KASSID LAPSE ÜLES KASVATAMINE MARI JOHANNA

lapsega ühes voodis magamisest

6. jaanuar 2014

Enne lapse sündi ei teinud ma küll olulisi lubadusi selle kohta, et kus see laps magama hakkab. Nüüd on aga nii, et ma vist ikka eelistaks, et iga inimloom enda voodis magaks. Tegelikult eelistaks ma, et iga kassloom ka enda voodis magaks, aga minu eelistused ei loe kellelegi midagi, sest väga tihti ärkan ma nõnda, et iga rakk mu kehas on surnud ja kange.

Ühel pool on Kurg, kes on mulle pahmaka oma karvu silma ja suhu jätnud. Teisel pool on Mari, kes parimal juhul ainult peksab mind jalgadega ja küünistab näost, halvimal juhul on ta püksi teinud, see on mööda voodit laiali (ka minu külje all) ja joriseb etteheitvalt. Mari kõrval on veel muidugi Kardo, aga tema on minust nö kilomeetrite kaugusel.

Täna hommikul ärkasin ma selle peale, et Mari muidugi peksis ja küünistas, nagu ikka. Ukse taga kraapis Kurg, sest ta tahtis ju ka kaissu tulla. Miskipärast olime meie õelad olnud ja ukse vahelt kinni pannud. Proovisin veel kuidagi edasi magada, aga siis hakkas Mari punnitama. Noh, punnitamisega kaasnes ka see, mis punnitamisega ikka kaasneb :D aga ta lihtsalt ei lõpetanud ära. Nõnda üritasin ma magada sellise soundtrackiga: “Eeeeh! Ööööööh! Eeeeeh! Plurrr. Puuuuuks. Eeeeeeh! Mjäuuuuu! Kraap-kraap-kraap! Mjäuu! PLURRR!” ja kõike seda saatsid muidugi jalahoobid mulle kõhtu.

Sellel hetkel mõtlesin ma küll, et ma ei suuda nii elada. Samas see on mu enda laiskuse taga kinni, sest tegelikult paneme me ta iga öö ta enda voodisse magama. Paraku läheb aga nii, et kui ta mingi 6 paiku hommikul oma esimest toidulaari soovib saada, siis tõstan ma ta enda kõrvale, annan süüa ja jään ise magama, selle asemel, et ta voodisse tagasi tõsta. Peakski vist ikka ennast üleval olema sundima ja pärast ta tagasi panema.

Samas hommikul unesegasena on ta lihtsalt nii armas, et ma kohe kuidagi ei raatsi teda tema enda voodisse panna, vaid tahan selle kerratõmbunud könni endale kaissu haarata ja igavesti temaga koos magada.

Kuni ma hommikul ärkan kakase ja läbipekstuna…

Mina näiteks magasin kuni ÜHEKSANDA eluaastani ema kõrval, kuigi mul oli oma tuba täitsa olemas. Ma oleks kauemgi maganud, aga lõpuks ema enam ei lubanud :( Ma mäletan, et see oli kõige masendavam päev mu elus. Ma lausa VIHKASIN oma tuba ja lootsin salamisi, et see maha põleks, et ma saaksin tagasi ema juurde magama minna. Seal oli palju tsillim – sai voodist telekat vaadata ja ei pidanud üksi pimeduses olema. Da best!

Kui kaua teie oma lapsed enda kõrval hoidsite/hoiate? Kuidas võidelda tundega, et ma ei saa teda ära panna, sest ta on nii armas, kuigi ma tean, et hommikupeks ei ole armas?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

69 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kl-hexx 22. november 2015 at 22:22

    Mis puudutab emotsionaalseid vajadusi ja nende rahuldamist. Et kui laps saab aru yhel hetkel, et ema
    p5him5tteliselt tema jaoks aega ei leia siis j5tab ta selle ema muidugi rahule ja neelab oma
    turvatundevajaduse alla v5i lahendab mingi kaisukaru peal ja pere on rahul ja laps on heas kirjas, sest “ei
    tekita probleeme”. Aga siis pole sellel emal, les aastaid lapse jaoks energiat ja aega ei leidnud, hiljem
    teismeliseks saava lapsega minna kaotatud kontakti otsima ja ennast s5brannaks pakkuma v5i 80 selt
    juurelda, miks laps tal soovitab vanadekodusse minna. Aga kindlasti on ka v5hen5udlikke lapsi, kes on
    k5igega rahul ja ei tekita probleeme. V5i vanemaid, kes on mingid trikid v5lja m5telnud, et oma laps
    v5hen5udlik hoida.

  • Reply Morgie 10. jaanuar 2014 at 12:31

    Tõde on see, et mida väiksemana sa teda enda voodist ära harjutad, seda vähem jaksab ta selle vastu protestida.
    Ah ma ei tea. Aastasena ehk?
    Aga kui laps jääb haigeks, siis on targem ta kaissu võtta ja teine täiskasvanu mujale magama panna, või siis lapse voodi enda oma kõrvale tõsta, muidu sa ei kuule, kui tal hingamisraskused tekivad (ja see on tõsine oht)

    • Reply Morgie 10. jaanuar 2014 at 12:32

      Selline režiim, kus sa lapse paned õhtul tema voodisse, aga hommikuse imetamise pealt jätad kaissu, see jätab mehega asjatamiseks vist päris mitu tundi, mis?

  • Reply Mari 7. jaanuar 2014 at 22:58

    Nohjah ei ole jah. Aga kas lapse pärast peaks siis voodis asjatamisele kriipsu tõmbama?

  • Reply Avely 7. jaanuar 2014 at 12:41

    Jubin on mul praegu 7,5 kuud. Magab enda voodis. Vahel kui eriti jorin öö on, siis saab ka enda kõrvale võetud, aga üle korra nädalas seda ei ole juhtunud. Mul on kindel uneaeg. Tavaliselt ta jääb sellel ajal magama :) Tal on sünnistsaati olnud üks lapike, millega mängib..imeb,närib..ilastab täis..ropsib täis jne :P see on tema kullakallis..kui see on olemas, siis magab seal kus vaja..emme ei loe eriti :D

  • Reply Annika 7. jaanuar 2014 at 06:28

    Mul küll meest ei ole, aga voodi ei ole ju ainus koht kus asja ajada w mis? :P

  • Reply Mari 7. jaanuar 2014 at 00:15

    Kallid emmed, kellel laps(ed) enda vōi teie vahel magavad. Kuidas te mehega siis üldse seda suurteinimesteasja küll ajate, wi tea? :D

  • Reply pia 6. jaanuar 2014 at 23:37

    Oot, Mallu, aga kui tüdruk sul kuni kella 6ni hommikul oma voodis magab, siis ta ju sisuliselt ei magagi teie voodis, ütleks ;) Tore ju, et nii hästi magada saate kõik! Enne kella 6 hommikul Mari öösel ei söögi enam? Ma oleks väga rahul kui nii hästi klapiks meil. Kahjuks veel suht tihedad öised söötmised nooremal (7kuune) ja ka vanem tuleb iga öö veel tekk kaenlas meie voodisse…

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2014 at 23:41

      Mari sööb mingi 10 paiku õhtul ja siis jah kuuest, kui ärkab. Aga hommikul on ikka ebamugav temaga seal taielda :D

  • Reply Helena 6. jaanuar 2014 at 23:32

    Mul kõik kolm erinevad. Rinda on kõik saanud aasta. Esimene oli sünnist saadik omas voodis. Ma ei osanud pikali imetada. Aastselt oma tuppa. Teine oli nii meie kui ka omas voodis. Hirmus halb magaja. Tegime unekooli jne. Lastetuppa läks 1,5 aastasena. Siis hakkas meie voodivahet jooksma. Õpetas selle selgeks ka esimesele lapsele. Magama jäädi alati omas voodis ja mitte iga öö ei kolitud meie. Ostsime lihtsalt suurema voodi. Ja see, et neid mitte ära ajada oli mehe mõte. Kolmas 100% kaisukas. Mees Molina voodist ära avid siis, kui keegi haige, et vähemalt üks moist magada saaks ja valvekorra üle võtaks vajadusel.

