Uncategorized @et

soovitused rasedale inimesele

3. märts 2014

Nagu te teate, hiilib raamatu valmimise tähtaeg nii kiiresti ligi, et nutt tuleb peale. Täna tuli mul selline mõte, et ma tahaks teha peatüki, kus juba raseduse üle elanud inimesed kirjutavad paar nõuannet või julgestussõna raamatu lugejale.

Palun jätke need siia kommentaaridesse – see võib olla mingi asi, mida sa ise rasedana teada oleks soovinud, või siis lihtsalt “SA JÄÄD ELLU!”.

Ma kopeerin need kõik enda raamatusse :)
1607048_644175035619187_685560850_n

Tänud neile, kes viitsivad kaasa lüüa!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

147 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Konnapoeg 6. märts 2014 at 16:20

    Mina ka hetkel rase ja pärast väga pikka ootamist. Olen asjade praeguse seisu üle väga õnnelik, aga rasedust kui mingit ilusat aega küll ülistada ei suuda. Esimene pool rasedusest on olnud üks lakkamatu võitlus oksendamise ja iiveldusega. Samal ajal on tohutu nälg ja tohutu vastumeelsus igasuguste toitude vastu. Seega võib rahumeeli saata kuu peale kõik need inimesed, kes siin tervislikult toituda soovitavad. Mina soovitan süüa seda, mis sisse püsima jääb. Kui oled üks neist, keda oksendamishood ei piina ja kes saab kõike süüa, siis on LOOMULIKULT tervislikud valikud parimad. Kui aga söödavana tunduvad vaid jäätis, kartulipuder grillvorstikestega ja nt õunad, siis anna tuld ja söö neid nii palju kui vaja on. Ennast kõrgelt hinnatud ja soovitatud tervisliku toiduga piinates sarioksendajaks muutumine ei tee kasu ei sulle endale ega kindlasti mitte ka su lapsele.
    Ja kindlasti räägi oma lapsega ja laula talle, sest see on lihtsalt nii armas :)

  • Reply Egle 6. märts 2014 at 12:55

    Uskumatu, aga see tõesti saabki kunagi läbi!! :-) Mina lõpurase olin, siis isegi nunnad sünnitasid, aga minul ei paistnud lõppu ei kusagilt, see ajas veel eriliselt närvi. Tore aeg oli, aga veel toredam, et läbi sai, sest oma lapsukest reaalselt näha ja temaga tegeleda on ikka kordades toredam, seda raseduse vastu ei vahetaks mitte mingil juhul tagasi, kuigi viimane öö, mil terve öö magada sai, oli öö enne sünnitust, haha :-D
    Aga kes ütleb, et valu ununeb niipea kui laps kõhule pannakse, on küll veits kummaline või VÄGA lühikese mäluga, ega ikka ei lähe küll :-D

  • Reply riina 6. märts 2014 at 12:36

    * toitumise kohta on hea ütlemine: söö kahe eest, kuid ära unusta, et teine inimene on beebi :)
    rohkem kaloreid keha vajab, kuid mitte topelt.

    * mul olid mõlema lapsega 4h sünnitused. soovitus: usalda meest, kes kõrvalt jälgib ja ütleb et nüüd peaks haigla poole minema. me jõudsime üsna viimasel hetkel kohale.

    * ära otsusta mehe eest, kuidas ja kas ta tahab sünnitusel osaleda. meil oli kokkulepe, et lähme koos haiglasse ja kui ta tunneb, et (nt presside ajal) ei taha enam palatis olla, astub ukse taha. lõpuks oli ta mu kõrval ja see oli tore (muljusin ta kätt korralikult), kuid ma poleks talle pahaks pannud, kui ta oleks ukse taga oodanud.

    * paljud naised on hirmul selle ees, et mis juhtub kui nr 2 sünnituse ajal tuleb. mul tuli mõlemaga, aga usu mind – sünnituse ajal on sul sellest üsna savi. pealegi koristatakse see nii diskreetselt ära, et sa ei pruugi arugi saada. mehe võid selleks ette valmistada (õnneks sünnituse loengus räägiti asjast) ja aroomide vähendamiseks ei soovita väga vürtsikaid toite tähtaja kanti tarbida :D

    raske on konkreetseid soovitusi jagada, iga rase ja rasedus ja sünnitus ja pereelu on erinevad.

  • Reply Oksana 5. märts 2014 at 13:55

    Ah jaa, võimalusel võta mees loengutele kaasa. Ja sünnitusel kui taha leebet valuvaigistit, proovi sooja dušši või siis naerugaasi, aitab taluda valu ja kõrvaltoimeid pea polegi.

  • Reply Oksana 5. märts 2014 at 13:50

    Söö kõike, mida tahad, aga mõõdukalt! Kilosid pole tõesti kerge maha saada. Rämpstoiduga pea kah piiri, igapäevane burgeri või pitsa õgimine ei ole siiski tervislik ei sulle ega ka lapsele. Samas kui ikka isutab, luba endale korra nädalas see väike patt :) Toores liha (rare või medium rare) ja kala jäta siiski menüüst välja, ei pruugi küll midagi juhtuda, aga tahad sa tõesti vene ruletti mängida lapse tervisega?
    Maga ja puhka siis kui saad, kui öösel magada ei saa, proovi lõunauinak teha.
    Ja kõik läheb hästi! Ära vaata sünnitamise videoid, minul endal oli kergem minna teadmata, mis mind ees ootab. Samas valmistu ette: käi loengus “Kuidas sünnitamise algust ära tunda”, “Vastsündinu eest hoolitsemine”, “Sünnitusmaja tutvustus” jne. Kasu on sellest kindlasti.

