0
Uncategorized

mõnusad naabrid

7. veebruar 2014

Enne praegust oli mul enamik kokkupuuteid naabritega äärmiselt ebameeldivad. Kunagi oli meil naaber, kes meile konstantselt politseid kutsus. Näiteks lauldi mu vennale sünnipäevalaulu – politse ukse taga. Väikevend kõndis köögist elutuppa – politse kohal. Kedagi ei olnud kodus – politsei, nagu naksti kohal, sest toimuvat suur pidu. Igati normaalne, eksole.

Siis oli mul kunagi naaber, kes haises. Ta kodu haises, ta ise haises ja tema ukse tagune haises ka. Ühtlasi meeldis talle kogu aeg kala praadida.

Mu ema majas on väga sõbralikud naabrid. Kunagi, kui ma 16-aastane olin ja pidasin enda pool uusaastapidu, siis said äkki kõigil suitsud otsa. Mingi tark inimene otsustas naabrinaise käest paar suitsu küsida. See andis kaks pakki, millest võttis endale kolm välja ja vabandas, et tal rohkem ei ole. No on vene hing…

Aga praegu on mul sellised naabrid, et karju appi. Mul on tunne, et me Kardoga oleme leidnud omale need inimesed, mis inimestel filmides on. Naabrinaine ja naabrimees. Nende laps. Vanem kui Mari, seega saab Mari kõik ta väiksed hõlstid endale (te ei kujuta ette ka, kui palju neil hõlste on). Ühtlasi pärandasid nad talle laenuks maailma parima magamasaamise eluka. Selline laulev merihobu, mis on ühtlasi ka mänguasi. Laulab 6 minti! Ma teeks pilti, aga Mari praegu magab sellega rõdul.

Eile avastasin ma, et mul pole piima. Tahtsin neilt piima laenata, aga selle asemel läksin hoopis sinna kohvitama. Mõelda kui mõnus. Lükkad sussid jalga ja astud üle koridori teise korterisse, mis erinevalt minu omast on puhas ja korras. Joss tuleb kaasa. Naabrilapsel lõbu laialt ja meie saame rahus kohvi juua ja juttu puhuda.

Eile õhtul otsustas Mia, et tal on banaani vaja. Neil küll banaani polnud, aga meil see eest oli. Kaks sammu üle ukse ja mure lahendatud. Siis otsustas laps, et tal on pitsat vaja. Et mitte täiskasvanuid koormata, jooksis ta ise üle ukse ja võttis laualt süüa 😀

Täna hommikul loivasin ma jälle üle ukse kohvitama. Kuigi seekord mul oli piima 😉

tumblr_mjvvhdnt0d1r8s0d7o1_500-5455288

Ja nüüd, mu kallid sõbrad, pakime me lapsed kokku ja lähme kaltsukasse shoppama!

Kuidas teil naabritega lood on? Sheerige kõige hullemaid ja paremaid naabrikogemusi. Kuigi Eestis vist see variant kõige tavalisem, et inimesed ei teagi oma naabreid 😀

Loe ka neid postitusi!

57 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta elge 12. veebruar 2014 at 12:36

    Hjääh..mul on sama mõnus elu kui sul, soomes küll. Üle ukse elab tädi tütar, sama ealised, mülemad kahe lapselised, ja kohvi joome koos ja muna,jahu,suhkrut saab ka ukse vahelt laensida.Kilparites käime ka koos,poes jne. Hea on kui on keegi üle ukse võtta. Ja meie kassid on muidugi parimad sõberid 🙂 Vahest läheb lausa meelest et kass on seal või tema oma meie juures, niivõrd armsad eksemplärid. Ja lapsed mängivad õhtuti peale koolitükkide tegemist koos lauamänge või meisterdavad miskit. Ja oma beebsikut ka hea üle ukse visata korra,kui tarvis poodi vaid piima järgi lipata 😀

  • Avatar
    Vasta Kea 9. veebruar 2014 at 17:12

    Mul on selline naabrimutt, kes trepikojas ei näe ega kuule kui tere ütled, aga nii kui on külalised siis on täpselt teada mitu inimest, mis kell ja mitu korda koridorist läbi käis ja mis neil parasjagu seljas oli 😀

    Ükskord isegi uuris, et kes see heleda jopega neiu pidevalt mul külas käib 😀

  • Avatar
    Vasta Helen 9. veebruar 2014 at 14:09

    Viljandimaalt pärit inimesed ongi enamasti naabritena head, sest enamike kasvatus on olnud selline, et abivajajat tuleb aidata ja kui on väike koht, siis kõik teavad kohe, kui keegi on mingi “halb ja kade”. Kui olla ise normaalne on ka teised ümberringi normaalsed ja jobudele kolakat, sellised elutarkused on sealt kaasa pandud.

    Aga oma naabrite kohta no comments, õnneks on üürikas ja ei pea südant valutama, et pigem lastakse majal ära laguneda kui keegi midagi panustada tahaks või pisut rohkem panustaks kui teised. 🙁

  • Avatar
    Vasta Anni 9. veebruar 2014 at 11:28

    Minul on väga vägevad naabrid, ühel pool on 2 vana inimest ja nende 33 aastane poeg kes joob päevast päeva (salaja) nii et emme ja issi ikka ei näeks ja siis nad seal riidlevad koguaeg. Näiteks poeg on kuskil väljas end täis joonud ja läheb koju siis pereisa hakkab riidlema temaga jälle, et mees on sigalakku täis jälle, selle peale poeg vastab et ta pole tilkagi võtnud 😀 Kui enda korter on vaikne siis kostub pea iga sõna läbi. Pereema aga kukununnutab oma poega, annab isegi nädalaraha et ta saaks endale juua osta ja siis imestab miks poeg on nii alla käinud. Lapsi vihkab ka, eriti seda kui suvel rattaga ümber maja sõidetakse.

    Teisel pool on aga väga toredad naabrid,kellega saab mõnusalt juttu rääkida ja sügisel kui õunad ja ploomid ära korjatud on siis alati tuuakse mulle ka 🙂

  • Avatar
    Vasta Liina 9. veebruar 2014 at 01:52

    Lugesin siit nagu oma naabrite kohta. Meie peal elab ka üks tore pere. Lapsed saavad koos mängida, isad koos puid laduda ja emad liivakasti ääres või külas kohvitada. Piima ja valuvaigisteid jagame ka üksteisele, kui kellelgi on otsa lõppenud. Kui naabritel remont oli, siis kutsusime neid enda juurde sööma, et nad ei peaks tabureti ääre peal istudes tolmuseid võileibu närima. Jõululaupäeval üllatati meid aga ukselingi külge riputatud isetehtud trühvlitega. No arvake, kas me olime meelitatud!

  • Avatar
    Vasta konna 8. veebruar 2014 at 22:10

    Minu naabrid teevad teinekord vist kiljumisvõistlusi ja ütlevad päevad läbi OU MAI GAAAAAAD… ja kui me ükskord peale 23.00 mega vaikselt muusikat kuulasime, tulid ütlema, et nemad nüüd tahavad magada, aga ei saa,sest meil muusika mängib. Ja alati kui nemad kiljuvad või muusikat kuulavad või neil karjuvad külalised on, siis ma mõtlen et kui kell 23 saab, siis ma lähen ütlen neile, et nad vaiksemalt võtaks, aga nad jäävad alati täpselt kell 23 vait ja ma ei saagi midagi öelda 😀