  • Reply Sirts 6. jaanuar 2014 at 22:33

    Minu poeg sündis jaanilaupäeval ja kui haiglas magas ikka oma klaasvoodikeses, sest sünnitusmaja voodid on ju nii kitsad ning suvi oli meeletult kuum siis meie kõigi huvides oli ta rahul oma magamiskohaga. Kodus võtsin ta kaissu sest palavate ilmadega tahtis ta süüa nii öösel kui päeval hästi tihti. Lisaks peale sünnitust on seljalihased nõrgad ehk siis see edasi-tagasi tõstmine oli suht painful. Mõne aja pärast lükkasime võrevoodi meie voodi külje peale ning poiss üritas seal magada kuid taaskord see imetamise järgne tõstmine öösel oli suht tüütu ning et päris mitte zombistuda, siis kui poiss sõi, mina magasin. Plaan on hoida teda seni enda kaisus, kui terve öö suudab ise ärkamata magada-siis on pointi panna teda oma voodi. Kuna öö ikka vähkremata ei möödu ning kolmekesi meil ka päris kitsas ja palav siis mees otsustas peale poolt aastat, et aitab jamast ja tema tahab nüüd magada ning kolis teise tuppa, kus temale vastav madalam temperatuur. Tulemus oli üle ootuste meeldiv. Mina saan poisiga rahulikult voodis laiutada/kiirelt pooli vahetada söötmiseks ja ei karda, et mees ärkab poisi lalina peale või talle hoopis peale keerab. Mees aga on puhanud ja heas tujus. Võin öelda, et meil hakkasid uued mesinädalad, sest käime üksteisel külas-tema minu toas telekat vaatamas ja mina tema toas miilustamas/kaisus jne. kui poiss magab. Igast halvast tuleb võtta ju parim:) Ning kaua ma ikka oma kallist pisikest (veel) poega kaisus saan hoida-nad kasvavad ju nii ruttu!!!
    Niiet Mallu, tee täpselt nii nagu sina heaks arvad sest just sina tead, mis on sinu lapsele ja sulle parim! Ühtset reeglit selles osas ei ole-see mis sobib naabri lapsele ei pruugi sobida aga sinu lapsele. Ja vastupidi. Individuaalne lähenemine on ainuõige.

  • Reply minni 6. jaanuar 2014 at 22:19

    tütar oli vahelduva eduga mu voodis 4-aastaseni, kuni sai päris oma toa. enne seda olin ma muidugi ka uhke üksikema, niiet kaheinimesease oli meile piisavalt suur ja ruumi laiutada jagus. poisipõnn on 2 ja pool aastat vana ja minu+mehega samas voodis ma teda ette ei kujutaks, tema asub meil sünnist saati vooditaskus, mis on mõni cm meie voodist madalamal: käeulatuses, aga oma territooriumilt meie omale end ei keeruta.

  • Reply Gertu 6. jaanuar 2014 at 21:52

    Meil oli ainult esimene kuu nii, et laps magas oma voodis ja emme issi omas voodis, ma lihtsalt ei julgenud enda kõrvale magama jätta teda, kuna kartsin, et lömastan ta öösel ära. Siiis kui tekkisid gaasid hakkas meie juures magama. Ja nüüd kui laps on 10 kuune, lausa unistan sellest hetkest kui ma ei pea ärkama selle peale, et kellegi mega haisev tagumik minu näos kinni on, mind juustest ei siuktata, või jalaga silma auku saan :D Nii tahaks, et suures voodis on ainult emme ja issi, sest issi laiutab ja laps võtab ka enda alla pool voodit ja mina pean siis nende kahevahel magama nagu kilukarbis :D Aga noh omad vitsad peksavad :D

  • Reply Pisi 6. jaanuar 2014 at 21:46

    Meie oleme kõikide lastega teinud nii, et võrevoodi meie voodi vastas ja üks külg eest àra. Laps magab pisikese teki peal, millega on teda hea kahe voodi vahel lohistada. Kui laps magab oma voodis, siis saab teda nuusutada nii, et magad oma peaga lapse voodis. Kui vaja sööta, siis tõmbad tekiga oma voodisse. Kui lapsel rinnast võõrutatud, siis voodile külg tagasi.

    • Reply Kaire 6. jaanuar 2014 at 22:56

      Just just. Mul oli ka nii korraldatud. :D

  • Reply Kaire 6. jaanuar 2014 at 21:45

    Mul oli sama jama. Öise söömisega oli ka jama, ma ei püsinud ärkvel. Aga mingi hetk ärkasin ja siis tõstsin lapse oma koikusse. Hommikul ei viitsinud enam ja siis ärkasin ka kange ja valusana. Aga siis kui öise söömise ära jätsin ja hommikune söök normaalsemale ajale liikus (minu jaoks siis kell 7), siis jäi ära ka kaisus kangeks magamine.
    Ja me sättisime nii, et laps ühel pool ja mees teisel pool. Nii oli alati kuhugi põgeneda kui kitsaks kippus. :P

  • Reply Kea 6. jaanuar 2014 at 20:40

    Loen neid kommentaare ja imestan, nagu mõned teisedki siin. Miks te oma mehe kupatate diivanile/põrandale ? See oli ju tema voodi ennem ja mehed tahavad samamoodi lähedust.
    Haigus ja muu selline ning vahest nunnutamine on tore, aga kui laps on juba 3ne?
    Seletage pliis mulle lastetule.

    • Reply Anette 6. jaanuar 2014 at 23:26

      Mina ei oska seletada ja never ei kupataks ise meest põrandale või diivanile. Kui ta haige on, siis magab diivanvoodil, seal soojem ka ja kui ta ise tunneb, et peaks parema une nimel eraldi magama. Õnneks ta on üsna hea unega ja eraldi pole selle tõttu pidanud magama. Laps magab ka öösel väga hästi.
      Ma tean paari, kellel laps öösiti ärkab tihti ja mehel on väga kerge uni. Magabki eraldi toas, sest kui ta juba ärkab, siis magama väga ei jää. Täiesti unetu oli vahepeal, unerohudki ei pidavat eriti paremaks tegema. Ma loodan, et nende suhe ikka peab vastu sellele pingele, tore perekond on.