  • Reply T 5. märts 2014 at 09:15

    * Ole raseduse ajal aktiivne – usu mind, see aitab rasedust taluda ja teeb ka sünnituse kergemaks! Kunagi ei tea, pikaks sünnitustegevus kujuneb, aga tasub valmistuda pikaks pingutuseks. Minu jaoks oli sünnitus esimene maraton, mille edukale läbimisele aitas väga palju kaasa hea füüsiline vom.
    * Tee, mis sa teed, aga ära sünnitusel karju. Näolihased on otseses tupelihastega, seega kui suu on pinges, on seda ka alakeha ja emakakael avaneb aeglasemalt. Seega hinga ja häälitse, aga ära karju, sest see raskendab protsessi nii sinu kui lapse jaoks.

  • Reply L. 5. märts 2014 at 00:53

    Olen olnud neli korda rase, olen neli korda sünnitanud, soovin seda kõike veel viiendat korda kogeda ja ma ei teeks mitte midagi teisiti.

    Ma ei ole käinud üheski loengus ega valmistanud end ette sünnituseks kui protsessiks. Esimest last oodates valmistusin ette vaid lapse sünniks ja sünnitust ennast ei kartnud. Jah, oli valus, tõepoolest, ma ei osanud selle valuga midagi peale hakata, aga mitte miski poleks mind selliseks asjaks ette valmistanud, seda saab vaid kogeda. Valu ja väsimus olid hetkega ununenud, kui lapse oma kõhule sain ning sünnitust meenutasin kui imelist kogemust, sest seda see oli.

    Järgnevatel sünnitustel juba teadsin, mis mind ees ootab, ja kartsin veel vähem. Olin hoopis väga elevil, silitasin kõhtu ja rääkisin lastega kõva häälega meie peatsest kohtumisest. Isegi tantsisin. Nautisin sünnitust ja võtsin iga valuhoogu kui sammu lapsele lähemale. Kui päris aus olla, siis avanemisvalude pooletunnist lõppfaasi ma ei nautinud, siis ikka juba ootasin, et see läbi saaks, tegin seda vaikides ja lastega suhtlesin mõtetes, et nemad ei kardaks. Usun, et esimesel sünnitusel pressisin üle kahe tunni seetõttu, et mina kartsin ja laps kartis ning meie koostöö ei sujunud. Järgmistel kordadel on kaks last esimese pressiga sündinud ja meie 4,2-kilosel beebil kulus tulekuks kolm pressi, ise jäin terveks. Rebenesin vaid esimesel sünnitusel, kuigi laps ei kaalunud kolme kilogi.

    Valude leevendamist ma ei kaalunud – miks, seda ma ei tea. Võib-olla ei leevendaks ma hamba- või peavalu ka, kui sellest sünniks midagi head ehk minu jaoks olid sünnitusvalud positiivsed valud. Kui oleksin mitu ööpäeva valutanud, siis võib-olla oleksin teisiti teinud.

    Ma olen ka mitterasedana hea isuga, kuid rasedana tulid kilod kergelt juurde, samas toitumisharjumused eriti ei muutunud. Pigem olen alati imetamise ajal kõvasti sööma hakanud, aga siis on kilod jälle iseenesest ära kadunud. Olen rasedustega juurde võtnud 17-28 kilo, pärast sünnitust on need poole aasta kuni aastaga kadunud. Kehale on sellised suured kaalumuutused jälje jätnud, aga ütleksin, et mitte väga hullu, sest minu arvates vaatab peeglist vastu täitsa kobe nelja lapse ema. Mu abikaasa arvab õnneks sama. :)

    Abikaasast rääkides, siis tema on iga lapse sünni juures olnud ja minu jaoks on see olnud suur tugi. Ma soovitan sünnitada tugiisikuga, see ei pea kindlasti olema mees, vabalt võib olla ema või sõbranna. Kui sünnituse käigus tunned, et tahad üksi olla, siis saad alati käehoidja ukse taha saata, aga vastupidi on juba keerulisem.

    Põhiliselt soovitan nautida rasedust ja mitte ülemuretseda. Kõik läheb hästi, ütle seda ka oma lapsele! :)

  • Reply Kadi 4. märts 2014 at 23:44

    Öeldakse küll, et rasedus pole haigus. Minu jaoks oli. Kõik 9 kuud tabasid mind järjepidevalt ühed hädad teise otsa. Kohutav kaalutõus, mis ei olnud seotud minu toitumisega, koledad venitusarmid, tursed, nii et säärele vajutades jäid alles 1,5-2 cm sügavused jäljed jne. Ja mu soovitus on, et sellega tuleks arvestada, et kõik ei ole ilus ja lilleline. Rasedusega kaasnevad erinevad komplikatsioonid ja ka depressioon ning selle pärast ei tohiks häbi tunda. Sünnitasin nädal aega tagasi ja mul ei olnud kerge sünnitus – lõppes lõigete ja vaakumiga ja võin käsi südamel öelda, et ma teeks selle enne uuesti kümme korda läbi, kui, et oleks uuesti nii pea nii sitaselt rase.

