0
SÖÖK

toitumishäiretest

25. jaanuar 2014

Ma kunagi tegin Naistelehes inteka ühe toreda tüdruku Kataga, kus ta rääkis avalikult oma toitumishäiretest. Nagu enamikele toitumishäiretega inimestele, tundus ka talle, et ta on paks ja suur, mida ta tegelikult muidugi ei olnud. Häire süvenes ajaga, haige inimene õpib seda paaniliselt lähedaste eest varjama. Kõige raskem on näiteks sõpradega väljas/koos olla, siis ju teised näevad, et sa ei söö. Kodus üksinda on hea – saad rahus mitte süüa ja näiteks trenni teha.

See on nii himus haigus. Kuidas mõni inimene saab arvata, et ta on nii paks, et ta peab ennast näljutama? Arvama, et teisi huvitab ainult tema välimus. Ja pahatihti selle haigusega võitlevad inimesed EI OLE sugugi paksud.

Ka mul on sõprusringkonnas üks sõber, kes selle haigusega maadleb. Nii raske on, sest sa ei saa midagi teha. Ei saa ju inimest sundida sööma. Isegi kui sööb, siis ega mina ju ei tea, kas ta kodus selle välja oksendab või mitte… Lihtsalt kurb.

Artiklis oma loo rääkinud Kata tunnistas, et teda aitas kõige enam ikka proffesionaalne abi,  mitte see, mida teised talle rääkisid.

Ma ei teagi, miks see lugu mulle täna pähe tuli. Ehk sellepärast, et Kardo käis eile linna peal ja veets hommiku ropsides :D?

Aga mina näiteks ise kartsin vahepeal, et äkki mul on toitumishäire. Ei, ma ei arva, et ma olen paks. Ok, natikene võiks ehk vähem kõhtu olla, aga enda keelamist ja näljutamist ma taotuslikult teha ei suudaks. Samuti ei viitsiks ma hullunult, või ÜLDSE trenni teha.

Paraku on aga nii, et mõnikord vaatan, et ohhoo, kell on juba neli ja ma olen joonud ainult tassikese teed. Ja ma ei tunne isegi otseselt nälga. Hakkan siis näiteks Kardole õhtusööki tegema, terve aja näksin midagi sealt ja lõpuks ei taha ka valminud sööki. Kõht on täis…mittemillestki.

Üldse olen ma nii laisk, et kui keegi mulle sööki ETTE ei tõsta, siis ma võin vabalt mitte süüa. See oli nii enne last ja praegu veel eriti. Kui ma hommikul ärkan, siis on Maril umbes tunnine ülevalolemise periood, peale mida jääb ta 45ks minutiks magama. Selle ajaga jõuaks ma vabalt süüa teha, aga ma ei viitsi. Tahan arvutis istuda. Just siis, kui tõusen, et süüa teha, ärkab Mari. Tegelen siis temaga, kuni ta magama jääb ja siis ma mõtlen, et okei, ma blogin. Kohe kui see tehtud, ärkab Mari kohemaid üles ja jälle ei jõua ma süüa teha. Kuni lõpuks on kell neli, või viis, või kuus…

Mina ei tea, mida ma tegema peaks. Telefoni meelespea, et ma sööks?

Kas kellelgil teist on olnud toitumishäireid? Kuidas te nendest lahti saite? Kes teid aitas? Võite anonüümselt kirja panna, ehk aitab ka kedagi teist. Või on mõni teie lähedane sellise probleemiga maadelnud?

blokki-826x1024-1364607

Loe ka neid postitusi!

35 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Tegelane 2. veebruar 2014 at 23:12

    Buliimia on haige, toitumishäire on eriti fucked up-tean seda omastkäest. See jääb sind elulõpuni kummitama.. Võiks öelda isegi ,et see on mingil-määral isiksushäire..kahjuks.

  • Avatar
    Vasta Kati 29. jaanuar 2014 at 14:58

    Ma ei tea, miks mul see postitus kahe silma vahele enne on jäänud, nii et väga hea, et see uuesti päevakorda tuli :).

    Mina olen ka buliimik. Lapsest saati olen paksukene olnud ja kõvasti norida saanud. Üheksandas klassis hakkasin end näljutama. Jätsin koolis lõunatele minemata ja päeva esimene söök oli alles kella kolme ajal, kui koolist koju jõudsin. Vahel ka alles kell seitse õhtul. Kuna aga keha oli terve päeva nälgas olnud, sõin sisse palju. Siis tundsin süümepiinu ja oksendasin kõik välja.
    Kuna maal elasime ema peagi vetsus oksendamist tähele hakkas panema, läksin üsna pea, kohe peale söömist õue. Kuskile nurga taha ja oksendasin seal kõik välja. Vahel ka nii möödaminnes, näiteks sõbranna juurde minnes, kuskil tee ääres või oja pervel.
    Ja noh, mingil määral see aitas ikka ka, sest ca 5-8 kilo ma alla võtsin. Nii et üheksanda klassi lõpuks, olin täitsa tipp-topp. Olen umbes 168 cm pikk ja kaalusin ca 65 kilo. Sellise buliimiku tempoga suutsin seda kaalu mingi aja ilusti hoida. Keskkooli tuli minna pealinna ning seal siis sugulaste juures elada. Sellega pidid sunniviisiliselt lõppema oksendamised ja tuli käsu peale süüa.

    Kuna keskkond oli uus, kool uus, kaasõpilased õelad ja norisid ikka edasi, ei tahtnud ma enam ka koolis käia. Hommikul panin asjad kokku, sõitsin nii kaua bussidega ringi, kuniks tädi tööle läks ja läksin “koju” tagasi. Seal siis masetsesin üksi, nutsin, sõin ja siis oksendasin. Kui kevad kätte jõudis, kolisin sugulaste juurest ära, sõbrannadega kokku. Siis oli juba kool suhteliselt hukkas ja ei tõmmanud sinna üldse. Hakkasid peale peod, random söömised ja jäi see oksendamine ka vähemaks, kuna koguaeg oli keegi ligiduses. Võtsin veidi juurde.
    Kukkusin koolist välja, läksin tööle. Jälle hakkas kaalu kaduma, kuna vältisin söömist.
    Nii ma siis olin seal 67.68 kilo juures koguaeg, vahetevahel oksendades, Olenevalt, kui suured süümepiinad olid.

    Lõpuks viis elu mu pealinnast Pärnusse elama. Läksin kohvikusse tööle ja võtsin juurde. PALJU! Kaalusin lõpuks 86 kilogrammi! Oksendasin edasi, aga kuna pidevalt näksisin ja sõin, polnud sellest enam kasu. Aasta hiljem läksin uuesti Tallinnasse, kus kooliga peale hakkasin. Kui tolleaegne elukaaslane Taisse puhkama läks kaheks kuuks, otsustasin alla võtta. Sõin vaid paar õuna päevas ja kõik. Kui midagi muud sõin, oksendasin välja. Sain kiiresti kaalu 67 peale uuesti. Ja see siis püsis seni ajani, kui oma praegust abikaasat kohtasin. Jäin rasedaks, mis katkes ja kurbusest võtsin mõned kilod juurde. Kui uuesti rasedaks jäin, kaalusin 72 kilogrammi. Peale rasedust 86 jälle. Siis võtsin end kätte, tellisin omale toitumiskava ja hakkasin, hambad ristis, seda jälgima. Võtsin aastaga üle kolmekümne kilo alla. Hakkasin armastama sporti ja tekkis sisse hasart. Lõpuks kaalusin juba 52 kilogrammi, mis oli ilmselgelt liiga vähe.
    Hakkasin treenima suureks võistluseks, mille tulemusena mu kaal veidi tõusis. Kaalusin 55-57 kilo ja olin rahul, sportlikult võimekas ja lihastes naine. Kuniks tuli elumuutus ja stress, mis uuesti kaalu 66 kiloni tõstis. Sinna juurde muidugi ka oksendamised veel. Mainiks ära, et näiteks kavaga kaalu langetades, ma ei oksendanud kordagi. Aitas see suurepäraselt ennast kontrollida!
    Nüüd ma siis olengi 66 kilo ja pöörasin oma elus uue lehekülje. Võtsin ette uuesti spordi tegemise (elukutselt olen ma ka rühmatreener nüüd!), tervisliku toitumise ja ma pole pea kuu aega süümepiinu tundud ega oksendanud. Kaal langeb kolinal. Loodan uuesti ta suveks 55-57 peale saada, kus end kõige paremini tunnen.

    Toitumishäire on elukestev haigus ja sellest ei saa kunagi lahti. Seda saab vaid kontrollida. Mind aitab selle puhul kava.

    Ma ei tea, miks ma ei ole isegi sellest avameelselt enda blogis kirjutanud, kuigi kirjutan tervise ja spordi kallakuga teemadel?!

