0
Uncategorized

kuu ja kaheksa päeva

12. jaanuar 2014

Just täpselt nii palju on aega aasta pühalikuima ürituseni – minu sünnipäevani!

182996_10150107222749911_855488_n-300x200-3129118

Kui ma sain 21-aastaseks, siis vihtusime me Kätuga tantsu, aimamatagi, et ühel päeval kasvatame me südamerahus kodus lapsi ja ei tea sellisest asjast nagu tantsimine, mitte essugi. Ok, mis ma ikka valetan, alles eile vihtusin Mariga tantsu, aga mis seal ikka.
pqaaaffunijlxn4mganpni40bqb1nxdhjrullywayc82apg6uolskclqle4tfnzskmxboqjr5ws4kociyuod8uaxfvoam1t1uge8q7i6ntzqfj5bt5huuvfsvmqq-300x225-7521213Kui ma 20 sain, siis elasin ma Sydneys ja nägin nii noor ja värske välja. Majanaabrid küpsetasid mulle isegi koogi, kuhu peale oli kirjutatud “PALJU ÕNNE!”. Ühtlasi tegid nad mulle palju tillukesi kingitusi, mida ma siis uhkelt lahti rebida sain.

5077_94572339910_897006_n-199x300-3560994Lähme ajas lausa nii palju tagasi, et ühel hetkel sain ma 18-aastaseks. See on ainuke pilt, mille ma veel oma sünnipäevadest leida suutsin.

Kui jutt läheb sünnipäevadele, olen ma justkui väike plika, kes ei suuda muud teha, kui põnevusega oma sünnipäeva oodata. Mul igatahes ei ole absoluutselt seda värki, et ma ei tahaks oma sünnipäeva pidada, sest appike, ma saan ju vanemaks. Las ma siis saan, kui sellega kaasneb midagi nii võrratut, kui SÜNNIPÄEV!

Kingitused ja pidu ja sõbrad ja KINGITUSED ja kook ja lilled ja kas ma juba kingitusi mainisin?

Tavaliselt käib see nii. Tulevad jõulud, siis uusaasta ja siis juba saangi ma hakata oma sünnipäeva ootama. Sel aastal olen ma hiline, sest kuna lund ei olnud, ei olnud mul eriti sünnipäevatunnet. Lumi tuli maha ja mulle tuli nüüd täiega rauaga sünnipäevaootus peale.

Nüüd saategi umbes kuu aega lugeda, kuidas ma paar korda nädalas oma sünnipäevast heietan.

Ainuke asi, mida ma ei suuda otsustada on see, et kas ma peaks ikka see aasta tegema tavalise “malluka sünnapeo” või siis hakkama viiisakaks ja viima oma külalised ntks Lyoni sööma?

Ah, vahet pole, sest siis on mul sünnipäev!

Lõpetuseks panen pildid tillukesest Joosust, kes on lihtsalt minu hingehaldjake:

jossu-300x198-3875132 img_0353-300x200-3369774Ja kõige-kõige lõpetuseks rääkige mulle, kas teile meeldivad oma sünnipäevad? Kas te peate sünnipäevi? Kui te tõesti neid vihkate, siis millal te neid vihkama hakkasite? Miks ometi?! MIKS?!

 

 

 

Loe ka neid postitusi!

33 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Maire 13. jaanuar 2014 at 15:41