  • Reply Ty 4. märts 2014 at 23:13

    Parim soovitus – ära istu Perekooli foorumis! Sealt saab nii palju negatiivset tagasisidet ja üleliigset mille pärast muretseda ja endale/lapsele haigusi juurde mõelda. Naudi kõike ja ära pabista iga pisikese asja pärast.

  • Reply Eveliis 4. märts 2014 at 22:26

    Jumala eest, kui sult küsitakse sünnituse eel, kas soovid epiduraali või naerugaasi või ükskõik, mis valuleevendavat vahendit, võta kõik kahe käega vastu. Olgu see sünnitus nii loomulik asi kui tahes, aga valus on ikka ka, kuratlikult, ei ole vaja end piinata.
    Kuna ma olin haiglas sünnitamas praktiliselt neli päeva, siis epiduraal oli lõpuks ainus asi, mis mind hoidis tagasi aknast alla hüppamast.
    Lohutuseks on muidugi tõesti see, et sünnituse elab üle ja nii veider kui see ka pole, valu läheb tõesti suht kiiresti meelest. Imelik inimeseloom see naine!

    Ei aidanud mul ei rasedate jooga ega liikumine sünnitust kergemaks teha ja last “välja hingata”. Kuigi… Rasedate joogat soovitan sellegipoolest. Hästi lõõgastav on, eriti raseduse lõpupoole oli mul sellest heaks enesetundeks abi, ja pealegi oli lohutav näha, et ma polnud ainuke sardellvarvastega ähkiv-puhkiv pallike;)

  • Reply v 4. märts 2014 at 21:57

    uuri v6imalusel, milliseid valu vaigistamise viise on/pakutakse. kui vaja on, on juba hilja m6tlema ja uurima hakata (ma polnud vaimselt veel valmis omadega, kui synnituseks läks, ei tulnud mitte midagi meelde peale naerugaasi ja epiduraali :)). siit veel: valu vaigistamine pole patt, selle pärast ei pea ennast halvasti tundma.
    synnitus on individuaalne, seda ette pole v6imalik kirjeldada, seega pole m6tet ennast ka haigeks muretseda/karta.
    liitu mingi rasedagrupiga, eriti siis, kui lähikonnas pole parasjagu sama kaugele arenenud rasedusega naisi. saad tuge nii rasedana kui ka lapse syndimise järel.

  • Reply karinka 4. märts 2014 at 16:06

    Ma ei tea kas keegi on seda juba maininud aga pole mõtet kuulata “rasedatarku” ehk siis inimesi, kes pole ise kunagi rasedad olnud aga nende õed või muud sõbrannad on. Kuulates nende jutte, a’la “Oo, sul selline suurem kõht ja pole eriti ilusa vormi/kujuga siis raudselt tüdruk! Mul õel oli ikka ilus prink kõht ja sündis poiss.- Aaaa ja see, et sa oksendad jajaaa, see ka kindlalt näitab, et sul tüdruk!” võid lihtsalt solvatuna end tunda või niisama endast välja minna. POLE MÕTET!! Kohe kindlasti oskavad nad ka peale suruda igasuguseid vidinaid, mis nende õdedel on lapsega kasutuses aga, mis pole 100% sinul vajalikud näiteks mingid kõrinad vms.

    Lisaks hea soovitus, mis mulle edasi anti (mitte rasedatarga käest) on see, et kui jubedalt hommikul iiveldab siis võta õhtul voodi kõrvale tükk leiba (või lase hommikul mehel tuua) või präänikud vms ja söö seda kohe kui ärkad. Ära hakka riideid selga panema või muud seesugust. Söö rahumeeli see leib ära ja vedele veidi enne kui tegutsema asud. Minul see toimis, mitte küll alati aga paremaks tegi olukorda siiski :)

  • Reply M. 4. märts 2014 at 15:24

    ükskõik, mis olukord on – tea, et see on mööduv!

  • Reply Kertu 4. märts 2014 at 14:33

    Minu tagantjärele tarkus:

    Rasedus pole mingisugune võistlus – koos teistega kogemuste jagamine on äärmiselt teraapiline, aga ei maksa end teistega liialt võrrelda ja kurvastada, et lapse liigutusi juba 10. nädalal ei tundnud või et rasedusega kogunesid kilod lisaks kõhule ka tagumikule, kintsudele jne. Iga rasedus on individuaalne.