  • Reply Maria 6. jaanuar 2014 at 19:37

    Poeg on 3,8 a ja magab meie voodis :) Laps ühes otsas, abikaasa teises ja mina keskel :) Meil ülilai voodi ja kõikidel väga mõnus nii. Alguses magas meiega, siis umbes 6 kuud magas oma võrekas ja siis kui ta ükskord haige oli võtsin ta uuesti meiega ja nii jäigi :) Olukord sobib kõikidele. Pealegi lisab see palju särtsu suhtele kuna oleme väga leidlikuks muutunud, et kus siis ajada asja mida laps nägema ei peaks :) Niikaua kui soovib magagu meiega, täiesti tõsiselt mõtlen kusjuures :D

    • Reply Maire 6. jaanuar 2014 at 19:47

      Maria, peaasi et suhe ei kannataks onju ;) … motivatsioon vürtsi lisamiseks suhtele :D ..

  • Reply Maire 6. jaanuar 2014 at 19:11

    keegi siin kommenteeris, et kui mees kaugel tööl, magab laps ema juures, ja kui mees kodus, peab üks vanematest diivanile kolima.
    et nagu…MIKS?
    milleks on olemas siis mees? – aitäh et tegid lapse valmis, ilgelt tore et raha teenid, kuid koju tulles naise kõrval magada vot ei saa…
    kas mees ei tahagi lähedust? tunda et on tähtis naisele?

    leian et laps ei tohiks tulla nii tõsisel määral mehe ja naise vahele, et 1 peaks selle pärast diivanil magama.

    ja see et laps kisab kui oma voodisse panna. see on ju ülimalt loogiline, kui ta on kogu aeg nt ema kõrval maganud, soe, mõnus, pehme, saab alati kaissu ja emme on AINULT tema.
    lapsed on suurepärased manipuleerijad, ja selle peab vanem ise ära tabama.
    on olemas ju mitmesuguseid vanemaid, on neid kes on kõvema närviga ja on neid, kes ei kannata nuttu. ja nii kui laps teeb natuke rohkem kisa, antakse alla ja laps saab mis soovib.

    ok, saan aru kui laps on pisi pisi. imetav ema ka veel. rinnapiim käib seedimisest ju kiiremini läbi kui rinnapiimaasendaja, ja seega on vaja tihemini sööta, ka öösel. vot siis saan aru, et on mugavam kui magab kõrval.
    aga kui laps on juba nn täiskasvanute söögi peal, ja ei vaja nii palju imetamist. saab ju muuta reziimi. nt mitte anda rinda voodis, vaid nt diivanil. ja imetamise ajal magama ei lase jääda, vaid lõpetab tegevuse, ning seejärel oma voodisse tuttu.

    selliste probleemide puhul on aidanud mind see “superlapsehoidja” saade, ja samuti igast lastekasvatusraamatud. kuidas tuleb lapsele kindlat rutiini õpetada, oma voodit tutvustada, samuti õpetab ära tundma manipuleerivat nuttu ning hädakisa. samuti kuidas harjutada millegagi. harjumust on lihtne sisse harjutada (võta näiteks enda kõrval magamine), kuid raske välja harjutada. muidugi usun et leidub ka häid näiteid, kus laps on leplik ja rahulik, kuid on ka totaalseid kangekaelasid…

    Mallukas, hoia oma neiukest enda juures nii palju kui süda lustib, aga võid ju aeg ajalt konrollida kas ta oma voodiga ka lepib, nt päevaunega. siis on ju kõik korras :) nii pisike ei oska veel manipuleerida ja te naudite koosolemist ülekõige :)

  • Reply Evelin 6. jaanuar 2014 at 18:42

    Nii palju kommentaare magamise kohta!
    Mina kui esimese lapse ema, elasin samuti yle palju surmtosiseid dilemmasid: kus/millal laps magab, mida/millal/kuidas laps soob, mangib, istub, lamab. Kui aeg moodus, siis ma moistsin, et see, mis oli olnud sydant muserdav probleem kuu tagasi, polnud tana tahtis enam. Ja nii iga kuu tagant.
    Seega koige tahtsam on see, ykskoik, mis sa teed, et SINA ise oled rahul. Laps peab kohanema sinuga ja sinu soovidega. joudu :)

  • Reply Jana 6. jaanuar 2014 at 18:20

    Esimene laps magas kuni 1a2k umbes minu külje all, magas ilusti rahulikult ja harjusin ära, oma võrevoodit vihkas kirglikult, võibolla ma ei harjutanud piisavalt aga ei kannatanud lapse karjumist. Pikemalt ma ei tahtnud ja ei plaaninud teda enda kõrval hoida, ostsime lapsevoodi ja sinna ta kolis harjutamise järgselt.
    Praegune tita on 6,5 k vana aga kõvema kisaga :) magab mu kõrval aga tahaks ikka varem tema enda voodisse panna. Alustasin unekooliga, et oskaks ise uinuda ja tahan 7-8k vanuselt harjutada tema enda voodisse. Eks näis kuidas välja tuleb ja kuidas mu närvid selle kisa välja kannatavad. :)

  • Reply Krissu 6. jaanuar 2014 at 17:28

    Meie plika ei ole meie kõrval maganud tervet ööd rohkem kui oma esimese eluöö…
    Esimesed 2-3 kuud magas ta küll meie magamistoas aga voodite vahel oli kõva meeter maad ja siis kolis (nagu öeldud kui mees suutis oma “man-cave’ga” hüvasti jätta) plika oma tuppa. Elu parim otsus – magasin mina, magas mees ja plika ka :)
    Eks ta nüüd 4-aastasena aeg-ajalt ikka nihverdab end varahommikul meie juurde, kuid seda juhtub vast korra kuus või nii…

  • Reply T. 6. jaanuar 2014 at 17:23

    Kui ma ausalt ütlen siis mingi eelmine ronisin empsi kõrvale sest akna kolin oli nii ränk ja ei saanud magada ja oma tuppa ei viitsinud voodit teha öösel kell kolm, seega empsi kõrvale oli kõige lihtsam minna ja vanust on 23 :D võiks nagu ise lapsi saama hakata eksole :D aga muidu vist ikka pubeka aes sai ka veel empsi kõrvale ronitud kui ei viitsinud oma voodit taaskord ära teha, a ta muidu ütles küll et mine aga oma tuppa ei roni siia :D ilmselgelt keerasin ma ennast öösiti kardina sisse ja tahtsin koos kardina puuga alla tulla ja öösel peksin teda :D tavaline :D

    • Reply T. 6. jaanuar 2014 at 17:24

      eelmine kuuuu * :D

    • Reply konkreete 7. jaanuar 2014 at 01:36

      ma reaalselt, kui emaga elasin veel ja haigeks jäin, siis komberdasin keset ööd, kui palavik ja reaalsusetaju kadu tekkis, ema kõrvale. viimane kord vist 16-aastaselt. Üks kord olin 22-aastaselt ka haige ja kohe tuli siuke hale emme voodisse magamaminemise vajadus. Paraku elasin ma siis juba üksi ja teises linnas… aga jah, naljakas. mees jäi suvel palavikku, 29-aastane, ja samamoodi esimese asjana kohe “emmmeeee” :D Veider, et see lapsepõlve turvatunde igatsus just siis tekib, kui kõrge palavik tuleb. ma ei räägi siin 37,2 palavikust, vaid ikka sellest mis tõesti reaalsustaju kuhugi minema ajab, noh nii 39 kraadi kanti ja edasi.