  • Vasta õhtuleht on lihtsalt nahhaal | Mallukas 29. jaanuar 2014 at 13:43

    […] näha, siis tegu on sõna-sõnalt minule kirjutatud kommentaariga, nimeks “Lõputu õudus”. Nimeks on talle miskipärast “Annika” […]

  • Avatar
    Vasta Anonüümne. 27. jaanuar 2014 at 14:03

    Räägin siis ka, kuigi peale siinseid lugusid lugedes, pole minu jutt kohe kindlasti nii tõsine. Kahju on kõikidest, kes siin iseendaga sõdivad. Tänapäeva ühiskond teeb kõik, et üht süütut inimest hävitada. Isegi lapsevanemad. Kuidas sellised inimesed iseendaga elada suudavad, sellest ma aru ei saa. Kas endal paha ei hakka, kui oma last niimoodi maha teevad? Väga kurb. 🙁
    Minu lugu algab siis sellest, et terve elu olen olnud kondine ja kõhn. Kooli ajal narriti mind esimesest klassist saadik ja vanemad olid harva kodus, seetõttu oligi mu päevane toit koolis saadud lõuna. Koju jõudes viskasin koolikoti nurka, ning läksin välja. Olin siis umbes 10-11 a. vana. Vahel harva sõbrannade juures sain näksida, aga koju jõudsin õhtul ja siis kas ema oli süüa teinud või ei, natuke sõin. Hommikusööki ma ei söönud, kuna magasin pidevalt sisse või polnud meil midagi süüa. Paar aastat hiljem kolisime välismaale, sealne elu algas raskelt. Vanemad tülitsesid palju, raske oli kohaneda, pidev kartus, et ei saa hakkama ja valmistan vanematele pettumust jne. Enamus ajast sõin väga palju shokolaadi, võileibu ja muud junk’i. Tol ajal ma ennast väga ei kaalunudki, aga peatselt olid mul tekkinud pekivoldid. Riided jäid väikseks. Kaal oli kindlasti tõusnud. Isegi nüüd (21a, 177cm, kaal umbes 67kg), vaadates vanu pilte, hakkab mul paha kui suur ma olin. Ema ütles, et see läheb üle. Tema olevat ka minu vanuses paks nagu tünn olnud. Need sõnad jäid kummitama, kuigi ma tean et ta ei mõelnud seda üldse halvasti. Ta lihtsalt on selline kes vahel ütleb ilma, et saab aru mis mõju sellel on. Ja nii ma olingi mitu aastat järjest lihtsalt rõvedalt paks ja pekkis. Tekkis lõualott, sääred läksid paksuks, kõht rippus, bikiinides oli häbi olla kuna kõik sõbrannad olid saledad ja ilusad. Seoses aastate pikkuse narrimisega oli mul väga madal enesehinnang (siiani on). Nii ma siis vaatasin ennast peeglist ja ütlesin iga päev kui kole ma olen. Siis kui ma olin umbes 15 või 16, langesin depressiooni ja olin terve suve voodis. Väljas ei käinud, lugesin raamatuid, istusin arvutis ja vaatasin telekat. Süüa eriti ei tahtnud, kuna oli palav ja isu polnud üldse. Vanemad ka nagu minu anti-sotsiaalse käitumise pärast muret ei tundnud. Paar korda ainult näägutasid, et mine välja või tee midagi, mis sa siin kodus istud. Nende rõõmuks võib-olla paar korda käisin. Septembris kooli minnes olid kõik nii pruunid, mina ainuke kaame. Aga olin kõvasti alla võtnud. Endiselt oli rõve peeglisse vaadata, aga sääred olid veidi saledamad ja kõht oli kahanenud. Nägu oli kitsamaks läinud. Mõneks ajaks oli hea enesetunne. Ja nii ma siis kõikusin kaaluga üles-alla. Vahel kaalusin 72 kg, siis 75 kg, siis 78 kg ja varsti juba 80 kg. Inimesed rahustasid mu ahastust “sul on lihtsalt rasked kondid” vabandusega. Siis, 2012 a. kolisime eestisse tagasi. Kaalusin endiselt 80 kg. Leidsin endale noormehe ja pidin 9 kuud järjest kuulama kui paks ja kole ma olen, lisaks muudele solvangutele ja võideldes depressiooniga. Tema sellest muidugi aru ei saanud. Meie põhi toit olid makaronid ja burksid. Seoses hilise töögraafikuga sõime alati enne magama minekut. Peaks siinkohal mainima, et ta ise kaalus umbes 95 kg ja polnud just kõige saledam…Eelmise aasta kevadel oli meil kokku-lahku mineku periood ja selle aja jooksul sõin ma väga vähe. Süüa ma kellegile tegema ei pidanud, endal isu ei olnud. Rutiin oli: töö-kodu-voodi jne. Väljas käisin vähe. Kaal langes kõvasti. Nii kõvasti, et suve lõpus vanu teksasid proovides, kukkusid need mu puusadelt alla. Kõht tõmbus sissepoole ja ribid paistsid välja. Hea oli olla. Lõpuks ei pidanud ma peeglisse vaatama ja rõvedust tundma. Kaalu peale sain siis vanemate juures ja see näitas 70 kg. Olin aastaga 10 kg alla võtnud. Väha hea ja uhke tunne olin. Sama aasta kevadel kohtusin ma ka oma praeguse noormehega, kes tõstis mu enesehinnangut väga, ning aitas mul sellest kohutavast inimesest lahti saada. Uue poisiga sõin ma regulaarselt, ning olin aktiivne. Tundsin ennast hästi, ning õnnelikuna. Depressioon taandus, ning ma tundsin ennast ilusana. Muidugi on päevi kui ma tahaks nutta ja tunnen ennast koledana, aga seda juhtub harva. Hetkel kaalun ma umbes 65-67,5 kg. Tahaks 60 kg peale laskuda, siis oleksin enda meelest ideaalis. Hetkel on periood kui ma tunnen, et nägu on suureks paisunud ja kõht ripub. Sääred on ka laiad, aga ma töötan selle nimel, et saavutada oma ideaal kaal ja hea välja näha 🙂 Sellist siit ja sealt näksimist ei taha enam kogeda, või täielikku näljutamist. Nõrkustunne ja haigused on jube kogemus. Veel hullem oleks näppude kurku toppimine, kuna see rikub hambad ja mao ära. 🙁 Ma jumaldan söömist, aga vahel on tõesti päevi kui lihtsalt pole aega/raha/tahtmist süüa. Aga järgmisel päeval söön see eest topelt 🙂

  • Avatar
    Vasta R 27. jaanuar 2014 at 06:52

    Olen hetkel kõigest 18-aastane, peagi saamas 19. Toitumishäired tekkisid mul umbes 14-15 aastaselt. Olen väiksest peale pontsakas olnud. Vanaema armastas ikka öelda: “paks laps, ilus laps.” Tädi, kes mind ei sallinud, sõimas mind pekirulliks kui olin kõigest nelja või viiene. Sõbrannad ümberringi olid kondibuketid. See oli siis lasteaia ajal. Kooli minnes ei tundnud ma end paksult, minu jaoks oli vedamine see, et igas klassis kus ma käisin leidus ikka keegi veelgi pontsakam kui mina (olen käinud kolmes erinevas põhikoolis, pidev kolimine). Aga siis kui tuli see pubekaiga peale, et hakkasid meeldima poisid jne, sain aru, et olen siiski teistest natuke suurem. Näiteks läksid mul püksid jalgevahelt katki kuna kintsud hõõrusid nii tugevalt kokku ja teistel ma seda ei täheldanud. Põhikooli lõpuks põdesin buliimiat. Sõin õhtuti kõhu nii täis kui vähegi mahtus ja oksendasin umbes poole tunni pärast välja, seni nautisin täiskõhu tunnet. Hiljem käisin oksendamas kõrvalistes kohtades nagu metsad ja põllud, sest ema hakkas tundma tualetis okse haisu. Ma sõin ALATI üle, sest kui ma ei söönud palju, siis ei tulnud ka seda okserefleksi. Sõin täpselt nii palju, et tundsin, et nüüd tuleb korralikult kõik välja. Peale põhikooli lõpetamist kolisin teise eesti otsa õppima, hakkasin elama ühiselamus. Minu igaõhtuseks söögiks oli KORRAGA päts või kaks saia koos kõige hea-paremaga mis sinna peale võis panna, lisaks igasugused kiirtoitu kohad nagu McDonalds ja Hesburger. Nägu oli paistes ja pidevalt kimbutasid kõrvetised. Kui oksele ei saanud, nt oli keegi vetsus, siis sai hakkama ka mitmekordse kilekotiga mis hiljem välja prügikasti lendas. Mu elu oli täielik kaos. Ma ei võinud mõeldagi tulevikule, kellegile abikaasaks või emaks olemisele. Ma arvasin, et jään igaveseks üksikuks, sest ei osanud mõelda, et keegi võiks tahta endale naist, kes õhtusöögi välja oksendab või pihuga lahtisteid neelab ja siis järgmise päeva peldikus istudes veedab. Läks aga nõnda, et armusin ning juba varsti elasin oma poisiga koos. Algul oli raske, pidin salaja oksendama, aga õnneks oli mul see juba käpas. Olin seda korduvalt teinud juba nii koolis, sõbrannade juures kui ka näiteks vanaema juures. Oskasin poti puhtaks teha ja “lõhna” likvideerida. Mõne aja pärast tundsin, et nii ikka ei saa.. Et tahaks normaalset elu elada. Sai siiber pidevast oksehaisust ja-maitsest suus. Üritasin lõpetada. Suureks abiks oli see, et kaaslane armastas mind sellisena nagu olin (166 cm, 60kg). Nüüdseks olen “puhas” olnud peaaegu kaks aastat. Väga harvade tagasilöökidega. Ülesöömist tuleb endiselt tihti ette, eriti nädalavahetustel. Kooli päevadel kindel graafik, et koolilõuna + kodus veidike näksimist. Aga just nädalavahetused on need, mis kisuvad mind sinna musta auku tagasi. Siis saab suust sisse aetud kõike ja lõpmatutes kogustes, nii, et lõpuks ägisen voodis ja ei taha midagi teha ega kuulda. Samas oksendama ei lähe, kuna ei taha jälle paistes näo ja oksemaiguga kurgus ringi käia. Muidugi kõige rohkem kardan, et kui ükskord nüüd murdun, siis äkki satungi jälle “sõltuvusse.” Hetkel kaalun oma 166 cm juures 58 kilo ja iga nädalavahetus söön end jälle 60 peale. Ja siis nädala sees jälle kerge paastumine ja nädala lõpuks olen taas oma 58 peal. Suurim soov on olla oma kehaga lõpuks rahul (ilmselt juhtuks see kuskil 52kg peal) ja et elu ei tiirleks enam söömise ja süümepiinade ümber. Kusjuures, vanemad ei tea endiselt, et selle haigusega maadelnud olen. Üldse mitte keegi ei tea. Siis, kui ema hakkas vannitoas oksehaisu tundma ja samal ajal näitas saates “Saladused” ühte buliimiaga võitlevat neiut, kutsus ema mu teleka ette ja ütles “Vaata kui rõve. Fuhh. Kuidas saab nii teha?!” Tundsin, et see oli meelega minu pihta suunatud. Peale seda hakkasingi kodus oksendamist vältima.