    ehh…sünnipäevad….sel aastal. päris ESIMEST korda elus ma nautisin oma sünnipäeva. 🙂 ma kuulun nimelt nende hulka, kel on sünnipäev esimesel jaanuaril. nii “lahe”. ja kusjuures ma pole ka kuulutanud kunagi, et näe, siis on sünnipäev. kui küsitakse, siis palun väga, muidu aga…pole teema minu jaoks. alati kui ütlen kuna on, siis vaadatakse mind nagu taevaõnnistuse saanud püha Mariat, kes on nii “fantastilisel” kuupäeval sündinud.
    eks lapsena ikka pidasin. ema sundis tegelikult. “teised ju kutsusid sind, sina kutsud neid ka.” öeldi alati.
    ja mitte mitte iial pole ma saanud pidada sünnipäeva sellel päris õigel päeval. kes tuleks külla, kui aastavahetusel ollakse pidutsetud nii et maa must? kes tahaks veel juua kui pohmakas on räme.?mõnel kõvemal tegijal jääb esimene jaanuar üldse vahelt ära.
    eks korra olen veel pidanud, paar aastat tagasi. kutsusime aastavahetuseks külalised, et meil aastavahetust pidada. möödaminnes saadi ka sünnipäev ära peetud. mõnus kodune olemine, väike alias ja vein. lõbus oli 😀
    aga see aasta. terve aasta otsa olin unistanud ühest korralikust lõhest aastavahetuseks. ämmalt küsisin hea retsepti, läksime kodust üldse ära, õele külla, kokkasime koos süüa, lapsed mängisid, tuju oli mega, öösel läksime kesklinna ilutulestikku vaatama…vot see juba oli midagi 🙂
    kuidagi mõnusalt lõõgastav oli. ja mis kõige naljakam. kogu meie seltskond olid äiesti kained. mitte keegi ei olnud mitte 1 tilk võtnud 😀 … eks ostetud oli ikka, kuid kuidagi nii sujuvalt läks mööda, et ei olnud soovigi kellegil 🙂
    ja nagu ma kokkuvõtteks ikka ütlen, kui ilma alkota pidu pidada ei oska, pole sa miski peoline. alko pole elu. kuigi, tõsi ta on et loob ülevama ja vabama meeleolu.

  • Avatar
    Vasta K 13. jaanuar 2014 at 13:00

    Mulle meeldivad väga sünnipäevad, aga eriti meeldib mulle neid teistele korraldada 🙂 eile tegin mehele üllatuspeo ja väga hea meel oli tema näol näha siirast rõõmu kui sõbrad diivanitagant välja hüppasid 🙂 Enda sünnipäev on 18 päeva pärast ja ootan seda väga, kuna selleks puhuks sõidavad mõned sõbrad päris kaugelt maalt kohale ja see on väga tähtis mulle.

  • Avatar
    Vasta Rott 12. jaanuar 2014 at 23:10

    Mina olen üks neist, kes vihkab oma sünnipäeva. Üldmõttes olen vihanud seda peäva terve elu, kuna see on sattunud lihtsalt nii nõmedale päevale – 31.01. KUULÕPP! Aeg millal ei ole kunagi raha, selle tähistamiseks. Lapsepõlves mäletan, et on ikka natuke tähistada saanud max 5 klassikaaslase seltsis, seda ka nädal või rohkem õigest peävast hiljem, kui kuskilt raha tuli. Viimastel aastatel, võinoh, ütleme nii, et ma täpselt ei mäletagi kuna viimati tähistasin või keegi midagi sünnaks kinkis, sest ega vaesel rotil ju pm sõpru pole, kellelt siis veel kinke ootama peaks? Perelt nagunii mitte, kuna tean, et kuulõpus tulevad nad isegi otsotsaga kokku. Kokkuvõttes vihkan ma oma sünnipäeva põhjusel, et olen vaene ja sõpradeta. Juhuu!

  • Avatar
    Vasta Gerli 12. jaanuar 2014 at 21:10

    Minu sünnipäev on suhteliselt samal ajal mis sul. Minu sünnipäevani on tänasest (12.01) täpselt 29 päeva. Ja mina ootan oma sünnipäeva väga. Kuna mulle ka kingitused nii väga meeldivad, siis ma alati üritan võimalikult palju inimesi kohale meelitada oma sünnipäevale 🙂

  • Avatar
    Vasta Hegle 12. jaanuar 2014 at 20:12

    Mina pidasin alles eile oma sünnipäeva 😉 oli väga tore õhtu/öö. Alles täna hommikul kell veerand seitse jõudsin magama 😀 nüüd enam nii tore ei ole. Nüüd hull väss peal 😀 aga muidu mulle meeldivad sünnipäevad, eriti minu omad 😛

  • Avatar
    Vasta elex86 12. jaanuar 2014 at 19:03

    Mulle meeldivad mu sünnipäevad. Ja mis sest, et saan aasta vanemaks. Pidutseme selle puhul igal aastal. Vahel suuremalt ja vahel väiksemalt. 🙂

  • Avatar
    Vasta Egle 12. jaanuar 2014 at 18:47

    Mulle väga oma sünna meeldib! Esiteks on see mai lõpus, mil loodus on juba roheline ja ilmad üldjuhul soojad. Mõni aasta olen pidanud, mõni aasta mitte. Perega väike õhtusöök on loomulikult traditsioon, kinke me üldjuhul ei tee, tähtsam on lihtsalt kokku saada.