  • Avatar
    Vasta Ingrid 8. veebruar 2014 at 21:38

    Mina ise olen elanud eelmise aasta lõpuni Tartus, sealgi korduvalt kolinud. Esialgu elasime annelinnas, kortermajas ja neljandal korrusel, lapsepõlves mängisime koridoris sõbrannaga 😀 Muidu olid sealsed naabrid okeid, välja arvatud kolmandal, meie all elavad venelased 😀 natuke raskema sammuga kõndisid, siis hakkas see harjavarrega kolkimine pihta 😀 eriti nõme oli neil teismeline poeg, kes siis koos oma sõpradega koridoris lõugas ja selle igatpidi täis tatistas :S muidugi ei jäänud ka vali muusika ära, kuid seda õnneks vaid päeval. 🙂
    Edasi kolisime eramajja, enamus naabreid olid toredad, vaiksed ja omaette, tere ikka öeldi 🙂 välja arvatud üks naaber, kes korraldas aias pidusid, kasvatas hunnikut lapsi seal, kes poole ööni väljas kilkasid, nende koerad haukusid iga jumala päev, hommikust õhtuni -.- muidugi kutsus neil teismeline tütar oma kutte ja semusid külla, kes viskasid kõik suitsukonid puukuuri taha, kus oli võrkaed meie alasid lahutamas. Pikalt ei kurtnud keegi, kui ükskord sugulased külla tulid ja naabrinaine vanaema peale karjuma pistis, et miks too oma konisid neile aeda viskab… haige eit 😀 siis lõpuks ehitati igalt poolt aiad vahele, niiet naabreid me peaaegu enam ei näinudki, oligi muhedam 🙂
    Kolisime ka hiljuti annelinna korterisse tagasi, kus naabrid on üsna toredad, vaiksed ja viisakad inimesed 🙂
    Kolisin ise eelmisel aastal vanemate juurest ära, Karlovasse puumajja, kus olid ülivinged 40ndates naabrid, käisime joomas nendega, mingi muusika vms neid ei häirinud, sest nad lasid isegi üsna võimsalt 😀 jagasid meile lahkelt oma puid (ahiküttega korter) ja kutsusid külla sööma 🙂 kui meil endal õnnetus juhtus ja kiirabi meid vingumürgitusega haiglasse viis, valvasid nad meie korterit, tuulutasid ja kütsid ahjugi ära 🙂 super naabrid 🙂
    Sellel aastal kolisin Tallinna, siin on ikka igasuguseid vene frukte, naljakas lausa 😀 naaber kurtis, et tuleb nii paha muusika, et temal pea ja kõik muud kehaosad hakkavad valutama 😀 ukse taha kolkima pole keegi tulnud, politseid pole kutsutud, aga mingit sõbralikku teretamist siin pole 🙁

  • Avatar
    Vasta Helena 8. veebruar 2014 at 21:21

    Enamus naabritest kortermajades on olnud tere tuttavad, ei midagi eriliselt hirmsat ega ka head. Aga suvekodu naabrid on maal viimase peal. Nemad püsielanikud. Meil kolm last, neil kolm. Lapsed peaaegu sama vanad ka. Ühesõnaga suvi läbi liikusid kamp molekule ühest majast teise. Kord sõid meie juures. Kord sõid naabrinaise juures:).

  • Avatar
    Vasta vaikne Naaber 8. veebruar 2014 at 19:36

    Meil on suht vaikne kortermaja. Ainuke jant on ühe viimasel korrusel asuva üürikorteriga, mida asustavad tavaliselt tudengid. Läbustamise nädal algab neil tavaliselt kolmapäeval. Kella kaheteist ajal sätivad end kluppi minema, enne aga tulevad sõbrad naistega külla. Tšikid on kõik megakontsadel ja mina magan esimesel otse koridori seina taga. Kluppi minek polegi nagu hull, aga kella nelja ajal hommikul tulek… kus nad kümnekesi maja ees suitsetavad ja lärmavad, mis on otse minu akna all. Suitsetamas käivad ka justkui väljas pidevalt öösiti oma naistekarjaga, tahaks susse jagada nendele tibidele 😀
    Oli ka periood kui kahest tudengist ühel oli magnetvõti, võtmeomanik aga öösiti magas vist nii magusalt, et korterikaaslast sisse ei kuulnud lasta ja kuna mina olen esimene korter, helises minu fonolukk pea iga öö, ikka üks ja see sama “olen sealt korterist, sisse ei saa” ja alati kella kahe-kolme ajal öösel. Paar korda sai sisse lastud, edaspidi sai toru ööseks maha võetud, siis kolgiti mu aknale, aga kui seda ka ignoreerisin, siis jäeti rahule… ilmselt tehti oma võti.
    Suviti on neist rahu majas, aga siis niidetakse omikuti akna all muru koguaeg, kui öösiti tööl käisin oli raske 😀

  • Avatar
    Vasta Anne 8. veebruar 2014 at 19:29

    Mu vanemad elavad ridaelamus ja neil on üks täiesti ebanormaalne naaber. Ma ise enam seal ei ela, aga omal ajal sai ikka igasuguseid asju nähtud. Näiteks oli see hull naabrimees rõdul ja kooris kartuleid ning samal ajal sõimas oma naist litsiks, sest too oli julgenud tuttavate poole minna oma poega vaatama (teismeline poiss kolis ise minema, sest see hullumeelne vanamees lihtsalt kogu aeg röökis tema peale) ja mingi aeg ta lihtsalt kargas püsti ja hakkas oma naist selle kartulikoorimisnoaga taga ajama. Nad muidu ka kogu aeg karjusid teineteise peale ja lõpuks see naine võttiski oma kaks tütart ja kolis minema. Aga et sellel vanamehel nüüd igav on, siis ta üritab edasi kõigi elu põrguks teha. Ükskõik, mida ülejäänud majaelanikud otsustavad või korraldada tahavad, tema on vastu. Ta tahab üldse hullult eralduda. Teised näiteks niidavad kordamööda muru kogu maja eest, see mees niidab ainult enda maja eest ja kindlasti teistpidi triipudega (tean, et aeg-ajalt peabki teistpidi niitma, aga ALATI vastupidi; nii kole on). Siis ta üritab mingisuguseid “piire” ehitada. Kogu oma maatüki ulatuses on ta kõik servad erinevaid tokke täis pannud või mingisuguseid peenraid teinud, lillepotte “ehitanud” või kive täis ladunud. Et meie saaksime oma maja ette parkida, peame me ämmaboksi tegema, sest vaatamata sellele, et vanamehel endal autot ei ole, siis häirib teda, et me maja ette parkimiseks tema ukse eest mööda sõidame ning nüüd on maja ette mööda piiri asfaldi sisse mingisugused (valgustamata) torud pandud. Vaevu mahub neist üldse mööda, mina oma fantastiliste parkimisoskustega ei suudagi näiteks korralikult sinna parkida. Kunagi süüdistas see mees mu venda, et too ajas tema kassi alla. See ei lugenud, et teised naabrid olid seda surnud kassi juba mitu päeva tagasi näinud, see pidi kindlasti mu vend olema, kes oli just 10 minutit tagasi vanematele külla tulnud (üle mitme nädala). Ja me ise kahtlustame, et selle hullu pärast on meie kassikesel üks ribi katki, sest küll ja küll näinud, kuidas ta kassi millegagi loobib 🙁
    Kui naabrimehel just tütreid külas pole, kelle peale röökida, siis ta on iseenesest vaikne. Ainult põrnitseb altkulmu.
    Aa, ja kui te arvate, et see poiss, kes majast välja visati või naine, kes lõpuks minema läks, olid normaalsed, siis te eksite. Kui nad alguses kõik sinna korterisse ära mahtusid, siis oli kisa ja muusikat veel rohkem. Poisile meeldis niimoodi muusikat kuulata, et pani kõlari akna peale ja siis keeras heli vaikseks-valjuks-vaikseks-valjuks. Lihtsalt niisama. Et terve küla kuuleks. Ja see naine oli ka jube imelik. Endal oli (küll hullumeelne) mees kodus, aga töö juures ajas noori mehi taga ja kui nood kellegi teisega julgesid rääkida, siis süüdistas kohe, et kõik petavad oma mehi ja jube, millised litsid kõik ikka on :S
    Enda vanematest on lihtsalt kahju, endal lähevad need jubedused meelest ära, kui igapäevaselt ei pea selle jamaga kokku puutuma. Õnneks on teisel pool korteris väga-väga toredad inimesed 🙂

  • Avatar
    Vasta Jana 8. veebruar 2014 at 17:27

    Elan Inglismaal ja meil on siin kõrval üks täiesti psühh mutt – temal pidavat meie katuse all olev väike tuli aknasse paistma ja tema laps ei pidavat magama saama. Tütre tuba on mul selle tule kohal ja isegi temale ei paista midagi, ainuke koht kus mutil tuli paista on natuke on tema koridor. Üles tuppa on võimatu kuna tal on katuse vari veel tulel ees. Siis on häda et meil külalised ära minnes rääkisid KELL 6 ÕHTUL! Tuli välja, sõimas et laps ei saa magada jne jne. Käis elektrik, parkis auto maja ette , tema koht oli vaba. Tuli mutt uksetaha et ta ei saa last autost välja kuigi 2 auto vahel oli 4 meetrit vaba ruumi. Endal titt karjub aias päevad läbi, mehega karjuvad ka ja siis on nii õhukesed seinad et kui keegi vett laseb teises majas siis tõmbaks nagu siin samas. Teisel pool on meil mustlased kelle puudega laps trepist alla ja üles jookseb nagu elevant ja jalgadega vastu mu magamistoa seina taob. Väga tore!