    Samamoodi – kõik rasedad pole rõõmsad ja roosad, vahel on rasedus ikka tõeline pain in the ass. Ning kui mõni nii öelda rasedate ükssarv räägib, kui õnneliku, naiseliku ja kaunina ta end 9. raseduskuul tunneb, siis ei tasu end alaväärtusliku või halvemana tunda ;)

    Ka sünnitus pole võistlus – kui sa ei suuda sünnitada nii möödaminnes ja naeratus näol , siis see ei tähenda, et sa poleks tubli ja võimekas! Samamoodi ei pea sa end halvasti tundma, kui keegi on kangelaslikult 24 tundi valude käes vaevlenud ja sinu jaoks oli sünnitus lihtsalt üks suurem kõhuvalu :)

    Ühesõnaga – iga rasedus, sünnitus ja laps on individuaalne ning teistega enda liigselt võrdlemine ajab sind pigem stressi ning mõjub sulle halvasti. Väärtusta ennast ja oma last ning ära piina end pideva võistlusega :)

  • Reply Maret 4. märts 2014 at 13:38

    Käi igal pool, kuhu vähegi tahad minna. Kes teab, kunas pärast lapse sündi jälle rahulikult kodust välja saab. ;)

  • Reply Mari 4. märts 2014 at 10:36

    Rasedus ei ole üldse hull peaasi, et peast rasedaks ennast ei mõtle ja ei hakka arvama, et nüüd ei tohi midagi teha=) Mina olen elu aeg sporti teinud ja ka raseduse esimese poole käisin jooksmas, trennis vabaõhu kontserditel ja elasin täiesti tavalist elu edasi =)

  • Reply Birgit 4. märts 2014 at 10:30

    Pea meeles, et rasedus on ainus aeg naise elus, kui ei pea muretsema, et rasedusvastased vahendid alt veavad või just vastupidi- nautimise rikub suur soov rasedaks jääda. Seega nautige !

    Jutud sünnistuse jubedusest ma jätaks küll välja sellest raamatust! Pole ju mõtet hirmutada sundolukorras inimest, kes juba on rase. Ja võibolla mõni ei julgegi lapsi saada nende juttude pärast. Mina olin ka kindel, et suren sünnitusel, sest mul väga kitsad puusad ja madal valulävi, aga tegelikkuses oli sünnitus paar tundi ja täiesti talutav. Sellist valu, et tahaks karjuda, ei tundnud küll. Oli kokkuvõttes väga ebamugav, aga kindlasti olen kogenud elus valusamaid asju.

    • Reply Sigrid 4. märts 2014 at 13:21

      Ma olin lugenud sünnituslugusid ja oli tuttavaid, kes käisid koguaeg seletamas, et see on maailma KÕIGE HULLEM ASI EVER ja varsti sa saad seda omal nahal tunda. No ei tea, kui see kõige hullem asi ever oleks, siis ma poleks peale sünnitust sünnituslaual mõelnud, et lähitulevikus veel lapsi tahan. Loomulikult oli valus aga see kõik on nii loomulik ja seda kõike väärt. Tahaks nendele hirmutajatele lagipähe koputada tõesti. Esmarasedaid sedasi ära hirmutada ei tohiks, siis lähevad hirmust krampi ja lähebki kogu sünnitus poole hullemini.

  • Reply nell 4. märts 2014 at 10:28

    Kõige olulisem- IGA RASEDUS ON ERINEV. Kui sõbrannal oli paha, ei pruugi sinul olla. Kui sul on mingid kaebused siis nii on. Kui keegi näägutab kuidas rasedus ei ole haigus ja “nii paha sul küll pole” siis saada pikalt. Inimesed on erinevad ja iga organism reageerib uuele situatsioonile erinevalt. Ja muidugi ka see, et keegi pole eales rasedaks jäänud ja ükskord saab see otsa :)

  • Reply Anna 4. märts 2014 at 10:28

    Soovitan valetada oma sünnituse tähtaeg 2 nädalat hilisemaks (eriti sugulaste puhul), et siis keegi ei saaks iga päev lõpus küsida, kas juba on sündinud kui sünnitus peaks tähtajast hiljem tulema. Ja nad küsivad, see on FAKT! Nii ma järgmisel korral teen. :)

  • Reply Angela 4. märts 2014 at 09:55

    Tagasivaadates, mida teeksin kindlasti teisiti oma raseduse ajal – sööksin rohkem asju, mida peale rasedust süüa ei saa, kuna tekitab titale gaase.
    Kuna minul pole kunagi rasedus aegset iiveldust olnud ega ka kõrvetisi, siis mõningal määral nautisin vürtsikaid toite, õuna ja muid puu- ja juurvilju. Nähtavasti oleks pidanud rohkem sööma.

    Magasin võimalikult palju. Kõhuli :D Arstid ja kõik imestasid, kuidas see võimalik oli, aga noormees lasi kenasti magada. Kõht oli suur – 42 nädalaks oli ümbermõõt 110. Aga kuni võiduka lõpuni magasin ma kõhuli. Kinnitasid nii arstid, kui ämmaemandad, et last lapikuks ei ole võimalik magada. Ja nüüd peale sündi on ta igati tegus ja rõõmsameelne 4,5 kuune poisikratt.

    Pisipoja sündis oktoobris 2013 ning minu jaoks olid jõulud eriti piinarikas aeg. Ei saa süüa kapsast, piparkooki, verivorsti, õuna ja muid kõige maitsvamaid asju. :D

    Mul oli probleeme vererõhuga – liiga madal. Arstide soovitusel jõin piisavalt palju kanget kohvi. Aitas. Kuna olen alati kohvi-fänn olnud, siis alguses oli raske kohvist loobuda. Olen enda jaoks avastanud koffeiinivaba kohvi, kuid see ei ole sama. Samas, parem see, kui mitte midagi. :P

    Minu ämmaemand rahustas mind sellega, kui tähtajast oli nädal üle läinud juba, et rasedaks ei ole veel keegi jäänud :)

    Nagu ka eespool juba soovitati – käia võimalusel loengutes. Minu jaoks olid kõige kasulikumad – imetamine ja vastsündinu hooldus. Hästi palju abi ja väga toredad lektorid (TÜ Kliinikum).