  • Reply Riina 6. jaanuar 2014 at 17:15

    Oeh.
    Mul poiss magab ka minu juures.
    Õhtul jääb enda voodisse magama, kuid öösel ärkab üles ja tahab meie juurde. Kui mees Soomes, siis pole probleemi, aga kui kodus käimas, siis peab kumbki meist elutoa diivanile kolima, sest muidu ei mahu lihtsalt. Poisile meeldib veel laiata ka nagu segane. Veider on see, et ta pulgakas on minu voodi juures, vahe on vast mingi 20cm. Ja kui beebi oli, siis magas ilusti enda voodis ja polnud mingit probleemi. Nüüd vahest lausa pistab kisama, kui voodisse hakkan teda panema- ei lase lahti ja nutab :( Nüüd lähme ostame mingi päev talle uue voodi. Ehk tunneb ennast pulgakas nagu vangis. Saab pikendatava voodi. See mahub täpselt minu voodi ja seina vahele, niiet siis on ta nagu koguaeg minu kõrval. Ehk hakkab siis ka korralikult öösel magama.

  • Reply kristel 6. jaanuar 2014 at 16:48

    kes on beebs??

  • Reply Sirle 6. jaanuar 2014 at 16:47

    Ilusad kleidid igatahes – ma tahtsin nr 5 kleiti tellida, aga sellelt kodulehelt ei saa Eestisse tellida, nii et üks mure vähem. :D

    • Reply Sirle 6. jaanuar 2014 at 20:55

      Andestust. Kirjutasin oma kleidi kommentaari vale sissekande alla. Ei tahtnud seda teemat risustada.

  • Reply Kätlin 6. jaanuar 2014 at 16:40

    Lili magas esimesed 2 kuud minu kõrval nii, et tema voodil oli üks külg maha võetud ja selle küljega siis oli vastu meie voodit. Nii oli hea, ma sain pilku imehästi peal hoida, aga samas oli ta ikkagi oma voodis. Siis hakkas ta aga hirmsasti nihverdama ja puges ikka meie voodisse. Mõeldud tehtud, panime puudu oleva külje jälle tagasi ja lükkasime voodi eemale. 6 kuuseks saades kolis päris oma tuppa. Meie põhimõte oli selline, et kui laps hakkab ennast püsti ajama ja näeb algusest peale, et ta magab oma toas, siis ta arvab, et see ongi normaalne. Seega, kui ta oleks püsti ajades olnud veel meiega samas toas, siis süveneks talle järjest rohkem arvamus, et tema koht ongi seal, et emme-issi peavadki koguaeg silmapiiril olema ning hiljem seda arvamust muuta ja teda oma tuppa tõsta oleks kümneid kordi keerulisem.
    Ise oleme siiamaani väga rahul selle otsusega, sest nii saan ka ise paremini magada. Muidu ikka kuulsin kuidas ta enda pööramise ajal ka ähkis ja puhkis ning mina oma kerge unega olen ju iga piuksu peale üleval. Nüüd õnneks neid niisama ähkimisi-puhkimisi ei kuule ja puhkan ka korralikult välja. Esimesed kuud magasime nii, et hoidsime tema toa ukse lahti, aga nüüd tõmbame selle ka veel kinni, et ma ühtegi ähkimist ei kuuleks ja et mehe norskamine last üles ei ärataks :D Muidugi selle teo üheks eelduseks on terve öö magav laps. Need, kes öösiti veel 10 korda tissitavad, ilmselt nii ei viitsi.

  • Reply Maret 6. jaanuar 2014 at 15:52

    Meil alguses laps magas kogu aeg oma voodis, püüdlikult viisin ta iga kord pärast söötmist tagasi, sest mul oli jube hirm, et ma ta une pealt kuidagi ära lämmatada suudan, teki talle üle pea tõmban vms. Siis kui ta oli juba suurem (miski viiekuune) ja mina enam selline paanikajaanika ei olnud, hakkasin ka teda sujuvalt hommikupoole enda juurde jätma, sest nii nunnu oli, kuidas ta kaisus magas meie vahel ja ta magas hommikuti siis alati kauem. Noh, nüüd on laps 1a ja 2 kuud ja ikka veel magab pärast varahommikust tissi meie juures. Muidu see meid ei sega ja oma asjad on varahommikuks ammu aetud, aga kui laps tõbine, gaasid või hambad liiga teevad, siis ta tahab juba suht varakult meie juurde saada ( a la ühe paiku, kui me ise alles magama läheme) ja vot siis küll mõtlen, et oli vaja teda üldse meie voodisse harjutada. Nüüd on ta juba paras volask kah, magab tavaliselt risti voodis meil, pea kuskil minu kurgu all ja jalad mehe näos. Ehk siis kogu peksu saab mees. :D

  • Reply K. 6. jaanuar 2014 at 15:48

    Minul magas laps sünnist saati oma voodis. Paar korda jäin ka ikka vaatama, kui armas ta on, hommikul ärkasin üles väga pahura ja unisena.
    Lisaks mõtlen ma, kui vanemad võtavad lapse enda kaissu, sest ei raatsi ära panna oma voodisse. Ja siis hakkavad seda unekooli tegema, mis on minu arust üsna julm värk. Kas poleks lihtsam siis laps kohe oma voodi panna. Või tõesti loodavad kõik vanemad, et minu laps läheb nüüd ikka rõõmsalt ja vabatahtlikult suurest voodist väiksesse?
    Ja teine asi veel. Enamasti on vanemate voodi meeletult pehme, lapsele pannakse külje alla kivikõva madrats, siis oleks ju üsna imelik, et see väike vääks tahaks sealt pehmest asemest minna kõvale pinnale ;)
    Siinkohal ütlen kohe, et mul endal on voodis väga kõva madrats ja lapsel oli voodis ka mingi tatra-kookose madrats, pehmusega ei hiilga mitte ükski.