  • Avatar
    Vasta Sirts 8. veebruar 2014 at 11:23

    Mul lahedaid naabreid polegi olnud, pigem sellised keskmised . Aga ühte ma ütlen, et korteri elu sakib, sest sul on igalpool keegi üleval, all, kõrval… Lapsena maal oma majas elades oli nii hea…Linna kolides esimene mulje korterelamu naabritest oli suhteliselt leebe, et päris teretamist meie vahel polnud samas ei torkinud ka kumbki . Kusjuures ma tahan naabritele võimalikult nähtamatuks jääda. Kolmas korter, kus olime oli selline rahulik trepikoda, kõik ajasid oma asja. Üleval ühel onukesel oli lahe väike pitsu kellega ta jalutamas käis igapäev, kui ma koolist või töölt koju läksin, kuna tuppa saamiseks oli vaja avada 3 välisust, siis tegin neile alati uksed lahti…kahjuks ei tea ma tänaseni, kas ta kõneles vene või eestikeelt..:D Sealt ära kolimine oli selline masendust tekitav. Üleval naaber oli muidugi kergelt imelik, muusikat kuulata ei saanud eriti valjult, siis hakkas radikate lõhkumine pihta, ise ta mängis mingit orelipala süntekaga ja laulis kirikulaule nii, et terve paradna kajas vist. Neljas ja ühtlasi ka praegune korter on väga mõnus. Naabritega oleme ülivähe kokku puutunud. On olnud mõned istumised, aga keegi pole kurtnud senimaani. Nalja sai, siis kui ostsime xboxi ja elukaaslane ei saanud korraldusest “PALUN ÄRA TRAMBI NAGU ELEVANT, NAABRID ON KA ALL” eriti hästi aru, kuni ühel hetkel alumine tädi paaniliselt laamendas uksetaga. Meil enmaus kõik venelased sissekäigus ja tema ka. Aga meie kahepeale enda vigaste keeleteadmistega suutsime õnneks hakkama saada. Naabritädi arvas , et meie oleme mingid narkomaanid, kes teevad enda viimaseid surmaeelesid rituaale ja tõmblemisi 😀 Õnneks sai mingi haiges lauses talle ära seletatud ” njet njet, mõ igarem eta kompjuter na televisor tam nada begat i.. (natuke kätega vehkimist)” Meid muidugi vaadati nagu napakaid.. lõpuks seletas ilusti, et arvaski, et mingid narkomaanid, aga me vist juba kaua seal elanud ja vabandas ilusti. Meie ka naeratasime ja isvinjitetasime rõõmsalt… enne seda suutsime poolteist aastat nähtamatud olla, nüüd järsku enamus sissekäigu rahvast teretab ja küsib, et korter 12, juba kaua elate siin jah..ja teame küll. 😀 Me ainsad noored enda trepikojas, suured lapsed.. 🙂

  • Avatar
    Vasta Mari 8. veebruar 2014 at 05:30

    Ma elan soomes , sellises rajoonis kus ei ole neid vvo ja sato majasid kes teab neid (enamasti mitte soolmased elavad seal) .
    Nii seega siis ei ole veel ühtegi eestlast näinud , kolisin siia raseduse 20ndal nädalal, mitte kedagi ei tea aga kõik teadsid kus ma elan noh ehks ainuke väljamaalane ka siin, peale lapse sündi toodi näiteks uksetaha lilli . Kui autos tuled põlema unustan naabrimees tuleb ütlema kas või kell 11 õhtul, et hommikuks aku tühi poleks, enne remonti viisakalt tullakse ukse taha mainima sellest, pakut mulle vankreid ja turvahälle . Ja üldse vingevinge, elan vist ühes sõbralikumas rajoonis 😉 Suvine vaatepilt oli nagu telekas, kus naabrimees oma aeda voolikuga kastab ja koguaeg keegi kuskil maja ümber sahmib, kuigi siin 3 kordsed kortermajad rivis.
    Ahjaa ning ükskõik kes sellel tänaval kõnnib on tsau sõber 😀

    Aga kui ma Helsinkist 100km eemal elasin, siis 3 naabri vanamees olid rassistid (sato majas) . Kuna meil sellel ühistul oli parkimisega probleeme olin ma sunnitud auto jätma majaette “tasku”, kus ka aegajalt teised parkisid, aga noh kuna teati et ma olen eestlane , saatsid need pensionäris firmasse (mul oli firma auto) , et Teie tööline on nii idiooti ja tühma , et kuidas teil sellised matsid üldse tööl käivad . Ülemus siis helistas, et kellel ma üle varba sõitsin, aga noh õnneks mul oli kolimine käsil ja nad saavada rahulikult kolmekesi maja ees pingi pead Koffi purk käes maast ja ilmas rääkida, ilma et peaksid mu autot vaatama 😀

    • Avatar
      Vasta enge 8. veebruar 2014 at 13:23

      fašist, mitte rassist, sa tobu.

  • Avatar
    Vasta K 8. veebruar 2014 at 03:10

    OH issand, mul oli kunagi kõige hullem naaber üldse. Oli üksik keskealine naine ja olen üsna kindel, et veidikene mingite vaimsete häiretega. Esimesel päeval uues korteris oli ta juba kohe uksetaga, et miks me kolistame ja mööblit liigutame. Siis üks hetk hakkas meil salapäraselt õhtuti elekter ära kaduma. Kuna maja oli suht veneaegne siis mõtlesime, et äkki midagi elektrisüsteemiga valesti. Kannatasime ära algul. Elekter kadus väga lambikatel hetkedel. Lõpuks kaebasime korteri omanikule ja tema selgitas siis välja, et alt korruse tädi oli käinud elektrikapi kallal ja meie elektrit välja lülitanud, sest tema ei saa magada. Ja kõige naljakam on nagu see, et meil ei olnud kunagi pidusid, muusikat kõvasti ei kuulanud. Ta kaebas mürgli üle isegi siis kui meid ennast kodus polnud. Mees käis siis rääkis temaga paar head sõna ja elektrit enam välja ei lülitatud aga rääkis teistele majaelanikele, et mu mees tahab teda ära tappa jne jne. 😀 Õnneks tulime sealt korterist tulema.