  • Avatar
    Vasta Karo 12. jaanuar 2014 at 17:42

    Mul on sünnipäevani 15 päeva aega. Sünnipäevaootusega seostub mul ka just lumi. Täna hommikul vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et nüüd oleks vist aeg hakata ettevalmistusi tegema. Vanasti ma ootasin sünnipäevi väga. Planeerisin pidustusi juba varakult ette. Ikka palju sõpru, nalja ja naeru. Parimal sõbrannal on ka lähipäevil sünnipäev ja aastaid tegime üksteise sünnipäevadel ettevalmistusi, et sünnipäevalaps rabelema ei peaks ja saaks rahus pidu nautida. Aastatega on pidustused järjest väiksemaks läinud. Viimastel aastatel on olnud sellised rahulikud kodused istumised parimate sõprade ringis ja muidugi ka perega. Seda perega veedetud aega ma pean nüüd isegi tähtsamaks. Sõpradega suhtlen muul ajal ka päris tihedalt aga vahemaa tõttu perega vähem. Hea võimalus jälle kõigil kokku tulla ja uudiseid vahetada. Vanusenumbri muutumine mind ei sega. Paratamatus, mis muud. Pigem võtan ma seda järjekordse põhjusena oma kallitega aega veeta.

  • Avatar
    Vasta jänx 12. jaanuar 2014 at 16:54

    Hehe, mulle meeldivad sünnipäevad, eriti enda oma.:D pidasin sünnipäeva viimati kui 9aastaseks sain.:D ja eelmine aasta pidasin sünnipäeva üle mitme aasta aga see kukkus sõna otsesesmõttes perse.
    Kutsutid oli umbes 7inimest. Kohale ilmusid 6. Parim sõbranna ei tulnud ja isegi ei helistanud, et ta ei tule. Suhteliselt solvunud olin. Olin ostnud palju sööke ja jooke.
    Ja siis lambise kohapealt ütles üks külaline, et ta läheb kuskile istumisele..(Mis siis minu juures toimus? Morsi sünnipäev?) ja nii ta siis läks ära. Siis oli tuju juba suhteliselt null ja ei tahtnud enam midagi teha ega syya ega juua. Viskasin lihtsalt voodisse pikali ja kuulasin kuidas teised täis jõid end. Best b-day ever.
    Nüüd on mu sünnipäevani 74 PÄEVA! Nii vähe aga samas nii palju. Aga juba ootan..:)
    See aasta plaanin mehega kahekesi midagi teha. Kuna saan 18, siis vallutame öö läbi klubisid ma arvan.:D:D või siis midagi rahulikumat, nt spa pakett.:)

  • Avatar
    Vasta Mari Liis 12. jaanuar 2014 at 16:25

    Noh, minu sünnipäev on 24. juuni ja see on ilmselgelt minu jaoks aasta tähtsaim päev 😀 Aga erilisi pidusid korraldada selle puhul mulle ei meeldi.
    Kunagi üritasin, aga ega sest suurt välja ei tulnud ka midagi. Väikselt olid kõik vanaemade juurde sõidutatud ja nüüd on ka enamiku jaoks põhirõhk ikka jaanipäeva peal 😀 Aga 23ndal koos lõkke ümber karglemisega jälle pidada ei taha, minu päev peaks olema ju kurat võtku! 😀
    Ja siis ma istungi paari tähtsama inimesega ja olen chill lihtsalt.

  • Avatar
    Vasta Olga 12. jaanuar 2014 at 16:21

    Hehe… Meil samal päeval sünna sinuga Mariann. Kuna tulemas on juubel (20a) , siis ootan seda nii väga, et saaks põnevat miskit teha. Eelmised sünnipäevad on hästi läinud ja iga aastaga ainult paremaks ka lähevad. 🙂 Kena sünnipäeva ootust meiele! 🙂

  • Avatar
    Vasta Kadi 12. jaanuar 2014 at 15:44

    Mul on sünnipäev vähem kui kuu pärast.
    Mis seal salata, iga aasta ootan seda ja samas ka mitte- ma ei taha vanemaks saada. 😀 Peale seda, kui täisealiseks sain, hakkas vanus kolinal peale tulema. Kiiremini, kui muidu. 😀

    Ega ma pole ka eriline sünnipäeva pidaja, sest ma ei viitsi ja pole erilisi ideid. Aga viimati pidasin oma 20.aasta sünnipäeva ja tahtsin sel aastal ka isegi pidada, kuidagi tekkis selline soov, kuid nüüd on asjaolud muutunud.

