Mul käis ükspäev külas vana klassivend, kes on juhtumisi vahepeal ka lapse saanud. Ma varem pole sellest “kaunist” päevast kirjutanud, sest ma sain hingelise trauma. Nimelt nägin ma elus esimest korda last, keda ma reaalselt vihkasin. Jep. Kahju oli väikest poissi vihata, aga nii see paraku oli. Ok, ehk ei vihka ma seda poissi, vaid tema kasvatust, aga MIDAGI ma igatahes vihkasin.
Ma julgen sellest kirjutada ainult selle pärast, et mu klassivend ei loe mu blogi 100%. Ta vist ei kasuta üldse arvutitki, niiet vaevalt, et ta teada saab, et ma tema pojukesest elulõpuni õudusunenägusid näen.
Esiteks peksis ta Mari rusikaga pähe ja kutsus seda pai tegemiseks. Ta võttis Mari luti, pani selle endale suhu ja asendas Mari suus oleva luti HAPU KUMMIKOMMIGA. Seejärel üritas ta lutti Marile kõrva suruda. Kui Mari nutma hakkas, hakkas see elajas kriiskama.
Tundub, nagu ma oleks lapse maha vedelema jätnud, aga ta oli mul kõik see aeg süles. Ühe käega hoidsin last ja teisega peletasin elukat. Valetan, kui komm suhu pandi, olin ma Mari korraks diivanile pannud, aga seda viga ma enam hiljem ei teinud.
Ta rappis tükkideks Mari mängukaare ja kriiskas mulle näkku, kui ma teda takistada püüdsin. Mingi hetk haaras ta pastaka ja üritas meie fitness palli purustada. Siis ronis ta oma mustade sokkidega Mari voodisse. Siis peksis teda uuesti pähe. “TITA TEEB PAII!”.
Kassid on ennegi minu majas lastele silmarõõmu pakkunud. Ok, mõned on ka liialt huvi tundnud, aga Joosep üldjuhul väga lastele kallale ei lähe. Näksab ja põgeneb. Kui see kratt aga Joosepi sabast kolmandat korda kinni haaras ja seda täie jõuga tõmbas, samal ajal teda käega näkku pekstes “KIISU” karjus, otsustas Joss, et aitab kah ja hammustas teda õlast 😀 Oeh. Häbi öelda, aga ma olin tõesti natukene rõõmus.
Nüüd võite küsida, et mida isa sellel ajal tegi. Istus. Mu kõrval. Vaatas seda kõike ja talle tundus see jumala ok olevat. Ma tean, et ma oleks võinud midagi öelda, aga ma ei tahtnud nagu peale ka lennata inimesele, sest ta pole mul ju mingi bestikas ja miks see minu asi on, kuidas teised “vabakasvatust” rakendavad. Haarasin aga Mari kõvemini sülle ja palvetasin, et nad varsti ära minna taipaks. Umbes tunni pärast taipasidki.
Hiljem nägi mu korter välja nagu kuus metsikut koera oleks siin rüselenud.
Minul oleks küll häbi, kui mu laps võõras kohas niimoodi käituks. Ja ma kardan, et järgmine kord ma oma suud kinni ei hoiaks, sest ta ju tegi minu armsale nööbikesele haiget ja ma tõesti ei taha, et Mari mitte kunagi oleks tundma pidanud, mida tähendab haiget saada. Ok, varsti ta suurem ja kukub ise kuskile vms, aga selle eest, et mingid jubedad, näkased, kasvatamatud lapsed teda peksavad, saan ma teda ikka kaitsta.
Mul on isegi natuke kurb, et ma jäin selle emotsiooniga, et ma hakkasin väikest last nõnna palavalt vihkama, sest see pole ju tema süü, et talle kõik lubatud on. Asjade loopimine, kriiskamine, peksmine. Isal elas ka seljas, kiskus, peksis, näpistas. Torkas näppe silmi kah. Isa ainult naeris, et no jah, ta ongi selline energiline 🙂 Kordagi ei keelanud ta lapsele midagi. Mina siis muudkui käisin järgi ja keelasin võõrast last. Mõnus. Jälle valetan, ühe korra palus tal lapsel kriiskamise jätta, sest ta rääkis telefoniga ja siis see häiris teda, kui tuletõrjealarmi volüüümiga laps ta kõrval undas. GOOD PARENTING!
Kui nad olid ära läinud, avastasin, et see lapsuke oli mu palsami vanni tühjendanud.
Vot selliste laste pärast ma enne lapse saamist lapsi ei sallinudki. Säärased tõmbavadki laste mainet alla. Sest mõni aeg hiljem käis siin üks naine oma aasta vanema tütrega, kes oli kõige viisakam ja armsam preili maailmas. Tema taastas mu usu, et on normaalseid lapsi ka.
Ühesõnaga, ma tean, et lastel on selline periood, kus neid on vist raskem taltsutada. Millal see siis olema peaks? Kaua see kestab? Või on asi ikka vanemates?
Kui ma kunagi Mariga külla tulen ja ta selline on, siis pliis öelge mulle, et ma ka teaks, et mu laps saatana sigitis on ja et ma teda absull kasvatada ei oska 😀 Noh, et ma ennast parandada saaks.
53 kommentaari
Weddings are large affairs and a lot is happening everywhere.
