Rääkisime ükspäev sõbraga, et enam küll ei kujutaks seda elu klienditeenindajana ette. Viimati teenindasin ma laudu umbes kaks aastat tagasi, nii et mitte kõige pikem aeg tagasi, aga enam ei suudaks.
Esiteks muidugi selle pärast, et need kohad, kus mina töötanud olen, ei sobiks elusees lapse kõrvalt töötamiseks. Olen laudu teenindanud nii Troika restoranis, kui ka Karl Friedrichus. Olen isegi pea kõikides St. Patricutes baaridaamina töötanud.
Restoranides töötamise suurim pluss – ülihea tipp. Krooni ajal Troikas töötades teenisin mõnel päeval ainuüksi tipiga mitutuhat krooni. Sellise tipiga oli palgapäev naljanumber, sest selle summa võisin ma endal kahe päeva tipiga ka kokku saada 😀 Oh, olid alles head rikkad ajad mu elus.
Miinuseks oli vihmas töötamine. Väliterrasside kokkupanek, hilised töötunnid ja muidugi….kliendid!
Kõige jubedam osa olid kliendid. Ärge saage valesti aru – ma olen ikka hurmav ja jutukas inimene, seega sain ma enamikega väga hästi läbi (seega ka hästi tippi), aga klienditeenindajana (ja avaliku blogijana) mõistad sa üsna kiiresti, et inimesed meie ümber on ikka kuramuse kahtlased.
Ükskord süüdistas üks soomlane mind sibulavarguses. Nimelt serveeriti Troikas leiba/saia korvikeses, kus oli ka punt rohelist sibulat. Mingit kindlalt arvu, mitu sibulajuppi seal olema peab, meil ei olnud, aga ometi leidis see soome jorss, et mina olevat pool nende sibulast endale tasku pannud. Palus isegi taskud ette näidata :D! Mitte, et seda sibulat seal kilode ja kilode kaupa poleks olnud ja kui ma oleks seda tahtnud võtta, siis oleksin ma võinud seda üsna kindlasti ka varastamata teha.
Teine kord oli mul laud, kus oli 9 meest. Inglise poissmehed muidugi. Kaanisid seal viina, kuni kolm neist üheaegselt oksendama kukkusid. Arvake, kes seda öökides koristama pidi…
Vähemalt 20 korda päevas krabas mingi purjakil jorss mind tagumendist ja vähemalt 20 korda päevas vandusin ma endale, et see on viimane päev seal töökohas. Kuni ma õhtul tipi kokku lugesin ja ikka järgmine päev tööle tulin 😀
Ükskord sain ma sõimu, et ma ei tea, kus asub lähim pandimaja.
“Ise te ju elate siin linnas. Kuidas te ei tea, kus asub pandimaja?”
“Jah, aga ma ei käi pandimajades!”
“KÕIK siin Eestis käivad pandimajades!”
Ja muidugi need miljonid küsimused toidu kohta. “Kas see kits ikka kasvas päikselisel aasal? Kas kokk kasutas kastme tegemiseks roosat, valget, musta, sinist soola? Mitmepalli süsteemis te seda suppi hindaksite? Kui kaua täpselt selle toidu valmimisega läheb? Kas selles on üle viie kalori?”.
Õõh. Kliendid. Imevad.
Kes veel klienditeenindajana töötanud on? Sheerige kogemusi 😀
68 kommentaari
See on küll üsna vana teema juba, ei tea kas ehk loedki, aga ma lihtsalt pean kirjutama. Lugesin siin kuidas üks maksis 50sega 4€ arvet. Ma ise olen lisatööl Varumeestes ja mul oli paar päeva tagasi klient kelle arve oli mingi 4-5€ kopikatega ja maksis 500€’ga 😀 vot see oli lõbus. Meil poes käivad sommid (oleme sadama lähedal), aga see oli hoopis venelasest ehitaja…. ja neid 500’seid ikka oli näha ja pihus tal küll.
Kas on raske aru saada, et klienditeenindaja ei ole pangaautomaat või pank?
Muidugi on ka sõimamine, et oot miks hind teine on?!?!? Ja miks see allahindlus ei tulnud???? Savi, et allahindlus tuleb alles SIIS kui ma summa kokku löön kõik, aga ei, undame ja ajame seda paarikümnesendist allahindlust taga, ise maksame 50 või 100€’sega.
Inimesi on ikka veidraid. Töötasin suvel klienditeenindajana jäätisekohvikus. Enim küsitud küsimus suvel oli “Kas teil burgerit ka on ?” Toredate kaasmaalaste käest olen veel kuulnud ” Kas te kontserdipileteid ka müüte?” “Palun mulle üks õlu” ja veel hunnikus veidraid küsimusi. Minu isiklik lemmik oli aga muidugi “Kas teil on ikka värske jäätis? ” Sellepeale küsisin, et mida ta peab silmas värske jäätise all? Vastuseks tuli ” No ikka selline mis seisnud ei ole, et on just valmistatud täna. ” Ma ei osanud enam midagi öelda, omaette podisesin küll et muidugi on värske jäätis, tagaruumis iga hommiku lüpsan lehma, et toorainet saada.
Ja veel arutlus kahe neiu vahel.. seisid nemad siis jäätise leti ääres. Arutavad omavahel “Läheme ostame krõpsu Prismast ” “No okeiii, läheme siis.” “Ei, tegelt ma ikka ei taha, krõpsud teevad paksuks” “Võtame siis jäätist parem” Mõlemad neiud lahkusid leti äärest suure masinajäätisega. 😀
soovitan kõigile vilunud, sõnaosava ja otsekohese ettekandja blogi: http://thebitchywaiter.com/
Ma ei kujutaks enam elusees ette ,et peaksin EESTIS töötama klienditeenindajana.Kõige alandavam töö ning ilmselgelt on eestis need kõige kohutavamad ja vastikumad kliendid.Kuid kuskil välismaal,kindlasti. Aasta aega töötasin väga meeldivad lokaalis Austraalias..lugesin minuteis ,et tööle naasta pea iga jumala päev. Nüüd Uus-Meremaal olles olen samuti rahul. Igal pool va Eestis koheldakse klienditeenindajat nagu jumalat ning eriti baaris. Kui aus olla siis ei olegi plaanis enam Eestis elada ja lausa rõõm on mitte kunagi selliste probleemide pärast pead murda. Eesti minu silmis ei ole koht kus töötada ning veel vähem elada kui soovid stressivaba ja head elu. 🙂 See on kõigest minu arvamus.
Olen ka töötanud ühe suve klienditeenindajana ühes poes ja erilist midagi ei olnud. Üks seik on hästi meeles, kui ma panin seal siis õllesid vms jooke külmkappidesse ja üks vanem mees(joodik) kõndis minu poole, vaatas mulle otsa ja ütles, et : “noh, oled nüüd rahul w?” Ma ei saanud midagi aru mis ta sellega öelda tahtis ja ütlesin vastu mingi, et mismõttes? või Kuidas? vms. ja siis ta ütles: “Noh nüüd sa ei saa aru millest ma räägin jah!” ja kõndis minema, midagi veel pomises omaette. Ja ma siiamaani ei tea mida ta sellega mõtles, või mis talle ei kõlvanud. Ma ei olnud seda inimest enne näinudki. Mul ei ole õrna aimu ka mis värk see oli. Oli ka toredaid kliente palju. Kassas olin, siis ikka mitu korda olid inimesed pahased ka kui kassas oli teine hind kui riiuli juures olev hind, siis mina sain sellepärast sõimata, et hinnad on valed, kuigi mina neid seal ei saa ju vahetada kui ma terve päev kassas olen.
Eelmine aasta olin ka Viru Rallil turva. Seisin terve päev VIP ala sissekäigu ees ja pidin siis inimestelt küsima VIP piletit näha ja siis sain nad sinna sisse lasta. VIP-id said seal tasuta juua ja süüa ja mõni siis käis terve päev edasi-tagasi sisse ja välja sealt ja nii mõnigi ütles mitu korda, et kuidas ma suudan terve päev naeratada. See oli väga armas. Ja ma tõsiselt naeratasingi terve päev, sest inimesed käisid kogu aeg edasi-tagasi ja õhtuks oli suu päris valus ja jalad ka seismisest. Ja inimesed ikka muretsesid ja küsisid kas ma vahepeal sööma ei taha minna jne. Ja niisama toredaid inimesi oli ka. Aga oli ka neid kes olid hullult ülbed VIP-id enda arust. Näiteks Oled Grossi tütar tahtis sisse saada, ma küsisin piletit, siis ta ütles et ta on Oleg Grossi tütar. No ma olin nagu wtf, mind ei huvita, kust ma peaks sind nägupidi teadma kelle tütar sa oled, aga lasin ta ikka sisse, ütles, et võib seest isa käest minna küsida pileti, siis küsiski ja tuli näitas mulle. Ja ega Oleg Gross ise tuli ka sisse nagu viimane ülbik, ei öelnud tere ega vaadanud otsagi mulle.