    Sünnitusele minnes, kuulata kindlasti, mida ämmaemand räägib. Minul läks kiiremini ja lihtsamaks, kui kuulasin, mida räägiti. Pärast ei olnud katki ka.

    Loodan, et väikestviisi need read ikka abiks on!

    Edu! :)

    • Reply Sigrid 4. märts 2014 at 13:25

      Mina näiteks ei saanud loengutest mitte midagi enda jaoks teada. Aga olen rahul, et käisin, sest kaaslane sai sealt veidi tuge ja julgustust juurde. Käisime ainult tugiisiku ja vastsündinuhooldus loengutes. Aga tugiisiku loengut soovitan küll selles mõttes esmarasedatele, et kui kaaslane muidu kahtleb, kas ja kuidas ta saab siis see tõesti annab julgust juurde. Minu elukaaslane igatahes oli rahul ja enam ei muretsenud sünnitusele kaasa tulemise pärast ning üritas kõik nii teha, nagu seal õpetati.

  • Reply Brigita 4. märts 2014 at 09:04

    Ükskõik, kas jäid rasedaks soovitult või mitte, oota ja armasta oma kõhus kasvavat organismi, suure armastuse toel tuleb sealt välja tervem, rõõmsam ja oma emaga tugevamalt seotud laps. :)

  • Reply Oksana 4. märts 2014 at 00:36

    Kui keegi veel maininud pole, siis lisaks ühe punkti: kallid rasedad, ärge unustage oma mehi! Ka tulevane issi elab kaasa, muretseb, tunneb hirmu, unistab ja mida kõike veel!.. Issit ei tohiks lükata tahaplaanile, muutes ennast universumi nabaks: “mina olen ju rase!”, “minul on ju paha/raske olla!”.. Raske võib olla ka mehel (ja ma ei pea silmas vaid neid, kellel ilmnevad raseduse sümptomid ehk couvade-sündroom). Milleks siis teha seda mehe jaoks veelgi raskemaks? Nii “tüdrukute vahel” rääkides, mehed on ju meist niigi psühholoogiliselt nõrgemad… Andkem ka neile võimalus rasedust nautida. Esiteks, hoolivuse välja näitamisega oma mehe kui tulevase issi suhtes. Teiseks, hoolivuse välja näitamisega oma mehe kui partneri suhtes (loodan, et neid nippe jagub igal naisel) ;)

  • Reply Pille 3. märts 2014 at 23:31

    Aa, okei, seda ma soovitan ka, et kogu selle hormoonide pillekaare sees tasub aeg-ajalt kopsud puhast Eestimaa õhku täis tõmmata ja oma meespoolele meelde tuletada, et ta on jumala okei inimene tegelt! Et sa ei tahaks mitte kedagi teist enda kõrvale. Sest mina käitusin küll 99% nendest üheksast kuust nagu mu hinges oleks deemonid ja sortsid elanud :D Ja kuigi ma virelesin ka alatasa süümekates oma kohutavate tujude pärast, ei suutnud ma neid siiski ohjeldada.

  • Reply Eve-Liina 3. märts 2014 at 23:29

    Kui jääd noorelt rasedaks siis see ei tähenda, et pead kooli pooleli jätma. Kõik on võimalik kui ise väga tahad. Kui vanamoodsed õpetajad sind kritiseerivad ja halvaks eeskujuks nimetavad siis, küsi, et mis on nii halba noores naises, kes lõpetab oma haridus tee ja ei jäta kooli pooleli nagu mitmed neiud enne sind ;)

  • Reply Janika 3. märts 2014 at 23:06

    On nii normaalne, kui sul rasedana pole seksiisu. Ära unusta aga oma meest, lähedust ja rahuldust saab pakkuda ka muudmoodi. Pärast sünnitust ja imetamise ajal võib olukord veel hullemaks minna. Jätkuvalt ära unusta oma meest ja paku talle palju lähedust ja tähelepanu. Nii palju kui see põnni kõrvalt võimalik on :)

    Õpi magama koos beebiga. Tolmurullid ei hakka elama ega söö teid ära. Puhanud ema on kõikvõimas. Väsimus on väikelapse ema kõige suurem vaenlane.

    Usalda oma meest ja las ta tegeleb ning toimetab beebiga omamoodi. Muidugi kui see on ohutu. Ära nääguta, tänita ega õpeta teda, sest tegelikult on ükskõik, kuidas mähkmed lapsele jalga saavad või mis riideid ta kannab. Vastasel juhul võib mees muutuda osavõtmatuks.

  • Reply Karmen 3. märts 2014 at 23:06

    Liigu, käi jalutamas!
    Seda soovitust kuulsin pea igapäevaselt, kuid minu jalutuskäik oli poodi ja diivanile sööma.(+22kg järgmine kord olen targem)
    Kui emal pole venitusarme, siis tütrel ka ei tule – Müüt.
    Minu emal 0 venitusarmi ja 3 last, minul aga esimene laps ja kõht arme täis.
    Liitu beebigrupiga, et tuge saada- siis näed, et sa ei ole ainus kellel kõrvetised, sage wc-külastus või muud “rasedarõõmud” vaevavad.