    Tavaliselt käivad pere, sõbrad korra läbi, et õnne soovida ja natuke istuda. Ei midagi erilist, aga vähemalt peavad osad mind erilisemalt meeles, kui lihtsalt sms või Facebooki sõnum.

  • Avatar
    Vasta Inga 12. jaanuar 2014 at 15:43

    Mul vaid 5 päeva sünnipäevani. Loomulikult ootan. Kardetud 3 ka ees, pole enam midagi karta. Naudin heade sõprade seltskonda, mõnusat toitu, head veini. Kingitustest on ükskõik. Tore, kui osatakse üllatada, aga saab ka täitsa ilma. Mõnus minu päev kuskil sisimas.

    Juhhei, juba reedest uus number ees 😀 Kolme taga siiski õnneks 😀

  • Avatar
    Vasta Kertu 12. jaanuar 2014 at 15:34

    Mul oli sünnipäev veidi rohkem kui kuu tagasi. Sünnipäeva ma ei oodanud, sest tuli see kardetud nr 3 ette (tähistab vist naistel keskeakriisi vms 😀 ). Enne sünnipäeva torkasid koguaeg silma sellised artiklid: 30 märki, mis näitavad, et saad varsti 30-aastaseks; 30 asja, mida teha enne 30-aastaseks saamist jne jne. Ühesõnaga, kõik asjad, mis suurendasid mu kabuhirmus peatselt saabuva numbri ees.
    Selle ümmarguse numbriga kaasnes aga ka positiivne asi – paljud mu ammused, väga kallid sõbrad tulid mulle külla ja me pidasime mu sünnipäeva nagu 10 aastat tagasi 😀
    Aga jah, nüüd ma enam sünnipäevi väga ei oota. 20-aastaselt pidasin selliseid naisi imelikeks, aga nüüd olen ise ka selline.

  • Avatar
    Vasta L. 12. jaanuar 2014 at 15:32

    Minu jaoks on see mõttetu päev. Kuni 10 eluaastani olin nagu väike laps, ootasin vägaväga. Kahjuks aga isa ja klassikaaslaste suhtumine lõpetas selle, see tuletas mulle lihtsalt meelde milline hunnik sitta ma olen. Kui ma 18 sain siis olime mu sünnipäeval saares, meil oli renditud väike saareke, kämpingu ja saunaga. Kahjuks aga suutis kogu seltskonna tuju nulli viia mu eks – see tüüp lihtsalt pidi end nii segi jooma et munnigi aru ei saanud, mind sõimas jne. Kusjuures alates sellest ajast ma saingi aru et see suhe on hukule määratud – kui inimene vaatamata sellele kui kõik paluvad, et võtaks end kokku ja laseks teistel ka pidu nautida ja siis.. ohjah.. See aasta ma ei pidanudki sünnipäeva (aitab mulle pettumustest!) kuna lisaks kõigele olin ma lastega haiglas..