Töötan ka klienditeenindajana, küll poes aga siiski, mõned kliendid oleks vahel nagu kuu pealt kukkunud. Üks vene tädike sai päris kurjaks minu peale ükskord. Ütlesin talle viisakalt ja veel vene keeles, et ma ei räägi vene keelt ja saan kehvasti aru. Laseb ikka oma joru edasi ja siis on püha viha täis, et ma aru ei saa, kuigi ma tegin talle selle ju kohe alguses selgeks, et ma ei saa aru, mida ta räägib. Aga parem kild on see, kuidas me ise ühe eriti omaeliku kogemuse osaliseks saime klientidena. Ema läks siis esimese õhtupoole poosi, et vetsupaberit tuua, tagasi tuli tühjade kätega, sest küdimuse peale kas teil on wc paber täiesti otsas, sai ta müüjalt vastuseks: ”Söö vähem, siis läheb paberit ka vähem.” Ema siis tuli tühjade kättega tagasi. Mis seal ikka. Aga enne äratulekut veel müüja nähvas juurde, kuskil seal taga konteneris võib-olla on, aga tema sealt asjade võtmisega ei tegele. Pärast kodus veel naljatlesin, et 2014 aasta külapoodide klienditeeninduse tipptase kohe aasta laguses kõrgeks aetud 😀
Olen samuti töötanud aastaid erinevates asutustes teenindajana. Loomulikult on palju meeldivaid ja toredaid kliente kuid kahjuks paratamatult on ebameeldivaid kogemusi rohkem. Ka on ebameeldivaid kogemusi ka kliendina rohkem kui meeldivaid. Lihtsalt me ei ole selline nö meeldiv rahvas võõraste inimeste vastu. Tihti mitte meelega aga lihtsalt see on nii..nagu meie loomus või nii. Samas olen enda puhul täheldanud seda, et kui ma kuskil asutuses saan nö vastu pükse või on asi halb siis ma ei suuda selle teenindaja peale karjuda, sõimata ega ennast välja elada. Ma tean, et tegelikult ei ole tema süüdi..samas kui ka on teenindaja reaalselt süüdi siis on ikkagi see, et mõistan teda. Raske on olla meeldiv naeratav isik päeva otsa 8 või rohkem tunde järjest. Seda enam veel kui isiklikus elus on asi nadi või saanud sita kliendi osaliseks. Ma leian, et me võiksime ise olla rohkem mõistvamad ja rohkem püüda olla head kliendid, mitte pidevalt ajada taga seda kuninga staatust. Ning kui asi on pekkis siis teenindajana saada rohkem kliendist aru, panna ennast sinna olukorda. Kindlasti ma ei toimi selle järgi alati aga ma vähemalt püüan. Nii on lihtsam endal elada 🙂
Hehh ma teen seda tööd 3ndat aastat ja ma võiks kirjutada raamatu sellest 😀 ja ma ei tea kas ma muutun ajaga vähem tolereerivaks või inimesed muutuvad aina idiootsemaks 😀 need soovid ja küsimused on absurdsed ja debiilsed nii et ei tea kas naerda näkku või hakata nutma 😀 😀
Aga samas nóustun et tôsiselt vótta tasub ainult óigustatud kriitikat !! Ylejäänu lase mööda külgi maha joosta 🙂 kui sa ise oled viisakas ja hea siis on kõik hästi 🙂 aga lolle kysimusi esitavad kõik ikkagi 😀
Töötasin varem ühes kohas klienditeenindajana, kus vahetusraha kassas oli iga päeva hommikul 100 eurot – tavaliselt 5-20 sellest sulas, ülejäänud müntides. Asjad maksid enamasti samuti vahemikus 2-7 eurot. Nii et väga tavaline oli, et keegi ostis 4-eurose asja, lajatas 50-eurose letti ja soovis siis sealt tagasi saada. No hea viis, kuidas raha lahti vahetada, eks.
Ükskord siis tegin alles hommikust inventuuri tühja kassa juures, kus mees soovis siis samamoodi tasuda, mina ütlen, et tegelikult ei saa te veel midagi osta, oleme suletud ja avame 20 min pärast. – “Aga ma pean ju ära minema, ei saa jätta last siia ootama 50-eurosega.” – “Kahjuks oleme hetkel suletud.” Noo ja nii see ping-pong käis paar korda, kuni ta küsis, et kas ta vähemalt saaks raha lahti vahetada, millega ma siis väga tüdinult nõustusin, võtsin raha ja liikusin enda kassa juurde, kuna teised olid ju tühjad – ega igas kassas kogu aeg lõpmatult raha pole. Läksin siis kassase vahetama, laps küsib: “Kuhu ta läks?”, mees vastas “Hulluks vist.”. Mis siis, et ma olin kogu aeg nende silme all ja olin öelnud selgelt välja, et jah, ma siiis vahetan, mis siis, et ma pole pank.
Üldse tundub, et inimesed ei tea, et pangaautomaatidel on võimalus võtta välja suurt summat ka lahtiselt – ei pea 50-eurostes kommi ostma.
No sadu asju võiks välja tuua tollest kohast, kus klient on ikka siuke sitt, et ütlen välja ka, et mina teid ei teeninda, kui te oma häält ei vaigista. Nüüd töötan väikses viisakas restoranis, tööpäevad on ca 8-10-tunnised, inimesed pigem meeldivad ja pole nagu viga. Aga põhitööna ei teeks ma seda mitte kunagi.
Minul on mõned kogemused. Olin enamasti kutsekooli ajal suvel klienditeenindajana tööl.
Pärnus Rüütli tänaval ühes väikses kohvikus – Passion Cafee.
Kõige hullem oli 12-13h jutti jalgadepeal seista, vahel kaks ampsu süüa ja edasi joosta. Õhtul kui tuli kamp soomlasi kes tahtsid juua ja lällata pidi seda kõike taluma ja alati naeratama.
Kõige meeldejäävam oli see, et ülemus pani minu jootraha oma tasku. Kiirematel pärvadel üksi tööl olles ei jõudnud kohe laudu koristada vaid tegelesin eeskätt klientidega ja nii see naisterahvas käis ja korjas minu jootraha oma tasku. Palk oli nigel ja kuna olin mustalt tööl siis viimast palka ma korralikutl kätte ka ei saanud, elatusin siiski suuresti jootrahast.
Töö juures pandi mul riietusruumist lõhnaõli ka rotti ja kui julgesin seda kõvasti öelda, sain sõimu, et miks ma arvan et seal vargad töötavad…
Meeldivaid ja ebameeldivaid kliente oli küll. Üks hull soomlane noorem naisterahvas jooksis kööki ja kisas, et ta toit on külm – teda teenindas kohviku omanik, kes sai sõimu osaliseks et ei oska teenindada, sest vaidles kliendile vastu… Sama õhtu sain ma ühe mehe ja naise käest 50 euri jottsi sest neile meeldis minu teenindus ja nad olid sellega ülimalt rahul 🙂
Üks naisterahvas kes oli väikse lapse ja mehe ning mehe tuttavaga söömas ei jõudnud ära oodata kuni neile arve viin ja otsustasid ära jalutada. Mina oma põllega jooksin mööda Rüütli tänavat neile järgi ja kisendasin, et maksta oleks ka vaja. Need siis selle peale vabandasid ja punastasid ning ütlesid, et unustasid täitsa ära. Kui meesterahvas koos minuga kohvikusse tagasi tuli, ütles ta et tal on häbi. Minul oli hea meel, et ma ise ei pidanud seda arvet kinni maksma 😀
Kõige naljakam oli see kui ma elus esimest korda avasin šampanja pudelit ja otse loomulikult lendas punn ühele vanemale soomlasest meesterahvale vastu pead 😀 Õnneks oli tore klient ja seltksond, kes selle peale vaid naeris 🙂
Klienditeenindaja töö on üks ülimalt raske töö ja seal on vaja ikka häid närve, et osade hullude klientidega hakkama saada. Samas on ka väga palju toredaid ja meeldivaid kliente 🙂
Olen pikalt olnud klienditeenidaja ja lugedes teiste kommentaare, tunnen ammust ennast ära.
Enam mind ei huvita absoluutselt, mis on idiootidel öelda (kui õigustatud kriitika siis muidugi kuulan).
Kunagi mäletan läksin nii närvi, kui keegi midagi ütles, mind milleski süüdistas, lolle küsimusi küsis jne.
A nüüd ma tunnen, et kui ma olen ise väga positiivne on kliendid ka positiivsed. Alati aitäh ja vabandust ja palun ette taha ja leebub isegi kõige kangekaelsem vene mutt. Ja isegi kui mõni on no selline pähkel siis 99 protsenti on head kliendid. Miks kõik keskenduvad halbadele klientidele?
Ega klienditeenindus kõigile ei sobi ka, enamikele ei sobi. Pead viisavalt tsill olema, et mitte ennast seaks vihastada. Igastahes, mulle meeldib klienditeenindus.