  • Avatar
    Vasta Riina 7. veebruar 2014 at 22:37

    Meil on 8 korteriga maja. 4 ühes trepikojas, 4 teises. Absoluutselt kõik kostub läbi, isegi kui keegi kuskil peeru laseb, kohe on kõigil teada. Äärmised on 3-toalised, keskel 2-toalised. Meie II korrusel keskel. Vastas on muhe vanamees. Tahab hullult suhelda ja räägib ikka, kes meie üüritavas korteris ennem elasid ja räägib oma kartulimaast ja ilmast. Nagu vanainimene ikka. Meie all on tühi korter. Või noh, kui tühi see on, aga keegi ei ela sees. See-eest on maast laeni, sorry, aga sitta täis. Vanamutile meeldis korjata igast saasta ja siis pani ajama. Keegi midagi temast ei tea. Aga elab 🙂 Nii palju teame. Kuna on ahiküttega maja, siis meil alt sooja ei tule 🙁 All otsapeal olid ok naabrid. Nüüd minu sõbranna ostis korteri ära. Iga õhtu käis mees tal ahju ehitamas. Miskipärast hakkas ta ahju ehitama just siis, kui ma poissi magama hakkasin panema. Oeh…kop kop kop käis koguaeg. Mu poisil kohe nägu nalja täis, keegi koputab, siis peab ju vastu koputama. Hetkel elavad meie kõrval II korrusel, teises trepikojas. Ja no…dsiisas…Köögist jutuvada kostub meile, magamistoast üldse ei räägi. Selline tunne, et magame lausa ühes voodis. Kui tema oma lapsele unejuttu loeb õhtul, siis mina oma poisile ei pea lugema. Kõik tuleb läbi. No ja kui kisklevad ja kraaklevad, siis otseloomulikult kostub kõik meile. All diagonaalis on naisterahvas ok, see-eest on tal hullud pojad. Lasevad tümmi nagu segased, bass põhjas. Terve põrand väriseb ja aknad klirisevad- puudu veel riiulitelt ja seintelt alla kukkuvad pildid ja raamatud. Lõuna unne last magama ei saa panna, sest voodi lihtsalt rappub eest ära. Siis on neil mingi kart, millele nad aretasid tsikli mootori peale ja see teeb mega hirmsat häält. Jällegi, peavad nad sellega siis paarutama hakkama, kui poiss mul lõunaunne jääb. Noh, arvata on ka, sest nad ärkavad ise sel ajal, siis on tarvis teiste närvidel hüpata. Teiselpool otsa peal on vaiksed inimesed. Nooremaid pole pea üldse näha ja all elav memm paistab ainult siis silma, kui poebuss bussijaamas peatub, siis läheb kõtkõtkõt kohe Aramise järgi. Ahjaa…ja arvatavasti on tal lõõrid puhastamata, sest kui ta tuld teeb, siis meil on ka tuba suitsuhaisu täis :/
    Tahaks juba maja kiiremini valmis saada. Saaks siit hullarist minema. Naabrid ajavad nii närvi! Oleme mehega mõlemad nö eramaja lapsed. Oma hoov, teen mis tahan. Panen kasvõi palja peega mööda hoovi ringi. Olude sunnil oleme pidanud korterites elama. Mina Pärnus 3 aastat (kus olin tõenäoliselt teistele pinnuks 😀 ) Ja mees linnas samuti korteris.
    No muidugi Hiiumaa korteri elu on kindlasti teistsugune, kui Tallinnas v Pärnus v kuskil mujal 🙂

  • Avatar
    Vasta Leila 7. veebruar 2014 at 21:36

    Kui ma sõbrannaga koos elasin, siis meil oli üdini usklik memm naabriks. Ja no nii soe andis peast olla kui tema oli. See, et politsei meil ukse taga käis, ei üllatanud meid üldse.
    Ei üllatanud ka see, kui avastasime ta mitmel korral meie ukse taga juttu pealt kuulamast. Kui meie välisuks käis, siis jälgis ta meie igat sammu – vahtis köögiaknal ja piilus ukseavast (mille lõpuks küünelakiga kinni värvisime):D
    Sõimas meid litsideks, hooradeks ja saatanateks igal kohtumisel või kui maha magas, et kumbki meist koridoris liikus, siis pani vastava tekstiga teate postkasti. Mitmel korral leidsime ka ajalehe väljalõikeid ja pilte peenistest.
    Oli see alles elu 😛

  • Avatar
    Vasta Annika 7. veebruar 2014 at 21:26

    Oh naabrid, see on ikka nii hea teema 😀 sry kui pikk jutt tuleb 😛 Hetkel elan märtsist 2013 uues kohas ja ei tunne ühtegi naabrit, läbi ei käi. Olen väga rahu armastav inimene, kodurahu. Ja muidugi kogemusi on ka piisavalt. Alustame algusest. Üürisin Tln tuba 9 ndal korrusel ja korteri omaniku poeg oleks korteri põlema pand, pani kartulid keema öösel 4 aeg, õnneks tulin peolt ja avastasin põleva poti, tüüp magas. Järgmine oli 1 korrus ja peal elasid venelased, narkomaanist poeg ja tema ema. Armastasid aknast mööblit loopida ja mu aknalaual vedeles terve ”menüü” : kasutatud kondoome, süstlaid, tatti, pissi jne :O Lisaks pidi süda seisma jääma kui korterinaabri vend mu aknast öösel sisse ronis, sest ta õde ei and võtit 😀 Järgmisesse ma kolisin juba üksi, seal aga olid venelastest naabrid: mammi ja tema suured lapsed, jõid ja kaklesid. Viskas kopa ette panin kõlarid vastu seina ja põhja 😀 Siis kolisin Soome ja mu peal elas mingi eriti imelik tüüp. Päeval vist magas ja öösel tegutses. Vahel tundus, et peseb dussi all panne ja potte, kolistas kõvasti. Poolkurdil mammil teiselpool oli tv põhjas mingi yle kanaliga kus pidevalt mingit klassikalist muusikat tuli 😛 Pold kõige häirivam. Tüüp ikka vihastas mind väga ja kaebasin ka mõned head 7 korrad 😀 Tolku pold ja taidles edasi. Trampis ka lisaks muidugi. Ja tundus et meelega tegi. Aaa olin juba unustamas, majja kolis üks perekond 2 lapsega. See ütitas kohe tutvust teha aga tüütas mu juba esimese jutuga ära, terve elulugu siis 😀 Hakkasin vältima mis osutus raskeks. Nii kui ta meid nägi kalpsas kohe oma tittedega õue meile järele. Hakkasin lapsega isegi kaugemal mänguväljakul käima, et tädike ei tüütaks. Ma vältisin teda täiega, tema jälitas täiega 😀 Nüüd naeran aga siis oli ikka jube tüütu. Õnneks kolisime ja siis on rahu majas. Häirib ka mind see suitsetamine, naabermaja on nii lähedal, et suits tuleb kõik meile suvel. Õnneks olen ise nüüd 2 korrusel ja peal on vaid katus, jess 🙂 ei iial enam kellegi alla. Ise üritan olla väga viisakas naaber. 🙂

  • Avatar
    Vasta Triinu 7. veebruar 2014 at 21:24

    Ma saladuskatte all võin öelda, et ma kunagi tellisin neid kaks ja üks merihobu on müügiks ;))

  • Avatar
    Vasta Kelly 7. veebruar 2014 at 20:56

    Ma olen nagu kuutõbine, ei pane suurt ühtki naabrit tähele, peale OMA NAABRIMEHE. Ta on selline üksik- joob üksi, kuulab mussi üksi 😀 Mina temast aru ei saa, kuidas ta viitsib. Vahel eksponeerib aknal oma sportlikku keha ka 😉 Ja käib mu meest dringile kutsumas! Mul on temast kahju, tahaks kohe vahel asendusnaiseks minna,NALIII!

  • Avatar
    Vasta Annu 7. veebruar 2014 at 19:53

    Mul on naabrinaine kellel on ALATI uks lahti. Ta teab täpselt kes kuhu millal ja kellega läks. Ehtne naabrivalve noh. Ükskord oli juhus, kui tegime remonti ja mehe vend pidi appi tulema meile. Me mehega olime toas, vend tuli ise alt üles. Naabrinaine kõpsti uksel:” Tere, kas te lähete Anneli juurde?” Vend:” Jaa.” Naaber:” Oi aga ta on praegu OMA mehega kodus.”
    Arvas ilmselt, et mingi armuke tuleb külla 😀
    Aga muidu kui ta nt kapsast või kala vms aromaatset söögiks teeb, siis kogu trepikoda haiseb selle järgi. Vetsus käib ka nii, et kõik uksed lahti. Üsna ebameeldiv on…

  • Avatar
    Vasta Liisa 7. veebruar 2014 at 18:29

    Otseselt ei suhtle ma oma majast kellegagi, kuid peaaegu kõigi oma trepikoja elanike kohta ma miskit ikkagi tean, kuna maja ei ole väga suur.
    Muidu on minu majas normaalsed inimesed ja kõrvalkorteris elav naine on muidu ka väga tore, aga telekat meeldib talle väga valju heliga vaadata, mis ajab vahel ikka väga närvi, kuid see on üsna väike viga. Muus osas on ta vahva ja jutukas, sõbralik. Ka teised meie trepikoja elanikud on rahulikud ja viisakad.
    Ühes korteris elab aga üks paar, mees tundub ka väga tore, aga naine seevastu on täielik hull. Neid lugusid, mida ta korda saatnud on, on ikka päris palju, aga väga neist siia rääkida ei tahaks, äkki keegi saab aru, kellest jutt 😀 Aga kokkuvõttes on ta ebameeldivalt uudishimulik, arvab, et peab meid igal sammul õpetama ja ei tee seda kõike heast tahtest, vaid alati väga etteheitvalt ja üleolevalt, nagu me oleksime täielikud matsid ja tema mingi kuninganna (kusjuures tema õpetussõnad on olnud täiesti ebaloogilised ja kasu neist pole kunagi olnud). Nuhkida meeldib talle ka, näiteks ükskord käis ta vist mul ukse taga kuulamas, mida ma teen. Ja vahel kui tal halb tuju on, siis kukub draamasid tühjast korraldama, mis on täiesti ajuvabad olnud.