  • Avatar
    Vasta Annika 12. jaanuar 2014 at 15:02

    Ma ei oskagi seletada miks mulle väga ei meeldi oma sünnipäev, pigem siis selle pidamine ei meeldi. Sain 2013 aug 31 ja vanemaks saamise vastu ei ole mul midagi, pigem meeldib, sest aja ja kogemustega tuleb ju tarkus. 😛 Pidamisega on alati nii et ise teed ja vaaritad aga ei naudi üldse. Kui sain 24 siis oli mul korralik pidu ja 2 mu tuttavat jõid üle ja ropsisid kõik täis mu kodus….fun eks 😀 Sellest ajast siis ei ole enam pidanud. On old nii et sõbrad helistavad ja tulevad läbi ja ma siis viskan mingi koogi valmis käbe. 35ndaks ma plaanin sõita kuhugi et oleks meelde jääv. 😀 Ja kinke teen ka rohkem ise endale, viimane kink oli kallis fotokas, enne seda blue ray kodukino. Hea ju ise teha kui tead mida tahad ja raha selleks on. Sünnakinke ei taha ma sama moodi nagu Jõulukinkegi ei taha. Parem hea õnnesoov kui asi millega ei ole midagi teha. Lapse sünnaga on aga vastupidi, tema oma peame alati mingit moodi. Eelmine aasta käisime mängukeskuses, kus ta sai siis nii palju kui tahtis olla ja möllata. See aasta , ehk mõne nädala pärast juba peame kodus siis korraliku peo, nii kui 6a saab seda teha 😀 Kaunistused, tort, külalised, kingid jne. Laps ootab väga ja saadan juba kutsed ka aegsasti et ikka külalised tuleks 🙂

  • Avatar
    Vasta i 12. jaanuar 2014 at 15:02

    vihkan sünnipäeva, enda oma, laste omi, jõule, pidusid jne 🙁
    olin 10a, kui peeti mu ainsat sünnat. mitte kedagi ei tulnud 10 kutsutust. arvake, mis tunne oli?
    nüüd nädala pärast saan 35, pole elusees ühtegi oma sünnipäeva enam pidanud. mulle isegi ei meeldi sõnumeid saada sünnipäeva puhul. no saada kaart!!! kaardill teine tähendus. eelmine nädal oli lapse sünnipäev, ega see millegi poolest erinenudki, sai kingituse, tegin tema lemmiktoite, kõik!!
    ei oska ma isegi lapsele toredat pidu teha. sünnadel käia ka ei meeldi, käin pigem päev paar hiljem läbi, kui tõesti vaja.

    • Avatar
      Vasta Liina 12. jaanuar 2014 at 16:54

      Wow, sa oled sellest lapsepõlve juhusest ikka väga traumeeritud. 🙁 Just oli meedias ka hull kära selllel teemal.

      Äkki sa just nüüd laste sünnadel peaksid pingutama, et nemad saaksid häid mälestusi oma sünnipäevast, muidu kasvavad ka sünnipäevi vihates üles.

  • Avatar
    Vasta Seen 12. jaanuar 2014 at 14:49

    Mingi aeg ma vihkasin oma synnipäeva, varjasin kõigi eest, millal see on. Lihtsalt kõik kogemused olid alati negatiivsed. Nyyd olen lasknud vihal minna, aga siiski on see minu jaoks täiesti tavaline päev. Heal juhul teen meelistegevusi sõpradega, mida teen nii kui nii, ja ongi kõik. Kingid mulle ei meeldi, juua mulle ei meeldi, peod ma mitte, torte söön koguaeg nii et alles ei jäägi ju midagi, mis peaks päeva eriliseks muutma mu jaoks. Kuna mu synnipäev mai lõpp, siis enamjaolt polegi aega sellele mõelda, sest alati sel ajal mingi eksam või arvestus vms. 😛

  • Avatar
    Vasta Laura 12. jaanuar 2014 at 14:36

    Sünna mul keset augustit, seega on see ALATI, IGA JUMALA AASTA toimunud välistes tingimustes. Õnneks meil 2 maamaja, seega sai valida kus pidada. Lapsena oli ju tore, kõik sugulased ja sõbrad tulid külla, sain hunniku kinke ja mängisime palju mänge. Siis saabus pubeka aeg, mõned aastad oli sünna tähendus see et ostan hunniku alkot, sebin mingi “pleissi” ja tõmbame end kõik korralikult umbe. Järsku kasvasin suureks.. 18 sünnat ei pidanudgi, sest sõbrad ju ei kasvanud suureks ja ma ei näinud enam mõtet sellel lampi joomisel. 19 pidasin väheste sõpradega, toimus rahulik istumine grilli, musa ja alko saatel. 20 saades olin aga poolteist kuud rase olnud, seega suht “kapirase” ning sõbrad ju seda ei teadnud. Ja ma lihtsalt ei pidanudki oma sünnat. Sugulastega jah, osadele saigi sel päeval öeldud et lapseootel olen. Sõbrad mudugi olid väga pettunud ja solvunud jne et mismõttes ma sünnat ei pea jne, aga järjekordselt ei leidnud ma mõtet osta hunnikut alksi, eriti veel kuna ise ei joo.
    Nüüd on sünnipäev suht tühja tähendusega. Ei oota külalisi ega midagi, ei kannata seda mõttetut joomist. Pigem ootan seda päeva sp et saan elukaaslasega olla, terve päeva on ta täielikult 100% minu ja teeb mulle kinke jne.