Olin Tartus Aura veekeskuse kohvikus pea aasta aega teenindaja. Veel enne lõppu tuli klient. Dialoog:
Klient:”Tahaks jäätist.”
Mina:”On jäätist. Teen ise vahvlitopsi sisse kaks palli. On pakkuda vanilli, šokolaadi, maasika ja banaani. Võite valida kaks.”
Klient jääb hetkeks vait ja lõpuks:”Sidruni.”
Ma tahtsin teda tooliga lüüa, et ta rõdult alla basseini kukuks, tegelt ka.
oh jah. ma töötasin 5 aastat klienditeeninduses – tulin ära ja läksin oma eriala peale – ilma tippita on palk ikka oluliselt väikesem ja suvel otsustasin puhkuse ajaks tagasi minna. OI KUI JUBE OTSUS, olin täpselt 2 päeva!!!!
Aga nalja:
-ka inglise noormehed – üks kutt oksendas lauale ja teine kutt oli siis nii kena, et tõmbas laualina kokku ja küsis minult, kus ta selle panna võib
-Valige mulle ise toit. – no halloooo võta vaevaks ja küsi midagi, mina valin ja sina vingud pärast – me kõik teame seda.
-üks soome härra süüdistas, et varastasin kaante vahelt raha. Sõimas mind kõikide klientide ees läbi, ma siis noogutasin ja palusin tal meenutada mis kupüüre ta sinna pani? Lõpuks siis oli asi nii kaugel et ähvardasime üksteist politseiga. Ma olin endast väga väljas juba, kui tal hale hakkas ja arve ära maksis.
-üks klient süüdistas, et toidus olid klaasikillud – tere talv lihtsalt!!! kus need tulid? plastmass nõudest, või äkki kukkusid ripplaest?
Õnneks olid mul head ülemused, kes teadsid kui haiged kliendid olla võivad.
-minu “LEMMIK” tööpäev oli muidugi see kui olime äsja terrassi avanud (koht ka uus) ja korraga tuli päev kus terrass läks täis ja restoran seest ka – teenindajaid oli kolm – ehk siis umbes 10-13 lauda näkku. Alguse
(näpuviga)
…alguses pikenes teeninduse aeg, siis toitude ooteaeg. Kõike sai selgitatud.
Aga siis said nõud otsa ja pidin uutele klientidele ütlema “Vabandage, meil on hetkel oodatust rohkem rahvast, mille tõttu on ka ooteaeg pikem. Hoiatan, et mind näete umbes 20 minuti pärast ja kui te jooke soovite kohe tellida, see need saan tuua teile umbes 30 minuti pärast. Toitudega läheb 1,5-2h. ”
Ja kas te usute või mitte- aga inimesed ei läinud ära ja neid tuli juurde. Ma oleks hea meelega sellel päeval lihtsalt ära jooksnud sealt 😀
Olen olnud klienditeenindaja kaubanduses pea 10 aastat, vaheaegadega. Tooteesitleja, müüja tehnikapoes, müüja kontoritarvetes, vahepeal kontoris, toidupoe kassa. Üldiselt töö meeldib, on imetoredaid kliente olnud ja muidugi ka selliseid, keda mäletada ei taha. Üks tõeliselt nõme põhjus juba mainitud vene keele mitterääkimine/mõistmine. Samas sai alati asi aetud, kui mõlemad üksteist mõista tahtsid.
Kui ma alles Tallinna kolisin (4aastat tagasi), siis otsisin kohe tööd. Ja saatsin cv MAXIMASSE. Kuna olin maalt linna kolinud võhik, arvasin, et Maxima on elu parim töökoht ja nii ma sinne siis lendasingi. Sain veel LASNA punase tänava omasse. Jess. Ma olin ikka nii happy, kui sain teada, et osutusin nn väljavalituks. Aga ma töötasin seal kokku vist 2 nädalat. Kuid juba esimeses päevast piisas…
Kuna ma ei osanud mitte ühtegi sõna vene keelt, või siiski, teadsin mis,on da ja net. Kõik. Siis oli mul ikka eriti raske seal. Poe juhataja oli puhta venelane ja temaga pidin ma suhtlema inglise keeles, kuna tems ei taibanud mõhkugi eesti keelt ja,mina vene keelt.
Esimene õhtu kassas..hmm.. mul oli puudujääk täpselt 7 eurot.. kuna mul pold seekord ka mitte ühtegi senti raha, siis mõtlesin, et mis nüüd saab. Igatahes, pidin ma raha kohe ära maksma. Koju mind ei lubatudki enne, sest kes teab, äkki ei näita sinna enam nägugi. Ja nii ma siis helistasin enda tolla ajasele boyfriendile, kes tunni jooksul kohale lendas ja mulle 7 euri andis. Sain vähemasti koju.
Peale seda hakkasin kohe uut töökoht otsima.
Muidugi kliendid.. vene pensionärid.. ma parem ei räägi, eks te ise teate millised nad on 😀
Peale seda ma pole kunagi mittttte kunagi Maximates käinud
Ma kunagi mitu aastat tagasi töötasin ka klienditeenindajana. Kõige eredamalt on meelde jäänud seik, kus üks meesterahvas tahtis oma titekäru mulle leti taha paigutada. Ma ütlesin viisakalt, et palun ärge pange seda siia, ma ei saa liikuda nii, jätke ta siia ette, ma hoian silma peal. Mees keeras käru kummuli mingi lillepoti taha – ju pidas seda turvaliseks paigaks 😀 Natukese aja pärast tuli sama mees mu peale karjuma, et kui vana ma olen, et alkoholi müün. Ma ütlesin, et olen 18 ja siis ta teatas, et nii noor ei tohi alkoholi müüa. Kukkus mu laual sobrama, et sealt paberit leida ja nõudis, et ma kirjutaksin sinna juhataja telefoninumbri. Lõppu lisas: “Kui sina käitud nagu mölakas, käitun ka mina nagu mölakas.” Minu meelest oli tema ainuke, kes käitus nagu mölakas…
Aga uueks teemaks pakuksin väljategemise. Kuidas sina, Mallukas, ja teised olete käitunud, kui olete esimesel deidil ja lauda saabub ettekandja, kes küsib, et kas arve läheb kokku või eraldi? Ja siis on see väike vaikusemoment… 😀 Kuidas suhtute väljategemisse või maksate alati ise? Mingeid põnevaid seiku?
Ma töötasin 6,5 aastat infotelefonis. Oiiii ikka ON Issanda loomaaed kirju. Eelis oli muidugi see, et ei näinud neid jopse näost-näkku ja alati sai kõne ära katkestada, kui asi väga ropuks läks.
Meeldivaid kliente oli muidugi rohkem, aga kui kõne juba algas á la “kule missee poe number on seal tead küll see Selveri kõrval see kus autojuppe müüakse” ja kui siis täpsustama hakkad, et “millise Selveri” ja “mis tänaval” ja “mis linnaosas” ja üleüldse “mis linnast jutt käib”, siis saab teinepool nii vihaseks, et tõmbab omale nätsu kurku…..
Ei, põnev aeg oli tegelikult! 🙂
See on Autotäht, mida ta mõtles, ma arvan 😀
Õnneks pole restoranis vms kohas klienditeenindajana töötanud ja ei taha ka.. See oleks üks õudusunenägu minu jaoks (ka kaubanduskeskustes töötamine ja kassades jms) ja vaevalt ma üle mõne minuti seal vastu peaks 🙂
Kallaks mõnele kliendile toidutaldriku tagurpidi pähe vist kui midagi ei istu 😀
Loodan, et ei pea kunagi sellist tööd tegema ka..see lihtsalt ei ole minu jaoks ja ma ei suudaks seda teha.
Autopesulas olin kunagi nö klienditeenindaja, seal meeldis aga eks sinna eksis ka vahest mõni totakas ära 😀
Müts maha kõigi klienditeenindajate ees, kes seda tööd teevad ja teha suudavad ja kellele see isegi meeldib!!!
Olen ka kunagi ammu klienditeenindus tööd teinud ja seda nii loomapoes kui videoplanetis..Kokku u 5-6 aastat tuli ära.Enam küll sellesse valdkonda tagasi ei tahaks minna.Kliente olid igasuguseid,loomulikult olid toredad kliendid ,kellega sai pikemalt lobisetud maast ja ilmast nn püsikliendid.Ning oli ka probleemseid olukordi.Ühe kliendiga selline juhtum:Ostis omale filmi,maksis ära läks koju ja avas pakendi.Järgmine päev tuli tagasi ja tahtis seda ümber vahetada teise filmi vastu.Kuna filmil midgi viga polnud ja töötas siis seal niisama kaupa ümber ei vahetatud.Klient aga vaidles ja õigustas end ,lärmas ,lubas tarbekaitsesse teada anda ja mida kõik veel.Ajas taga õigust,et temal on õigus 14päeva seda ümber vahetada jne.Siis ma ütlesin talle, et ega kui te toidupoest saia ostate või leiba ja see teile ei maitse siis keegi ei vaheta teil seda pakendit enam ümber kui avatud ning ega see ,et see ei maitse ei huvita kedagi.Hiljem tuligi välja ,et ta tahtis ümber vahetada ,kuna film talle ei meeldinud.aga noh asjalood ikka nii ka ei käi, et me avame pakendi ja kui ei meeldi ,maitse siiis viime tagasi ja vahetakse ümber uue vastu.Teine asi on ju see, kui tegu praagiga vms siis loomulikult vahetatakse ringi.