  • Avatar
    Vasta Kristi 7. veebruar 2014 at 16:21

    Meie üleval on üks eesti babulja, jube apsull iga asi jääb ette , natuke kõvem muusika….kohe möliseb, trepikoja koristamise kohta küsib koguaeg kas ma tegin, et näha ei ole….nüüd kui mul laps tuli on vait jäänud, kuigi olen kindel et iga öösse kuuleb ka tema seda kisa, aga noh lapse nutu peale ju mente kutsuda ei saa ;). Tihti peale on tal probleeme meie kõrval naabritega, ma ple veel kordagi nende läbusid kuulnud aga babulja ülevalt kuuleb kohe ja on ka mendid kutsunud, ükskord käis ka trepikojas sõda, ähvardati lausa kohtuga – ühesõnaga babulja peab ennast meie trepikoja vanemaks ja tema on boss, get a life ausalt. Üldiselt noored kõrval meid ei häiri ja vastas on vene babulja kes on sõbralik ja ka teised maja elanikud.

  • Avatar
    Vasta Jana 7. veebruar 2014 at 16:12

    Ooo see merihobuke on super asi! Ma kohutavalt tahan seda enda lapsele ka tellida!
    Mul on enamus naabreid kummalised, kesklinna uuselamu ja kõik on mingi kiiksuga. A la lapsed kõrvalkorteris hüppavad keksu kell 22 õhtul ja kui lähed ütlema, et vabandage, mis teil toimub siis on sellised näod vastas, et mina olen idioot äkki? Aga õnneks on ühtede naabritega nii vedanud, et oleme sõbraks saanud lausa ja lastel ka kuu aega vanusevahe nii et superluks!

  • Avatar
    Vasta Gerli 7. veebruar 2014 at 15:52

    Kuna põhiline elukoht on mul maal ja elan eramajas, siis naabrid on kõik suhteliselt kaugel ja saame suhteliselt hästi läbi. Kui aga rääkida naabritest linnakorteris, siis seal on nii häid kui halbu naabreid.
    Kõrvalt naabreid väga hästi ei tea, aga üldiselt rahulikud inimesed tunduvad. Olen neid ka suhteliselt vähe näinud. Kuigi jah, suvel ühel heal päeval kõrvalkorteris pandi mingi venekeelne pläma kõvasti mängima. Seda oli peaaegu ideaalselt kuulda, kui aken lahti teha.
    Meie peal kedagi ei elutse, aga selle korteri kõrval küll e. siis meile n-ö diagonaalis naabrid. Venelased. Täiesti õudne, kuidas nad karjuvad. Mutt joob ja siis sõimab oma meest ja seda ALATI õhtul, kui on aeg magama minna. Neil pole probleem ka keset ööd üksteist sõimama hakata. Kui toas on vaikne, saab vene keele sõimusõnu õppida 😀
    All on meil n-ö diagonaalis naaber selline, kes kontrollib kõike ja siis kannab ühistu esimehele ette. Suvel rääkis, et me panevat oma korteris pidu ja pidevalt käivad võõrad inimesed – tänu sellele on alt trepikoja ukselink katki ja esimesel korrusel vereplekid. Meile oli muidugi arusaamatu, et kui meie korteris toimub mingi pidu, siis kuidas saavad neljandalt korruselt esimesele korrusele vereplekid ??? Lisaks olid need selgelt ühe ukse ees uksematil . Ilmselgelt oli neil pidu ning olen ise ka kuulnud, kuidas neil tümps põhjas. Ise me pidusid ei pea. Eriti veel selliseid, kus muusika põhjas.
    Ühel päeval olin sõbrannaga kodus ja mängisime monopoly ning siis helises uksekell. See sama naaber oli ukse taga ja vabanduseks oli, et tal lülitus telefon välja ja ei oska uuesti sisse lülitada seda. Andis mulle veel kommi kah. Aga ilmselgelt tuli ta lihtsalt kontrollima, et ega meil mingit pidu seal pole 😀
    Ja vahest on nii ka, et ma lähen magama ja siis kuulen, kuidas keegi trepikojas tõsiste karusammudega (tavaliselt kontsakingades, kuid mitte igakord) alla läheb. Arvatavasti tuleb viiendalt, kuna kuskilt ülevalt ta tuleb. Vahel ma mõtlen, et käin ise ka võib-olla niimoodi raskelt ja et üritavad mulle tagasi teha, aga see pole normaalne 😀

  • Avatar
    Vasta merka 7. veebruar 2014 at 15:44

    Meil otseselt kõrval naabreid pole, vahepeal on koridor. Kuna kodus jookseb ringi 1,5 aastane siis ma ei taha teada mis alumised tunnevad kui ta tõesti JOOKSEB, KUKUB, nutab, kiljub, karjub jne. 😛

    All elavad mingid välismaalased, ja alati siis kui panen last lõunati magama, hakkab keegi kitarri pinistama. 😀 Õhtuti mingi espressomasin vms töötab, haha. All on veel mingi noor kutt, kes vahepeal musa laseb kõvasti. Aga sai naabrite käest ühel heal päeval pragada. Nädal tagasi vms keegi RÄÄKIS NII KÕVASTI nagu ukse taga oleks. Ma ei saa aru. Või vaadati megakõvasti telekat. Kõrval toimus ka üks öö mingi lärm ja party, öösel tuldi haamrit laenama, et saaks sõbra korterisse sisse murda. Lahe. Mees muidugi andis ka. 😀

    Seega, mina üldse ei põe kui laps lärmab. Muusikakeskusel on nupp high bass, aga selle lülitasin igaksjuhuks välja äkki tullakse veel õiendama. 😛

  • Avatar
    Vasta K 7. veebruar 2014 at 15:36

    Mina olen siis see, kes ei tea oma naabreid. Elame 5. kordses kolme paraadnaga majas ja ma tean sealt nägupidi alla 10ne inimese. Ma tean, kes elavad meie kõrval ja kui koos välja uksest satume, teretame, ei rohkemat. Otse vastas naabriga ei tereta ka, mingi imelik noormees on, tundub selline arglik. Viiendalt korruselt tean ka kahte inimest + ühe neist naist, kellega ka teretame, kuid samuti ei rohkemat. Seega sellist kohvitamis seltskonda ei ole, millest on iseenesest kahju. Samas – kui see noormees välja arvata, siis me vist oleme meie paraadnas ühed noorimad ka. Need naabrid, kelle näo järgi koju ajan on meist osad nii 10-20, osad nii 40.a. vanemad.

  • Avatar
    Vasta Ellukas 7. veebruar 2014 at 15:35

    Meil on jubedalt vedanud naabritega. Meie vastas elavad keskealised koos oma teismelise poisiga. Aastas kolm-neli korda käivad nad kuskil soojal maal puhkamas ning paluvad sellel ajal meil oma postkasti tühjendada. Alati tuuakse siis tänutäheks lastele mõni väike mänguasi või natuke magusat. Meie all elab minu elukaaslase endine kassivend. Neil on sama vana laps, kui meil ja vahel on täitsa mõnus reede või laupäeva õhtul üks korrus alla minna ja juttu puhuda. Teisel korrusel elab hästi abivalmis meesterahvas. Talvel, kui parklas enda parkimiskohta puhastab, siis möödaminnes puhastab ka meie oma ära. Suure külmaga ei lähe vahest auto tööle, siis on tema esimene, kes appi tõttab. Suvel pakub alati lastele maasikaid, õunu ja ploome, kui koridoris kohtume. Esimesel korrusel elab mu mehe endine klassijuhataja, kes alati meiega juttu ajab ja laste kohta küsib. Ning samuti elab esimesel veel üks “vanaisa”, kes teab laste nimesi, alati lehvitab neile ja on muidu vahva.