  • Avatar
    Vasta Eitahasiiaendanimepannajou. 26. jaanuar 2014 at 12:34

    Mul noorena oli vahva ema (ei noh, ta on mul ikka veel ema, aga noorena mõjutas rohkem:D), kes ikka rääkis kui paks kui paks ma olin ja meenutas seda võimalikult tihti. Aga söömine oli kodus auasi. Eriti magusad toidud. Korraga liiter jäätist näkku ja siis ringi vaadata, et mis veel saab. Ja nii igapäev. Meeletud kogused magusat. Vaikselt hakkasidki näpud kurku minema. Oh nii kerge ju! Saab syya kõike, mida armastad, nii palju kui tahad ja ilma tagajärgedeta! Dream come true! Õnneks mu parim sõber sai sellest teada ja ytles, et kui ma ära ei lõpeta, siis tema enam mu sõber ei ole (childish, but smart!) ja see mõjus, sest ma olen väga sõltuvuses oma sõpradest ning haiguseni välja asi mul ei läinud. See oli kõik kuskil tiineka eas.
    Gymnaasiumis olin teisest haigusest põhjustatuna mõne kuuga võtnud juurde 30 kilo. Siis jäin haigeks ja syya ei tahtnud. Kui aga terveks sain, siis mõtlesin, aga miks ma yldse rohkem sööma peaks hakkama? Peas tiirlesid pildid ilusatest saledatest modellidest, kes ei peaoma keha häbenema ja kelle kaalu kindlasti keegi ei mõnita. Umbes pool aastat kestiski selline aeg, kus sõin kord mitme päeva jooksul ja väga väikses koguses. Lõpuks oli kolm nädalat selline periood, kus jõin ainult vett, paaril yksikul korral mõni saiaviil, et keegi ei kahtlustaks. Ega ma enam selleks hetkeks ei teadnudki, kas ma tahan yldse enam kaalust alla võtta või ei taha, aga harjumus oli sees ja syya enam ei meeldinud ja ega nälja ka ei tundnud. Olin sellel hetkel haiglas ja yks äärmiselt tore kaaspatsient suutis mulle mõistuse pähe panna. Aga siis oli häda, ma ei tahtnud enam syya. Psyyhika oli liiga rikutud. Kõik toit maitses nagu saepuru ja juba kaks lusikat jogurtit tundus sama, mis vanasti terve suur praad, lihtsalt ei mahtunud rohkem. Õnneks see sama patsient aitas ka sellest välja ja ma õppisin uuesti sööma. Kuid mõtlemist peas veel korda ei saanud ja kolm aastat hiljem kordus sama asi. Näljutasin ja näljutasin. Õnneks seekord elas minu juures yks sõber, kes mind sööma sundis. Ja tema pani mul ka mõistuse pähe. “Kas sa tahaksid, et sinu kallim oleks hästi kõhn?”küsis ta mult. “Fuhh!” Vastasin ma. Ma tõesti eelistan siukseid pehmemaid kallimad ja kõhnad inimesed on väga turn off (välja arvatud moeajakirjadel eksole). Ja siis ta kysis “Aga miks sa siis ise tahad selline olla nagu sulle endale ei meeldi?” Uskumatu kui shokeeriv selline lihtne kysimus tundus. Täiesti loogiline ja elementaarne asi, aga sinnamaani polnud ma sellest aru saanud. Aga nyyd peale seda mitu aastat isegi kõige masendavamatel hetkedel, kui kaal liiga kõrgeks jälle läheb, ei tule ealeski mõttesse end näljutada. Pigem trenni teha ja paremini toituda.
    Kusjuures proffessioonaalide jutt käis pigem närvidele “Sa pead sööma, sa pead sööma, sa pead sööma.” muud sealt ei tulnudki. Ähvardasid sondide ja ma ei tea millega veel. Absoluutselt ei mõjunud. Aga olgu tänatud kõik mu kallid sõbrad, kes nii hästi aidata oskavad.
    Kusjuures tagantjärele kui vaatan fotosid sellest ajast, mil ema väga rängalt mulle selgeks tegi kui paks ma olen.. fuck ma nägin väljanagu anorektik! Ja see oli enne kõiki neid lollusi enda kallal.

    Oeh igatahes jõudu kõigile, kes sellise asjaga peavad võitlema haiguse tasemel. Mul ainult õrn aimdus, tänu oma kogemusele, kui jube see võib olla ja sellest juba piisab, et siiralt kaasa tunda. Olge tugevad ning ärge jätke ennast yksi!

  • Avatar
    Vasta Agnes 26. jaanuar 2014 at 11:57

    Lugesin kommentaari, mille oli kirjutanud “Lõputu õnnetus”, kuni selleni ei tahtnud ma mitte midagi öelda, sest kaal on ka minule valus teema, aga mitte sugugi nii julmal ja koledal moel. Andke andeks, aga mis kuramuse lapsevanem sellisel moel oma last terroriseerib? Ma olen viimasel ajal selliste teemade üle palju arutlenud, laste kasvatamise-hirmutamise-karistamise ja terroriseerimise teemal. Ma olen kuulnud lugu emadest, kellele ma tahaks füüsiliselt kallale minna ja neile nende oma rohtu maitsta anda. Ja mul on nii tohutult hea meel, et nende inimeste lastest on saanud tugevad inimesed, kes tulevad oma eluga suurepäraselt toime ja on väga edukad. Ja tolle kommentaari autor on seda ka, väga tugev inimene. Ja sellel emal on lihtsalt kompleks, ta üritab end oma lapse halvustamise ja alandamise najal paremaks teha. Vastik!

    Mina olin lihtsalt paks, olen 158 cm pikk ja kaalusin 95 kg veel neli aastat tagasi. Praeguseks olen üle 30 kg kaalu kaotanud, suurem osa sellest küll kadus aastaga ja vahepeal tuleb midagi ka tagasi, aga sellest saab ilusti jälle lahti. Ja mingi aeg peale seda tohutut kaalulangust nägin ma peeglist ikka seda peaaegu 100 kg-st tüdrukut. Ega ma mingit standardite järgi ei ole praegu ka normaalkaalus, aga ma ei lase end sellest üldse kõigutada. Ma olen sellest hoolimata ilus ja seksikas ja ma olen tõenäoliselt paremas füüsilises vormis kui mõni normaalkaaluline. Jooksen iga nädal kolmel õhtul vähemalt 8 km, teen kõhulihaste ja muid harjutusi. Aga vahest raskematel aegadel lööb välja paksuaegne ebakindlus ja peeglis on jälle see suur tüdruk. Minu kaalutõus oli seotud rohkem haiguse kui millegi muuga, aga sellest kaalust lahti saamine on olnud eelkõige seotud minu tahtejõu ja tugevusega. Ma olen siiralt tänulik, et mul ei arenenud hoolimata igasugustest narrimistest ja mõnitamistest toitumishäiret.

    Aga kui on mure tuleb sellest alati rääkida, sõpradele, perele, koolipsühholoogile, perearstile…kellele iganes, sest tervis on iga inimese kõige tähtsam varandus, sellega ei tohi mängida.