Ma olen 8 aastat olnud klienditeenindaja oma elust, aga mitte kunagi ettekandja ja ausalt, müts maha teie kõigi ees, kes seda teinud on. Näiteks Hellas Hundis ma ikka vaatan ja imestan, kui toredad ja vastupidavad need töötajad seal on! Rahvast on alati megalt ja ikka toimub kõik kiirelt ja naeratuse saatel. Mina selline olla vist ei suudaks.
Erilisi suuri juhtumeid olnud endal ei ole, peale selle kui üks 20-aastane venelane tuli mind sõimama, et ma vene keelt ei oska, õnneks oli ta oma emaga, kes oli ülinormaalne. Sikutas ta sealt leti eest ära, vabandas ette ja taha, seda eesti keeles, ja tellis ise soovitud smuutid. Teine kord smuutikohas (ei olnud Boost) küsis üks mees, et kas meil jäätisekokteili on. Vastasin, et ei ole, sest meil ei ole jäätist. Küsis uuesti, aga kas teil jäätiseKOKTEILI on? Vastasin, et ei ole, sest meil ei ole jäätist. Küsis uuest, aga kas teil JÄÄTISEKOKTEILI ON??? siis ma läksin juba ise ka närvi ja ütlesin sama kõva häälega, et MA EI SAA JÄÄTISEKOKTEILI ILMA JÄÄTISETA TEHA! siis ta vastas, et aa, okei, sorri 😀
Aa ja siis seal Viru keskuse söögikohas, ma ei tea, mis selle nimi tänapäeval on, jättis üks keskmiselt maitsekamalt riietuv naine oma lapse sitased mähkmed taldriku peale. Kusjuures ta vahetas neid mähkmeid ka seal samas SÖÖGILAUA peal, inimesed istusid ümberringi. Pärast jättis selle haiseva nutsaka taldriku peale. Talle oleks küll tahtnud vastu vahtimist anda. WC oli sealsamas üsna.
Klienditeenindajana näeb ära kui kirju see issanda loomaaed on :D. Nt tullakse poole tunni jooksul pärast poe avamist küsima laadapäevade reklaamlehe tooteid : “kas kaup ei tulegi juba öösel kohale?” ja neid sõimusõnu kui poeketi tooted kallid vms :D. Kõige positiivsemad klienditeeninduse mälestused jäävad hotelli kus töötasin ettekandjana. Täis kõhuga kliendid on KÕIGE viisakamad ja toredamad inimesed 🙂 kuigi mõned söövad küll täie raha eest ja lagastavad terve lauaümbruse. Hetkel töötan toidupoodides tootetutvustajana kus on ka positiivsed kogemused. Eriti kasutavad mu olukorda ära pensionärid kellel pole tavaliselt kellegiga rääkida 😀 mulle meeldib olla klienditeenindaja!
Ma töötan ka ühes asutuses klienditeenindajana, kooli kõrvalt. Ka mu eriala, mida ma õpin, tähendab pidevat klientidega suhtlemist. Mulle väga meeldib mu töö ja mu eriala, aga vahepeal läheb närv ikka nii mustaks, et tahaks virutada või siis nutma hakata. 😀 Ma mäletan oma esimest tööpäeva, kui ma suutsin juba esimeselt vene keelselt proualt selliseid roppuseid kuulda kuna vene keelt ei rääkinud. Paar korda on lubatud võsapetsi ja pealtnägijat ka kutsuda. Üks kord on isegi nii olnud, et üks mees unustas dokumendi maha ja kuna ma talle ilma dokumendita tema asja ei andnud, siis ta sõimas tükk aega ja läks minema. Pärast tuli tagasi, vabandas ja tõi veel kiirloterii mulle. 😀 Minu töö juures loeb väga palju ka mu kaastöötajatest, sest firma on väga-väga suur ja kui keegi pasa maha paneb, siis on klienditeenindaja see, kes kõik selle endale kaela saab.
Hoolimata kõigest halvast, on mul häid klienti kõvasti rohkem, kes peavad isegi mu kassikest meeles 😀
Mina olen töötanud klienditeenindajana. Viimati töötasin ühes kohvikus sel suvel. Seal olid kõige hullemad kliendid vanad soome mutid ja neid oli seal palju, kuna töötasin Pärnus. Küsivad lattet ja kui selle neile andsin, hakkasid karjuma, et SEE JU POLE PIIMAGA KOHV. Enne tellimuse andmist ei öelnud nad kunagi, kas soovivad kaasa osta või kohapeal süüa. Seega mõttetut taldrikumäärimist ja kottide raiskamist oli ohtralt. 3meetri kauguselt näitasid näpuga, mida nad soovisid ja siis mina pidin teiselpool letti nuputama, millele nad nüüd näpuga näitasid. 🙂
Aga siiski oli töö üsna normaalne. Kui poleks seda varajast ärkamist ja nii pikki päevi, siis töötaksin uuesti klienditeenindajana. Suhelda mulle meeldib väga. 🙂 Vahel oli ka selliseid päevi, kus 2-3 tundi ei käinud mitte ühtegi klienti. Siis oli küll tahtmine koju minna, sest passimise töö mulle ka väga ei sobi.
Mina töötasin klienditeenindajana pea 5-6 aastat ja mingil määral puutun sellega ka praegu kokku. Esimene töökoht oli tuntud filmipoeketis Eestis. Ma armastasin oma tööd aga pidevad uuendused keerasid asja magedaks ja kliendid muutusid minu arvates koos sellega. Olin sellegi poolest üks parimaid, olin alati muusika&filmidega korralikult kursis ning mulle tohutult meeldis inimestega sel teemal vestelda. Kuid nii palju kui oli häid&toredaid, oli ka väga väga väga kahtlaseid ja ebameeldivaid inimesi. Olin alati arvamusel, et kuigi klient on kuningas, siis igasuguste idiootsustega ma kaasa ei lähe ning vajadusel seisan enda eest (kui sain asjata sõimu või kui nt. mind plaatidega loopima hakati) Mind ei huvitanud, kas keegi kaebab või mind lahti lastakse aga ennast mutta ma tallata ei lasknud. Fuck that!
Õnneks mul läks hästi ja töötaksin praegugi seal kuid otsustasin ise lahkuda. Palk polnud seda väärt ning tulid suured muutused. Praegu tean, et ei kavatse klienditeenindajana töötada kui vaid ainult siis kui teen täpselt sellist tööd, mis mulle 120% meeldib. Pealegi, ma jälestan rahadega arveldamist!
Töötan siiani ja jube üle viskavad nad vahest küll. Saadetakse Sind läbi lillede perse, siis pead Sa ikkagi talle naeratama ja viisakas olema, kuigi sisimas ma tahaks nad läbi sõimata ja küsida mida nad õige endast arvavad!? Minu meelest on kahe liiki kliente:
1. Kes on ülimega viisakad, soovivad kena päeva, vestlevad vabalt ning hindavad klienditeenindaja tööd ning teevad tuju kohe heaks ja ajavad naerma. 🙂
2. Vinguvad, virisevad ja ei leia mitte millestki mitte kui midagi head. Tavaliselt mõtlen ma siis endamisi, et arvatavasti on kätte jõudnud keskeakriis või lihtsalt sitt elu ..
Mina olen 20 aastane ja kogu oma teadliku elu olnud klienditeenindaja – kodus on meil turismitalu ja nii kaua kui mäletan, olen neid turiste seal teenindanud. Viimased 2.5 aastat töötan aga ka ühes suures firmas ja teen seal kõiksugu erinevaid klienditeenindustöid – olen pidanud selle firma all pannkoogibaari ja valmistanud smuutisi, olen olnud hotellis 24h admin (beat that oma 13 tunniste tööpäevadega :D), sellega seoses olnud siis kohe ka hommikusöögikokk, lihtsalt kokk (suveüritusel pannakse mind ikka tanki, et tee süüa ja müü seda… siiamaani olen hakkama saanud, kuigi reaalselt mingi eriline kokk ma ei ole :D), piletimüüja aga suuremosa ajast olen selles firmas ikkagi baaridaam 🙂
Juhtumeid on igasuguseid! Tahan mäletada pigem häid ja naljakaid kui halbu. Kuna toiduga kokku pole puutunud, siis väga halbu kogemusi polegi. Viimane halb oli see, kui mees tellis oma naisele valge rummi spraidiga, tuli sellega natukese aja pärast tagasi ja ütles, et see ei ole Malibu… Jah, see ei olegi Malibu, sest sa tellisid VALGET rummi spritega, said Bacardi Superiori… sest see on valge rumm. Malibu on ikkagi Malibu või ütle siis kookoserumm, et ma aru saaksin 😀 No vahet ei ole, tegin talle uue joogi, kuigi teadsin, et mul oli õigus. Muidu on tore mees, seega ei hakanud nii rängalt huiama temaga.