    Olen nüüd võibolla väga rumal, aga kui paari aastased lapsed vanemate kaisus magavad, siis kus mees ja naine omavahelisi asju ajavad? :D
    Ma kogu aeg mõtlen, kui keegi jälle räägib, kui ta eriti vana laps ikka veel tema kaisus magab, kas nad siis mehega omavahel üldse ei seksi? Või olen ma lihtsalt rumal :P

  • Reply Riina 6. jaanuar 2014 at 15:34

    Poeg (2a 9k) on enamiku ajast oma voodis maganud Oli pudelilaps, sõi oma RPA ära, panin voodisse ja magas. Nii alates sünnist. Vahepeal, umbes aastavanusena, oli öösiti rahutu ja siis võtsime ta endi vahele. Praegu suurde voodisse ei kipu. Kui, siis ainult müramiseks.
    Tütar (1a 7k) on rinnalaps, saab veel rinda hommikuti ja õhtuti ja magab meie voodis. Algul oli ta voodil üks külg maas ja vastu meie voodit, nii et söötsin ära ja vinnasin ta oma voodisse tagasi. Aga see konstruktsioon oli kuidagi ebastabiilne ja kui ta rohkem rabelema ja rullima hakkas, siis panime võre ette. Ja nüüd on siis nii, et magama jääb tissiga meie voodis ja magab seal terve öö. Vahepeal sööb,vahepeal ma keeran talle konkreetselt selja ja siis on nii mõnus tunda, kuidas ta litsub end minu selja vastu ja nohiseb mõnusalt :-) Eks ma algul proovisin teda panna enda voodisse, kui me ise magama läksime, aga ta tihtipeale ärkas suure kisaga üles. Ja neil kordadel kui see õnnestus, ajas ta mind kisades üles umbes 2-3 ajal. Nii et las ta siis olla meie juures, ega ta sinna igavesti ikka ei jää.

  • Reply Tuuli 6. jaanuar 2014 at 15:33

    Ideaalis jah võiks ju laps oma voodis magada. Aga nagu elu on näidanud, siis seda juhtub harva. Põhjuseks on see, et endal on ju nii mugav imetamise ajal tukkuda ja kuidagi ei raatsi pisikest armsakest oma voodisse tagasi viia. Minul oli täpselt samamoodi, alguses tundus mulle ääretult mugav just imetamise ajal teda enda kõrval hoida, aga ta ju aina kasvas ja kasvas ja kuigi meil on suuuur voodi, siis ei mahtunud enam meeski meie kõrvale. Alustasin siis nii, et võtsin võrevoodil ühe külje eest ja panin meie kõrvale ja nagu imeväel hakkas laps oma voodis magama. Ja kui ta niimoodi juba mitu nädalat magas, siis panime võre tagasi ette ja laps jäi oma voodisse. Magas seal paar kuud ja mis juhtus jälle? Laps jäi haigeks ja nohuseks ja oli ju nii kahju teda seal võrevoodis üksildasena vaadata ja nii ta JÄLLE meie kõrvale tuli. Poja on nüüd 1 a ja 3 kuune, isa magab diivanil ja mina magan 2 meetri laiuses voodi ääre peal! Oma voodis magamisest ei taha ta midagi kuulda. Tegime siis jälle seda head vana toimivat nippi, et võtsime võreka ääre ära ja panime oma voodi kõrvale, aga vot sulle! Polegi enam nii tobuke, saab juba asjast aru ja ronib ikka keset ööd oma voodist minu kaissu. Hommikul ärkan kangete kontidega ja pahasena, et ma ei suuda last oma voodisse magama saada. Eks siis elu näitab, kuna see juhtub :D Sulle aga soovitan, et hoia Mari niikaua enda juures, kuni sule endal mugav ja kuni ta nii väike on, et ei taipa su voodisse ronida! Edu!

  • Reply Svea 6. jaanuar 2014 at 15:14

    Mul läks laps oma voodisse magama kui oli 11k vana, nii raske oli emotsionaalselt mu jaoks see. Käisin iga sekundi tagant vaatamas, kas tal on kõik hästi. Alguses oli raske ja hiljem olin rõõmus, sest laps magas end paremini välja oma voodis ja samuti meie. :)

  • Reply Liisi 6. jaanuar 2014 at 15:13

    Minu 6-kuune magab minu kaisus. On olnud perioode kui on ka enda voodis maganud, aga enamasti ainult mingi osa ööst. Jäin/jään söötes magama. Kuna ta on pool oma elust olnud eriti tihe ärkaja, siis on mul endal lihtsam/mugavam kui ta on mu kõrval. Eraldi voodisse niipea ei plaani harjutada, tahaks enne, et ärkamised harvemaks muutuksid. Samas võibolla aitakski see, kui magab eraldi, aga mul praegu pole selleks jaksu ega nii suurt tahtmist.

  • Reply p6rgukiz 6. jaanuar 2014 at 15:11

    Mul 3 last. 18, 8 ja 5. Mitte keegi neist pole beebina meie kaisus maganud, igal inimesel oma voodi synnist saati :)
    Väiksem aga ronib hetkel meie kaissu vahel, tal mingi kollide ja pimeduse maania. Kui magama jääb, viib Issi ta oma voodisse. Tuli p6leb tal toas kogu öö.

    Sul täitsa loetav blogi ;)

  • Reply Kaija 6. jaanuar 2014 at 15:04

    Ta veel pisi, aga vaata et ta liiga kauaks kaissu ei jää. Minu vanem plika kes sai nüüd 5 aastaseks on kogu aeg minu kõrval maganud ja sellest oli väga raske lahti saada. Kuskil pool aastat olen ma kõike üritanud et ta magaks oma voodis ja jääks ise magama, et mina ka rahulikult saaks olla . Nüüd ta lõpuks magab oma voodis, eraldi toas, aga öösel poeb ikka minu juurde kuna kardab halbu unenägusid. Teine plika mul 8 kuune, magab nii kaisus kui ka oma voodis. Harjutan teda iseseisvalt magama jääma. Panen voodisse ja olen kõrval. Patsutan ja paitan ja jääb kenasti magama. Ehk nii ka jääb :)

  • Reply Aili 6. jaanuar 2014 at 14:54

    Kogemust veel ei ole, aga meie voodi on nii tilluke, et last ei julgeks sinna küll võtta. Seega plaanis on ta tema enda voodisse magama panna.
    Küll aga ideaalses maailmas kussutaksin teda meie kaisus elu lõpuni ilmselt :D Aga eks ole näha, võib-olla kupatan mehe maha magama ja nunnutan ise väikemeest enda tissi otsas. Eks lähinädalatel saa sellel teemal selgusele :D

  • Reply Annika 6. jaanuar 2014 at 14:42

    Ma ka tuleriida materjal ilmselt siis :D laps magas minu kõrval kuni 5a. Väiksena oli kergem süüa anda ja mul oli see hällisurma paranoia, siis oligi minu kaisus. Pärast mehest lahkuminekut magas ka minu kõrval, oli siis nats alla aasta. Üritasin küll ta oma voodisse saada kui oli 2a aga pärast 2 ööd nutmist ja unetust andsin alla. Ju pold õige aeg. Siis kolisime Soome ja kuna oli 1 tuba siis pold ruumi 2 voodi jaoks. Magaski mu kõrval. Aga siis oli meil keegi külas, kes magas madratsiga põrandal ja pliks tahtis ise ka siis seal magada edaspidi. Ja nii jäigi, kuni kolisime 2-toalisesse. Siis sai oma voodi minu voodi kõrvale, kus kohe magas ja ei mingit probleemi, mõned kuud hiljem sai ta selle toa endale ja magas ka üksi ilusti seal toas. Magama minekuga pole mingeid probleeme. Ma ei ole ka mingi ninnunännu, teiste beebisid näiteks meelsasti sülle ei võta. Mulle meeldib see tunne olla lapsega väga lähedane, kurb on mõelda, et mõned emad panevad oma vastsündinu kohe oma tuppa magama. Nojh, et suhted mehega säiliks…..aga see pisi ju vajab lähedust. Laps kasvab ju nagunii suureks ega vaja enam sellist kõrval magamise lähedust. Mees ei ole ju laps, et aru ei saaks, kuigi suuremosa delfi naisteka foorumi juttudest nii väidavad :D