  • Avatar
    Vasta Helena 26. jaanuar 2014 at 08:52

    Meie, paljud tänased ja paljud tulevased emad peaksid endale tõsiselt aru andma, et me oma kasvatusega järgmisele põlvele seda jama edasi ei anna. Miskil põhjusel on meie emadel ja sugulastel kohe varnast võtta laused – sa oled paks, lapsepõlevest lõputud sundimised, et söö taldrik tühjaks. Paljudel isegi traumaatilised mälestused lasteaiast, kus a la kiluvõileiva taga istuti terve päev. Ja ma vaatan kurbusega ka oma sõbrannat, kes ilusale ja kõhnale esimese klassi tüdrukule ütleb, et ära sa jäätist söö, lähed paksuks. Kui sa ei taha, et laps jäätist ei sööks, siis tuleb seda teisiti rääkida. Ühiskonna surve ju jääb niikuinii ja toitumishäired ei kao kuskile. Aga meil on kodus võimalik kasvatada võimalikult eluterve psühikaga lapsed. Ja kui ikka maast ja madalast sees tervislik toitumine ja terve minapilt siis tahan natuke uskuda, et tulevikus see ka nii ja toitumishäired pole nii lihtsad tulema.
    Samas ega ma ka ise päris puutumata pole. Lapsena olin koguaeg kõhna laps, kahjuks vaevas mind ka ülitugev allergia, mis põhjusel keskkoolis oli minu kaaluks 43 kg. Kui aga allergiale leevendust sain, taastus ka kaal 55-le. Samas ülikoolis ja tööl tabas mind stress ja selgus, et suutsin seda leevendada vaid süües. Tuli ette ka kerge buliimia, kus sõin nii kaua, kuni mul halb hakkas ja siis oksendasin välja ja sõin edasi. Õnneks polnud see igapäevane ja ei saanud minu üle võimust. Kaua ajasin seda küll ainevahetuse süüks, proovisin igasuguseid minidieete jne. Kui peale esimese lapse sündi kaalusin 94 kg. Sain aru, et sellisena ma oma lastelastele kunagi elurõõmus vanaema olla ei jaksa, käis klikk ja astusin kaalujälgijatesse. Oma toiduportse reaalselt kontrollides tuli tõdemus ruttu, et olin ennast ikka ise paksuks söönud. Kui olin jõudnud 80-le kilole jäin teise lapse ootele, pärast kelle sündi olin jälle 89 kg. Ka siis sain abi figuurisõpradelt ja kaal langes 72-le. Kolmanda lapsega aga oli tohutu kaalutõus ja kui ta oli 9 kuune kaalusin jälle 89 kg. Nüüd olen teel taas kõhnuse poole ja täna näitab kaal 80, eesmärk saavutada 65, kuna rohkem lapsi ei plaani saada ja jojo efekti enam ehk läbi elama ei pea.
    Igal juhul on kõik see kinni meie peas, nii kõhnana edasi nälgimine kui ka paksuna edasi söömine ja maailma süüdistamine. Ja et meie lapsed suudaksid ise paremini toime tulla on see lausa kuritegu, kui mõni issi kodus 1-2kg juurde võtnud ema paksuks nimetab. Ja selliseid on. See kõik talletub ka lastele.

  • Avatar
    Vasta Lõputu õudus 26. jaanuar 2014 at 00:43

    Minu jaoks algas see kõik juba üsna varases nooruses. Olen terve elu olnud pisike ja kleenuke. Praegugi – oma 156cm juures kaalun 45 kilogrammi. Kõige raskem olin siis, kui ootasin viimaseid kuid last – 64kg ja ma tundsin end lausa elevandina. Ja tegelikult, häbi ja valus tunnistadagi, aga ka siis ei suutnud ma end mõnel korral tagasi hoida ja mitte näppe kurku ajada. Sest, et … mu ema meenutas mulle praktiliselt iga päev (elasin siis tema juures), et KUI paks ma ikka olen ja kas ma tõesti arvan, et lapse isa SELLISE kõrvale jääb jnejnejne. Ei jäänud, aga põhjuseks siiski ilmselgelt midagi muud. 😀
    Aga tagasi algusesse. Käisin siis viiendas klassis, kui see kõik algas ning sai see alguse sellest, kuidas mu ema “hellitas” mind tihti sõnadega: “Vaata, milline sa oled. Jalad on jämedad, p*rse on suur ja lott ripub lõua all.” Sundis ta mind käima trennides, kus ise istus kõrval ja vaatas, et kas ja kui palju ma ikka teen ning hindas häälekalt tulemusi – mida tema arvates ei tulnud. Ostis mulle riideid suuruses M ja L – andis need üle lausudes, et ta proovis endale, jäid natuke suureks, võta, sulle peaks parajad olema. Olgu öeldud, et mu ema on suur – kui me seisame kõrvuti, siis saaks temast kolm mind.
    Ma seisin tihti peegli ees ja lihtsalt nutsin. Vaatasin end eest ja tagant ja nägin paksu tüdrukut, keda mitte keegi mitte kunagi isegi enda sõbraks ei taha… Ehkki sõpru on mul alati olnud, aga ma tõepoolest sattusin lausa paanikasse, kui näiteks kuuenda klassi lõpus ei läinud mulle ühed vanad armsad püksid, mida ma pikka aega kandnud polnud, jalga. Rääkisin ühele sõbrannale… Ta ütles, et kasvav organism ja see on loomulik. Ma noogutasin kaasa – läksin koju ja nutsin end taas hingetuks. Ma ei osanud kellelegi rääkida ja ega ma päris täpselt arugi saanud, mida – pidasin end lihtsalt suureks ja koledaks tüdrukuks.
    Kui esialgu ma lihtsalt sõin vähe ja valisin, mida suhu pista, siis ühest hetkest loobusin söömisest sootuks. Tollel hetkel käisin ma kaheksandas klassis. Mul on nii selgelt meeles viimased andmed kooliarstil kaalumas-mõõtmas käimisest – 34kg ja 152cm. Klassikaaslased ahhetasid, et KUIDAS ja küsisid, et kas ma üldse ei söö. Ometi nägin ma ikka peeglist suurt ja inetut keha ning tahtsin, et see kaoks. Sekka ema süüdistused, et kuidas sinul küll ei õnnestu kaalust alla saada. Lisaks tõi ta mulle kaalu alandavaid tablette ja teesid ning ütles, et ma peaksin neid proovima. Aga ma ei suutnud…sest isegi mõte sellest, et ma neelan ühe tableti alla tekitas vastikust – sest see oli tahke. See meenutas sööki. Viimasest olin selleks hetkeks juba täiesti loobunud. Ahjaa, unustasin mainida, et koolis ei käinud mina lõunat kunagi söömas – sest ema ütles, et raha ei ole ja mul polegi vaja nii palju õgida.. Ja kui ma midagi ka süüa proovisin, siis see ei õnnestunud – sest mul tekkisid sellised kõhuvalud, mida ma ei osanud uneski aimata, et üldse võimalik on… Surusin hambad risti ja kannatasin.
    Kuni ühel päeval sai mu jõud otsa. Jalutasin koolimajja, jõudsin trepist üles minna ning vajusin lihtsalt sinna samasse maha. Sealt edasi viis tee haiglasse. “Tüdruk, sa sured ära, kui sa sööma ei hakka. Kas sa saad aru?” olid arsti sõnad. Ma sain ja võitlesin sisemuses kahe tulega – ma tahangi surra, siis on see läbi. Teisalt tahtsin aga nii väga elada, et lausa hale hakkas – iseendast. Ja nii ma seal olin. Sain abi ja nõu. Mäletan sõpru-kaaslasi, kellega koos me seal rääkisime, vaikisime, nutsime ja naersime. Palju oli küsimusi, et miks ma ei rääkinud? Ma ei osanud, tahtnud – ma ei teadnud ju, miks. Palju oli lauseid, mis kinnitasid, et nähti juba ammu, et ma pole enam mina ise, kuid keegi ei osanud aidata. Mäletan oma parimat sõbrannat, kes on mu kõrval vankumatult ka täna, nutmas ja läbi pisarate lausumas: “Kui sinuga midagi juhtub, ei anna ma endale mitte kunagi andeks, et ma sind aidata ei osanud. Saad aru, sa pead sellest välja saama. See pole nii raske – lihtsalt söö.”
    Ja siis ma mõistsin, et aga tema ju ei saa aru? Ma ei heitnud talle ette, ega keegi ei pidanudki mõistma. Aga ei ole nii lihtne alustada taas söömist ja elamist ja kõike muud, ei ole. Samas ma tean, et just tänu talle ja neile teistele inimestele, kes selle asemel, et eemale hoida, olid alati abiks – ja olemas. Mitte pealetükkivalt vaid lihtsalt – ma teadsin, et kui vaja, on nad mu kõrval. Piisab vaid ütlemisest.

    Kõige eredamalt mäletan haiglasse saabunud ema sõnu: “Mis sul viga on? MIKS sa ennast näljutad, mõistust ei ole piisavalt peas?” Sel hetkel käis mu peast läbi mingi “krõks” ja ma mõistsin, et aga asi polegi ju minus. Asi on hoopis temas. Temas, kes ta ise oli suur ning enda sõnutsi läks ta paksuks just pärast minu sündi. Mõtlesin, et kas selles ta mind süüdistabki? Sain aru, et ma pean talle näitama, et see lõppeb – et ma tulen siit pea püsti ja võitjana välja.

    Tasapisi kosusin. Ent mingi sisemine hirm oli ikka – söögi ja väljanägemise ees. Läks jupp aega enne, kui mu magu taas midagi seedida suutis. Läks jupp aega enne, kui ma sain võitu kiusatusest endale näpud kurku toppida. Oleksin ma olnud üksi – ma ei tea, kas ma täna istuksin siin, kirjutaksin burgerit süües seda lugu või mitte.