Tüüpiline on muidugi see, et klient ütleb – aga mul ei ole raha; või et – me oleme ju nii head sõbrad, tee soodukat (ainus, mida ma kliendist tean, on see, et ta tellis just rumm-koola ja et ta nimi on VIST Sten.. eeh, ei lähe läbi). Või siis tore on ka see, kui klubis on üle 100 inimese, leti taga on järjekord (jah, ma töötan väikeses klubis, üldsegi mitte Tallinnas), keegi on seal oma jutu järgi juba TUND AEGA OODANUD ja kui lõpuks järg temani jõuab, heidab ta kõigepealt ette, et ma ootasin KAKS TUNDI (jep, aeg läheb kiiresti) ja et oota nüüd, ma arutan oma sõpradega kohe läbi, mis me võtame. Siis ikka jätad selle kliendi seal arutama ja teenindad kiirelt veel kellegi ära.
Toredad asjad on aga need ikka, kui alustatakse vestlust, et küll sa näed täna hea välja ja palun mulle üks see ja üks see. Samuti on tore, kui öeldakse, et tagasi pole vaja – olgu see kasvõi 10 senti, reaalselt, tuju läheb paremaks 😀 Imelik on vaadata neid, kes isegi oma 7 senti tagasi ootavad. Ise jätan pea alati tippi.
Üks vana, paks meesterahvas tegi mulle mingit paaritumistantsu, hõõrus oma keha kätega ja ajas keelt suust välja. Õnneks ei olnud ma üksi tööl, üks baarmen palus tal asja lõpetada ning turvamees saatis mehe välja. See oli päris jube.
Aga kui viimati suvepäevadel kokka mängisin, tuli üks purjus noormees ja teatas, et tema võtab selle kokatädi endale nüüd naiseks! Teeb meele heaks selline asi 😀
Tüüpiline on vist kõigil, kes alkoholiga kokku puutunud, see, kui keegi tahab red bulli energiajoogiga või rummkoolat rummiga või midagi taolist. Naljakam oli topeltapelsinimahl 😀 Ma lol’isin nii kaua selle üle. Aga ei, ma sain aru – ta tahtis suuremat klaasitäit apelsinimahla, aga et keegi nii ütleks… never heard before nor after 😀
Igaljuhul, mulle meeldib kliente teenindada ja ma olen selles päris hea. Suudan olla sõbralik ja hea, samas kui klient on dick, siis ma ka päris inglike ikkagi ei ole. Reaalselt sitasti ei ütle, aga hääletoon muutub selliseks, et saadakse aru küll, et on halvasti tehtud ja enam ei tehta, sest see koht on niivõrd popp ja au sees mu kodukohas, kõik tahavad seal edasi käia ja elu nautida.
See on päris naljakas vahest kui mehepojad leti ees erootikat tegema hakkavad 😀 Mul on olnud nii, et tuli vend, ilgelt tahtis juttu rääkida ja siis kõigelõpuks võttis välja oma telefoni ja näitas pilti, mille ta oma riistast oli teinud. Ma ausalt ka tegelikult olin nii juhm, et ei osanud muud öelda kui ,et “väga ilus” vms 😀 Pärast mõtlesin,et näe seoses tehnika arenemisega arenevad ka liputamise võimalused.
Oioioioi! Töötasin kaks suve R-Kioskis ja ei iial enam! Klienditeenindamine on üks õudne amet ja minusugustele nõrganärvilistele täiesti sobimatu 😀 Üks kord üks onu karjus mu peale viis minutit, sest ta tahtis ümbrikku osta, aga sellest 10 senti välja käia oli täielik röövimine. (okei, jah, postkontoris on odavam, AGA MINE SIIS OSTA POSTKONTORIST!) kuna ma sõnagi vene keelt ei oska, siis vene päritolu vanemad daamid on lihtsalt turtsatanud ja uksest välja pühkinud, sest kuidas ma ometi julgen nendega eesti keeles rääkida! Üks mees tahtis, et ma talle pudeli õlut niisama annaksin, sest “sa oled ju müüja, sa teenid nii palju!” (?!??!?!??!) Ja kuna poemüüjad ei saa tippi ka, siis tundub küll üsna mõnitusena see töö 😀
Mul on ligi paarkümmend aastat juba õnnestunud ühel või teisel moel klienditeenindajana toimida. Klientuuri määrab iseenesestmõistetavalt ettevõtte olemus. Töötad baaris siis ei pääse joodikutest, töötad kuskil telekommunikatsioonifirmas näiteks, ei pääse hädaldavatest pensionäridest….jne.
Siis mõnevõrra oled sõltuv ka kolleegidest. Kui kaastöötaja oma juhmusega kliendid närvi ajab näiteks siis laieneb maine kohe kõigile. Vist olengi selles valdkonnas liiga kaua juba olnud, sest viimasel ajal olen just teenindajate suhtes muutunud kriitiliseks: puudulik keelteoskus, ahnus, liigne enesetähtsus jnejnejne. Tihtilugu ollakse omaarust maru tegija aga omal pole töökogemust ollagi (paraku-paraku saab mõnda asja õppida vaid läbi töökogemuse…tee või tina).
Mistõttu olen oma elu seadnud nii, et võimaluse korral kasutan ühte poodi, ühte taksofirmat, ühte juuksurit jne. Ja kui olengi mingil hetkel millegi uue näljas siis tean ,et alati on risk pettuda, mistõttu ei võtagi asju väga traagiliselt. Omale käib kliendina ajudele see, kui teenindaja ruumi ei jäta ja üle pingutab. Kahjuks neilt ilmselt nõutaksegi seda.
Omal juhtus selline markantne lugu ,et ühel töövestluse moodi asjal lasti siis ühte telefonikõne ja mul paluti sellest midagi arvata. Tegu oli väga ärritunud kliendiga, kellele siis teenindaja üritas ennast selgeks teha. Minu kommentaar oli, et teenindaja oli vilets, kuna ei juhtinud vestlust ja lasi kliendil endale pähe istuda. Ehk siis teenindaja arvas,et klient on sitapea eniveis ja nautis oma ettekujutluslikku üleolekut kliendist ja seeläbi tegelikult jäigi lolliks (osad värdjad kliendid nimelt arvestavadki sellega,et karjuvad kõvasti ja käituvad vastikult ja siis neist lihtsalt tahetakse lahti saada). Asi lõppes sellega ,et teenindaja jäi rahulikuks (ja oli selle üle väga uhke) aga kliendiga asju aetud ei saanud ja tegelikult jäi klient sellega peale. Raisatud aeg.
Siis tuli välja,et see teenindaja oli üks tulevastest ülemustest… 😀
Mina töötan klienditeenindajana ja üldjuhul suudan alati viisakaks ja naeratavaks jääda, kuigi mõttes olen juba parem sirge löönud mõnele.
Kohatuid kommentaare ma ei salli. Nt minu küsimuse peale ‘kas te kohvi kõrvale suhkurt ka soovite?’ vastas klient ‘pane aga näpp sisse, siis on piisavalt magus’.
Siis olekski võinud panna ja vaadata mis nägu selle peale tuleb 😀
Aga miks ei jagata tippi kokkadega? Kas nemad teevad vähem tööd?
Troikas andsime kokkadele 10%
Just laudade teenindamis kogemust on mul väga palju, mitmeid aastaid seda teinud ja ausalt , enamus aja hoidis tööl ainult jots, ilma selleta ei oleks suutnud pingutada. Tihtipeale saad sõimata toitude eest, milles süüdi tegelikult kokk aga ega sellest ju kliendid aru ei saa – vaid et sina oled kõiges süüdi ja mis sina ? pead aga naeratama ilusti ja vabandama ette ja taha , mõttes muidu tahaksid kas koka või kliendi põlema panna. Siis töötasin sellises kohas kus oli ka hotell, ja muidu aastavahetuse paiku saabuvad venelased ja ega nemad mõista miks ma ei võta 1 jaanuaril 500 eurost vastu, sest mul reaalselt pole seda vahetada ja huvitav miks küll toitude nii kaua läheb, ise tähelepanemata et nad 4 kesi lauas aga toitu tellisid sellises koguses et terve kohvik saab toidetud. 12-15 tunnised tööpäevad olid lebo, eriti terrassil …ja üldse nädalavahetustel . See et jalad valutasid ja silmad punased väsimusest ei huvita apsull tglt kedagi – siin kohal tõesti, see koht kus hetkel kirjas olen , suht kindel et tagasi ei lähe sest siis hakkab laps oma ema nägema sama tihti kui kuuvarjutust, sest seal ei huvita kedagi et sa ei saa rügada enam nii nagu enne ja sul reaalselt on oma elu ka . (Y) üldiselt see teenindustöö kasvatab kõvad närvid ja kui meeldib siis palun väga , jots hea aga neile kes eelistavad kerget tööd , siis kohe kindlasti ei sobi.