  • Reply gertu 3. märts 2014 at 22:47

    Raseduse l6pu poole on püksi pissimine täiesti normaalne :D Mul juhtus seda kaks korda, esimene kord läksin muidugi paanikasse, et veed tulid ära aga selgus, et mul tuli piss püksi, sest lapse peal oli pool rasedus aega p6iele ja lihastele surunud ja ma ei suutnud teatud hetketel oma lihaseid kontrollida. Naermisel, aevastamisel ja köhimisel. Ärge uskuge kui teile öeldakse, et sünnitusvalu ununeb, sest see ei UNUNE!!! Magama minnes hoidke väike rätik enda k6rval, sest ka süda talvel v6ite te ärgata selle peale, et te ujute oma higi sees!.

    • Reply Sigrid 4. märts 2014 at 13:29

      Kuidas kellelegi, minu jaoks olid kõik valud kadunud sel hetkel, kui laps kõhule pandi. Niiet üheselt seda väidet võtta ei saa, et ei unune. Sünnituse ajal mõtlesin, et olen idioot ja never again. Lapse kõhule sain siis pisarad silmis mõtlesin, et tahan veel lapsi ja seda juba lähitulevikus. (Valud kestsid 11h ja kohe algusest väga intensiivselt ning 3-4 minutiliste vahedega.

  • Reply Andra 3. märts 2014 at 22:20

    Kui Sa arvad, et kogu rasedus lõppeb sünnitusega, siis arva uuesti. Sünnitusega kogu lõbu alles algab!
    Pane valmis end oma elu lahedamaks karussellisõiduks! :)

    • Reply Kaisa 21. oktoober 2016 at 19:13

      Nii hästi öeldud (y)

  • Reply Preilimopsu 3. märts 2014 at 22:20

    Kõik millega sa hakkama said on sellepärast kuna sa oled tugev naine . Hoia oma pisikest kõvasti ning liikuge koos tulevikule vastu .

  • Reply B 3. märts 2014 at 21:51

    Ära jumala eest täislamavas asendis sünnita :D mina tegin selle vea… VÄGA valus oli; sünnitus venis pikemaks kui oleks võib-olla teises asendis olnud; esmarasedana ei julgenud ma end rohkem istukile ka upitada, sest kujutasin väga elavalt ette kuidas ma oma sündimata lapse pea lapikuks istun.. ja valus oli ka sellest asendist muud võtta (mul, teistel on võib-olla teistsugused kogemused).
    Teisega läksin kindla peale välja – poolistuvas asendis, käed käetugedel… jap, läks kiiresti – 45min kokku esimesest valust kuni platsenta väljutamiseni. Aga kiire sünnituse miinuseks on meeletult palju venitusarme (minul jällegi, teiste eest ei oska kosta).

    Haiglakotti ei pea üldse väga põhjalikku pakkima, sest sa ei lähe sinna (hea õnne puhul) elama :) ja mina soovitan last haiglas haiglariietega hoida, see titekaka (mekoonium) tuleb väga raskesti riietelt maha. Aga küünekäärid võiks kaasas olla (mõni imik sünnib nagu kaljukassi poeg – pikkade küüntega) ja polnud kummalgi korral haiglatöötajail küünekääre mulle pakkuda.

    Pärast sünnitust ära tee minu viga – ma kaanisin janusena liitri vett kohe sisse.. ja tulemuseks oli piimapais järgmisel hommikul! Yup – see ei tule tavaliselt nii vara ja beebs ei jõua elusees seda ära juua ka. Aga positiivne on, et kui tahad, saad oma emapiima annetada :) Maarjamõisas vähemalt oli see võimalus olemas (mida ma hea meelega kasutasin). Pumpad / lüpsad välja ja voila. Teisel beebil samuti kõht täis!

    Arvesta, et pärast lapse sündi pead sa planeerima igale minekule / tulekule vähemalt tunnikese varu otsa.. sest niipea, kui oled Sina valmis, Su laps valmis ja olete uksest väljas, siis kakab ta end kõriauguni täis. Oooooojaaa – see on VÄGA võimalik :D

    Esimeseks kolmeks kuuks pole vaja hunnikus riideid varuda – kasvab välja nigu niuhti (pikemakasvuliste vanemate lapsed vähemalt).

    Mitte, et peaks kohe vaja minema, aga hea on, kui apteegikapp on varustatud väikeste palavikuküünaldega. Uskuge mind – lapsed haigestuvad nagu kassid. Alguses ei saa arugi ja järsku võib seis olla päris halb (kogemusest jällegi). Öösel valveapteeki minna on ka variant, aga kui ei saa?

    Ükskõik, mis, kui laps on haige, USALDA ENDA SISETUNNET! Kiirabi kutsumise pärast ei tohi häbi tunda. Iga nohu-köha pärast muidugi mitte, aga kui näiteks tundub, et laps käitub veidralt või… hingab teist moodi.. kukkus kahtlaselt.. või vaatab teise pilguga otsa. Ema saab aru :) Ära muretse selle pärast mida brigaad ütleb, nemad Sinu last ei tunne.