    Aga ma tean, et päris üle ei ole ma sellest siiani saanud. Ei, ma ei näljuta end ega oksenda toitu välja ent mul on ääretult raske näha peeglist ilusat saledat naist. Ikka leian ma vigu – et see volt on siin ja see seal jne. Tasapisi hakkan ehk ka sellest üle saama – üritan mõelda ja hinnata end sellisena nagu ma olen. Õnneks on mu kõrval mu armas laps ja mu armas mees, kes ikka ja jälle meelde tuletab, kui ilus inimene ma olen.

    Ema solvangud ei ole aga päriselt siiani lõppenud. Ehkki kolisin sadu kilomeetreid eemale, ei valmista talle mingit raskust teha mulle kõne ja öelda, et kuule, ma vaatasin fb’st su pilti – sa oled juurde võtnud või? Või siis, et kui ma silmnähtavalt näen, et ta on mitu kilo suurem, siis tuleb ta mu juurde jutuga, et tead, ma ei tea, ma kogu aeg võtan nii palju kaalust alla, riided on täitsa suureks jäänud seljas, ei tea, mis värk on?

    PS: Muutumatu kaalunumber on mul püsinud alates sellest ajast, mil sünnitusjärgsed kilod kadusid – ehk siis pisut üle kuue aasta. 🙂

    Mida ma tahaks öelda teile, kes te end siit ära tundsite – palun, rääkige sellest. Ükskõik kellega, aga ärge hoidke endas. Mina küll mõtlen sellele täna veel tihti, aga ei võta nii väga kõike hinge. Söön, teen trenni, elan, armastan ja naeran. Kui on raske, nutan. Peamine, et elan!

    • Avatar
      Vasta Kadri K 26. jaanuar 2014 at 04:25

      Tahaks lausa midagi… tarka öelda, aga pole õigeid sõnu. Küll on osad inimesed tugevad ja tublid. Ja Sina kuulud nende hulka. Sügav asutus ja edu ning kõik head edaspidises elus!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 26. jaanuar 2014 at 10:09

      Issand, su emal on tõesti mingi vaimne tasakaalutus endal, et ta ennast niimoodi oma tütre peal välja elab! Sina oled aga tubli, et oled aru saanud, mida teeb tema valesti ja mida sina tegema pead. Oma lapsele annad sa kindlasti head eeskuju!:)

    • Avatar
      Vasta K 26. jaanuar 2014 at 19:12

      Mul tulid pisarad silma sinu lugu lugedes. Oled tubli ja tugev naine!

    • Avatar
      Vasta Lõputu õudus 30. jaanuar 2014 at 17:27

      … 🙂

  • Avatar
    Vasta v 25. jaanuar 2014 at 22:27

    Ilmselt on ka mul mingit laadi toitumishäire. Olen eluaeg olnud pikk ja peenike (kogu isapoolne suguv6sa selline). Olen 176cm pikk ja kooliajast saati pendeldanud kaaluvahemikus 43-50kg (ylemine ots ikka haruharva) ja k6ige paremini ennast tundnud fyysiliselt just raskemana. Paksuks pole kunagi pidanud ennast, ei tunne mingeid syymekaid söömise pärast, kaloreid ei loe, toidu suhtes on vast natuke liiga valiv. Suurim p6hjus kaalu seismisele on vast kiire ainevahetus – mul polnud mingi aeg mingi probleem m6ne mehega samasuur praad kinni pista. Kuid asi, mis kindlasti m6jutab – kui olen masenduses, siis ma ei söö, isu lihtsalt pole. Ikka yritan, sest tean, et pean sööma. Söögitegemisega on mu suhe ka suht nigel.
    Mingi aeg tekkis juba mure, et alakaalu pärast on raskendatud rasestumine (ilmselt oligi), kuid jäin l6puks siiski rasedaks, ilma sekkumata. L6purasedana suutsin ma vist 60kg välja venitada. Nyyd kui poeg on 6,5k , on asi kurb, kurnatus ja imetamine on teinud oma töö, kaalunumber on 43kg koos toariietega. Lootus on, et asi ehk lähiajal paraneb. Syya teeb viimasel ajal nagunii mees, ehk saan ka rohkem aega iseendale, st paraneb ka meeleolu ja ehk j6uan isegi kuhugi trenni.

  • Avatar
    Vasta Jane 25. jaanuar 2014 at 21:16

    Kusjuures toidu tegemisega on miul sama lugu. Mõttes valmistan ei-tea-kui-ideaalse roa. JA eks ma kindlasti sed aka teen. Aga valmistamise käigus ma üldjuhul ei näksi. Maitsmine ei lähe arvese, sest no, teelusikatäis kastet… ? Hiljem aga söögi isu pole. Justkui lõhnast olen oma kõhu “täis” saanud.. Aga see ainult siis, kui mina süüa teen, mida on üpris vähe 😀

  • Avatar
    Vasta Buliimik. 25. jaanuar 2014 at 20:35

    Olen 29 aastane ning olen 14 aastat olnud buliimik. Alguse sai asi 2000.a. isa kommentaarist/lõõpimisest “paks”. Olin oma kasvu kohta tegelikult normaalne 157cm ja 53kg.
    Kui vanemad teada said, olin kaks aastat juba tegevbuliimik. Sõin ohjeldamatult ja öökisin samamoodi. Kaalulangetamine oli kinnisidee. Pärast oksendamist olin värinates.. mis pani mind veel rohkem toitu tahtma. Olen ka praegu võimeline terve kapi tühjaks sööma ning seejärel näpud kurku ajama. Olenemata sellest, et tean, kui palju kuus lihtsalt tualetist veega alla lasen.
    2003.a. veetsin 3 nädalat haiglas- psühhiaatrid, psühholoogid, toitumispäevik jne. Midagi ei muutunud. Deprekas. Võtsin antideprekaid..tulemus- veel suurem depressioon. Enesetapu katse. Nädal aega nälgimist. (elasin unerohtudega, hommikul jõin kohvi, läksin kooli, siis koju..unekas sisse ja võib hommikut jälle oodata). Vanemate toetus oli selline- “ära tee nii, sa ju raiskad toitu, sa oled loll ja saamatu jne jne jne)
    Siis tuli minu ellu suursuur armastus.. Millegipärast ei tundnud vajadust enam oksendada. Sõin, sõin, sõin..kaal tõusis kahe kuuga 10 kg. 2004.a. jäin lapseootele. Laps. Kaal kadus kui vits vette.. 69 pealt 52 peale. Kõik oli tore ja ilus järgmised viis aastat. Kuigi elu oli stressirohke ei olnud mul ikkagi vajadust oksendada. Kaal oli vahepeal tõusnud 55kg peale.

    2010.a. lahkuminek.. kaal langes 5kg. Ehk siis terve suvi ma armastasin ennast- seda ilusat peenikest naist. Ja ega see ka kellelegi teisele märkamatuks jäänud. Enesehinnang tõusis taevani. 2010 sügis, tuli mingi must auk ning peale seda ma näljutan, siis söön ja oksendan.

    Ma olen sellest väsinud ja tahan elada normaalset elu. Mul on 8a. poeg ning hea ja armastav mees.. Kuid mina vaatan peeglisse ja näen seda “paksu” 16.aastast tüdrukut.

  • Avatar
    Vasta K* 25. jaanuar 2014 at 19:36

    Väga raske on siia miskit kirja panna…Aga samas nagu miski ütleb, et kirjuta! Mõtlen juba viimased pool päeva, et mida siis kirjutada?

    Olen 23 aastane 46kg. Ma praeguseks unustan süüa, või pole aega süüa või pole raha, et süüa… No ikka juhtub. Aga ma olen eluaeg olnud väga kõhna ja pisike. Enne rasedust kaalusin 40 kilo, sõin palju ja olin aktiivne, tervis korras ja mingit seletust ei olegi sellele, et miks siis nii vähe kaalusin. Peale sünnitust jäi kaal 50 peale, millega olin väga rahul. Aga peale lapse isaga lahku minekut kukkus kaal taas palju ja korraga. 1,5 kuud ja 10 kilo läks, ma sõin aga ikka läks. Aastaid olen n’inud vaeva et oma kaal tagasi 50 peale saada, aga nüüd peale järjekordset elu muutust olen fakti ees, kus kaal kukub, sest mul pole aega/tahtmist/isu jne… Pole otseselt kellegi poole pöördund ja keegi kõrvalseisjatest veel miskit väga ei kurda. Emaga kohtun paari kuu tagant korra, siis tema teeb suuri silmi. et 8 kuud tagasi olin maksimumkaalus kaalused 56kg. Ma olin omadega väga rahul! oleks veidi trenni viitsinud teha, oleks lotendava kõhu eest ära saanud, aga ma olin rahul ka väikese kõhukesega, peaasi, et kaal on hea. Ma ei suuda nüüd ennast taas kokku võtta ja iseendale selgeks teha, et sööma peab ja väga külm on kõhnana talvel ringi käia! Ja poest enam riideid ei leia, sest xs suurus on ka lai! 🙁

    Laps on koolieelik ja natukene suurem kui enamus temavanuseid, seega kuulen kodus veel kurtmist, et ta on paks.Muidugi ütlen ma talle alati, et ta on maailma kõige ilusam laps ja paks ta küll ei ole! Kurb et samas peab ta nägema ka ema, kes meeletult pisike ja selle tõttu end veel halvemini tundma….:(

    Väga segane jutt jäi. Sorry…:(

  • Avatar
    Vasta Laura 25. jaanuar 2014 at 19:10

    Nii kurb on siinseid lugusid lugeda. Mina olen elupäevad olnud kas natuke ülekaaluline või päris ülekaaluline. Ja õnneks eales pole olnud sellist asja, et ma ennast kuidagi viisi jälestanud oleks. Pigem viskan enda üle nalja, et mul on mingi tagurpidi minapildi häire, sest iga kord, kui peeglisse vaatan, siis mõtlen, et olen päris hot mama :D, samas kui paljud, kes minu kaalukategoorias või palju väiksemad on, nutavad oma silmad peast ja obsessivad pidevalt. Muidugi eks endal tule ka “koledaid päevi” ette, aga need ei ole ka kuidagi minu kaaluga seotud olnud.