Teenindaja kogemust juba aastaid ning nii mõndagi on ette tulnud. On olnud hetki, kus klient kuidagi aru saada ei taha, et pearoog ei valmi 10 minutiga, restoran on reserveeritud 18.00st ja klient 17.45 sisse sajab ning ülima veendumusega üritab mulle selgeks teha, et ta jõuab veel ära süüa.
Eriti meeldivad mulle kliendid, kes alustavad õhtut lausega “Kõige pealt ütlen ma Teile ära, et ma tunnen omaniku, nii et võtke see arvesse”, päriselt? Mina ka, ma muidu ei töötaks siin! Ja kui küsida kuidas ta auväärt omaniku tunneb, andes vale nime ja tema pika monoloogi lõppedes minema jalutan, teades, et vaene näitsik isegi ei adu millist jama ta just ajas. Isegi kui sa tunned omanikku, ei tähenda see et sa erikohtlemise osaliseks saad. Viisakus ja lugupidamine viivad kaugemale kui valed või tutvused koos üleoleva suhtumisega.
Itaalia restoranis olles ikka kliendid improviseerivad, aga tuleb ette ka olukordi, kus pastat soovitakse lõhega, kuigi lõhet meil ei ole. Ja siis sähvatab “aga ehk ikka leite kuskilt” no ei ole, annan Teile hetke veel mõelda. Tagasi tulles ja küsides Mida Teile saan vastuse “lõhe pasta”
Samas on ka nalja saanud. Soome klient suutis näo tahmaseks saada ilma, et meil kaminat või midagi selle laadset oleks olnud, pool tundi hiljem tuli leti juurde ja küsis soome keeles kas meil on WCd, vastasin jah ja ta tellis kolm tükki oma lauda(antud klient oli juba tugevalt üle keksmise joobes).
Tegelikult on jubedaid hetki olnud kümnetes kordades rohkem ja kõiki ei jõuaks siin üles loetleda.
Nüüd eemal restorani alalt ja kuidagi kohe tagasi ei kipu, mitte mingi valemiga.
Olen töödanud paljudes Eesti restoranides, aga hetkel olen Norras ja olen super rahul. Olen väga sooja koha peal. Palk on hea, tunnid on head (ei tee 12-13h päevi) klientide kohta ei saa nuriseda… Enamus on välismaalased ja kui keeled suus siis saab hakkama iga inimesega, isegi kui mõnel halb tuju juhtub olema. 🙂
Ma olen täheldanud, et pärast baaridaami ja ettekandjana töötamist olen ise muutunud ideaalseks kliendiks!
http://www.montrealgazette.com/touch/story.html?id=9205214 ja sellel lingil olevatest punktidest saavad ka ilmselt klienditeenindajana töötanud inimesed rohkem aru.
Mina töötasin kunagi säästumarketis… See oli siis, kui olid head ajad ja säästuka palgad olid teistest poodidest tublisti paremad.Ühel kuul sain 10 000 puhtalt kätte…. Aga see olenes ka suuresti poe käibest ja sellest, kui hea töötaja olid… Tööpäevad olid pikad ja suurem osa kliente olid lihtsalt sitapead, kes oma halba tuju välja elasid… Meie poe juures kahjuks töllerdas palju parme. Nii et tatise käega antud raha ja taaraautomaadi koristamine sitast olid peaaegu igapäevased tegevused…. Kõige ekstreemsem juhtum oli aga see, kui keeldusin ühele purjus kliendile alkoholi müümast ja ta mul üle kassa kõrist kinni haaras ja kägistas. Kliendid olid toredad ja vaatasid ilusti peal. Õnneks kutsus kaastöötaja turvamehe, kes mind päästis…. Peale hullu haardest vabanemist teenindasin kliente edasi nutt kurgus. Sinikad mu kaelal olid nädalakese…. Nüüdseks olen endale uue ameti valinud ja õpin seda. Automehaanikuna on mul mutrivõti vähemalt käepärast, kui mõne hullu otsa satun….
mina töötasin sel suvel poes müüjana, naljakaid seikasid oli ikka jube palju selle kolme kuu jooksul.
näiteks ükskord maksis klient kassas 500-ga, mina andsin ilusti täpse summa tagasi ja tema jääb mulle lolli näoga otsa vaatama, ma siis vahtisin samamoodi vastu. siis ütles ülbelt et “vähe ei ole nagu vä”. mina jahmusin, et misasja, omast arust lugesin ikka sendipealt õigesti. lugesin siis tema nähes veel korra üle.. siis luges veel tema üle ja siis tegi uuesti lolli näo et noojaah ja hakkas ära minema. paari minuti pärast tuli tagasi, võttis tseki, mille ta oli juba ära visanud sinna kassa otsa prügikasti ja hakkas uuesti lugema, sest ikka oli vähe tema meelest 😀 minul oli nalja kui palju, et kui loll saab olla. kui nii loll oled, siis ära sularaha ikka kasuta eksole.
teinekord juhtus nii et noor tüüp ostis kohe hommikul 500-ga, minul üsna paanika, sest selleks ajaks polnud ju kassasse eriti palju raha kogunenud ja suuremad summad ei tohi kassas olla, need panime eraldi. no hakkasin siis raha kokku kraapima, aega läks palju ja kui raha kokku sain siis klient oli vihane et kaua võib. mina samamoodi vihane et mida sa kurat lehvitad oma papiga siis, summa oli alla 50-ne. et kas tõesti peavad siis nii suured summad ikka taskus olema, kui toidupoodi lähed 😀
aga oli sellised toredaid asju ka, oli üks vanapapi kes oli suht püsiklient juba. temal oli vaja saada seda soodukaga alkohoolset jooki, mis lettidel otsas. mina siis lubasin et lähen vaatan laost. palju ma ei viitsind otsida ja läksin tagasi ning ütlesin et ei ole. siis heietas mulle pika jutu kokku kui väga ta seda ikka tahaks aga noh mis teha. mõtlesin siiski uuesti vaatama minna lattu ja leidsingi ÜHE pudeli seda jooki. siis läksin otsisin ta poest üles ja tema tänas mind taevani 😀 😀
Ma töötasin üks suvi Pühajärve jaanitulel toitlustajana. Kuna seal oli nii kiire, siis väga ebameeldivaid kliente tähele ei pannud. Aga lõpupoole tuli üks purjus mees, nõudis liha ja friikaid ning kadus. Tuli siis tüki aja pärast tagasi, liha ja pooled friikad ära söödud ja hakkas karjuma, et liha oli külm ning toores, friikad rasvased ja külmad. Nagu MIKS sa nad ära siis sõid?? Kuna lõpp oli ligidal ning toitu jäi üle, tegime uue prae talle. Poole tunni pärast oli tagasi, taldrikul kolm friikartulit ja hakkas jälle karjuma, et me ei oska süüa teha, anname talle toorest liha süüa :D:D
Coffee INis töötades nägin ka ikka igasuguseid. Meeldejäävam oli vist üks u 45 aastane mees, kel kottis dressipüksid jalas (üks säär üles keeratud) ja küsis haigeid küsimusi, a’la kas mikrolaineahi on ohutu, missugune see seest välja näeb, kuidas kohvi tehtud on jnejne. Lõpus küsis, kas tee sees keemiat on. Lugesin koostise ette, et kui seal midagi keemilist sees oleks, oleks see ka kirjas. Selle peale nõudis tootja (tee tuli Saksamaalt) telefoninumbrit, ja hakkas ähvardama, et paneb asja paika, helistab ISIKLIKULT teetootmise juhatajale ja kui seal on ÜKSKI keemiavärk sees, siis me kõik kahetseme. Sest ta poeg ei söö midagi, mille sees on keemiat. Ok:D
kogemus baariteenindajana ja videolaenutajana. Baaris mulle tegelikult täidsa meeldis ja see oli selline piisavalt väike koht ka (baar ise väike ja mitte ka Tallinnas), et mingeid erilisi frukte selle aja jooksul seal ei kohanudki. Sama võib tegelikult öelda ka videolaenutuse aja kohta. Mõlemast on tegelikult täidsa meeldivad mälestused ja elukooli andsid ka mõlemad ning suhtlusjulgust. Aga enam ei tahaks sellegi poolest. Nimelt ei meeldi rahaga tegelemine. See, et kõik peab olema korrektne ja sendi pealt klappima. Videolaenutuse aegadel oli igal õhtul higimull otsa ees pärast kassa tegemist. Teadsid, et ei saanud midagi viltu olla, aga see on nagu politseiga – tead, et oled kaine ja kõik on nii nagu peab, aga ikka kardad 😀
Ma teenindan kliente taksoga. Kui kellegile midagi ei meeldi saan välja visata või Urmas Sõõrumaa Security kohale kutsuda. Kui klient on täielik TONT minuga ja unustab kindad autosse siis tagasi neid enam ei saa.
