiivseid emotsioone. Keegi pole selles süüdi, see on haigus. Ja mida varem jälile saad, seda parem. Aga eks Sa ise tunned end kõige paremini ning muidugi ära lase kommentaatoritel endale diagnoosi panna 🙂 Aga kui on vaja kõrvalist abi, siis on vaja ning siin on terve kuhi inimesi, kes Sind toetavad.
Ole tubli ja kõike kaunist Sulle, mis iganes Sa ka ette ei võta 🙂
Tean ka, mida tunned. Täna hommikul, kui läksin süda hellust täis oma emale ilusat jõululaupäeva soovima, sain tema poolt sõimu, et miks ma kunagi midagi ei tee ja ei aita teda. Nimelt oli tal hommikul koristustuhin tulnud ning mul ei tekkinud keset und järksu selgeltnägijavõimed, et tunnetada ta koristamist ning talle appi minna. Terve päev on ta mossitanud, oma meest poputanud ning päeva lõpetuseks suutis ta veel igasuguseid toredaid süüdistusi esitada, et ma ikka nuttes magama saaks minna. Õnneks Sul on pisipere, kellelt hellust saada ja jagada. Mina saan ainult üksi nukrutseda 😀
Aga sellegipoolest soovin Sulle ja Su perele imeilusaid jõule ning palju armastust.
Tore, et ennast lõdvaks said lasta 🙂 Vahepeal seda ka vaja. Ja loodan, et teil Kardo ja Mariga tulevad mõnusad jõulud 🙂
Aga see, et sinu emal on sinu blogi pärast eluisu otsas on küll täielik pask tema poolt. Muidugi võib tal olla deprekas, aga siis on põhjus juba muus ja see, et ta tõi vabanduseks sinu blogi on elurõve käitumine tema poolt.
Mul muidu meeles siiamaani kuidas üks lektor rääkis kuidas tema 22selt oli nii rämedas deprekas, et iga päev tööle tulles lukustas ennast oma kabinetti ja magas seal pool päeva. Selgus, et tal aju ei tootnud mingit värki ja tänu sellele oli kõik tasakaalust väljas ja tekkiski depressioon. Siis ta pidi natuke tablakaid krõbistama ja kõik sai korda. Nii, et tegelikult depressioon võib ükskõik keda tabada 🙂 Isegi kui on armastav pere/sõbrad jne, et otseselt nagu mingit probleemi ei ole. Sellepärast ära ka arva, et sinul nüüd midagi viga on et depressioon on, võib-olla ongi asi selles, et kehas mingi ainete tasakaal paigast ära ja see kohe mõjutab. Mul endal viskab ka iga paari kuu tagant mingit deprekat ja tegelikult ju põhjust selleks ei ole absoluutselt.
Aga loodan, et sul läheb kõik ikka paremaks 🙂 Ja kui jätkuvalt tunned, et asi lööb üle pea, siis võid ju käia ka psühhiaatri juures nt. See ei tähenda, et kohe pead peotäitega tablakaid kukkuma krõbistama, aga võib-olla seal käimine juba aitaks.
Kullake, ära heida meelt. Ma mõistan sind väga hästi. See ema teema tuleb nii tuttav ette. Kuigi minul ei olnud blogi, mille pärast ema oleks pidanud mind häbenema, aga põhjust mind maha teha oli ikkagi. Julgesin ülikooli pooleli jätta ja tööd mul ka polnud. Üleüldse olin saamatu ja igatpidi mõttetu inimene. Kõige hullem oli see, et sõltusin siis ka majanduslikult vanematest ja elasin nende katuse all. Vaimne terror oli kogu aeg pea kohal rippumas. Isa on mul küll õnneks leebe loomuga, aga ega see eriti päästnud.
Õnneks see kõik jääb nüüd juba rohkem kui 10 aasta tagusesse aega. Enam ei ole ma pettumus ema jaoks ja suhted on väga lähedased. Vahepeal lõpetasin ülikooli endale hingelähedasel alal, abiellusin ja sain lapse. Majanduslikult on meie pere ka igati heal järjel, nii et saan nüüd hoopis ise vanemaid toetada. Praegu tundub see emaga kemplemine nii naeruväärne ja ei vääri meenutamistki, aga tol ajal olin totaalselt masendunud.