  • Avatar
    Vasta Krissu 25. jaanuar 2014 at 18:16

    Ma ei näljutanud end meelega ega midagi, kuid ehitusbuumi ajal unustasin töö tõttu päeviti süüa. Õhtul voodisse langedes olin nii läbi, et kuigi kõht korises – püsti tõusta energiat ei olnud. Kohvi-kohvi ja veel kord kohvi hoidsid mind päev läbi püsti. Kui poes käisin, siis haarasin kassile süüa, paki kohvi ja oligi mott.
    Asi päädis sellega, et 26 aastasena (184cm pikk ja 56 kilo) maandusin haiglas kuna keha oli nii kurnatud, et südame töö oli häiritud.
    Pärast rasedust kaalusin aga 96 kg, kuna järjestikused operatsioonid ei lasknud liikuda ega midagi. Istusin kodus ja sõin, kuna enne väga liikuvale inimsele on sellien asi tõeliselt raske. Ma eemaldasin terves elamises peeglidki, et ma ei peaks ennast enam vaatama. 2 aastat käisin sellisena ringi ja siis ma võtsin end käsile ja kaotasin trenni ja söömiskontrolliga 15 kilo.
    Küll aga pean ütlema, et ma meeldisin endale sellise ülikõhnana rohekm, kui praegu 80 kilosena. Peeglid on me elamises tagasi, kuid ma ei vaata neisse ikka veel. Kui kunagi…

  • Avatar
    Vasta Kea 25. jaanuar 2014 at 18:08

    Mul on just vastupidi, ma olen ka väheke “suurem” ja ei armasta ennast üldse, olen kordi mõelnud et enam ei söö ja kõik. Siis aga tuleb see tühjakõhutunne, süda läheb pahaks ja see on nii vastik et ma pean sööma 😀

  • Avatar
    Vasta Anette 25. jaanuar 2014 at 17:32

    Mina hakkasin end meelega näljutama. Mitu asja laksas pea kohal kokku ja võttis mu nii läbi. Mul oli raske ja ma tegelikult tahtsin kõigest juhtunust kellegagi rääkida aga keegi ei saanud aru. Pidin “tugev” olema ja seda mulle ka öeldi. Hakkasin end näljutama, et keegi märkaks. Märkasid küll. Ma tahtsin nö kätte maksta, et vaadake, mul on valus ja see on teie süü. Suht ajuvaba. Vanemad olid mures aga ma ajasin tagasi. Teistelt sain komplimente ja küsimusi “mis on su saladus”. Sel perioodil olin ma koguaeg haige. Käisin paar korda isegi kõhuvaluga haiglas aga midagi ei tuvastatud (siuh!). Kui oma mehega kokku sain, siis hakkas asi taanduma ja nüüd on okei.
    Praegu söön ka suhteliselt vähe aga katsun süüa köögivilju ja puuvilju ja rohelist, et saaksin vajalikud ained kätte. Kaal on pärast lapse pooleaastaseks saamist mühinal langenud. Ma siiski veits obsessin kaalu pärast aga enam ma ei harrasta kättemaksuhimulist näljutamist.

  • Avatar
    Vasta Riina 25. jaanuar 2014 at 17:20

    Ma kaalusin 5 aastat tagasi 60kg. Olin sale ja endaga rahul.
    Nüüd kaalun tiba üle 100kg :S Selga ei lähe midagi ja endal on ka masendav vahest. Aga…Samas see ei häiri mind. Olen sellega leppinud. Olen küll igast dieete vms proovinud, kuid üksi metsas on raske seda motivatsiooni leida ja trenni teha. Kui nüüd aasta lõpuks maja korda saame, siis võtan olukorra tõsiselt ette. Raske saab see olema, sest mulle meeldib magus ja ma suitsetan 🙁
    Oeh…kui keegi oskab nõu anda millest alustada, siis ootan 🙂

  • Avatar
    Vasta Lugeja 25. jaanuar 2014 at 17:18

    Tere,

    Mul hetkel kaks pisikest last kodus, enne neid oli minu söömine sama kaootiline (pigem teiste arvates) nagu Sinulgi, nüüd peale lapsi taas. Kui laps sai vanemaks, hakkasin talle tegema hommikuti putru, kui see valmis oli juba siis sõin ka ise, kuid eraldi endale ei teinud seda kunagi. Kui kallis abikaasa võikusid teeb ja juba on mulle ka mõne teinud siis söön. Samuti enne õhtusööki näksin ja söömise ajaks isu täis. Elu ei keerle ümber söömise, kui Sa end seetõttu kehvasti ei tunne ja vedelikukadu ei ole (st kui juba janu tunned on hilja) siis ei ole see toitumishäire.

  • Avatar
    Vasta Mari 25. jaanuar 2014 at 17:18

    Mina isiklikult pole kokku puutunud toitumishäiretega, aga kirjutasin anoreksia ja buliimia kohta uurimustöö 10’das klassis. Nende haiguste tekkepõhjuseid ja tagajärgi põhjalikult uurides oli ikka päris hirmus vaadata, mida need haigused sinuga teevad. Loodan, et mu lähedastest keegi ei kannata kunagi selle all.. 🙂

  • Avatar
    Vasta A. 25. jaanuar 2014 at 16:29

    See on küll pikem lugu, aga üritan kokku võtta. Olin täitsa normaalne kunagi (178cm, 65kg). Ei oskagi väga täpselt öelda mis millal juhtus (tegu on siis anoreksiaga), aga ma ei ole kunagi armastanud süüa ja mingil hetkel muutus toit mulle lasusa rõvedaks. Hakkasin valetama, et inimesed ei saaks aimu. Vanemad ei saanudki midagi aru, sõbrannad aga olid veidi rohkem mures. Üks neist tiris mu siis oma ema jutule, kes juhtus olema mingisugune arst. Hirmutas mind igasugu terviseprobleemidega ja andis mingid batoonilaadsed toidulisandid näppu. See mind suurt ei kõigutanud. Mingil hetkel läks mu suhe väga tõsiseks ja poiss hakkas rääkima ühisest kodust, abielust, perest jne. See ajas mulle juba hirmu nahks, sest mul ei olnud juba pea aasta päevi olnud ja arvasin, et lastel on kriips peal. Leidsin üles selle sama arsti ja hakkasin tööle. Kaal hakkas vaikselt tõusma ja poole aastaga tulid ka päevad tagasi (jee!). Jäin siis varsti ootama oma esimest last ja selle rasedusega tõusis mu kehakaal üle 30 kg. Arstide sõnul siis metsas ainevahetusest. Peale sünnitust see enam alla ei läinud ja vasti tuli ka teine rasedus otsa. Kaal taaskord tõusis. Nüüd novembri alguses sündis mu teine laps ja tänase seisuga olen ma oma kaalu rohkem kui kahekordistanud. Nüüd olen ülekaaluline. Tõsi see on, et anoreksiast lahti ei saa. Ma leian end ikka ja jälle mõtetelt, et mis siis kui ma enam ei söö, siis saan jälle ilus olla 🙂 Kardan jubedalt seda aega, kui ma enam rinnaga ei toida, sest siis ei sõltu enam ükski pisike minust ja kaob ära väline stiimul süüa. Kardan ka seda, et annan selle jubeduse kuidagi oma tütrele (või pojale) edasi.

  • Avatar
    Vasta R 25. jaanuar 2014 at 16:12

    Minu lugu:

    9. klassi eksamite ajal kaal langes iseenesest, mina märkan seda nüüd ise alles tagantjärgi piltide pealt, tol hetkel ma ei saanud arugi. Samas olen ma eluaeg väheke pontsakam olnud, kaal oli mul peale allavõtmist nii 65 kandis. Kokku kaotasin 13kg, ausalt trenni ei teinud ja ei näljutanud. Ju siis eksamite stress vms. Siis läksin gümnaasiumisse teise linna, olin üksi. Ja siis hakkas pihta meeletu salaõgimine. umbes aasta-1,5a olin ma nt krõpsudest täiesti sõltuvuses. Iga jumala päev lubasin endale, et NÜÜD AITAB. Reaalsus oli aga see, et nii kui reede tuli, läksin mina poodi ja ostsin endale 3-4 gigapakki krõpsu, sulgesin end koju ja lihtsalt sõin. Vahel ei läinud isegi terve nädalavahetus välja, ainult sõin. Isegi kui rahakotis oli viimane raha (mida juhtus väga-väga tihti), valisin ma leiva-saia-vorsti jms vajaliku asemel krõpsud. Ja tegelikult polnud krõpsud põhisüüdlased, šokolaadid, kummikommid, praetud pelmeenid.. Kõik mis vähegi kahjulik suurtes kogustes, oli minu jaoks normaalne. Ma läksin magama mõeldes toidust, ma tõusin üles ning esimene mõte oli “mis ma süüa saan”. Isegi koolihommikutel avasin ma dipikastmeid, et endale hommikusöögiks krõpse pakkuda. Vahel juhtus samamoodi nagu sul, kiired ajad ning 4 päeva peale sõin võib-olla 2-3x ning suutsin siiski hinge sees hoida. Minu jaoks näiteks pole probleem, kui ma olen 1-2 päeva söömata, kui kõht on täis pole ju mõtet sundida. Sest vett olen ma eluaeg armastanud, seda läheb mul vähemalt 3-4l päevas, kui mitte rohkem ning see ju täidab samamoodi kõhtu petlikult.