Mina olen ka grill-restoranis olnud kliendideenindaja, umbes 3-4 aastat tagasi. Meil oli seal nt nii, et pühapäeviti koristaja ei käinud. See tähendas, et pidime ise kõik põranda ja muud pesud tegema, sh wc’e küürimine. Mina ütlesin sellele kategoorilise ei, mistõttu mu tubli töökaaslane, pesi need vetsud alati ise ära. Vahel olid need konkreetselt täis pa*andatud. Või oksendatud. Väga normaalne ikka ei ole, kui sa pead küürima nii peldikupotte kui ka tegelema kliendi toiduga.
Kliente oli ka muidugi igasuguseid. Üldiselt olid ikka head kliendid, aga leidus ka neid ülbikuid, kes endast nii palju arvasid. Teenindaja peab ju alati naeratama ja kõik alla neelama. Vot mina ei suuda, seepärast ka sealt ära tulin.
Jootraha oli küll hea jah! Seepärast jätan ise ka ikka iga kord kui söömas käin väikse tipi. Ma ju tean omast käest kui palju motivatsiooni ja positiivsust see annab! 🙂
Oh seda rõõmu kui sul on au klienditeenindaja olla. Minule on sattunud maailma armsamaid kliente ja seal hulgas selliseid idioote, keda kuulates-vaadates tahaks ennast ise vabatahtlikult näkku pussitada. Klienditeenindaja kogemust on korralikult.
Kord kui töötasin ühes tuntud firma kohvikus , oli klient kes uuris iga menüüs oleva toidu kohta, et ega seal juhuslikult sibulat sees pole- ning see oli seal olemas, siis teatas mulle, et tema ei taha midagi süüa kus sibul sees on, et tema võtab hoopis seljanka. (mille peale ma lihtsalt tahtsin ennast lolliks naerda..või nutta? )Aga kuidas sa ütled siis klienditeenindajana inimesele, et kuule rumal “ma ei taha sibulat” naine te olete nii loll- nii et olin vait ja nautisin ta lollust ainult töökaaslastega.
Veel üks mis meenub oli alles hiljuti, kui tuli tööle vene klient, ning sain köigest ta jutust aru, võtsin tellimuse ja kui talle hinna ütlesin- mida ma tegin eesti keeles, hakkas sealt sellist sõimu ja rumalaid küsimusi tulema.. Näiteks: Miks sa töötad siin kui venekeelt ei räägi? Mis sul viga on? Miks sa nii ülbe oled? Kas sa üldse ingliskeelt räägid?(olgu öeldud et siis ütlesin talle arve uuesti inglisek. ja ta ei saand midagi aru) Siis hooples mulle, et tema räägib kuues keeles ja ma olen valus idioot. Terve selle 8minutit mis ta tellimust valmistasin, oli üks küsimuste ja sõimurada. Ning kui ma enam ei kannatand ja vastasin talle, et päriselt ma ei peagi venekeelt rääkima kuna see on eestimaa ja riigikeeleks on eestikeel, siis tuli sealt veel hullem peatäis(Ja jah kes tahaks nüüd öelda, et ma olen venelaste vihkaja ja ei viitsi keelt ära õppida- siis ei nii ei ole) Ning lisaks sellele ajas ta mu uusi kliente ära jutuga, et mina ei oska teenindada ja ei taha siia inimesi ja olen palju muid asju veel aga neid ei ole siia viisakas vast kirjutada. Ning peale tööpäeva mis peale seda hetke lõppes kusagil tunni pärast, lähen siis uksest välja kottpimedas ja voilaaa see sama kantpea seisab seina ääres, ning blokeeris mu teed, ning terve maa koju õiendas karjus ja köndis mul järele…
Ning veel mõni eriline inimene kes suudavad mul köik siseorganid tagurpidi tööle panna on sellised vahvad kliendid kes tulevad söögikohta (enamasti kus saab enda toitu telefoniteel ette tellida aga ka mitte alati) ning viskavad sulle oma raha ja vaatavad sind sellise näoga et mida sa nüüd passid? Ning kui siis küsid, et kas oskan teid aidata või soovitada miskit vastatakse sulle et ilmselgelt tulin oma toidule järgi- jah sest mina kui klienditeenindaja tean täpselt milline kolmehamba ja habemega rullnokk selle konkreetse tellimuse esitas ning kohe kui austatud härra ukselävelt sisse astub saan talle ta toidunäkku suruda:)
Et siis, köik klienditeenindajateks!
Olles nüüd aus siis tegelikult ei ole ma nii kibestunud nagu siit tunduda võis, on ka väga toredaid,viisakaid ja vahvaid kliente kes suudavad päeva ikka mitu korda paremaks muuta.
Mina otseselt teenindajana ei ole tootanud ,aga oppisin 3 aastat seda eriala.Restoraniteenindaja ei olnud koige hullem olla,sest kliendid olid oma kooli tootajad.Ja kui kaisid vahest saksa turistid siis viipeldes saime asja aetud.Koige hirmsam oli vist toateenindaja olla kui kaisime hotellitube koristamas ja oufdne sittahais oli toas tuli valja et keegi oli omavaljaheitele veepeale laskmata unustanud. Algul oli kull naljakas kliente koridori peal teretada.
Ei tööta küll eestis ega ka toitlustusega seonduvaga, kuid kliente teenindan. Ja üldiselt on ikka kliendid viisakad ning toredad, hiljuti käis ainult üks pooletoobine, kes tervet mu elulugu nõudis ja vähemalt kümme korda küsis kas ma olen rase ja kas ma saan lapse. See ajas küll veidike südame täis , sest 164 cm juures 53 kg kaaludes ma end paksuks ei pea ning väike pekivoldike kõhul mingi raseduse näitaja pole! 😀
Troika klientuur on üks paras pähkel seltskond. Ema töötas seal.:P
Ise olin babybackis. No enam ei aitäh. Ma olen liiga mõrd klienditeeninduseks. 😀 Oma ema kes on terve elu klienditeeninduses töötand ütles ka, et ma läheks kiirelt tülli mõnega 😀
Pigem ehitan diivaneid ja sõidan tõstukiga ringi edasi. 😀
Töötan põhitöö kõrvalt klienditeenindajana. Aga õnneks on töökoormus nii väike (paar korda nädalas paar tunnikest), et midagi hullu pole olnud. Aga see põhiline,et klienditeenindaja saab pähe kõige eest. A la : MIKS LIFT LÄHEB KOLMANDALE MITTE TEISELE :@ – Ee, ei oska öelda, ei ole projekteerinud seda maja.Trepp siin samas või teien lift teiselpool maja.
Miks pangaautomaadid nüüd teises kohas asuvad. – Juhatus v keegi otsustas mujale viia? 😀
Miks ma siit kinopileteid osta ei saa. – Sest me pole kinokassa 🙂
Aga öelge ikka, palju sellele pilet on ja mis kell see film hakkab? – ei tegele kino asjadega, AGA VÕIN vaadata netist *otsin netist*
Kiiremini ei saa või?
😀
Töötasin niisamuti kunagi Patrickus, alguses foorumi omas ja hiljem Pärnu maanteel. Korra jõudsin ka Vana-Posti omasse appi. Seal leidus ikka tõepoolest igasuguseid. Üks püsiklient leidis iga päev mustmiljon põhjust, miks toidu kallal vinguda nt aga tuli IGA päev ikkagi tagasi. Küllalt sõimati meil ka nägusid täis mustmiljoni asja pärast. Ükskord näiteks saime sõimata, sest häirisime ühe härrasmehe sebimist. Ta ei tahtnud oma 300 kroonist arvet ära maksta ja tahtis ühtede naistega end kaasa pressida. Naised muidugi ütlesid, et maksa-maksa, me ootame. Siis lõpuks tüüp maksis aga sinna juurde käis selline sõim ja ähvardamine, et hoia ja keela.
Viimati töötasin 1,5 aastat Coffee innis, no seal kohtas ikka eriti “toredaid” inimesi tihtipeale. Eriti öösiti, kui sain mustmiljon korda sõimata, sest ma burksi ei müü. Küll selle eest, et vene keelt ei valda ja küll lihtsalt elati ennast välja. Klienditeenindaja elu, juhhei. 🙂
Samas mulle väga meeldib klienditeenindus AGA sellised kliendid lõpuks ajavad s*ta lihtsalt keema. Õnneks leidub alati ka väga toredaid püsikliente, kes selle kõik korvavad.
MINA MINA !!!