Sul on vedanud, et sul on Kardo ja Mari. Hoia neid ja unusta hetkel oma ema. Kunagi vaatad praegusele ajale tagasi ja muigad.
Kallid ja pai sulle! Ära ole kurb! Ilusaid pühi oma väikse pere seltsis!
Mõistan sind täiesti! Erinevalt sinust ei ole mul last, on armastav mees, koer & kass, kuid siiski tunnen, kuidas iga päevaga vajun üha sügavamasse musta auku. Ei suuda ära oodata homset päeva, mil üle kahe nädala koju jõuan, saab sugulastega kohustusliku Jõulu ära pidada ja õhtul…. õhtul saab end korralikult lõdvaks lasta.
No see tähendab loomulikult alkoholi. Nüüd kõlan mina nagu joodik, kuid mis teha, meil kõigil on vaja end vahel lõdvaks lasta ja midagi ei ole parata, kui alkohol mängib selles rolli.
Pea püsti, saba rõngasse & ilusaid pühi sulle ning sinu pisikesele perele!
Ära oma ema pärast muretse 🙂 kes otsib see leiab põhjuse nuriseda, millegi üle 🙂 Mari on ju sul lausa kullatükk kui ta ei jonni ega jorise 🙂 🙂
Ning kui sa tunned et sul vaja on siis võta tihedamini endale enda jaoks vabasid õhtuid 🙂
Proovi ka sellist varjanti, et lähed näiteks tüdrukutega shoppama ning võtad ka Mari kaasa. On mõlemal tore olla 🙂 Ning igapäeva rutiini muutus on teile mõlemale hea 🙂 🙂
Ei passi Kardoga kahekesi, Mari on ju ka. 😛 Kui mul laps sama väike oli, siis ma nautisin isegi lapseta toidupoes käimist, täitsa oma aeg ikkagi. 😉 Ilusaid pühi!
Tead, mina saan Sinust kuradima hästi aru! Päevad veedad Sa ju enamasti siiski lapsega üksi, siis Sa ei anna teda kellegile! Saad ise hakkama, õhtul aga tahaks olla, lihtsalt O-L-L-A!!!
Mallukene – vahel ongi vaja just seda mida eile tegid 😀 Ära kassi – elu on ju ilus – Mari, Kardo, 2 vahvat kassi ja mine tea, ehk tuleb Teile ka Jõulutaat 😉 Sinililled pihus 🙂 Häid pühi armas Mallu pere!
18 kommentaari
Luban,et enne soome minekut ravin korra v6i kaks mallu masekat, et ta ikka ei nysiks enam plastiknoaga veene ja ei üritaks Kardot minema hirmutada.
Kusjuures, kunagi, kui ma su ema-postitusi lugsin, mõtlesin, et tegu on mingi väga vana nõuka-aegse naisega, kes lihtsalt ongi iganenud mõtlemisega, nagu mul vanaema 😀 Ja kui sa siis selle perepildi vms üles panid, olin täitsa imestunud. Ema sul nii ilus ja näeb noor välja ning no reaalselt kibestunud vanamuti suhtumisega. Nagu kade oleks su “tähelennu” ja kuulsuse pärast… Ega muud ei oskagi soovitada, kui et tõesti hoia veidi aega ise eemale 🙂
ILUSAID pühi ka teile!
Mul tulid rummi neelud…. Aga kui ma mõtlen kui paha järgmine päev on, siis tuleb ka masendus 🙂 Ole tubli!
Ka minul on depressioon. Mitte küll rasedusjärgne, kuid siiski. Saan sinust täiesti aru – kõik oleks nagu korras ja hästa, aga ikka on kurb ja halb olla. Ja tahaks nutta.. kogu aeg.