Asian Wedding Photographers are one of the top wedding photographers
in London. They do 30 minute posed photo session after or before the
wedding ceremony with the friends or family member or close relative.
[…] kasvatamatuid lapsi näinud. Pereema oli hämmingus ja ütles, et olen ikka küll, olen ju sellest bloginudki. Jah, tõesti. Kahju ainult, et pereema aru ei saanud, et ma nende visiidist kirjutasingi. Noh, […]
Muidugi ei vaataks, kui mu laps midagi sellist ka teeks. Ükski vastutustundlik vanem ju nii ei teeks. Pole ka probleemi suud lahti teha ja inimese tähelepanu sellele juhtida, et vabande, aga ma leian, et sa võiksid oma last korrale kutsuda ja tema käitumisele tähelepanu pöörata. Seepärast suunakegi pahameel vanema pihta ja ka öelge talle seda ausalt ja otse, nagu täiskasvanule kohane, mitte ärge mõelge nii, et “issandkuidasmavihknselliseidlapsi”.
Loen teemat, kommentaare ja hoian peast kinni.
Pikemalt mõningate puberteedi ja täiskasvanuea vahel olevate (seda siis vaimses mõttes) kommenteerijate sõnavõtte ei analüüsi, aga hüperaktiivsuse kohta arvavad pigem kitsa teadmistepagasiga inimesed, et tegemist on väljamõeldud probleemiga. Olles ise ATH-lapse ema vaatan alati mõru muigega “teadjaid”, kes kuulutavad, et see ei ole mingi probleem ja su laps on lihtsalt kasvatamatu või kui ongi probleem, siis viige nad sinna, kus “ebanormaalsete” laste koht on. Kas kasvatamatust saab ravimitega reguleerida? EI saa. ATH-d ja selle väljendumist aga saab.
Antud loos ei julge öelda küll, kas siin mingi diagnoosiga tegu on, sest nii väikestele lastele diagnoosi enamasti ei pandagi.
Kergendus oli, et teema lõpus Mallu siiski tõdes, et probleem on vanemates. Kui mööda on pandud kasvatuses või kui sellenimelise tegevusega ei ole üldse vaeva nähtud, ONGI probleem vanemates ja nende lapsed saavad vihkavaid reaktsioone tundma just nende saamatuse ja ignorantsuse tõttu, mis sakib vilina. Hirm on elada ühiskonnas, kus lapsi nii “kasvatatakse”, aga hirm on elada ka ühiskonnas, kus täiskasvanud lapsi vihkavad.
Jah, kas sina vaatad mittemidagitehes pealt, kui sinu laps teisi lapsi pähe taob, loomi kiusab või võõras elamises üksi vannituppa läheb?
“Vabakasvatus” ja “kasvatamatus” on kaks VÄGA ERINEVAT asja.
http://naistekas.delfi.ee/persoon/daki/dagmar-lamp-vabakasvatusest-veelkord-miks-ma-ei-pea-vajalikuks-oma-last-sundida.d?id=66380964
Mina pooldan ka sellist lähenemist, mis artiklis kirjas on aga ma ei nimetaks seda vabakasvatuseks. See on minu arvates rohkem kasvamine või kasvada aitamine. Selle jaoks nagu polegi sõna. Vabakasvatuse definitsioon on muutunud, sest seda on vildakalt tõlgendatud. Sellega kirjeldatakse pigem olukorda, kus vanem ei tegele lapsega, annab talle vabad käed ja ütleb, et vabakasvatus. Tegelikult lihtsalt hoolimatus või laiskus või ma ei tea miks niimoodi tehakse.
Minule ei meeldi ka sugugi kõikide lastega lähemad kokkupuuted, kuigi ma tõesti armastan lapsi. Aga sellised deemonid nagu Mallu kirjeldab tõstaks ühes jobust isaga uksest välja. Mu vaieldamatud lemmiklapsed on mu lapsepõlve sõbranna kaks röövlit. Ilmatu lahedad poisid ja kuna meil sõbranna ja tema elukaaslasega on üsna sarnande arusaam asjadest, tean, et võin nende üle piiri minevaid lapsi keelata küll. Ainult et üle piiri lähevad nad minu meelest üpris harva, hästi kasvatatud lapsed. Lapsed ikka vajavad käske-keelde, nii on ta elu selgem ja lihtsam, arvan mina. Nüüd katsub oma arvamusest siis kinni pidada, kui omal on kunagi röövlid, kellele käske-keelde vaja. 😀
Ma mõtlesin et olen ainuke imelik kes lapsi vihkab. Enda last ei vihka aga teisi küll. Mehe vennapoeg hakkas mind kartma pärast seda kui ta mulle oma käruga jalgadesse jooksis täiega, ma olin siis nii umbes 6 kuud rase. Viimane kord kui ma teda nägin üritas ta kommipaberit küünla peal põlema panna. Ta ema istus ta selja taga ja ei näinud üldse mis poiss teeb.