Oh, mulle meeldib inimestega suhelda, aga miskipärast on alati mingid nõmedad kliendid kes suudavad su päeva lihtsalt perse keerata. Miks on vaja nii teha ? mina aru ei saa. Aga olgem ausad, ka mina olen vahepeal klienditeenindajatega halvasti käitunud, aga alati on selleks ka põhjus olnud. A’la kolmekesi läheme lõunat sööma. Ühele meist tuuakse söök kiirelt kohale, minu mehel läheb aega pool tundi söögi kättesaamisega, ja mina jään üldse ilma, mis siis , et ma päevaprae tellisin. Läksin lõpuks küsima, et kas tõesti läheb päevapraega nii kaua ? Ja teenindaja vastas. eeeaaaa, a ma ei lasknud seda kassast läbigi. Mina sellepeale vaatasin pahaselt neid, võtsin oma asjad ja läksin minema. Okei, see olukord oleks andestatav, kui palju rahvast oleks olnud. aga peale meie oli kaks lauda veel. On veel paljugi sellised hetki olnud. ja muidugi kui söögiga on midagi sitasti, siis ma klienditeenindajale ütlen seda viisakalt, sest selles on süüdi kokk, mitte tema.
Pean tunnistama, et minuga väljas söömas käimine on õudus. Kuna ise olen õppinud kokaks ja ka klienditeenindust siis ma lihtsalt näen selliseid asju, mis tehakse valesti.
Küsimus teistelegi. Klienditeeninduse põhireegel KLIENT ON KUNINGAS, kuidas sellesse Teie suhtute ?
Mõni klient on tõesti selline, kes käib nina püsti suhtumisega, et kuule sina kõnts täidad mu soove nüüd nii, nagu MINA tahan.
Mina kui selline otsekohene sellike olen mõnele kliendile niimõndagi halba öelnud. Lihtsalt ei saa nii, et klient tambib sind enda alandustega kuhugi mudasse. KÄIGU PERSE SELLISED !
Peace ! 🙂
Klient on kuningas siis, kui ta oskab kuningana käituda.
Me Patrickus kollektiiviga ütlesime, et Klient on kuningas aga teenindaja on jumal. Kui ikka klient on ebaviisakas, siis me pole kohustatud teda teenindama. 🙂
Ei ole klient kuningas, vaid hea klient on kuningas, keda saab kuninglikult ka teenindatud!
Minu kõige kogutavam töökogemus ongi ettekandjana ühes vanalinna pubis. Need pikad töötunnid, vahetustega graafik ja vastikud kliendid – hea tipp ei suutnud seda kõike korvata. Oma meest nägin põhimõttleliselt ainult siis kui ma öösel töölt koju tulin, sest päeval oli tema tööl ju. Õnneks pakuti mulle 3 kuud hiljem tööd juhiabina ja ma lihtsalt olin kohe nõus! Nüüd olen seal töötanud peaaegu aasta ja olen VÄGA rahul. Rahulik töökeskkond, sõbralikud inimesed ja normaalsed tööajad.
Jaaa! +1 . Nõustun täielikult, mu elu kõige kohutavamad kogemused olid ka nende nelja päeva jooksul kui kooli kõrvalt Patrickus töötasin, õumaikaad!
Mina, kes ma gümnaasiumis õppimise kõrvalt ka nädalavahetusteti kohvikus töötan, kuulen vähemalt ( kui mitte tihemini ) korra tööpäeva jooksul, et ma ei tohiks üleüldse teenindajana töötada, kuna mina meie kallist riigikeelt, VENE KEELT, ei räägi mitte sõnakesti. Tere tali, eksole. Isegi kui ma oskaks seda jubedat keelt, ma ikka ei räägiks.. juba nende suhtumise pärast, pole see mulle mingi riigikeel. Inglise keeles võin rääkida küll, pole midagi vastu.
Lisaks ma ei mõista inimesi, kes lähevad välja sööma ja kassas hakkavad ohkima kui kallis see ikka on. Kui sul ei ole majanduslikult võimalik väljas söömas käia, siis ära käi. Lihtsalt nii lihtne ongi.
Pärast gymnaasiumi lõppu töötasin kolm kuud Rocca al Mare tivolis. Seal meeldis.
Ylikooli ajal töötasin kolm kuud Statoili teenindusjaamas. Läksin just siis tööle, kui Tlnas kehtestati öise alkomyygi keeld. Ikka päris sageli pidin hiliste õlleostjatega vaidlema, et ma ei saa neile enam alkoholi myya, kuna kassa kella järgi on kell juba kymme. Nood ikka vaidlesid vastu, et nende mobiilikell on täpsem, sest nad panid selle skaiplussi järgi õigeks.
Aga oli ka neid toredaid napsiseid mehi, kes kell neli hommikul tulid alkovaba õlut ostma ja kellele kumminaist võis kõrvale ampsata pakkuda 🙂
Aga jah, ma töötaks hea meelega meeldivate klientidega. Ebameeldivusi võtsin liiga sydamesse ja lahkusin selle tõttu ka töölt. Nyyd töötan ametis, mis mulle sobib ja meeldib. Praegu siis olen sealt lapsehoolduspuhkusel.
Ma töötasin môned aastad tagasi Beer Houseis paar kuud. Just jôulude ja aastavahetuse ajal, kui venelasi käis. Siis olid ikka meeletud tipid! Korra sain ühelt laualt 1000 krooni. Tavaline taks oligi, et läksid ôhtul tonniga koju.
Solarise soojas letis olen töödanud ja see on maailma vastikuim töö! Osad inimesed on valivamad kui restos ja tahavad kôike toidu kohta teada.
Pärnus töörasin ka ühes kohvikus. Seal väga hull polnud, kui v.a noored 13-15 aastased tatid, kes vajusid ôhtul sisse, vôtsid kamba peale ühe kakao ja lärnasid seal. Meil oli seal poliis, et sees niisama istuda ei tohi, peab midagi tellima. Siis ajaski see juba närvi, kui nad 7kesi ühe mahla vms ostsid. Kui midagi öelda proovisid, ajas üks kamp kakao meelega lauale ümber :D. Selle asemel et end nende ees alandada, andsin paberirulli neile kätte. 😀
Pärast läksid nad juhatajale kaebama :D. Üldse kôige usinamad kaebajad olid need samad kambad :D. Aga ei minagi- never again Eestis! Soomes vôin isegi minna 🙂
Olen ka ise päris mitmes kohas klienditeenindajana töötanud. Minu jaoks oli kõige raskem see, et peale 12 tunnist tööpäeva pidid endiselt suutma purjus nilbetele klientidele naeratada, endal jalad praktiliselt otsast kukkumas.
Mul tulid kord kaks soome vanamutti kui ühes tai restoranis töötasin . Ja soovisid 2 tom khai suppi ja ÜHED kevadrullid . Ma veel küsisin üle kas ühe või kaks ja nad vaatasid üksteisele otsa ja räãkisid sekundi ning ülesed Üks ! Ja siis kui toidu lauale viisin siis vaatas 1 mutt mulle otsa ja pistis röökima üle terrassi et AGAA KUS MINU KEVADRULLID ON ? loomilikult rääkisid nad soome keeles . Ja siis ma ütlesin et te soovisite ühte juu !! Siis sõimati mind kõigi ees ja põhi sõna igas lauses oli perkelee 😀 . Igastahes läksin ja lisasin tellimusele ühed juurde ja loomulikult tippi ma neilt ei saanud . Aa ja mainin ära et see oli proovipäev ja enam ei läinud ma ise sinna lihtsalt tööle !
Olen töötanud kh klienditeenindajana,kuid pieketi.. maksimarketis liha js soojaletis.. eks seal ole omamoodi.. mõni tahab grammi pealt saada 356g hakkliha,mõni 5 viinerit ja mõni on juba ammune klient ,kez eeldab et ma pean olema mõtetelugeja et ta tahab ülepäeviti saada 300g tatart..mina kui uus ei tea nägupidi seal ju kliente 🙂 aga noh eks igal plussil ole ka omad miinused 🙂 niiet jõudu klienditeenindajatele 🙂 ja jålle sain naerda kui srda juttu lugesin ..
Mina olen vabaõhtuüritustel õlut, siidrit müünud. Ühtegi sellist väga negatiivset kogemust ei meenu, aga eks sellised jommis peadega jorsid ikka tüütasid ja ei taipanud, et nende koht ei ole leti ees seista ja teed blokeerida. Eks see festivalide meeleolu on ka selline vaba ja tšill ja keegi ei viitsi väga tühja koha pealt kõrri karata ning tegemist ei ole toitlustusega, kus keegi saaks vinguma tulla, et supp oli soolane või tema prae sees oli juuksekarv. Mulle täitsa meeldis isegi 😀
Vabaõhtuüritused? 😀 vabaõhuüritusi mõtled äkki?
Mina olen ka töötanud. Enam ei teeks. 12-13h tööpàevad, kliendid, kes srvavad, et sa oled mitte jeegi ja sinu peal oma viha välja valavad jne.
Oli kord klient, kes minuga rààkis vene keeles. Mina vastu eesti keeles. Tulemus oli see, et rahtis ülemust ja kui ülemus tuli, siis rààkis ülemusega eesti keeles ja mõtles lihtsalt vàlja põhjused, miks mind halvustada. Pärast ülemusega naersime.
Seda, et… tehtud-nähtud. Midagi väga markantset ei meenu, aga vaat haisev klient nõudis teinekord ikka vääääga suurt eneseületust :S