Ma ei tea päris täpselt, milline Su olukord on, aga kui tegemist on tõsisemat sorti masendusega, siis soovitan väga soojalt rääkida mõne profiga. Selle tagajärjeks ei pruugi isegi olla see, et hakkad tablakaid krõbistama, vaid lihtsalt on vaja mõningaid asju oma peas selgeks saada ning professionaalne mittehukkamõistev objektiivne terapeut on selleks hea lahendus. Muidugi Sa armastad oma last, kuid ennast armastad Sa ka ja praegu on tasakaal kuhugi kadunud. Võib-olla Sulle piisab lausa ühest seansist, et asju lahti mõtestada. Ja kui on rohkemat vaja, siis sellest pole ka midagi. Suurim väärarusaam depsu kohta ongi see, et see on nõrkade inimeste värk, kuid see on vale. See võib juhtuda igaühega, sest see on seotud sellega, et aju ei tooda enam nii palju mingeid aineid, mis tekitavad positiivseid emotsioone. Keegi pole selles süüdi, see on haigus. Ja mida varem jälile saad, seda parem. Aga eks Sa ise tunned end kõige paremini ning muidugi ära lase kommentaatoritel endale diagnoosi panna 🙂 Aga kui on vaja kõrvalist abi, siis on vaja ning siin on terve kuhi inimesi, kes Sind toetavad.
Ole tubli ja kõike kaunist Sulle, mis iganes Sa ka ette ei võta 🙂
Tean ka, mida tunned. Täna hommikul, kui läksin süda hellust täis oma emale ilusat jõululaupäeva soovima, sain tema poolt sõimu, et miks ma kunagi midagi ei tee ja ei aita teda. Nimelt oli tal hommikul koristustuhin tulnud ning mul ei tekkinud keset und järksu selgeltnägijavõimed, et tunnetada ta koristamist ning talle appi minna. Terve päev on ta mossitanud, oma meest poputanud ning päeva lõpetuseks suutis ta veel igasuguseid toredaid süüdistusi esitada, et ma ikka nuttes magama saaks minna. Õnneks Sul on pisipere, kellelt hellust saada ja jagada. Mina saan ainult üksi nukrutseda 😀
Aga sellegipoolest soovin Sulle ja Su perele imeilusaid jõule ning palju armastust.
Kallis Mallu ja Mari ja Kardo!
Häid jõule teile seal päriselt ka! Et need oleksid rahulikud ja nii rõõmsad, kui post-birthingus välja manada võib 🙂
Soovib meie pere – mina ja Karl hõõgukaklaasiga ja Stella röökides. (She does that, try not to take it personally. (She means well.))
Tore, et ennast lõdvaks said lasta 🙂 Vahepeal seda ka vaja. Ja loodan, et teil Kardo ja Mariga tulevad mõnusad jõulud 🙂
Aga see, et sinu emal on sinu blogi pärast eluisu otsas on küll täielik pask tema poolt. Muidugi võib tal olla deprekas, aga siis on põhjus juba muus ja see, et ta tõi vabanduseks sinu blogi on elurõve käitumine tema poolt.
Mul muidu meeles siiamaani kuidas üks lektor rääkis kuidas tema 22selt oli nii rämedas deprekas, et iga päev tööle tulles lukustas ennast oma kabinetti ja magas seal pool päeva. Selgus, et tal aju ei tootnud mingit värki ja tänu sellele oli kõik tasakaalust väljas ja tekkiski depressioon. Siis ta pidi natuke tablakaid krõbistama ja kõik sai korda. Nii, et tegelikult depressioon võib ükskõik keda tabada 🙂 Isegi kui on armastav pere/sõbrad jne, et otseselt nagu mingit probleemi ei ole. Sellepärast ära ka arva, et sinul nüüd midagi viga on et depressioon on, võib-olla ongi asi selles, et kehas mingi ainete tasakaal paigast ära ja see kohe mõjutab. Mul endal viskab ka iga paari kuu tagant mingit deprekat ja tegelikult ju põhjust selleks ei ole absoluutselt.
Aga loodan, et sul läheb kõik ikka paremaks 🙂 Ja kui jätkuvalt tunned, et asi lööb üle pea, siis võid ju käia ka psühhiaatri juures nt. See ei tähenda, et kohe pead peotäitega tablakaid kukkuma krõbistama, aga võib-olla seal käimine juba aitaks.