  • Reply Merilin 6. jaanuar 2014 at 14:38

    Juba sünnitusmajas magas ta oma ratastega kausis :D 7 kuune praegu ja siiamaani magab ilusti oma voodis

  • Reply mari(päriselt ka) 6. jaanuar 2014 at 14:30

    minu vanem neiu(7a) magas minu kõrval ainult peale sünnitust haiglas, peale seda kolis oma voodisse ja sinna ka jäi :) oma kõrvale olen teda lubanud ainult nendel perioodidel, kui ta on väga haige olnud, muidu magab ikka korralikult oma voodis. isegi mu tolleaegne perearst imestas, et kuidas laps nii rahulikult võib oma voodis asjatada :)… uue preili kavatsen ka ikka kohe koju jõudes oma voodisse harjutada, olen vist liiga laisk, et teda hiljem harjutama hakata :)

  • Reply i 6. jaanuar 2014 at 14:30

    meie peres kõigil omad toad. st. mina magan praegu titega (1a3k) ühes toas, voodis.
    aga eile kobisin mehe tuppa voodisse telekat vaatama, krapsti oli ka mu 8a poeg kaisus.
    mees tuli ka lõpuks voodisse, hakkas poissi ära kupatama mu kõrvalt. soovitasin tal endal
    poisi tuppa, poisi voodisse minna. aga see 8a magas kuni tite sünnini mul kaisus, seega 7nda aastani.

  • Reply riina 6. jaanuar 2014 at 14:26

    lõpuks taandub asi ikka sellele, kuvõrd kvaliteetse une saad, kui laps kõrval magab. mina näiteks ei saa sedasi magada. ise üleni kange ja magan kuidagi pinnapealselt.

    mu lapsed on beebina oma voodis maganud, voodi minu voodi kõrval. vahel magasid kaisus ka, kui imetamise ajal ära vajusin.
    ja on olnud perioode, kus lapse tema enda voodisse panek võrdub röökiv laps.

    hetkel on nii, et 3.5a magab enda voodis ja 1a 10k tuleb poolest ööst kaissu. kuna ta jääb minust eemal magama, siis väga ei häiri.
    vahel aga juhtub nii, et keset ööd laekuvad mõlemad. siis lükatakse issi voodist välja ja olen tüdrukute vahele kinni kiilunud. too öö ma ei maga.

    mõnikord on ülimalt mõnus, kui vastu hommikut üks väike roosas pidžaamas soe sepik kaissu poeb, käed ümber kaela viskab, silmad kinni ja naeratus näol “emme” sosistab ja sedasi magama vajub. siis tahaks heldimusest lõhki minna :)

  • Reply Sookiva 6. jaanuar 2014 at 14:25

    Kui mu laps alles väike oli, siis ma kategooriliselt keeldusin teda enda kõrvale magama võtmast. Mulle piisas elukaaslase laiutamisestki, mis siis veel kahe laiutisega peale hakata. Selle asemel kargasin ma iga tema väiksema piiksu või vähkremise peale voodist üles, toppisin talle luti suhu või kussutasin ta magama. Kuigi see mu unerežiimile hästi ei mõjunud, kannatasin ma sellise elukorralduse ära, sest suurest emaarmastusest hoolimata ma tõesti ei tahtnud teda enda kõrvale laiutama. Selline trall kestis kuni laps sai 11 kuuseks. Siis juhtus nii, et ma pidin opile minema ja laps jäi paariks päevaks ämma kantseldada. Tema aga võttis lapse kägisemise peale kaissu. Ja nii siis oligi, ei pääsenud sellest lapse kaissu võtmisest ma enam kuidagi, sest muidu ta lihtsalt karjus pool ööd. Noh, mingis mõttes oli muidugi mugavam, ma ei pidanud iga natukese aja tagant voodist välja kargama, vaid sain kenasti hommikuni magada. Ja laps oli ka rõõsa ja rõõmus. Aga need minu haiged ribid kitsikuses magamisest… oeh, see oli ikka kole aeg.
    Kui laps sai kolmeseks, siis mul sai nendest haigetest ribidest nii siiber, et ma lihtsalt ei võtnud teda enam kaissu. Tegin talle selgeks, et ta peab oma voodis magama ja tal ei jää midagi muud üle. Otseloomulikult ei olnud ta sellega rahul ja esimesed nädal aega üritas igal öösel mulle kaissu ronida. Ükskord ta seisis ligi 2 tundi mu voodi ääres ja üritas iga natukese aja tagant minu kõrvale viskuda, mina aga lükkasin ta külmavereliselt voodist välja. Umbes 10 minutit enne minu äratuskella sai tal villand ja ta ronis oma voodisse tagasi. Nii palju siis minu toredast hommikusest unest, eks :D igatahes tasus see lõpuks end ära, sest minu kõrvale ta enam ei tükkinud. Selle asemel leidis ta uued ohvrid – mamma ja papa. Nemad nii kindlameelsed ei olnud ning teda oma voodisse tagasi ei saatnud, nii pidid nad ise teda kaisutama. Mulle see tegelikult ei meeldinud, sest lapse koht on ikka oma voodis (sellest me siinkohal ei räägi, et ma ise mingi 10 aastat ema kaisus põõnasin), aga ei suutnud ma ei lapsele ega ämmale-äiale seda selgeks teha. Aga noh, eks see oli nende enda otsus sedasi kitsastes oludes magamist kannatada, mis mul seal ikka öelda oli.
    Lõppkokkuvõttes olin ma rahul sellega, et ise kitsikusest pääsesin, ülejäänu oli juba teiste rida.

  • Reply Viki 6. jaanuar 2014 at 14:25

    Minu jaoks pole normaalne lapsega koos magada. Meil on küll mega suur voodi, aga sellegipoolest läks laps kohe oma voodisse magama ja teeb seda siiani (praegu 1,5 aastane). Samas ma ei vaata kellegile viltu, kes seda teevad, kui see perele sobib, siis miks mitte. Mulle ei sobi kuna mulle meeldib laiutada, magan kõhuli, käed-jalad laiali, kuhu see laps seal veel mahuks :D Teiseks meeldib mulle õhtuti kui laps on magama ära läinud rahus filme vaadata, mehega juttu rääkida jne. Paar korda beebieas proovisime koosmagamist ja minu jaoks olid need täiesti magamata ööd.