Kurb lugeda ,et selliseid lapsi siin maailmas leidukb.Kui ausalt tunnistada lapsed tirivadgi kasse sababidi.Kui ma pisike tudruk olin mina ka kasse kiusanud.Uhte vanaema kassis hoidsin sabapidi .Kaisin ringi kasskolkus ohus.Sest keegi polnud mind kassi sulle votma opetanud.Aga see must kass oli lepplik kannatas minu kiusamise ara.Olin kuskil 3-4aastane
Pärast kuut aastat kogemust oma isikliku lapsega olen ma üldjoontes väga ettevaatlik määratlusega kasvatatud-kasvatamatu, aga see olukord, mida Sa kirjeldasid, kaldub küll sinna kasvatamatuse alla minugi arvates. Lapsed on erinevad, nende põhimõtteline valmidus reeglitest kinni pidada on erinev, aga kui lapsevanem ei reageeri, siis on tegemist hoolimatusega oma lapse ja teiste suhtes.
Nendes olukordades ongi kõige olulisem kohe reageerida, väiksed tegelased ei mäleta ju pärast midagi, seost ei teki. Sestap olen ma ise küll seda tüüpi, et ütlen kohe ka teise pere lastele. Ja eelistan seda, kui ka minu lapsele kohe meelde tuletatakse, kuidas on normaalne käituda, ja talle järele ei anta. Mis ei tähenda, et mu oma poiss kukupailt käituks.
KASVATAMATUS!!!! Ma kohe üldse ei salli neid ülbeid lapsi, kellele on kõik lubatud. Tegelikult ausalt öeldes ei salli neid lapsevanemaid. Ja kõige hullem on see, kui need lollid lapsevanemad lihtsalt vahivad tühja näoga oma pätti. No kohutav lihtsalt.
leidsin siis sellise asja pärast sinu postitust 😀
ma usun et Maril on head geenid et midagi hullu ei ole tulemas 😉
http://www.dailymail.co.uk/health/article-2542756/Toddlers-throw-tantrums-genes-not-bad-parenting.html
Mu onu “kasulaps” on selline. Elavad nüüd oma naisega koos, aga laps on ju titest saadik elanud ainult oma emmega. On lausa Ameerikas elanud ja see emme on paras mimm ka. Poisil on muidugi väikesest saadik kõik lubatud. Nüüd ta käib küll muidugi juba koolis. Vihkan ka täiesti seda last. Kohutav kuidas ta käitub, ema korraldustele ka ei allu. Onust on nii kahju, ta nii üritab seda kõike parandada, aga kuna ta käib Soomes tööl, siis on vähe raskem nagu. Nüüd vist on poisile diagnoositud mingi hälve v puue, et ta ongi superenergiline
Hüperaktiivsus arvatavasti, ning seda “puudeks” või “hälbeks” veel enam küll ei saa nimetada. Näitab enda harimatust ja madalalaubalisust vaid selliste väljendite kasutamine.
No minu kodu on sassis, lapsed vinguvad, ise vahel kisun juukseid siin aga vot külla minnes küsitakse mu käest, et ma vist olen väga rahulik ema, et lapsed nii tublid ja rahulikud. Ja tõesti ei ole mingit probleemi külas või ka siis kui emmet kohal pole.
Samas saab ka ise midagi ära teha. Näiteks oleksid saanud poisile näidata, kuidas tuleb ilusti pai teha, sest ju pole vanemad talle seda näidanud ja siis lajatabki. Ja seni tuleb olla julge ka teiste lapsi õpetama, kuni tõesti tema vanemad sulle ütlema tulevad, et kuule, mis sa mu lapsest siin õpetad. (loodetavasti mitte lapse ees, sest siis õpetav veel kuidas täiskasvunud inimestega lugupidamatu olla).
Noore ema koolis on ka palju lapsi. Mind ehmatas väga ära, et kõik ronisid ju kohe mu pisipoega uudistama, kes tahab ka lüüa ja kes luti pihta panna, kes mänguasja ära võtta. Hoidsin silma peal. Ja eks nende laste emad käisid ka ikka kõrval ja õpetasid kuidas pai teha titale. Mul oli põhiline see lutt. Krabati muidugi lutt ära. “Oi ära võta tita lutti ära. Ja siis võib muidugi midagi muud pihku pista. Mõne muu mänguasja.” Noh sõbralikult rääkida ikka aga parem juba ise juures õpetada. Sest tegelikult lapsed pole ju kunagi järelvalveta, et keegi ei saaks neile õpetada kuidas tasakesi lapsele pai teha või et teisi ei tohi lüüa, sest endal ju ka valus kui keegi lööb…
Elamisega on nii, et uksed kinni panna, kinnine uks tähendab, et sinna pole lapsi lubatud. Ja kui märkad, et suund sinna, siis lihtsalt teatad: “Teeme nii et siin ei mängi!” Samuti on kaheaastane piisavalt vana, et oma laiali loobitud asju ära koristada. Ise näitad ette, et vot nüüd paneme need asjad tagasi ja laps peab ka aitama kokku korjata. Või on kohti, mida lapsed näppida ei või. Teed kohe märkuse, et sealt asju ei võeta. Muidugi peab lapse tähelepanu saama ja kindel olema, et ta vaatab sulle otsa. Hoiad kasvõi lapse kätest kinni ja palud tal otsa vaadata, sest sa räägid temaga…
Lihtsalt mõned minupoolsed nõuanded, mida saaks teha. Need ei pruugi muidugi alati toimida, vähemalt minult kodus minu lastega vahel harva õnnestub aga väljaspool kodu pole probleemi.