  • Avatar
    Vasta v 12. jaanuar 2014 at 14:34

    Mina väga sünnipäevast vaimustatud pole. Ei teagi miks, aga üldiselt jätan pidamata. Näis, kuidas see aasta, 3 nädala pärast 🙂 Kuigi väga kurta ei saa – ühikas elades sain kord juustust siili kingiks 😀 2012 olin rõõmsalt palmi all sel päeval ja 2013 sain sünnipäevaks kihlasõrmuse ja pidasin ka pisikese peo, nii 3in1 – sünna, kihlus ja rasedusest teadaandmine.

  • Avatar
    Vasta Kati 12. jaanuar 2014 at 14:32

    Olen korraldanud üllatussünnipäevi teistele, enda omi ei ole pidanud, korra proovisin, sellest piisas.
    Mis sünnipäev see on kui ma pean päevaega orgunnima, isegi ennem juba mitu päeva, päev aega vaaritama ja möllama, et õhtul oleks teistel tore pidu, ometi on ju MINU sünnipäev! See võiks ju kasvõi selle poolest erineda, et sellel päeval mina köögis ei vaarita, nagu iga teine päev?
    Oleme ausad, meestel on tõesti sünnipäev, naine päev aega vaaritab ja hullab ja korraldab, tema õndsalt võtab õnnesoove vastu ja ootab õhtut, samal ajal tunneb ennast kuninga kassina, et teda peaks ikka iga poole tunni tagant sügamas ka käima.
    Kui aus olla, siis veebruaris ootab mind eest passi järgi 30. Ideetasin et võiks. Seekord vist võiks ju ometi. Tegin ka otsesed vihjed mehele, see vihje kõlas nii: Teeme nii et sa korraldad mulle juubelipeo!
    Olen kindel, et saan vaid õnnesoove FB seinale sest seal on meeldetuletus, ja nendest healjuhul 3-5 inimest ainult teavad et ma olen lausa juubilar ja neil oli päriselt meeles et mul on sünnipäev 😀
    Saaks nooremaks, peaksin ma kindlasti igat sünnipäeva!

    • Avatar
      Vasta Sookiva 12. jaanuar 2014 at 14:49

      Kui aus olla, siis ma muutsin Facebookis ammu oma sünnipäeva teistele nähtamatuks. Sel lihtsalt põhjusel, et ma ei viitsinud enam neile õnnesoovidele vastata. Nagunii tulid enamus õnnesoove ainult selle pärast, et FB tuletas meelde. Nüüd soovivad õnne need, kellele tõesti mu sünnipäev korda läheb. Jah, neid pole küll kuigi palju (perekond ja lähedasemad sõbrad), aga mulle piisab sellest 🙂
      Ja ise soovin ma FB-s ainult neile õnne, kellele ma reaalses elus ka käppa viskaksin, õnne sooviks ja kelle sünnipäeva peost ma hea meelega osa võtaksin.

  • Avatar
    Vasta Pisi 12. jaanuar 2014 at 14:23

    Mulle ei meeldi súnnipäev. Väiksest peale vihkan, kuna ei oe ma saanud ei kinki ega torti. Ikka oli põhjus, et raha ei olnud. Samas teised õedj vennad said salatit, kinke ja tellitud tordid ja kringlid. Ja siis oli vastik viia kooli mingit kommi, kuna miks pean mina kommi viima, kui kodus ei saa isegi torti.
    Oma lastel aga on kingid, tort ja vastavalt ilmale ka mingisugune tegevus perega. Tahan, et neile jààks rõõmus mälestus ja ootaksid sünnipäeva.