    Mingihetk sain ise ka aru, et ma PEAN lõpetama ning hakkama normaalselt toituma. Umbes kuuks-kaheks sain asjad normi, suutsin korralikult trennis käia ja endale võhma kasvatada, suutsin 2km nagu nalja joosta. Ja siis langesin jälle masendusse ja hakkas pihta. Ja niimoodi ma siis olingi- elades üksi, peitsin oma söögivarusid RIIDEKAPPI…Samas diagnoositi mul gümnaasiumi viimastel kuudel depressioon ning bi-polaar häire. Ma olin lihtsalt nii masenduses ning eks söömine aitas seda leevendada kui ka selle depressiooni süvenemisele kaasa. Ma olin täiesti surnud ringis. Ükski minu lähedane ei teadnud sellest ega tea siiamaani. See on üleüldse esimene kord, kui ma sellest räägin.

    Lõpuks, ma ei tea kust või kuidas võtsin ma kõik oma energiaallikad kokku, lõpetasin kooli ära ning kolisin Eestist ära. Ma olen õnnelik, mis seal salata, ma sõin ka siin alguses salaja vahel oma toas kuid nüüdseks 25 päeva olen ma täiesti puhas olnud! Okei, kui linnaskäigust on kotti jäänud natuke pudelipõhja peale Coca colat, siis selle ma joon ära. Üldiselt on mu reegel selline- kui ma tahan midagi süüa, mida ma korterikaaslaste nähes süüa ei tahaks, siis ma teen seda linnas olles. Kui tahan kebabi, lähen söön. Kui tahan Hessi, siis lähen ja söön. Aga koju oma tuppa ma omale enam rämpsu ei vea. Siiamaani olen hakkama saanud ning kuna mulle väga ei meeldi väljas söömas käia, siis on mu lseda rämpsu söömist üldiselt vähemaks jäänud ka. Söön nüüd iga õhtu sooja sööki ning ütleksin, et mu toitumine on üsna normis. Valmistame korterikaaslastega koos süüa, igaüks 2x nädalas. Seega on minu hinge peal ka teiste tervis- ma ei tahaks neile ju pakkuda rasvaseid toite, vaid ikka kergeid ja maitsvaid. 🙂

    Viimased püksid, mis ma Eestist ostsin, olid suurus 48. Nüüd kannan suurust 42. Minu jaoks väga suur saavutus ning olen kindel, et ma ei jäta oma teed pooleli. Samas see polegi mingi tee, see on lihtsalt mu uus eluviis.

    Mallukas, aitäh, et sa selle teema tegid. Ma sain südame pealt ära.

  • Avatar
    Vasta Mari Liis 25. jaanuar 2014 at 15:48

    See söömise ära unustamine on üsna tuttav. Kui midagi on, mis tegevuses hoiab, siis ei tule lihtsalt meelde et ma polegi söönud midagi asjalikku.
    Sellepärast kannan alati glükoositablette ka endaga kaasas et enne kui kõht märku andma hakkab on ta nii tühjaks juba läinud et kohe on vaja midagi energiatandvat. Ja noh, siis lähen ja otsin midagi tõhusamat ka sinna peale.
    Väiksest saati on söömine nii käinud, kui keegi meelde ei tuleta, siis ei pruugi selle peale tulla üldse.
    Aga muidu ma küll ei tunne et mul söömishäireid oleks. Kellegi eest ei varja ka oma toidukoguseid. Et kui jääb kuidagi väheks, siis saab mulle seda öelda vähemalt et see päris normaalne ei ole 😀

  • Avatar
    Vasta enka 25. jaanuar 2014 at 15:34

    Mina ise!

    Kuni aastani 1999 olin ma 62 ja alla ja marupaks, siis jäin lapseootele ja sünnitades olin ma 82- ikka marupaks, võtsin alla 74 peale- paks, aastal 2010 jäin taas lapseootele 76 kilo juures- paks ja lõpetasin siis 104.. Ja mis juhtus- siis ma ei olnud enam paks.. absoluutselt mitte, ma olin seksikas, ma olin ilus.. jne.. Nüüd olen taas 14 nädalat rase, 104 kilo ja ei ole paks, ei ole kole.. olen rase ja ilus :). Aga milles point.. Mul oli niivõrd madal enesehinnang millega ma ise toime ei tulnud ja eksmees seda eriti ei osanud tõsta ka peale – sa ei ole paks – ütlemise.. Ei osanud ka seda avastada, et mul on professionaali abi vaja.. Peale teist last käis mingi plõks peast läbi ja õppisin iseennast armastama. 🙂 Ja just sellisena nagu olen- ümar, pehme, seksikas jne. Jah ma olen teadlik, et olen ülekaaluline ja eks ma tasapisi tegelen sellega aga enam sellist põdemist ja peeglist vahtimist ja nutmist ja lohutussöömist pole. Kui nüüd tagasi mõelda siis oleksin soovinud kõrvale sellist inimest kes siis oleks võtnud nattipidi kaasa ja viinud profi juurde.. et millest siis tegelikult mu madal enesehinnang tulenes.. 🙂

  • Avatar
    Vasta Anonüümne E. 25. jaanuar 2014 at 15:18

    Ma olen 21. Toitumishäiretega olen maadelnud alates 12.-13.ndast eluaastast. See kõik pole kunagi järjest kestnud, vaid pigem hooti peale tulnud. Mul on ka kliinilne depressioon ning erinevad häired on pahatihti ikka koos. Kõige rohkem on mul olnud buliimia – kunagi nooremas eas sattusin sellega ka haiglasse. Oksendasin kõik, mida sõin välja nädalaid, perele ütlesin, et mul on mingi kõhuviirus, mis lõppes sellega, et perearst tuli koju, vaatas mind ja ütles, et mind peab vedelikupuudusega Merimetsa haiglasse panema. Olin seal mõned päevad tilgutite all, tehti analüüse jne. Keegi ei vaevunud arvama, et tegu on toitumishäirega, diagnoosiks sain “Tundmatu kõhuviirus” vms, sest ma ju ise ütlesin, et küllap kõhuhaigus… Täiesti mitte söömata olen ka olnud ja see on olnud samamoodi “Ah, ei viitsi teha jne”, eriti siis kui üksinda kodus olen, sest teised ju TAHAVAD süüa. Seega soovitan ka Sul, Mariann sellele rohkem tähelepanu pöörata, sest selline “mitte viitsimine” on tegelikult üks sellise haiguse väljendus, küll kerge, aga sellest arenebki anoreksia – Sa ei viitsi süüa, siis sa enam ei taha süüa, siis sa sööd, aga maol hakkab valus väikesest kogusest (sest magu venib väga kiirelt väiksemaks ja suuremaks) ja nii edasi ja nii edasi. Selliseid buliimia hooge tuleb mul korra-paar aastas peale, kõige kauem on see kestnud 3-4 kuud. Ma ei teadvusta endale, et see on midagi halba, et mat toitu välja oksendan, aga see on. Võib-olla mul ei ole kõige tõsisem vorm söömishäiretest, aga see on siiski häire – maohape lõhub kõike, mida puutub, samas tekib ka refluks haigus (hakkad ise oksele juba), mis mul ka on avaldunud. Mõte, et ma olen liiga paks, on ikka peaaegu koguaeg peas, vaatan Sinu jalgu, mõtlen, appi, nii saledad, miks mul pole. Küllap tegelikult ka on, teised ju ütlevad. Olen 168 cm pikk ja kaalun hetkel 51, aga õnnelik olen 48ga… Ma armastan maitseid ja söömist, ei ütle iial, et iuu toit, küllap avaldubki mul see sp buliimiaga, sest siis ju sööd, naudid ja oled sale samal ajal. Samas kui mul on tegemist, siis ma ka enne 6-7 söögile ei mõtlegi ega tahagi. Siis söön, päeva peale on see aga liiga väike kogus. Või siis tuleb söömishoog, söön megapalju ja pärast tunnen meeletuid süümepiinu… Vahest mõtlen, et küll oleks hea, kui elaks täiesti üksi – ei oleks toitu, mis ahvatleks ja ei peaks väga palju sööma.
    Muidu olen igati normaalne inimene. Siia võin lisada ka seda, et meie ühiskonnas ei võeta ikka selliseid probeeme väga tõsiselt. Nooremana rääkisin vanematele, aga nad pidasid seda lihtsalt noh… mitte millekski. Aastaid hiljem peale haiglas käiku rääkisin, milles asi on. “Miks Sa siis nii rumal oled”. Siinjuures pean vajalikuks mainida, et mu vanemad on ÜLIarmastavad ja hoolivad ja ma saan nendega superhästi läbi, kuid see kõik ei tähenda, et psüühilisi häireid tõsiselt võetakse, palju kogen igaltpoolt (ühiskonnas) suhtumist “mine metsa jooksma, käi jalutamas, siis pole aega mõelda rumalustele vms”.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 25. jaanuar 2014 at 15:28