Ja mu meelest isad ongi sellised, et nad võtavad asja huumoriga kui laps lööb neid jne. Mu oma lapse isal on prillid, mida laps koguaeg näppima kippus ja ta ainult naeris, et oh on väike pätt. Ükskord ma siis ütlesin, ära luba tal nii teha. Võtad prille haaravast käest kinni ja keelad teda või siis ei saa lihtsalt enam sülle kui prille rahule ei jäta. Ma ei tea kellelt ma selle nipi sain. Mingi periood on komme lastel vanemaid näkku lüüa ja siis keegi ütles, et keelad ja kui ei kuula siis kohe sülest maha. Eks ta hakkab jonnima aga no mida sa teed, ei saa ometi peksukott olla ning mingi aja peale kaob see komme ära.
Väga kasulikud nipid. Aitäh! Tuleb meelde jätta 🙂
Esiteks mainiks, et vabakasvatus ja kasvatamutus on väga erinevad asjad 🙂 . Kohe kindlasti järgmine kord ära kutsu isat lapsega külla või maini talle, et see pole ok käitumine. Jah, lapsed on lapsed ja jonnieas on nad parajad marakratid 1,5-3 kuni 4aastat, kuid meie lastevanematena peame neid ikka kasvatama ja seletama ning karistama kui vaja!
Marca jutule nendiks, et käitumishäirega lapsi on omajagu, samuti ka autismi spektrihäirega lapsi, kuid see pole vabandus! Mu suurim poiss on selle eripäraga, kuid see ei tähenda, et kõik mis ta teeb tuleb lahke näoga pealt vaadata ja kiita takka. Kui su laps on eripäraga, siis ära roni külla( lapsel on siis emotsioonidega veel raskem toime tulla), annab ju kohtuda õues kus laps saab vabalt saab joosta.
Oota vaid kuni Mari sama vanaks saab ja siis teie play-date’id oleks sama vanade lastega…
Oeh noh mu laps on 1,5 ja ma lähen hulluks millist kasvatust ma näiteks beebikoolis teiste laste poolt näen.. Julgen öelda, et pooled lapsed vähemalt, kes beebikoolis käivad, käitavad nagu viimased ärahellitatud tited.. ja emad vahivad pealt ja naeravad, OII KUI NUNNU!
Ja ma olen eluaeg lapsi armastanud.. tõesti olen, aga neid ärahellitatud kisavaid lapsi ja nende emasid ma tõesti ei salli!
Jah, mul on ka kogemusi taolise kasvatusega, vahe vaid selles, et ta ei teinud niivõrd haiget mu lapsele kui et kiskus kõikmõeldavad kapid lahti ja võimalusel kui jõudis, kiskus tühjaks. Kodust oleks nagu tornaado üle käinud. Tegu oli siis vast mingi 2-aastasega. Kui nad lahkusid, nutsin ahastades peatäie ja koristasin siis mitu tundi. Ema muidugi pakkus, et aitab koristada, aga vastasin, et ei, küll ma ise, palvetades, et nad ainult ära läheks!
Siinkohal oleks asjalik soovitada sellist raamatut: http://raamatud.print.ee/?sisu=6&raamat=118
Hariv ja hästi kirjutatud.
Mul tütre lasteaias käib üks nüüd juba kuuene sellise “kasvatuse” vili, pidevalt teeb teistele haiget jne. Ükskord siis nägin kui ta isa, kes on muideks politseinik, talle järele tuli – poiss peksis isa rusikatega ja lõugas, et miks isa talle ratast ei toonud, isa ainult naeratas ja üritas poja hoopide eest kõrvale põigelda…vaatasin suu lahti kohe.
Muidugi võib käitumishäiretega lapsi olla ka tublidel, oma lapsi kasvatavatel vanematel aga kui ikka on näha, et vanemad last üldse ei keela, siis ilmselt pole asi selles.
Hallo…Nagu mida!!!???
Selline laps oligi?
Ma saan aru, et minu laps on energiline, sest jookseb ja müttab ja värki, aga selle sisse oli nüüd küll mingi olevus roninud. Ja no isa on ikka ka üpris “vaffa”.
Mis see laps koolis veel peale hakkab?
Jube jube jube!!
Lapsed on väga erinevad. Kasvatus mõjutab palju, aga ainult kasvatus ei loe. Muidugi väga suur tähtsus on hoolel, armastusel, tähelepanu andmisel ja lapsega koos tegutsemisel.
Jah, selline tantrum periood on olemas 3- aastastel (2-4 siis) ja ka 6-aastastel ja siis puberteet see kõige suurem tantrumi aeg.
Kui lapsed ikka “ülepea” kasvama hakkavad, siis ärge arvake, et olete maailma halvimad vanemad. Kindlasti mitte, pole te oma last kuhugi tänavale visanud ja nälga jätnud, kuid midagi tuleks siiski muuta.
Huvitav lugemine on “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid” – ei ole kaanest kaaneni lugenud, aga mõtlema panid juba üksikud laused.
Üks väga hea raamat oli veel sellisel teemal, aga kahjuks enam ei leia.
Aga sinu olukorra kohta – KOHUTAV. Ise vist taluksin seda asja samamoodi, ei saagi ju ise midagi ette võtta. Ilmselt oli isal ka ikkagi häbi ja võib-olla ta teadis, et kui ta teda ise keelab läheb asi nii hulluks, et su elamisest poleks mitte midagi järgi jäänud.
Marist saab tugev plika, esimene kiusamine edukalt üle elatud.