    • Avatar
      Vasta Riina 12. jaanuar 2014 at 15:01

      Mul oli ka see jama, et kuna nii kuu alguses sünna, siis pole raha ja palgapäeva samuti pole.
      Oma lapse sünnat pean küll 🙂 Ja kõige asjadega: tordid, õhupallid, kingid jne jne 🙂

      • Avatar
        Vasta Pisi 12. jaanuar 2014 at 19:07

        Minu sünnipäev oli 5päeva peale palgapäeva. Teistel aga kas kuu lõpus või enne palgapäeva. Pigem olid prioriteedid teised. Isegi jõulude ajal oli aru saada, et ma oleks nagu jalus. Olen keskmine laps.

  • Avatar
    Vasta Neiu 12. jaanuar 2014 at 14:20

    Ah, ma juba kuu aega esitan kingisoove ja ootan kannatamatult seda aasta tippsündmust. Nädal aega vähem kui pool aastat on oodata veel. 🙂

  • Avatar
    Vasta Helena 12. jaanuar 2014 at 14:19

    Ei meeldi üldse oma sünnipäeva tähistada, sest see on juulis ning sel ajal on kõik kuskil ära. Väike istumine paari sõbra ja lähedastega on alati, aga mingit suur pidu ei ole kunagi plaanis korraldada. Pole nagunii eriline peoinimene. 😀

  • Avatar
    Vasta Gerli 12. jaanuar 2014 at 14:16

    mulle meeldib täiega mu sünnipäev, sest üks aasta on siis juba lumi maas, teisel aastal on aga kole vihmane ilm,kolmandal aastal on lihtsalt külm 😀 ! Aind 2013 jäi sünnipäev pidamata, sest olin väga-väga rase, ning otsustasin üksinda istuda ja oodata ja vaadata kes need tublid inimesed mu tähtsat päeva mäletavad, ahjah muidugi ostsin endale selle puhul ka terve suure sefiiritordi, mille salaja üksinda nahka pistsin 😀 !! Sellega mulle meenuski, et 2011 sünnast, pildid Kardost siiamaani veel saatmata 😀 Proovin need sulle kohe-kohe teele panna, et Kardo punastada saaks või siis niisama vaadata kui vinge ta välja nägi :p!

  • Avatar
    Vasta leenu 12. jaanuar 2014 at 14:13

    Lapsena ootasin suure eufooriaga oma sunnipaeva hinded kolinaga laksid kehvemaks.Sest ma ei suutnud muule keskenduda klassioed kullanPeale neljandat ainult lapsepolve sobranna ja kui 17 siis mu esimene poisssober18sunnipaeval votsid mu vanemad ja mu isa ka napsu.19 Sunnipaeval.oli minu teine poiss sober kulas.20sunnipaev ei olnud koige onnelikum loristasin terve paev kuna mu elus oli raske periood

  • Avatar
    Vasta Mari 12. jaanuar 2014 at 14:10

    Ma jumaldan oma sünnipäeva! See on minu päev ja häda sellele, kes seda rikkuda üritab. Iga aasta tahan seda ikka pidada ja ootan seda pikkisilmi! Eriti hea on, et see on 1’sel mail mis on väga paljudes riikides vaba päev ja kevadpüha, seega ma saan kaua magada ja nautida. Ma ei saa aru inimestest, kellele ei meeldi sünnipäeva pidada, sest see on ju aasta kõige parem päev põhimõtteliselt 🙂

  • Avatar
    Vasta Riina 12. jaanuar 2014 at 14:09

    Saarele tagasi kolides on minu sünnad olnud tavalised sugulastega. Sõbrad mööda ilma laiali. Ja noh, mis seal ikka partyt teha? Saad jälle vanaks. Mul on sünna 2 nov. Seekord kukkus siis juba 26 :S 4 aastat veel ja 30 kukub. APPI!! Pärnus elades olid ikka korralikud sünnad. Käisime sõoradega klubitamas (mitte et me seda muul ajal ei teinud) Oh olid ajad 🙂
    Väiksemana ootasin sünnipäevasid nagu jõule. Planeerisin neid juba kuu aega ette 😀

  • Avatar
    Vasta A. 12. jaanuar 2014 at 14:04

    Mul on sünnipäev 2 päeva hiljem, kui sul ja mul on juba samasugune ootus sees! 😀 Ja sama nagu sul- lume tulekuga on see ootus suurem ning kõik see sünnipäevaga seostuv- ärevustunne tuleb sisse juba:D