  • Reply Silja 6. jaanuar 2014 at 14:21

    Ma täpselt ei mäleta, millal laps oma voodis magama hakkas, aga 8 kuuselt ta juba enamus kordadest magas ikka oma voodist, nagu oma blogist just uurisin :D Ja meie puhul oli lihtsalt see, et Lisette sünnist saati magas nii kehvasti. Iga poole tunni tagant ärkas üles ja siis, ma pakun, et kuskil 7-8 kuul viisimegi ta oma tuppa ja hakkasime teda seal harjutama magama. Harjus ja hakkas ka paremini magama ja nüüd, kui ta on 1,5 aastane, magab ta hästi! Ja enam ei oskagi meie kaisus magada…

    Ning see tunne, et ei tahaks teda oma kaisust ära lasta, kestab mul siiani. Ikka tahaks teda kaissu ja kui ta siis hommikul tuleb, siis apppiiiii miks ta ei võiks kauem mul kaisus püsida, miks ta peab kohe mängima minema, miks, MIKS? Samas, nii hea on öösiti reaalselt magada ja nii, et laps enam ei peksa ega trügi jne. Nüüd on jäänud vaid kass :)

  • Reply Marilyn :) 6. jaanuar 2014 at 14:21

    Vabandust vead tulid sisse !
    Hirmuga *
    ja mitte 2,4 kuud vaid 2,4 aastat ;)

  • Reply Maire 6. jaanuar 2014 at 14:21

    esimene laps magas u 3 kuud minu kõrval. siis oli probleem et ta polnud oma voodiga harjunud. u 2 kuuselt hakkasin teda tema voodisse harjutama. et minu lõhn seal oleks, panin natukeseks nt enda pluusi sinna kõrvale vms. alul magas mu hommikumantel peal. ja vaikselt harjutasin ära.
    teine laps oli mõni öö, ei suutnud enam magada kui keegi peale mehe kõrval on.
    kolmas laps magab minu kõrval siis, kui tal on nohu-köha kõvemat laadi, selline mis vajab öist aurutamist, muidu ikka oma voodis.
    esimene laps kolis u 1.5selt oma tuppa, teine kolis suurema juurde u 6 kuuselt, siis kui enam öösel süüa ei tahtnud, ja kolmas läks samuti kuue kuuselt.
    selles suhtes, et esimesega oli harjutamine kõige raskem. kohati oli tunne, et mina olen see, kel on raskusi harjuda lapsest eemal olema, temal on suht suva kohati. siis oli tunne, et see võrekas toa teises otsas on kilomeetrite kauguses. kas ma kuulen kui miskit juhtub? kas on tal hea? tekk peal? igatsust pole? esimene öö oli mulle raskeim. laps magas nagu mõmm seal. piuksugi ei teinud terve öö.
    nüüd magavad lapsed siis minu juures, kui on haiged tõsiselt. eelkõige siis, kui on palavik. mitut last isegi väsitavam hoida, hakka veel öösel ka teises toas kraadimas käima. kui on kõrval on palju lihtsam käega kuumust katsuda või kraadiklaas alla .

    ma leian et mul omal oli ükskõik mille harjutamine kõige raskem just esimese lapsega. noor ja kogenematu nagu ma olin…kõik läks katse-eksituse meetodil. laps tundub ju nii pisike ja õrnake, nagu väike keraamiline kujuke, kes läheb katki. paneks lapse mullikile sisse kuhugile endale hästi lähedale :)

    magamise kohta ütleks nii, et see on üks esimesi iseseisvaid asju, mida saab vanem lapsele õpetada. ise magama jääda, oma voodis, oma toas…tegija värk ju.

    nüüd, kolmanda lapsega tundub nii mõnigi asi nii lihtne. laps on 8 kuune, jääb magama lastetoas, ise, üksi, kui on uneaeg, viin lapse voodisse pikali, tekk peale, lutt suhu kui soovib, tuli kustu ja minekut. ainus valgus mis on jääb õhuniisutaja valgus, muud mitte midagi. laps puhkab paremini, ise puhkad paremini. kaisutamiseks ja nunnutsemiseks on kodusel emal päeval küll aega. mul vähemalt oli :)

  • Reply Marilyn :) 6. jaanuar 2014 at 14:17

    Ausalt ma ei mäleta kas ma enda preilit ka väiksena öösel kaissu magama võtsin, mäletan ainult seda, et esimesed kuuaega ärkasin öösel hiruga ülesse, et kus laps on ega me mehega teda laiaks pole maganud aga sellepeale ütles mees läbi une pimedas toas, et sa panid ta ju ammu juba enda voodisse ja siis panin ma pea rahus padjale ja põõnasin edasi.

    Kui laps oli 10 kuune siis kolisime üürikorterisse kus laps sai oma toa ning nüüd ta 2.4 kuud ja üldiselt magab ikka enda voodis, vahel kui öösel ülesse ärkab siis ma kas lähen korraks tem ajuurde ja ta magab edasi või siis kui ta vastu hommikut oma padjaga meie juurde tuleb, siis oleme ta enda vahele ikka magama võtnud :D

    Aga õhtuti läheb ta ikka enda voodisse magama, et ka meil mehega oleks oma aeg ja saaksime kas üks ühelpool ja teineteisel pool diivail telekat vaadata ja nutitelefonis passida või siis üksteise otsas lamades telekat vaadata või midagi muud tarka ja meeldivat teha ;)

  • Reply Anni 6. jaanuar 2014 at 14:16

    Tuletan sulle meelde veel kord, et su laps on alles 3-kuune? (vist), igatahes ta on ülipisike ja täiesti normaalne on, et nii pisike laps su kõrval magab, ise saad ikkagi rohkem magada kui imetad pooleldi magades, võrreldes näiteks olukorraga, kus peaksid last teises toas imetamas käima vms. Igatahes, minu soovitus on, et võta rahulikult, ei jää ta su voodisse midagi, aga aega on veel kõvasti, sulle võib tunduda, et ta on juba nii kaua sinu juures olnud, aga tegelikult on see aeg imelühike ja ilmselt vahepeal kipud unustama kui värske beebi ta on :D

  • Reply Kirsi 6. jaanuar 2014 at 14:16

    Mu meelest ei pea sa kuskile veel kiirustama. Mu kolm last on kõik öösiti tissitamisperioodil enam-vähem pidevalt minu voodis maganud. Ma olen purulaisk lihtsalt. Kõige viimane sai seda aega kõige rohkem ja temaga on ka kõige lähedasem suhe. Esimesega olin ka maru püüdlik ja krampis (ja liiga noor) ning teatud põhjustel sai ta ka rinda vähe aega, öösiti hoopis pudelit või ei söönud üldse (ära küsi, pikk jutt).
    Igatahes – leia paremad mähkmed :D viska kass ja Kardo välja, kui vaja ning naudi.
    Ja kuula sisetunnet. No ja lõppude lõpuks ei söö ta sul igavesti öösel.

  • Reply Ave 6. jaanuar 2014 at 14:13

    No mis ma siin hakkan ülistama oma last (sünd.2007 erakorraline keiser) – no aga ta oli muster titt (mitte et ma praegu sellega nõustuksin – kasvades on saanud temast eel-eel-eel-eel-puberteet —> pirtsutab, uksed tõmmatakse sellise hooga kinni… ).
    AGA.. imikueas..
    kuulake nüüd kõik ja tehke mind maha – lapse jätsin kohe esimesel õhtul kodus oma voodisse. Ja ma olen õnnelik, et ta nõustus sellega. Koos oleme maganud titeeas alla 10-ne korra :) Kuigi nüüd kui ta on 6,5 a ma ootan iga lauba ja pühaba, et ta tuleks meie suurde voodisse :)
    Mallu – minu lapse eostaja tegi udu siis kui laps oli 2-e kuune.. oli raske, aga sain hakkama. Tegin selle unekooli lapsega – mõjus ja oli tõhus. Vaja on suure armastusega kindlat närvi ja tahtejõudu!! Unekooli puhul on rõhk viimasel sõnal ;) Usu, see aitab!