No kui see isa oleks teadnud et siis läheb asi hullemaks, siis normaalne inimene olks lhkunud koos oma hullumeelsega.
Aga kui su klassivenna naine seda postitust peaks lugema, siis sa veel alles saad 😀
Sellega tuleb mul meelde üks lugu oma pere tuttavatest. Tegelikult mis lugu sest seal peres on palju lugusi. Peres kasvas kaks poega vanuse vahe mingi 4 aastat. Ja seal oli nii et vanem poiss oli nagu inglike. Sõnaotses mõttes. Muster laps igate pidi. Aga noorem oli püsti saatan ise. Kus juures ema isa olid super normaalsed inimesed ja kasvatasid tõesti lapsi ühte moodi. Nüüd täiskasvanuna on nad ikka mõlemad normaalsed. Aga seal oli just pisem selline põrguline et jube. Mäletan et kui väiksed olime ja koos mängisime siis ei olnud mingi ime kui väiksem millegagi suuremale vastu pead lajatas. Ei aidanud seal ei karistamine, rääkimine ega midagi. Lihtsalt ajaga tuli lasele mõistus pähe. Aga ausalt ka mulle ei meeldi sellised lapsed.
Teate, kindlasti on kasvatusel oma tähtis roll, aga mitet lõpuni. Esitks on lastel selline faas tihti ja teiseks on lapsed erinevad. Minu esimene laps- tütar- no tõeline kullapai, ei lõhkunud kunagi midagi, ei roninud kuhugile, istus ja joonistas. Ma sain igalpool käia, kõike teha. Paarist karistusest piisas, kui enam ei olnudki vaja. Piisab kui ütlen, et tahad nurka minna? Ja juba laps lõpetabki lollused. Teine laps, poiss, seevastu, on oma vanemad ikka 100-ga proovile pannud. Oma arust kasvatasin neid küll ühtemoodi. Aga tal on ka iseloomu ikka palju. Julgen erapooliku lapsevanemana öelda, et ta nii hull ei ole, kui Mallu kirjutas, ja just külas tundub olevat musterlaps, versus kodu, kus on väike põrguline……. Ta kohe spetsiaalelt tihti teeb ja vaatab, kui palju on vanematel kannatust. JA samas teisalt on ta maailma kõige parem, rõõmsam laps, nii et süda heldib sajaga.
Muidugi sellist külas käitumist ma heaks ei kiida.
Lapsel võib selline faas ju olla, aga lapsevanemal on mis faas?
Mu poiss on ka rahmeldis, aga teatud kindlaid asju ma lihtsalt ei luba tal teha. Võõras vannitoas pudeleid ümber valada? Ma ei lase kolmeaastast üksi võõrasse vannituppa ja võõraid pudeleid ta seal kindlasti ei puutu.
Kassi piinata? Välistatud. Võtan käest kinni, hoian ja selgitan rahulikult, et nii ei tohi teha. Kui uuesti teeb, siis hoian teda lihtsalt enda juures.
Tahab titat silitada? Kargan juurde ja ütlen, et kõigepealt peab tita ema käest luba küsima. Kui luba saadud, siis jälgin, et ta silitaks ilusti, tasakesi ja õigest kohast. Titale midagi suhu panna ei tohi, tita lutti puutuda ei tohi. Jne.
Jah, kui ta on jonnitujus, siis läheb kogu mu külasolemise aeg oma lapse kasvatamise nahka, aga jumalaeest, kellegi teise asi pole ju ka seda teha.
Ma oleks sellele isale lõpuks millegagi pähe hakanud taguma. Ta kasvatab oma last jumalast valesti ju.
Issand kui õudne. Mul endal lapsi pole, kuid üldiselt väikesed lapsed väga meeldivad. Halb kohe öelda, kuid ühe lähedase sugulase lapsed mulle kohe üldse peale ei lähe. Nad on täiesti kasvatamatud. Ja kohe üldse ei meeldi kui need sugulased tulevad külla ja võtavad lapsed kaasa, sest alati suudavad nad korda saata sigadusi. Minu meelest on suhteliselt arusaamatu see, et kui Sa näed, et su lapsed teevad pahandust, kuidas neid ei keelaat !? Ükskord käisid meil ja üks jõnglastest tahtis rabarberit suhkruga süüa. Andsin talle siis ja ütlesin, et istuks ilusti laua taga ja sööks. Laps aga tuli suhkrutoosi ja rabarberiga elutuppa diivanipeale, viskas kogu suhkru diivanile ja hüppas seal peal. Ema ainult küsis, et mis sa nüüd teed lapsukene. Ja, kes pidi pärast seda diivanit puhtaks nühkima ? Muidugi mina. Kui nende lapsed söövad ja lägastavad, siis olen mina see, kes peab nende järel jooksma ja koristama. Ükskord tõmbasid mõlemad lapsed lambi küljest juhtme puruks (hüppasid juhtme peal), mille peale mina tõsiselt ärritusin ja ütlesin, et nad oleksid rahulikult ja lõpetaksid lollitamise. Selle peale tuli nende isa vaatama, mis toimub. Nägi ära ja läks elutuppa tagasi ja ütles emale, et oh see oli kõigest juhe. Aga sellist asja, et ütleks, et parandan juhtme ära või lihtsalt vabandada… sellist asja polnud. Vahet pole kui odav või kallis asi on, kuid teiste asju ei tohiks lõhkuda. Kardan, et nendest lastest kasvavad kunagi ühed pätid, sest vanemad annavad neile vabad käed teha, mida hing ihaldab.