Kullake, ära heida meelt. Ma mõistan sind väga hästi. See ema teema tuleb nii tuttav ette. Kuigi minul ei olnud blogi, mille pärast ema oleks pidanud mind häbenema, aga põhjust mind maha teha oli ikkagi. Julgesin ülikooli pooleli jätta ja tööd mul ka polnud. Üleüldse olin saamatu ja igatpidi mõttetu inimene. Kõige hullem oli see, et sõltusin siis ka majanduslikult vanematest ja elasin nende katuse all. Vaimne terror oli kogu aeg pea kohal rippumas. Isa on mul küll õnneks leebe loomuga, aga ega see eriti päästnud.
Õnneks see kõik jääb nüüd juba rohkem kui 10 aasta tagusesse aega. Enam ei ole ma pettumus ema jaoks ja suhted on väga lähedased. Vahepeal lõpetasin ülikooli endale hingelähedasel alal, abiellusin ja sain lapse. Majanduslikult on meie pere ka igati heal järjel, nii et saan nüüd hoopis ise vanemaid toetada. Praegu tundub see emaga kemplemine nii naeruväärne ja ei vääri meenutamistki, aga tol ajal olin totaalselt masendunud.
Sul on vedanud, et sul on Kardo ja Mari. Hoia neid ja unusta hetkel oma ema. Kunagi vaatad praegusele ajale tagasi ja muigad.
Kallid ja pai sulle! Ära ole kurb! Ilusaid pühi oma väikse pere seltsis!
Mallu, ole inimene ja otsi abi. Emaga ma mõnda aega üldse ei suhtleks, kui ta ainult hullu paneb, on enda vaimsele tervisele kergem.
http://www.nhs.uk/conditions/postnataldepression/pages/introduction.aspx
Häid Jõule teie perele ka,pea püsti ja olge ikka rõõmsad 😉 🙂
Mõistan sind täiesti! Erinevalt sinust ei ole mul last, on armastav mees, koer & kass, kuid siiski tunnen, kuidas iga päevaga vajun üha sügavamasse musta auku. Ei suuda ära oodata homset päeva, mil üle kahe nädala koju jõuan, saab sugulastega kohustusliku Jõulu ära pidada ja õhtul…. õhtul saab end korralikult lõdvaks lasta.
No see tähendab loomulikult alkoholi. Nüüd kõlan mina nagu joodik, kuid mis teha, meil kõigil on vaja end vahel lõdvaks lasta ja midagi ei ole parata, kui alkohol mängib selles rolli.
Pea püsti, saba rõngasse & ilusaid pühi sulle ning sinu pisikesele perele!
Häid pühi sullegi 🙂
Ära oma ema pärast muretse 🙂 kes otsib see leiab põhjuse nuriseda, millegi üle 🙂 Mari on ju sul lausa kullatükk kui ta ei jonni ega jorise 🙂 🙂
Ning kui sa tunned et sul vaja on siis võta tihedamini endale enda jaoks vabasid õhtuid 🙂
Proovi ka sellist varjanti, et lähed näiteks tüdrukutega shoppama ning võtad ka Mari kaasa. On mõlemal tore olla 🙂 Ning igapäeva rutiini muutus on teile mõlemale hea 🙂 🙂
Ning lõppuks : dont worry be happy 🙂
Ei passi Kardoga kahekesi, Mari on ju ka. 😛 Kui mul laps sama väike oli, siis ma nautisin isegi lapseta toidupoes käimist, täitsa oma aeg ikkagi. 😉 Ilusaid pühi!
Ma käisin ka vaid üksi poes, see oli ainuke MINU asi ja siis äkki üks laupäev mees teatas, et nemad tahavad ka tulla. Oi ma olin nii kuri ja masekas…
Pea püsti, Mallukas! Häid jõule! Nii hea, et sa olemas oled. 🙂
Mallu!
Ilusaid pühi ka Sulle!
Tead, mina saan Sinust kuradima hästi aru! Päevad veedad Sa ju enamasti siiski lapsega üksi, siis Sa ei anna teda kellegile! Saad ise hakkama, õhtul aga tahaks olla, lihtsalt O-L-L-A!!!
Mallukene – vahel ongi vaja just seda mida eile tegid 😀 Ära kassi – elu on ju ilus – Mari, Kardo, 2 vahvat kassi ja mine tea, ehk tuleb Teile ka Jõulutaat 😉 Sinililled pihus 🙂 Häid pühi armas Mallu pere!