Eile käis Hannela koos oma Naomiga meil külas ja selgus kurb tõsiasi – Mari on harjunud halva eluga. Näiteks ütles Hannela, et tema küll ei saa oma last niimoodi diivanile panna, nagu mina seda tegin. Tuleb ikka olla HELL, muidu hakkab laps nutma.
Nüüd kõlab, nagu ma oleks lapse teisest toanurgast diivanile visanud. Nii päris ei olnud, omast arust paningi ma ta sinna täitsa tavaliselt 😀
Või siis riietasin Mari lahti ja selgus, et ka seda teen ma kuidagi…jõuliselt.
VAENE MARI!
Mida ta kõike vaikides talub?!
Kui ta alguses nohu oli, siis ta ka ainult vaikselt lurises ja ohkas aeg-ajalt, justkui öeldes: “Oeh, see eluke on ikka raske küll…”. Aga ei nutnud. Leppis.
Üldse ta lepib paljude asjadega. Vaene latseke. Ta isegi ei tea, mis hea elu tal olla võiks, kui ta elaks näiteks Hannela juures 😀 Hellalt asetataks teda diivanile, emalikult riietataks teda lahti. Noh. Vähemalt tuleb Marist üks jõuline eit 😀
väike kolhoosimutt
Vanaemale külla minemas
14 kommentaari
Ma teadsin, et kui laps sünnib, siis vanemad ei julge teda üldse puutudagi ega sülle võtta, sest kardavad ta katki teha. Ja riietamine on eriti raske, sest äkki laps murdub ära.
No ja siis sain ise emaks ja mul pole kordagi ühtki nendest tunnetest olnud.
Kuulsin ka alles hiljuti vihjeid, et pesen lapse käsi pärast sööki (suur titt juba, sööb ise) liiga karmilt, et peab ikka õrnalt ja hingega. Ma pesen oma käte ja veega :/
Ja kõik see ei tähenda, et ma oma lapsi ei armastaks. Armastan nii, et mine hulluks, endale tundub, et pigem on vedanud, et pole õnnistatud selliste paaniliste “appi, laps läheb katki!”-hirmudega.
Esimesel pildil esimest korda vaatan et Mari armas välja näeb. Tundub teistsugune kui varasematel piltidel.
Kunagi oli mingi dokumentaalfilm, veneajast ja sünnitustest. Kui laps sündis ja ei nutnud, siis meesarst hoides last ühe käega jalgadest rippus ja teisega andis mehisejõuga laksu vastu last.. vot see oli jõhker! Jõuline, ma oleks läbi ekraani sellele arstile kannaga näkku andnud.
Enam ma selliseid asju ei vaata! Aga see kui üks riietab last ja teine udusulge, see ei ole jõhker 😀 Igaüks talitab harjumuse ja OMA tunde järgi siiski 🙂
Mu sõbrants ka suvel külas käies teatas mulle, et ma olen päris jõuline lapsega.. Et ta just käis teisel sõbrannal külas ja too olla õrnalt ja aeglaselt lapsekest riietanud, mina aga pliuh pläuh. Aga noo mul esiteks ei ole kannatust, et igakord temaga nunnutada, samal ajal millimeetri kaupa üritades tema pisikesi õrnakesi käekesi kombe seest kätte saada ja teiseks, ma arvan, et seda pole vaja ka 😀 eks igaüks teeb omamoodi..
Hahahaaaa 😀
Mulle öeldi juba sünnitusmajas, et laps pole portselanist. Olen ka vastavalt tegutsenud. 🙂 Mittte, et ma nüüd jõhkard oleks.
Mallu, olen Su blogi otsast lõpuni läbi lugenud ja arvan, et oled parim ema, kes Maril üldse olla saaks. Nii eluterve, realistliku ja samas mõnusa huumorimeelega noori emasid annab ikka tikutulega otsida 🙂
Soovin Sinu perele head vana aasta lõppu ning meeldejäävat ja rõõmsalt uut aastat!
Issand ma pidin ämma käest sõimata saama kui lapsel veidi jõuliselt suud pühkisin….kartis et lõhun ära oma tillukese lapse….
Mina murran ja tirin enda oma ka nii, et ilmselt nii mõnigi kutsuks lastekaitse, et vaene laps. kuidas ema ei oska temaga hellalt tegeleda. No ma olen sihuke rohmakas karukäppadega, mis mu´st siis ikka tahta. Aga laps on ühes tükis ja isegi itsitab kui teda jälle kombekasse või sealt välja murran.
Ta on ikka hurmavalt nunnu laps!!
Aga vähemalt on ta kuradi ilus titt. Emasse teine.
no jumal tule appi, kui armas ta seal turvatoolis välja näeb, tahaks teda lausa pigiiistaada no nii mõnus näeb välja!!
Haha ma ka vahest mõtlen oma beebi riietamise ajal, et need väikesed käed nüüd murduvad kombekast välja tirides ära või mitte. Loodan, et mitte. Titt ise sellise näoga, et tal lausa mõnus kui teda solgutatakse niimoodi ema tuulest räsitud karedate kätega.
Hahaa, ma tunnen oma Marile kaasa !