Uhh, mul mitmel sõbrannal kolmesed poisid, aga sellistest sigadustest pole õnneks kuulda olnud. Mul tekkis jälle hirm rasedaks jäämise ees…
Kusjuures meenub mulle, et olen viibinud noore ema 1-toalises korteris kus olid parajasti ka tema õe lapsed: 5 huligaani, vanuses 2-4. Olin seal umbes poolteist tundi. Kirjeldamatu lihtsalt mida kasvatuseta lapsed suudavad teha/öelda 🙁
Ma olen kuskilt lugenud mingit uuringulaadset asja või artiklit (ei väida et see on 100% tõde), et lapsed kelle vanemad pooldavad keeldude ja piiridega kasvatust, on rahulikumad ja õnnelikumad. Et kuna nad ei pea ise otsustama millegi üle, ema ja isa teevad nende eest tähtsamad otsused ära siis nad tunnevad end kindlamalt. Justkui et reeglid ja piirid annavad kindlustunde, et sinu eest vastutatakse ja sinust hoolitakse.
Me oleme ju lugenud kirjeldusi, kus “vabakasvatus” tähendab seda et põngerjas teeb põhiliselt kõik otsused pere eest (millal süüa, mida süüa, kuhu TEMA minna tahab või ei taha, mida pereliikmed kandma peaks) ja vanemad alluvad vaidlemata lapse soovidele. Ja lõpuks kasvab sellest lapsest probleemne teismeline, kes on väiksest peale tundnud et tema õlgadel on kogu otsustamine ja maailma raskus. Ta ei ütle seda välja, aga alateadvuses on see tunne ikka olemas olnud.
Ma ei ütle siin et on kaks äärmust, et hea laps võrdub igapäevase joonel kõndimisega ja ülejäänud on kõik pahad lapsed, aga laps peab siiski teadma et kui ema ja isa midagi keelavad, siis tuleb neid siiski kuulata.
Kui juba 3 aastane julgelt peksab võõraid inimesi, siis millise “gängiga” ta mõne aasta pärast noorsopolitsei püsikliendiks saab?
Oi, kuidas mulle ei meeldi, kui vanemad tulevad lastega külla ja siis annavad lastele nö “vaba voli”! Jah, mõni laps ongi aktiivsem, kui teine. Kuid suurelt osalt on ikkagi süüdi kasvatus. Ma ei ütle, et ma ka ideaalne lapsevanem olen. Poeg oli mul ka energiline. Vahel päris jonnakas, kuid külapeal ta tuuseldama ei hakanud. No ok, kodus ka ei tuuseldanud. Pigem oskas ta mu nõrkusi enda kasuks keerata. 🙂 Aga vanema asi on ikka oma last jälgida. Inimesed võiks aru saada, et külla minnes ei ole “kostitaja” lapsehoidjaks!
Ihukarvad tõusid püsti seda lugedes. Kui ma oma värske 3 aastasega ja peatse 5 aastasega kusagil käin, olen ikka krampis,ometi saavad aru ja ei tee niisuguseid trikke, kui just kiusu tuju pole väiksemal. Suurem on ammu juba viisakas. Ta vist teab, et ta “hull” ema ei lubaks midagi.
Samas olen ka tundnud aegu, kus ma lihtsalt ei suuda, tahaks öelda külalisele, et teate, te võiks nüüd minema hakata. Aga usun, et siis solvutakse meeletult!!!
Plika mul hull beebide friik, tahab pai teha ja kallistada jne, aga alati kutsub minu juurde, et emme, ma tahan pai teha, kas ma võin, siis olen öelnud, et küsime ja siis ainult emme on juures, aga ennem ikka pesed käed ka puhtaks ja ei anna beebile midagi sellist, mida beebi ei tohiks kokku puutuda. Poiss kardab beebisid ja muutub armukadedaks, kui mul mõni beebi süles 😀 Viimati kui lausa kaksikud süles olid, siis ta arvas, et läheb “kättemaksuks” kaksikute emme sülle 😀
Mul oli ka mingiaeg kus mees ei keelanud lapsi ja ma käisin nagu haige inimene lastel kallal ja näägutasin, mis sest, et nad võib olla tegid korra kaks mingit jama, aga ma siiski olen enda meelest lapsi korralikeks kasvatanud ja ikka ei saa , et teen mis tahan ja istun emale-isale pähe..
Tean seda tunnet. Mind ka sageli võõrad lapsed häirivad :S
Ma avan, et põhipõhjus tuleb sellest, et vanematel ei suhtle oma lastega – vanemad istuvad, kas ise arvutis või istub see laps ise tahvelarvutis. Keegi ei õpeta sellele lapsele, kuidas teiste lastega suhelda, asju jagada jne. Teine probleem on jah see, kui vanemad oskavad lapse peale ainult käratada, otsimata lapse valesti käitumise põhjusi endast nt. laps üritab saada tähelepanu või on üleväsinud.
Paraku see tunne, et sinu lapsega käitutakse ebaõiglaselt, läheb suuremaks, mida rohkem hakkab laps teiste lastega läbi käima. Mulle näiteks tundub, et minu laps on rõõmus, siiras, sõbralik ja suhtlemisaldis ja mind VÄGA häirib, kui teine temavanused mingil põhjusel teatab talle “ma ei ole sinu sõber”, “ma lähen koju, kui sina nii ei tee nagu mina tahan”, jnejne.