      Seda olen kuulnud jah, et kui inimene ise sellega kokku puutund pole, siis tal ju lihtne öelda, et ole nüüd normaalne ja lihtsalt söö! Mina olen ka 168 pikk ja kaalun vist 49-50. Minu meelest on see ikka hirmus vähe. Kardo kogu aeg kurdab, et talle tundub, et ma olen peenemaks läinud. Tema arust on paksu naise eelis see, et ongi rohkem naist 😀

      Mina vahepeal mugin igasuguseid asju ikka kahe peoga sisse, aga süümekaid ma selle pärast küll ei tunne. Võib-olla ainult selle pärast, et äkki Mari ei saa minu pärast piisavalt toitaineid vms. Selle jaosk võtan iga päev kalamaksaõli ja vitamiine. Loodan, et abiks ehk seegi…

      Ja minu jalgadest.. Oeh, meili mulle, ma saadan enda kõhust pildi sulle, siis sa näed, et igaühel on mingid “paksemad” kohad. Minu jalad näevad välja, nagu ma oleks nigeeriast pärit ja lauset “nagu kaks konti ja kusehais” olen ma ka rohkem kui küll oma elus kuulnud, suht rõve ju 🙁

      • Avatar
        Vasta I. 25. jaanuar 2014 at 16:53

        Ma tean väga hästi seda “viitsimatuse haigust” (ei, alakaaluga mul probleeme pole, pigem on sellest tingitud ülekaal). Emana on see mul eriti süvenenud, et olengi korra päevas sööja (ja siis näksin enne õhtusööki veel toidutegemise ajal ka – double the calories!!!!) – lapsed on alati kas koolis või ei ole sellises vanuses, et nende sööki saaks/tahaks jagada ja see viitsimatus ainult endale süüa teha on aastatega süvenenud. Sellest tuleneb kaks erinevat lõppu, mu meelest: kas oled kimpus alakaaluga või ülekaaluga, sest kas tunned end süüdi, et õhtuti pugid palju ja hakkad seda vähestki limiteerima/elimineerima või su keha proovib kompenseerida päevast näljutamist ja sa sööd rohkem, kui peaks ja aastatega kaalu aina koguneb. Mulle tundub, et kui ma terve päev otsa ka näksiks (terviskliku toidu pedena ei saa mulle etteheita, et ma junki näost sisse ajaks ja sellega oma kaalu tõstaks), siis ma oleks edukam oma kehakaalu kontrollimisel (raseduste ajal olen muuseas alati alla võtnud, sest ma küll koguaeg söön, aga sisse palju korraga ei mahu ja seega kaal pigem langeb). Võid ju ometigi õhtusööki pisut rohkem valmistada ja nii jääb sul järgmise päeva lõunaks vaid soojendamise vaev, või siis pane külmkappi suuremas koguses valmis lõigatud juurvilju ja tee endale tervislikke dippe, millese juurikaid kasta. Või veel parem, hellita end luksusliku, kuid kiire hommikusöögiga – scrambled eggs (midagi sooja ja proteeinirikast) paaril röstsaia(-leiva)viilul ning kiirelt kokku keeratud erinevate lehtedega salatit, millele lisaks riivitud porgand või hapu õun ja röstitud seemned/pähklid palsamäädika-oliiviõli kastmega (mina teen sellise hommikusöögi maksimaalselt 10-15 minutiga ja naudin seda tassi kohvi ja hommikuse netitiiru kõrvale).

  • Avatar
    Vasta meow 25. jaanuar 2014 at 15:16

    Minul on olnud anoreksia. Kui asi algas, olin 16. Üks lähedane sugulane tegi mitte üldse halvaga mõeldes märkuse, et: “oi, sa ka natukene trullamaks ikka läinud”. Ja noh, sellest piisab. Pahatihti ainult sellest piisabki, seega ärge iial kellelegi tehke sellist märkust! Igatahes, oli suvelõpp ja mõtlesin, et enne 10. klassi minekut oleks kena mõned kilod siis ju alla võtta. Kaalusin tollal 64-65 kg ja õige ruttu oli mu kall 57 kg peal. Lubasin endale, et kui jõulud tulevad, et siis hakkan jälle normaalselt kõike sööma – seapraadi, hapukapsast, verivorsti jne. Tuhkagi. Läksin sama rada, kuni sain aru, et ma ei suuda enam oma toitumist kontrollida ehk siis ma ei suuda süüa nii palju, et kaalu hoida. Tekkis meeletu hirm juurde võtta, seega sõin pidevalt normist vähem ja kaal langes edasi. Õnneks on mul nii superhea ema, kes sai ka kohe aru, et midagi on mäda ja ma isegi ei punninud talle vastu ja hakkasime käima psühhiaatri juures. Ütlen ausalt, et mul sellest abi ei olnud. Märtsi kuuks kaalusin 43 kg, juunikuuks kaalusin 38 kg, (olen 1,71 m pikk) 10. klassi löpetasin ainult viitega. Ega mul polnudki muud tahtmist, kui vaid kodus istuda ja õppida, sest igasugune sotsiaalne suhtlemine oli mu jaoks õudne. Pärast kooli lukustasingi end kohe oma tuppa, vahtisin telekat, jõin teed, sõin mandariine ja õppisin. Sõbrannad said ka ammu aru, et minuga on midagi valesti ja võtsid mu nö ette. Rääkisime, nutsime, kohati nad mõistid, kohati mitte.. sellest ongi raske aru saada, kui isegi kogenud ei ole ja loodan muidugi, et nad seda kunagi kogema ei pea ka. Minu õnn oli vist see, et ma vihkasin oma kondist keha, ma häbenesin ennast, kandsin ainult seelikuid, sest mu jalad olid 2 makaroni, kondid turritasid igaltpoolt (no mõelge ise… 38 kg). Sai asi nii kaugele, et mind pandi Tartu närvikliiniku söömishäirete osakonda sisse. Kuuks ajaks. Enda arvates mul seal nagu mingit mõistust rohkem pähe ei tulnud, sunniti seal ainult kindlatel kellaaegadel sööma ja mitte midagi ei tohtinud järgi jätta. Pärast söömist lukustati vetsud, et buliimikuid ei saaks oksendada jne. Sealt välja saades kaalusin ma veel vähem 36-37 kg. Oli südasuvine aeg ja ühtäkki mõistsin, et oh issand, mida ma endale teen ja milline õudne koll ma välja näen! Tuli mulle külla lapsepõlve sõbranna, et koos aega veeta, nagu me igal suvel tegime. Kuidagi tema toel, ilusate suveilmadega ja süveneva tülgastuse oma keha vastu hakkasin üha rohkem sööma ja mõtlesin, et miks ma pean seda endale keelama, kui ma olen haiglaselt kole ja kõhn?!?! Kuidagi niiviisi, tasahilju ma sellest taastusin ja sain oma kaalu 65 kg peale tagasi, aga hakkasin tundma, et olen nüüd jälle paks. Dieeditasin, võtsin kaalu 60 kg peale ja jäi püsima, aga mingi kiiks toiduga ikka jäi. Olen täna 25-aastane, söön kõike, mis tahan, mõtlen väga vähe kaloritele, kaalusin 56 kg ja olen õnnelik ja loodan, et see õudne haigus mind enam iial kimbutama ei tule. Ja teisi ka mitte.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 25. jaanuar 2014 at 15:24

      Mul on ainult väga hea meel, et sa enda probleemist lahti said. Intervjuus ütles Kata mulle, et tema oma haigusega ei julgekski vist öelda, et ta sellest lahti on saanud, pigem, et olukord on parem kui enne vms. Aga kui sina nüüd terve oled, on see ju suurepärane! Ja mul on nii hea meel, et sa suutsid mõistuse pähe võtta ja sõbrannast ning suveilmadest tuge saada 🙂 Jätka samas vaimus!

      • Avatar
        Vasta meow 25. jaanuar 2014 at 15:36

        Aitäh! 🙂 Nagu mu psühhiaatergi mulle ütles, et see haigus on nagu viitsütikuga pomm, et mitte iial ei tea, millal see uuesti võib avalduda. Selles mõttes küll Katal õigus, jah. Ma olen “puhas” olnud ca 8 aastat ehk siis võin süümekateta ära süüa terve BigMac eine ja pool torti, kui isu tuleb 😉 ja ma tahaks siiralt loota, et see elukas minu ellu enam ei tule. Ja sina ka – sunni ennast ikka sööma, see võib olla mingi vorm söömishäirest, sest neid on mustmiljon (ortoreksia, anoreksia, kompulsiivne söömishäire jne jne). Loodan siiski, et asi on pelgalt laiskuses 😉 Ole tubli!

  • Avatar
    Vasta A. 25. jaanuar 2014 at 15:13

    Mul oli esimese lapse sünni järgselt sama lugu. Söömine lihtsalt ununes. Kui laps sai poole aastaseks, kaalusin 43 kg, piim sai otsa, välja nägin nagu luukere. Kohutav. Pärast seda ja siis kui teine laps sündis, ma lihtsalt teadlikult sundisin ennast sööma.