    Kirjuta igaks juhuks üles isikukoodid (lapse ja teiste), allergiad (kui on), perearsti kontaktid, hädaabitelefonid (perearsti nõuandeliin jne) ja paiguta see sedel ravimikappi või kuhugi, kuskohast kõik kodused oskavad seda leida. Mitte halva pärast, aga teinekord mees ei pruugi teada neid asju ja kui ta lapsega kodus on kui Sa nt väljas oled, siis see säästab kõigi närve ja aega, kui otsimine, helistamine, paanitsemine.

    Ja palju rõõmu! Sest elu lapsega ei ole ainult paanitsemine ja muretsemine, et kas ma teen kõik õigesti? Teed.

  • Reply C 3. märts 2014 at 21:38

    Ainuke mõte, mis minul raseduse(sünnituse) ajal oleks pidanud meeles püsima:
    Sünnitama pead sa ise, ei saa keegi teine sind aidata ja last välja punnida, nii palju kui suudad ise sünnitust mõistusega võtta, seda paremini läheb.
    Minul ei läinud, suurte valudega lootsin arstidelt abi saada ja anusin neid nii kuis võimalik :D arstid aga tsillisid telefoniga netis ja olid ülimalt ükskõiksed, sest iga sünnitaja peab ise sünnitama.

  • Reply pille 3. märts 2014 at 21:23

    Mina oleks tahtnud teada seda, et rinnad võivad lihtsalt lambist keset linna piima eritama hakata. Päris piinlikke olukordi on olnud, isegi rinnapatju kasutades!

  • Reply Merlin 3. märts 2014 at 21:17

    Jooga on sünnituse ajal sinu parim sõber. Kui sa seda varem ei ole proovinud, siis mine kindlasti rasedate joogasse, seal õpid oma keha tundma, lõdvestuma ja hingama. Aga kõige rohkem oli minul kasu hoopis ühe ämmaemandast joogatreeneri nõuandest – ära nimeta oma valu “valuks”, vaid kuidagi teisiti, näiteks “pinge”. Õnnestuski nii teha ja mõtlesin sünnituse ajal korduvalt, et millal siis valus hakkab, siiani on lihtsalt väga eriline intensiivne ja pingeline tunne. Pärast olin hämmastunud, et näe, ei olnudki õieti valus!

  • Reply Grete 3. märts 2014 at 20:56

    Rasedad: ujuge!!!
    Ja veel üks soovitus: Tuhude ajal mõelda, et need on nagu lained, mis lähevad hetk suuremaks ning siis jälle korraks vaibuvad ja igale valuhoole järgneb puhkepaus mida tuleb nautida ja sel ajal täiega ikka puhata :)
    Ja veel: Rahu, ainult rahu!!! :)

  • Reply Sigrid 3. märts 2014 at 20:33

    Alati usalda oma sisetunnet. Kui tunned, et midagi on halvasti, mine kontrolli. Kui kahtled arsti jutus, küsi arvamust mõnelt teiselt arstilt. Raamatuid tasub lugeda, kuid neid jutte mitte 100% tõsiselt võtta. Iga raamat ning arst räägivad alati erinevaid jutte ning 100% üheselt võetavat tõde ei ole olemas, seega tasubki alati enda sisetunnet kõige enam usaldada. Tulevane ema teab ikka kõige paremini, mis toimub. :)

  • Reply K 3. märts 2014 at 20:30

    Jaluta. Iga päev! Isegi siis, kui iga pingi peal vaagnavalu pärast puhkad.
    Joo piisavalt vett!
    Võimalusel tunne end kui kuninga kass ja kasuta ära kogu mehe abi ;)

  • Reply Diana- 3. märts 2014 at 19:52

    Minu soovitused.

    1. Ära söö kahe eest. Söö mida tahad, kuid tingimusel, et teed seda mõõdukalt. Kui mõistus otsas siis ära karda abi küsida.
    2. Hoia eemale foorumitest nagu nt perekool vms. Seal ilutsevate teemade abil võid end haigeks mõelda ja muretseda.
    3. Tee oma rasedusest pildiseerija. Kahe lapse emana ma kahetsen, et seda ei teinud. Oleks supper lahe mälestus oma laste ootusest sünnihetkeni.
    4. Kõrvetiste ja iivelduse puhul on supper hea abiline värska vesi.
    5. MINU SUURIM SOOVITUS. Kui tunned, et lained löövad kokku ülepea ja enam ei jõua, siis küsi abi. Sa ei pea kõigega ise hakkama saama.

    • Reply Diana- 3. märts 2014 at 19:54

      Seda kaa veel, et ära osta ette ära hunnikute viisi mänguasju. Alguses see beebisid nagunii ei huvita ja hiljem on pannilabidad ja plastik karbid palju huvitavamad mänguasjad.