Kahjuks see ongi elu ja meie roll on oma lapsi selleks kõigeks ette valmistada ja üritada neile selgitada, miks inimesed vahel ebaõiglased tunduvad.
Mu tuttaval on ka paras 3 v 4 aastane tegelane. Käisid meil kord külas – ma ise kutsusin. Never again ! Terve MINU õhtu möödus poisil järgi käies ja keelates kassi piinata. Mida tegi ema küsite ? Istus rahulikult diivanil. Vahepeal, kui ma suud poetasin keelas ka poissi, mille peale viimane vihastas ja tegi oma tegemisi edasi. Nadi tunnistada aga ma ei teadnud, mis on hullem. Kas see, et kass poisile haiget teeb või see, et mu kass hakkab arvama, et kui talle midagi ei meeldi võib rünnata.
Ühesõnaga point on, et kõik algab lastetoast.
kurat sa olid ikka jõle rahulik… mul oli analoogne juhtum exmehe pojaga.. Kuna meil on selline nn kärgpere, et mu vanemal tütrel on isapoolsest abielust vend ja minupoolsest abielust õde siis tahes tahtmata on pühad, sünnad jms koos ja me üldse ei nurise. Olid üleeelmised jõulud ja läksime kogu perega siis mu kasuema (loe eksämma) juurde.Kingitused kõigil kaasas ja esimene asi mis mind tervitas uksest sisse astudes oli metallbuss.. küll mängubuss aga no nii cm lendas see mu näost mööda- assa kus ma siis röögatasin, et mis see siis olgu ja marss nurka..poiss pani tuletõrjeauto häälega teise tuppa- otse loomulikult mitte nurka ja mu kullakallis eks siis muheles. Küsisin, et see on siis nagu kogu reaktsioon sul ja ta vastas rahulikult enam vähem samamoodi nagu su klassivend ja lisas veel, et ma olin tema eest juba röögatuse ära teinud..WTF?!?! Ma olen sedasi oma lapsi kasvatanud, et kui teed midagi siis sellele järgneb tagajärg.. ehk siis mu mõlemad tibid teavad väga hästi mis on nurk ( et mind siin nüüd hulluks mammiks ei peeta siis selgituseks, et nurgas seismise põhjus on ennem selgeks tehtud ja see nurk on siis järelemõtlemise koht ja kui asjale pihta saavad siis tulevad nurgast välja ja räägime asju veel selgeks) . Kuid eksi suhtumine oli mulle üle võlli.. võtsin siis ise poisi ette ja rääkisin, et näed see on buss, buss vastu nägu lendab- valus, sina ka ju ei taha, et sinule bussiga vastu vahtimist pannakse ja näed- see on nurk, nurgas mõtled järgi mis valesti juhtus ja kui aru saad mida valesti tegid siis räägime edasi. Poisile seda nurka nii vaja polnudki sest kui olin jutu lõpetanud palus vabandust, et loopis inimese pihta. Tegime kalli ja olime jälle sõpsid. Ainuke kelle ma siis tahtsin nurka panna oli mu eks.. Reaktsioon- puudulik, suhtumine-puudulik, isafiguur poisile- PUUDULIK.. Samamoodi paneks nurka su klassivenna. Ning see lause eksi poolt: sa tegid röögatuse minu eest ära.. nii aga ju last ei kasvatata, et kas 100 prossa passiivsust või röökimist.. Mis signaale see väike inimene saab sellest.. Bhhhh
See on tõeliselt õige suhtumine 😛
Ka meil on nö pahalapse koht, aga meil see esikus pingil, olen oma praeguseks 2,4 aastast tüdrukut, umbes aastaseks saamisest nö pahalapse tooliga harjutanud ja nüüd juba piisab sellest, et kui ta pahandust teeb, siis ma hoiatan teda, minnes tema juurde ja andes hoiatuse. Üldiselt hoiatusest juba piisab, vahel kui on liiga krutskeid täis, siis satub ka toolile järelemõtlema.
Ka mu ema on rääkinud, et läks oma lapsepõlve sõbrannale külla, keda ta polnud aastatid näinud ja see 3 aastane poiss, kes seal oli üritas terve külaskäigu ajal mu emal metallratastega mänguautoga üle varavaste sõita ning ka see külaskäik kujunes tõeliseks võitluseks :/
Ja tegelikult vist on ka ütlus, et last saab kasvata kuni 3 eluaastani, kui sa ennem last ei kasvata, siis üldiselt on raske teda ka edaspidi kasvatada.