    Mul on tunne, et olen paradiisi elama sattunud. Kui ma naabreid kaasa võtta ei saa, siis ma ei koli siit kunagi ära:)

  • Avatar
    Vasta Liis 7. veebruar 2014 at 15:33

    Praegu lugedes tuleb küll kadedus peale, et endal sellist naabrit pole, kelle juurde kohvile minna ja niisama juttu ajada..noh, kas või püstakus võiks keegi olla ju 😀

    Kahjuks on valdavalt naabriteks vanemad vene penskarid. A vähemalt on nad ülisõbralikud. On vahel ikka juhtunud, et istumised-peod lähevad natuke kõvemaks ja lärmakamaks, aga pahandama või harjaga kolkima pole keegi tulnud.

    Kui kodus elasin, oli üheks naabriks pere, kus naine töötas Alma tehases ja siis sai nende juurest ikka sülega jäätiseid, kohukesi, jogurteid, see on ühe naabri juures alati suur pluss 😀

  • Avatar
    Vasta b 7. veebruar 2014 at 15:22

    Eelmises korteris olid meie naabriteks kaks vene perekonda ning üks keskealine eesti paar. Venelased olid toredad, aitasid mul raskesti käivat trepikoja ust lahti teha jne. Need eestlased aga… Naine armastas juua. Ilmselt mees ka aga no see naine… Kord nädalas tõmbas nina täis ja hakkas trepikojas karjuma ja suitsetama. Kui viimaseid kuid rase olin, hakkas ta ka iga kord kui napsutanud oli, kisama meie ukse taga, et me kutsuks politsei kuna ta mees ajab teda kirvega taga, ise meie poole tuppa pressides. Mees tuli alati nuttes vabandust paluma meie käest, et naine niimoodi ära keerab. Kusjuures kaine peaga oli naine maailma kõige uhkem proua 😀 Õnneks enne lapse sündi saime sealt minema aga ükskord hiljuti nägin seda naist pangas. Juua täis, küsis, miks ta kaardilt raha kätte ei saa (üritas id-kaarti pangaautomaati toppida) ja räuskas ja ropendas seal, et teda kiiremini ei teenindata. Palvetasin, et ta mind ära ei tunneks ja tere ütlema ei tuleks. 😀
    Nüüd uues kodus on pigem olukord tõesti selline, et naabrid üksteist väga ei tunne.. Nii palju ainult, et meie vastas elab üks vanem üksildane naine, kes alati jutustada tahab ning tema kõrval omakorda venelased, kes käivad pudeleid ja muud sodi kuskilt korjamas ja no see hais! Isegi nende jalgratas haiseb, rääkimata sellet kui peaks juhtuma samal ajal trepikotta astuma kui nemad koduukse avavad. Meie kõrval elab üks tuntud näitleja oma perega. Üldiselt aga jah, naabritega väga ei suhtle, teretavad küll kõik kõiki ja nägupidi ikka ka teatakse üksteist. Suhteliselt väike maja ka samas.

  • Avatar
    Vasta Sigrid 7. veebruar 2014 at 15:16

    Hetkel elame eramajas ja siin on ka mõlemal pool kohe maja. Ühel pool hetkel tühi aga suvel tulevad omanikud saksast tagasi ja jäävad paikseks. Igatahes noored ja väga toredad inimesed üliarmsa taksikoeraga. Niipalju kui kokku puutunud, oleme hästi läbi saanud. Siin alles mingi aeg oli naine korra eestis käimas ja siis tuli ukse taha, et kas ta võib mulle oma poolikud toiduasjad anda ja oma prügi meie prügikasti visata, et ta hakkab kohe minema sõitma. 😀
    Teisel pool on nelja aastase lapsega vägaväga tore noor pere. Alati jutustame, kui kokku puutume ja on meile ka kurke-tomateid asju andnud. Nii et väga rahul oleme.

    Samas üleeelmises korteris oli mul fantastiline “vanaemake” all korteris. Täielik skiso, kellega ei anna koos ühes majas elada. Esiteks me pidavat teda koguaeg mürgitama. Teiseks pidi mul olema soomes 5 aastane tütar, kes mulle maksab, et ma teda mürgitaks. Siis ma üritasin teda ära tappa, kui päeval kell 1 “tümpsumuusikat” kuulasin. Ma ei teadnudki, et meie mees jms ilge tümpsumuss on. 😀 Esimesel jõulupühal tuli meie peale röökima, kui me üritasime tolmuimejaga vaipa puhtaks tõmmata. Vahel olid selgemad hetked ka, kus meid ei süüdistatud. Siis käis ja kaebas, et keegi murrab tema korterisse sisse ja lukustab pärast ukse. Midagi ära ei varastata. Üks kord aeti kassi kael hoopis paljaks ja teine kord lõhuti koridoris linoleum ära.. Tegelikult näha oli, et kassi tõmmatud küüntega aga tema väitis, et tema kiisuke kraabib ainult seda vaipa, mis nurgas on. Muidugi tädi ennast ei pesnud ja selline laibalõhn käis koguaeg üle pea. Siis hoidis enda toa ukse lahti ja koridoris aknad ja “tuulutas”, nii et terve koridor haises. Selle peale võeti koridori akendel lingid eest ja mutt jälle püha viha täis. Muidugi esimene kord kui kokkupuude temaga oli, küsis kas olen lits. Talle lubati lits sinna elama panna. Mu ema mul külas käis, siis tal kästi koju minna. Mu elukaaslasel kästki ka koju minna. Politseid kutsus ka ikka välja, nii mulle kui naabritele. Oktoobri lõpus temal tuleb suitsuhais aknast sisse. Idioot, pane aken kinni siis. Alumistele kutsus keset päeva politsei, sest nad julgesid remonti teha. Ja siis alumised naabrid nimelt panid presendi rõdule, et see tuulega teda kiusaks. Aga nagu ta politsei kutsus, kohe korjati see ära. Terve talve kirjutas kriidiga oma välisuksele oma toa temperatuuri ja vererõhku üles. Kui lapsed julgesid õhtul mängida väljas palli, siis karjus nende peale ka ja sõimas pättideks ning käskis koju minna. Ok lapsed tõesti poleks tohtinud seal olla, kooli territoorium ja suvine aeg. AGA las mängivad, kui see just öösel pole ju. Lõpuks mehel viskas närvi mustaks ja sõimas mutil näo jube ropult täis, siis oli tükk aega vaikus. Mina sain ka shoki sellest, sõimust, polnud never selliseid sõnu veel mehe suust kuulnud. Aga sealt ära kolides muutus elu lausa igavaks, sest uues kohas olid jälle kõik nii toredad naabrid alguses.

  • Avatar
    Vasta Annu 7. veebruar 2014 at 15:15

    Kunagi olid mul Mustamäel sellised naabrid, et kui natukene kõvemini hingasid toas siis oli kisa lahti. Korduvalt ähvardati politseid kutsuda aga asi piirdus enamasti sellega, et nad tagusid nähtavasti kuvaldaga vastu seina ja röökisid, et ma vait jääks. Seda näiteks siis kui ma läpaka kõlaritega, millel volüüm ei olnud isegi põhjas, vaatasin mingit sarja. Kuna see naabrimees oli mingi autojuht ja tegi öösiti tööd siis arvas ta, et ka päeval peab olema kõik hiirvaikne . Kui muusikat kuulata tahtsin siis panin köögis oma kellraadio tööle ja kuulasin sealt:D Telekas oli enamasti hääletu..:D Kui kord sõbrannadega tahtsime eurovisiooni finaali vaadata ja seda on üsna ebameeldiv hääletu telekaga teha siis läksin koputasin naabrile ukse peale, et palun kas ma võiksin täna telekat häälega vaadata:D Sain selleks loa!:D Kuna meie rõdud olid nii öelda kokku ehitatud ja vahel oli ainult selline..eraldusseinake siis nägin ma terve õhtu kuidas onuke käis tigeda näoga suitsu tegemas rõdu peal ja põrnitses meie toa poole:D Õnneks praeguses korteris on naabrid täitsa okeid. Õigemini kõrval korteris ma pole kunagi kuulnud, et keegi elaks ja vastas korteris elab üks vahva vanapaar, kes ikka aegajalt kui kokku satume meie armsat kutsukest kiidavad:)