    • Reply Kadri K 6. jaanuar 2014 at 17:21

      Lauba ja pühaba :O

  • Reply Liisa 6. jaanuar 2014 at 14:11

    Minu tibu saab nüüd aastaseks ja olen õnnelikul ta oma voodisse magama saanud, oli muidugi ka pikka aega see jama, et öösel kui süüa tahab võtad kõrvale ja jääd ise magama, sellest kasvasin mina siis välja kui plika ööse söömise lõpetas aga muud ei midagi, lapse voodi enda voodi kõrvale, öösel mingi muu mure peale tühja kõhu on siis käsi ainult rahustuseks voodisse ja küll see ise magama jäämine laps kõrval ka mööda läheb kui parem uni tulema hakkab ja plika sul ilusti öösel magab ja süüa ei nõua. Muidu aga lohista ta voodi enda kõrvale ja viska käppa talle ainult :)

  • Reply Silja 6. jaanuar 2014 at 14:10

    Minu beebs magab sünnist saati oma voodis, mõned üksikud korrad, kui ta on gaaside käes vaevelnud või mingil muul põhjusel üliõnnetu olnud oma voodis, siis on ka meiega maganud, sest siis ainult lähedus on teda rahustanud. Ega muidu ka see voodis magamine mingi nutu saatel ei ole, lihtsalt panen voodisse ja jääb magama ja kui öösel või varahommikul süüa annan, siis tõstan ka ikka tagasi (isegi kui olen söötmise ajal magama jäänud ja ärkan näiteks tunni pärast :D ikka rändab oma voodisse siis). Millal sa üldse maadled selle “ta on nii armas” tundega, kui magama jääd? :D Tegelt ongi lihtne, nii et mõtled, et magada on ka armas ;) Eks ma ka vahel minutiks jään imetlema, kui nunnu ta on, aga siis tahaks ikka edasi magada ju. Küll päeval jõuab ka imetleda :)

  • Reply Ellukas 6. jaanuar 2014 at 14:10

    Põletage mind nüüd tuleriidal, aga mina olen mõlemal lapsel lasknud meie voodis magada.
    Meil on suur 200×200 voodi ja mõlemad lapsed on meie voodis maganud, enne, kui oleme neile suure voodi ostnud…. Mulle meeldis magada, kui laps kõrval nohises. Mõlemad lapsed harjusid oma voodiga kenasti ja alates esimesest ööst magasid ilusti oma voodites. Mina oli see õnnetu, kellel oli halb ja kurb ilma lapseta magada. Voodis oli harjumatult palju ruumi ja keegi ei nohisenud ja naernud unes…

  • Reply Viki 6. jaanuar 2014 at 14:08

    Vanem laps magas esimese eluaasta oma voodis. Aastaselt vōtsin ta enda kaissu kuna ōhtused magama panekud venisid liiga pikaks ja öösiti hakkas ka ärkama. Mees oli Soomes tööl ka ja nii me siis preiliga laiasime suures voodis. Alles 3-aastaselt hakkas oma toas magama. Väiksem 6-nädalane magab enamus ööst oma voodis. Peale hommikust söömist vōtan kaissu, et kauem magada saaks. Mind ta ei peksa ega sikuta, natuke vb siblib vahepeal. Mähku pole ka siismaani midagi läbi lasknud.

    • Reply elex86 6. jaanuar 2014 at 15:15

      Su esimese lapse jutt käib täpselt minu teise lapse kohta.
      Aga esimene laps oli minu kürval, kuni nelja aastani. Siis lihtsalt tuli teine laps ka meie kaissu ja esimene kurtis, et tal kitsas magada, et tahab oma voodis nüüd magada :D

  • Reply Kätlin 6. jaanuar 2014 at 14:07

    Poiss magas kuskil 2 kuud minu kõrval. Mind ennast tüütas ära, ja raske oli magada. Alguses punnis vastu, aga nüüdseks 8 kuu vanuselt ei kannata tema enam kaisus olemist. :D Ma olen väga rahul sellega !

    Seda muret õnneks ei olnud, et ei suuda eemale hoida. Ma pole ise ninnunännutaja absoluutselt ja lastelembeline pole ka kunagi olnud. Oma muidugi armas, aga mida vanemaks ta saab, seda rohkem hakkab meeldima.:D

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2014 at 14:08

      Ma ka väga vist ei ole üldiselt, aga no mu nöbiina on nii armas lihtsalt, et ma ei sa ennast takistada :D

  • Reply Kats 6. jaanuar 2014 at 14:06

    Minul olid suuremad lapsed sellised kes keeldusid väiksest saati kaisus või süles magamast. Ja vaatan Et ka pisike Isabel (9 kuune) magab ka oma voodis palju paremini kui kaisus. Kuigi jah kiusatus on suur teda aisus hoida sest nad on niiiiii armsad :)

  • Reply Ruti 6. jaanuar 2014 at 14:03

    Meil on Aila hetkel 5 kuune ja magab oma korvis mis on laeaalla ripuma seatud. Kui ta kolme kuune olime kaks nädalat Portugalis siis magas ta voodis mis oli meie voodi kõrva aga ta niverdas ennast sealt minu külje alla. Tagasi jõudes reisilt panin ta tema korvi siis ta oli nii õnneliku näoga, et nii-nii tore on omas pesas olla :D

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2014 at 14:04

      Issand kui lahe oleks laealune korv. Tee pilti ja näita mulle! :D

      • Reply Ruti 6. jaanuar 2014 at 14:10

        https://www.facebook.com/photo.php?fbid=603331106380288&set=pb.100001102124472.-2207520000.1389009921.&type=3&theater

        siin oleme veel maal minu vanemate juures toas. kuhu mahtus ainult meie voodi, siis oli korv voodi kohal jalgade juures ja Aila on umbes nädalane.
        Kusjuures korv ise on hästi vana loomadele söögi etteviimis korv. Pesin ta ilusti puhtaks ja õmblesin pehmendused sisse. Moosese korvi me ei tahtnud, sest see jääb hästi ruttu väikeseks. Kahjuks peame me varsti vist voodi kokkupanema, sest kaugel pole enam see aeg kus ta püsti ajama hakkab ja siis ei saa enam korvis hoida.

  • Reply Kati 6. jaanuar 2014 at 13:59

    Mul on plika 2 aastane ja veidi üle. Siiani on mu kôrval maganud. Nüüd viimase kuu oma voodis, mis on minu voodi kôrval. Hommikupoolikul ronib ise kaissu, meie voodisse. Mingit plaani pole, millal päris ära keelata. Ehk, kui lasteaeda minek on…

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2014 at 14:01

      Teinekord tahaks ju ise laiutada või…muid asju teha, mida lapse silmad kaema ei pea :D