Ehk ma olen liiga range või nõudlik aga kui meile lapsed tulevad siis ma ütlen kohe ära, et seda seda seda ja seda ka veel siin ei tehta. Mammad papad teavad ka, et Enka majas kehtivad Enka reeglid. Nii lähen ka mina teiste juurde külla- nende reeglid ja neid tuleb austada. See aga ei tähenda, et kui kellegi juures on lapsel lubatud hüpata diivanilt lauale, laualt aknalauale ja sealt veel ehk teleka peale, et siis see minu lapsele lubatud on.. Nii nagu oled kodus nii oled ka külas. Ja kuskilt kommentaarist käis läbi, et vähese jutu vili- nii ongi ja NII ONGII. Kui mina oleksin laps.. just kuni kolme aastane laps kes kompab oma piire ja kui ma ikka tähelepanu ei saa piisavalt siis ma hakkaks ka tegema selliseid asju mis mind märkama panevad. Kui aga ema ja isa ei reageeri või reaktsioon on vaid passiivne muie või rahulik no no siis ma teeks ikka rohkemalt ja uhkemalt. Millal ometi vanemad õpivad selgeks, et elustiil eyes wide shut pole eriti produktiivne. Ja, et laps võib olla küll lapse nimega kuid ta on väike inimene.
meil sama hüüdnimi ja seda nii naljakas lugeda 😀 ENKA MAJAS KEHTIVAD ENKA REEGLID. yes!
Lust oli lugeda, kuigi samas kurb, kui selliseid vanemaid tõesti leidub, kes oma lapse käitumisest absoluutselt ei hooli. Mina ei oleks sinu asemel suutnud üldse nii rahulikuks jääda. 🙂
Mul polnud aega selle üle eriti siis veel mõelda, kui nad siin olid, sest ma kaitsesin Mari elu eest 😀
No mina oleks küll talle öelnud. Probleemid tekivadki üldjuhul mitterääkimisest.
Ma vist ei osanud reageerida, kuna tema ise ÜLDSE ei reageerinud. Ma ei ole ka eriti sellises vanuses lastega kokku puutunud, ma hetkeks arvasin, et äkki ta nagu EI MÕISTAGI midagi 😀
Ma mõtlesin, et jutt oli 1-aastasest. Minu pisike aastane poiss ka patsutab pai asemel (kuigi ma seletan talle koguaeg, et ei patsuta, pai tuleb teha. Mõnikord saab siiski aru.). Aga kolmene peaks sellistel asjadel juba vahet tegema. Kurb, et sellised vanemad on olemas.
Mina ei salli, kui võõras laps tuleb külapeale kappidesse sorima või ropendab ja ema ütleb tasasel häälel umbes “kallis, ei tohi!” Nagu mis mõttes? See käis umbes kolmese poisi kohta.
Vabandust – umbes, umbes 😀 Võttis korraks juhtme umbe selline teema 😉
Appi, kui õudukas! Ilmselgelt on sel kraagal nõmedad vanemad, kes aru ei saa, et lapsele kõike nüüd kohe kindlasti lubada ei saa. Ma ei kannata selliseid lapsi silmaotsaski ning kui mulle külla sellise lapsega tuleks, siis ma oma suud kinni ei hoiaks. Mis mõttes tuleb keegi külla ja ta laps hakab minu last terroriseerima, no way jose!
Selline ‘vabakasvatus’ ei tee lapsele mingit teenet ning sellisest lapsest ilmselgelt kasvab jõhkard, kes teiste arvamusest ei hooli ning talitab täpselt nõnda nagu heaks arvab. Usun, et kui kohe sellise lapse puhul midagi ette ei võeta, siis ega tulevikus midagi muuta ei anna ka. Tublid vanemad sel poisil!
Kui vana see laps oli? Mul on kahene ja just sellises vanuses, et peab koguaeg keelama ka vôitlema. See on just see aeg, kui jäetakse kasvatustöö unarusse. Kasvôi sp, et ei viitsita ja taheta lapsega vôidelda. Las laps teen, peaasi, et ei nuta vms…
Igatahes, mul on omal laps ja ikka veel olen naine, kes vôôraid lapsi eriti ei salli. Tuttavad on muidugi teine teema, kui nendega ei pea tervet päeva koos olema.
Kolmene oli umbes.
jaa, see on kohutav! Aga liiga karmide vanemate lapsed muutuvad ka selliseks… või siis selliseks siis, kui nad saavad väiksema õe/venna ja vanemad ei oska enam võrdselt tähelepanu ja armastust jagada. Ma olen ühe 6-aastase käest harjavarrega niimoodi peksa saanud, et ise ka ei usu. Teagi nüüd, kas sellepärast, et ta vanematel oli silmi ainult oma väiksema tütre jaoks, kelle peale nad ka muideks karjusid. Nagu räägiks täiskasvanud inimesega ja tundus, et neile on arusaamatu, miks üheaastane vanaema juubelil ikka veel lägastamata süüa ei oska ja pidukleidi ära määrib. Võigas! Ja see pere on mu sugulased! Iga päev ärritavad mind facebookis oma lollusega.
sellega meenus millegipärast, et hiljuti oli artikkel, kus väideti, et rasedatel, kes veini joovad, sünnivad intelligentsemad ja rahulikumad lapsed. Mu ema jõi vist väga palju veini… intelligents intelligentsiks, aga üsna rahulik olen ma küll terve elu olnud 😀
Ma olen pealkirja pärast täiesti naerukrampides. 😀 Et tegelikult kommisaamine oli põhipoint, see kurjuse kehastus, kes su kodus käis oli täiesti teisejärguline… :DD
no ma ei saanud ju pealkirjaks panna “lugu sellest, kuidas mu kodus käis kurjuse kehastus, kes peksis mu last, andis talle komme, raiskas ära mu kalli palsami ja peksis mu loomi, samal ajal kui ta lihane isa seda rahumeeli pealt vaatas” oleks pikale läinud vast 😀