  • Avatar
    Vasta Riina 7. veebruar 2014 at 15:13

    Kaks kuud peale üürikorterisse kolimist helistas mulle korteri omanik, kes ühtlasi oli minu üleukse naaber. Käskis mul 3 päeva jooksul välja kolida, sest mina olla temalt varastanud. Uurisin korduvalt, et mida siis varastasin. Keeldus ütlemast. Tormasin kohe koju asja klaarima. Proua kaevas parasjagu aiamaad (väljas oli külm, lumine ja minu arust oli maa märtsis veel üldse puhta jäätunud!). Aiamaal me siis põrkusime – käskis silma sisse vanduda, et ma pole midagi varastanud. Ei uskunud. Lõpuks mõtles välja – varastasin temalt kirve!? Ma ei saanud ikka veel aru, mis tal äkki hakkas.
    Läksin siis nördinult asju pakkima. Tuli mulle tuppa järgi, istus magamistuppa maha ja keeldus lahkumast. Mina andku võtmed siia, siis tema läheb! Asi päädis sellega, et peale tunniajalist mõnitamist ja naermist kutsusin politsei, kes omakorda olid sunnitud kutsuma kiirabi, kes omakorda tegid naisele süsti ja viisid ta Paldiski maanteele. Sinna jäi ta kaheks kuuks. (Tuli välja, et diagnoosiga inimene:()
    Kui 8 kuud hiljem hakkas ülemine naaber, ehk korteri omaniku ema mind samuti kahtlustama ja tema paranoia süvenes, siis sai minu mõõt täis ja kolisin ära.
    Nüüd on mul juba üle aasta väga kenad ja vaiksed naabrid.

  • Avatar
    Vasta Kertu 7. veebruar 2014 at 15:07

    Hmm, su naaber on mulle tuttav nägu Viljandist 🙂 Maailm on väike. Aga endal on mul naabreid igat sorti olnud. Eks see oleneb su enda vanusest ja elukorraldusest ka. Kui ma tudeng olin, siis ilmselgelt ma oma naabritega läbi ei saanud. Meil oli kommuunikorter, kus iga elaniku kursusepeod toimusid 😀 Nüüd aga olen ise igav pereinimene, kes kortsutab kulmu, kui keegi pärast 23 muusikat valjult tümpsutab või trepikojas hordide kaupa inimesi galopeerib 😀

  • Avatar
    Vasta Clara 7. veebruar 2014 at 15:06

    Mul on siiani olnud väga vinged naabrid 🙂
    Aga ma tean nt, et mu ämm ise on paras nõme naaber ja teda endale naabriks küll ei tahaks 😀 (ämmaks muidugi veel vähem :D)

  • Avatar
    Vasta Triinu 7. veebruar 2014 at 15:05

    ema rääkis, et kui ma väike olin siis elas meie all üks vanamutt oma pubekast pojaga kes kuulas heavy metalit täie rauaga. aga iga kord kui ma julgesin toas ringi joosta, tuli ta ukse peale õiendama, et mis mõttes teie laps oma kodus ringi jookseb?? ma võisin olla 2-3 aastane siis. siis nüüd kus ma elan, on üks vene vanamutt kellel on trepikoja kõrval lillepeenar. mängisime sõpradega jalkat kui ma noorem olin ja siis ta tuli alati akna peale lõugama, et kui me tema hinnalisi lillekesi lõhume siis ta kutsub meile politsei. pall veeres kogemata ühe lehe pihta heal juhul. kõrval korteris elab üks pensionär üksinda, kes kuulab juba aastaid raadio elmarit iga päev kl. 7.00-21.00 ja seda on ideaalselt läbi tagumise toa seina kuulda. kõrval trepikojas elav naaber kelle korter on otse meie oma kõrval, vaatab telekat max volume peal ja täiesti lambistel aegadel. ta võib kell 2 öösel ärgata ja selle lõugama panna ja magada lihtsalt ei saa. olen üritanud seina peale koputada, mitte midagi. ema oli ükskord külas öösel ja siis võttis harjavarre ja koputas sellega neile vastu aknalauda, ka ei midagi. politseid ka nagu ei taha kutsuda sellise asja pärast. midagi sellist küll pole, et lähed ja laenad midagi vms. nii lahked need inimesed seal ka nüüd pole…kuigi olen seal majas 15 aastat elanud vms.

  • Avatar
    Vasta K. 7. veebruar 2014 at 15:05

    Seal, kus ma olen elanud terve oma elu, on ümberringi enamjaolt olnud vanemad inimesed. Toredad, kelle juures sai käidud matemaatikat õppimas ja klaverit mängimas ( ei lugenud üldse, et ma ei osanud 🙂 ). Paar korda sain riielda, et läksin matemaatikaga just siis, kui seebikad käisid, aga noh.. eks see oli minu viga ju! 😀
    Nüüd elan poisi juures, ja siin on ülemised naabrid päris ebameeldivad. Kui rõdul suitsu käin tegemas, nad hakkavad demonstratiivselt akendega paugutama. Kord viskasid vett meie rõdule ning on loopinud ka korkidega. Kord rääkisime trepikojas pika jutu maha ja ma lubasin Talle, et edaspidi puhun teadlikult suitsu allapoole! 😀
    Teised naabrid aga rõdul lehvitavad ja ajavad juttugi. Enamasti ikka head kogemused 🙂

    • Avatar
      Vasta Ka K. 7. veebruar 2014 at 16:01

      Mina saan sinu naabritest väga hästi aru. Elasime ise ka kunagi kortermajas, kus alumised naabrid rõdul suitsetasid. Suvel palavaga, kui aknad enamasti lahti olid, oli tuba iga natukese aja tagant suitsuhaisu täis. Ise me ei suitseta ja see hais oli ikka täiesti väljakannatamatult jube. Korteriühistu kodukorraga suitsetamine rõdul ja akendel keelatud polnud, seega demonstratiivselt akendega paugutama ei hakanud ning probleemi asjast ei tekitanud. Õnneks oli meil võimalus peagi oma majja kolida. 🙂

      • Avatar
        Vasta just 7. veebruar 2014 at 17:36

        See ei õigusta ju korkide ja veega loopimist! Normaalsel inimesel on suu peas.

    • Avatar
      Vasta Triin 7. veebruar 2014 at 17:30

      hahaa, ma teeks sama vist. T2iega t2iega vihkan seda r6dul suitsetamist, kui k6ik enda korterisse sisse tuleb. Fui!!

  • Avatar
    Vasta Kätlin 7. veebruar 2014 at 15:05

    Oi “toredaid” naabreid jagunud küll. Nooruse lolluste ajal tuli naabrimees kättpidi kallale sellepärast, et vahekoridori uks jäi lahti. Suht uhuuud oli peast kogu pere. Venelaste kes lööb, see armastab käis nende pihta küll.

    Eelmises korteris oli pere väikse lapsega. Mees oli norm, laps kisakõri, naine psühh peast. Vaatasime tollase elukaaslasega filmi öösel. Kõik oli vaikselt. Ükshetk koer hakkas ukse taha ronima ja haukuma. Lõpuks läksin vaatama, et mis toimub, politsei. 😀 Lükkasin hommikumantli peale ja tegin ukse lahti. Kaebus, et lärmi palju. Päris juhmiks jäin, et mis lärm? Kaevati, et pidev pidu ja lärmamine käib. Aastate jooksul ei toimunud ühtegi pidu seal. 😀 Härra politsei tahtis tungivalt sisse ka ronida, tuletasin meelde oma õigusi. Naabrid siis kaebasid, et pidev pidu käib. Soovitasin neil teiste naabritega rääkida. Kellegil ei olnud midagi öelda ja naaber sai ise hoiatuse valekutse eest.:D Paar päeva hiljem vaatasin telekat( pisi pisikene köögitelekas) kui naabrimutt ukse taga, et pane telekas vaikemaks, laps ei saa magada. 8 paiku õhtul. Siis viskas üle, panin teleka kinni ja muusika üürgama. Ja nii iga õhtu kuni kell 11 sai siis panin vait. Rohkem ei tüüdatud.:D

    Praegused naabrid ei tunnista ukselinkide olemasolu. Kõik uksed meeletu pauguga kinni. Muidu on vaiksed, aga ebaviisakad. Ei ühtegi tere ega midagi ja jooksevad silmad maas mööda, vahest ka peaaegu pikali.

    A positiivsed naabrid oli esimeses korteris kus üksi elasin. 18 olin. Noored ehitaja kutid kes panid pidevalt pidu. Ilmselgelt sai koos pidutsetud.:D Vanaaegne maja oli kus terve korrus oli 2 korterit ja meie päralt 😀 See oli vahva aeg.:D

  • Avatar
    Vasta Grete 7. veebruar 2014 at 15:03

    Meil on toredad naabrid. Väga palju ei suhtle, aga tere ikka ütleme. Muidugi üks naabritädidest (me elame eramajas) süüdistas ükskord meie koeri, et nad ajavad ta vaest kassi puu otsa ja siis ei saa kass puu otsast alla. Ausalt, ma luban, et meie koerad pole seda kassi õieti näinudki 🙂 Aga muidu on ikka normaalsed inimesed meie tänavas 🙂

  • Avatar
    Vasta Kristiina 7. veebruar 2014 at 15:01

    Ei ütleks küll, et meil lahedad naabrid on. 😀 varsti ei julge peeru ka kodus lasta, ilma et keegi mölisema ei kukuks. Ja all naabril on selline laps, kes päevast päeva lihtsalt karjub. Üleval on ka keegi, kes koguaeg jookseb ühest toast teise nagu elevant. Trepikojas üles-alla kõnnib ka keegi nii, et sõna otseses mõttes mul magamistoas sein väriseb. 😀 Ja üks tibi kuulab muusikat hommikust õhtuni nädalavahetusel. Koguaeg kuuled, kuidas bass üle peksab. 😀

  • Avatar
    Vasta Ellu Erle 7. veebruar 2014 at 15:01

    Eelmistest naabritest : Esimene oli jube , jube , jube , kuna naabripoiss oli paras pätt ja suhtles meiega , siis oli samuti Day and Night – policeman kohal . Teine naaber : ei teadnudki toda 😀 Kolmas naaber : ohhh seda elu , naisterahvast alkohoolik , kes tagus isegi oma mehele tellisega pähe , temast hoitsime kohe kaarega mööda . Neljas naaber : kuna naabreid tegelikult oli kolm , siis pks eit neist oli tõeline nähvits , kellele ei meeldinud miski , teine naaber oli väga tore perekond , kelle lõkkeplatsivõisime suvel vabalt kasutada (y) , ning kolmas , vat nendega oli nii , et algul me mehed said tuttavaks tänavapeal lumehanges üksteise otsas püherades ning üksteisele kolki anda tahes , lõpuks olime kõik suured sõbrad , käisime koos väljas ja üleüldse senini parimad naabrid kes olnud on 😀 Ja nüüüd siis Viies naaber : Mu oma ämm , keda ei häiri absoluutselt miski ( mina saan oma ämmaga super hästi läbi ) , seega väga chill !

  • Avatar
    Vasta Krista 7. veebruar 2014 at 15:01

    Meil näiteks on ülemisel korrusel, kohe meie korteri peal üks tore mammikene, kes meile peaaegu igapäev läbi lae koputab, ja mitte vaikselt. Mul on väga energiline poeg (peaaegu 3aastane) ja ta ikka jookseb ja karjub ja teeb muid trikke, ja mammike aina koputab, ime et lamp veel laest alla pole kukkunud :O ja meie kõrval elab üks noorem naine, kellel on 4last (kõik tüdrukud ja vanuses 1a-4a) ja ta ainult karjub ja lapsed karjuvad samamoodi, KOGUfreakingAEG ja loomulikult pannakse seal peaaegu iga nädalavahetus pidu ka takkaotsa. Ülifunid naabrid meil :))))

  • Avatar
    Vasta :) 7. veebruar 2014 at 15:00

    Minul on üks selline naabrimees, kes ilmub alati siis ukse taha, kui meil väike istumine on. Alguses on jah tore jne, aga ta ei taha kunagi kuidagi ära minna. Alati peab mängima, et lähme mehega magama. Emal on aga mul üks väga tore naabritädi, kes küpsetab talle pidevalt maitsvaid kooke. Ja samas on tal ka üks hull naabrimutt, kes pidevalt passib akna pealt ja luurab põõsastes, kutsub politseid ja paneb kirja kõik autoumbrid, mis tema majast mööda sõidavad.

  • Avatar
    Vasta meow 7. veebruar 2014 at 14:58

    Sellised naabrid, et karju appi? See eeldaks ikka, et tegemist on väga halbade naabritega 😀

  • Avatar
    Vasta Muri 7. veebruar 2014 at 14:56

    Mul n mitut sorti. Sellised sõbraliku ´´tere´´ naabrid. Kui pilgud tappa võiks-naabrid ja siis: jou aita inkat teha ja laena mune, tõin kooki-vaatame filmi-naabrid. 🙂 Viimast varianti õnneks päris mitu 🙂

  • Avatar
    Vasta Li 7. veebruar 2014 at 14:56

    Mul oli kunagi tore alt naaberist sõber, kes mängis väga ilusalt kitarri 🙂

  • Avatar
    Vasta Liisu 7. veebruar 2014 at 14:55

    Viimasel ajal on mulle normaalsed naabrid sattunud, aga on ka kummalisi olnud.
    Ülikooli ajal üürikas elades olid naabriteks ühed eestlased, mitte enam esimeses nooruses ja nad pidutsesid koguaeg. Kahjuks olid sel majal seinad väga läbikostvad. Iga sõna oli kuulda ja eriline jama oli see, et meie pistikuaugud olid kuidagi kohakuti, igatahes seal korteris ka suitsetati palju ja ma konkreetselt nägin, kuidas läbi pistiku aukude minu tuppa suitsu tuli, õnneks aitas selle vastu see, kui miskit pistikus oli, ehk siis telefonilaadija oli koguaeg seinas. Kahjuks oli neil ka üsna krigisev ja kääksuv voodi, et kui nad seal seda asja tegid, siis oli seegi mulle kuulda. Õnneks ma seal kaua ei elanud.
    Siis on loomulikult olnud uksi paugutavaid naabreid.
    Kui mõnda naabrit ka hea sõnaga meenutada, siis ühed naabrid olid sellised nagu sul, Mallu. Selliseid naabreid “omada” on aga ütlemata suur rõõm :).

  • Avatar
    Vasta elex86 7. veebruar 2014 at 14:54

    Mul on toredad naabrid. Ühel pool olevad naabrid käivad eestis mõned korrad aastas ainult. Üle aia ikka jutustame vahel. 🙂 Teisel pool olevad naabrid on umbes minu vanemate vanused ja nende lapselapsed jooksevad vahel mööda hoovi ringi ja siis lapsed meil üle aia ikka mängivad nendega. 🙂
    Halbu kogemusi naabritega olnud ei ole ja loodan et ei saagi olema. 🙂 Alati, kui abistada üksteist vaja, siis aitame ikka. 🙂

  • Avatar
    Vasta RoosaBeebi 7. veebruar 2014 at 14:53

    Meie elame eramajas, nii et igas küljes on naaber. Ja üks naabrimutt näiteks on selline, kes ilmselt vihkab kõike ja kõiki. Umbes 15a tagasi kolisime siia oma kassiga. Kass hakkas läbi tema hoovi käima oma ringkäikudel, talle ei meeldinud see ja siis lõi labidaga kassisabaluu katki. Siis on ta veel läbi heki mu vennale kallale hüpanud ja igasugu muud sõimu saame ka pidevalt sealt. Kusjuures on ta eluaeg mu meelest muldvana olnud aga ikka elab 😀

  • Avatar
    Vasta Liisi 7. veebruar 2014 at 14:51

    Meil küll mitte otseselt naaber aga ülevalt meie kohalt nn ”naaber” räägib külapeal et meie 2 kuune laps all ainult nutab ja röögib 😀 tore külaelu küll ,

    • Avatar
      Vasta konkreete 9. veebruar 2014 at 22:32

      muidugi, ta ju ei kuule kui laps vait on ja ei oska sellest rääkida 😀 meil kunagi naabdrid mõtlesid sellise loo välja, et kui ma väike olin, siis elas meiega ka isa armuke, keda tegelt olemas polnud 😀

  • Avatar
    Vasta Kadri 7. veebruar 2014 at 14:49

    Viimati, kui kodus olin, olid tropid.

  • Avatar
    Vasta Merilin 7. veebruar 2014 at 14:48

    Kõige hullem naaber oli üks närvihaige venelan, kes kaks meie meessoost sõpra pm läbi peksis! Me ei pidanud isegi midagi selleks tegema!

    • Avatar
      Vasta Merilin 7. veebruar 2014 at 14:49

      Venelane ikka!