  • Reply Alley 3. märts 2014 at 19:28

    *Söö raua- ja magneesiumirikast toitu. Vajadusel neid mineraale ka preparaatidena. Rauapuudusest tulenev nõrkus on sama nõme kui magneesiumipuudusest tulenevad jalakrambid ja ärrituvus

    *Sul on nüüd kahe inimese peale üks aju ja kaks kopsu. Blondid hetked ja see, et poole trepi peal tunned, et nüüd kohe sured, on normaalne

    *Parem 9 kuud rase olla, kui igal hommikul habet ajada

    PS. Parimale soovitusele võiks ka raamatu anda, ilma loosita. Mõnel kohe üldse ei vea õnnemängudes, aga on nii sama tore ja asjalik inimene

  • Reply mai 3. märts 2014 at 18:21

    Mitmed kommentaarid on üksteisele vastukäivad, eriti söömisteema. Mina soovitaksin siiski piiri pidada, eriti magusaga. 4.5 kg beebit on üsna raske ise välja sünnitada.
    Lisaks pisinõuanded:
    – kookosrasv on parim vahend armide ennetamiseks
    – liiguta ennast ja treeni selga tugevamaks
    – osta lapsele hõlmikbodisid
    – ära loe foorumeid, vaid raamatuid
    – kui laps on ära sündinud, ära jää telefoni otsa rippuma ja sõpradele smsse saatma ning fb-s staatust uuendama, vaid võta oma pisike beebi kaissu ja saage tuttavaks

    Ja kas tõesti ettemagamine on võimalik? :D

  • Reply :) 3. märts 2014 at 18:07

    Mina soovitan mitte lugeda päevast päeva Perekooli jm sarnaseid foorumeid. Nende lugemisega võib ennast haigeks muretseda :D Lisaks ei tasu alluda poodide provokatsioonidele, et on vaja kõiki imevidinaid- ei ole!

  • Reply Agnes . 3. märts 2014 at 17:53

    Mina väga palju sünnituse kohta eelnevalt uurida ei soovitaks, vaid minimaalselt. Ise ei käinud ma kuskil loengus sünnituse kohta ja selle üle on mul ainult hea meel, oleks ma ette teadnud mis mind ees ootab poleks ma sünnitama julgenud minnagi :D kui jube sünnitus lõpuks ka pole tähtsaim on hingamine ja ega see igavesti ei kesta :)

  • Reply Lenks :) 3. märts 2014 at 17:29

    Iga rase tahab olla see särav,ilusa kõhukesega puhanud naine. No,kahjuks peame tõdema,et kõigil see nii ei õnnestu.Mõnel on oksehood, krambid,läheb paiste,tekivad gaasid,su kõht pole nii kaunis,kui seda 9.kuu ajakirja peal näidatakse.Su juuksed võivad muutuda kiiremalt rasuseks.Sul on ebamugav olla ükskõik mis asendis.Su kõht sügeleb,su rinnahoidjad segavad sind.Lõpuks sa ei näe enam end raseerida teatud kohtadest ;)
    Samas on mõnda õnnistatud ning seda kadalippu ta läbi ei tee.Kannab 9.kuud oma lapsukese säravalt ära ning sünnitab aktiivsünnitusega. Nii oli ka mul.Esimese lapse ajal ma läbisin kõik eelmainitud etapid ja lisaks veel muid etappe kah.Teise lapsega mulle anti see õnnistus veidi ikka särada ning tuua laps kiiremini (1h) ilmale .

    P.S : See,mida sa oled oma rasedahormoonidest mehele nina alla hõõrunud või visanud.Sa saad sellest hiljem aru,kui mõttetu see oli või,et sa tegid liiga. Aga see ei tähenda seda,et sa pead seda talle hiljem tunnistama. Jumaluke,jäta see süü omaksvõtt endateada siiski.

  • Reply Siret 3. märts 2014 at 17:28

    Liikuda, liikuda, liikuda – Mida rohkem tulevane ema liigub, seda lihtsamalt läheb sünnitus. Seda rohkem on tulevasel emal ka jõudu ja jaksu pärast sünnitust pisibeebiga tegeleda. Samuti on liikumine parim abivahend rasedusaegsete lisakilode kaotamiseks.

  • Reply Kai 3. märts 2014 at 17:27

    Nii paljud kiruvad või räägivad, et rase olla halb ning mis kõik kaebused.. Minu kauaoodatud rasedus oli väga ilus aeg. Ei tea, kas ma üks vähestest aga ei olnud mul süda paha, jalad ei paistetanud ning kõrvetistest ei tea ma ka midagi. Ainukeseks kaebuseks võin välja tuua raseduse lõpus sügeleva kõhunaha. Kas geenidest või heast nahatüübist puuduvad ka rasedusarmid.
    Suurimaks hirmuks oli loomulikult sünnitus- paludes sõbrannadel tuttavatel sellest rääkida, lõpetasin niimõnigi kord pisarates, kartes SEDA valu. Käisin ujumas ja vesiaeroopikas, mis ilmselt aitas seljalihaseid tugevana hoida ning lugesin raamatut “Sünnitus instiktide toel”. Kokkuvõttes kui aeg oli käes, siis hirmu enam ei tundnud ning sünnitus läks hästi. Tahaksin olla uuesti rase ning valmis ka sünnitama…

  • Reply Merka 3. märts 2014 at 17:12

    Ma soovitan täiel rinnal nautida raseda elu: käia spetsiaalsetes trennides, loengutes, puhkuse ajal puhata, võtta asju rahulikult, olla õnnelik, et need tagantjärgi vaadates lühikesed üheksa kuud jääks piisavalt positiivsetena meelde.

  • Reply Merilin 3. märts 2014 at 17:10

    Tee kindlasti raseduse lõpus oma kõhust pilte. Käi hästi palju teatris, kinos, kohvikus, näitustel jne, sest peale lapse sündi sul lihtsalt pole mahti seda üsna pikka aega teha. Kõhukinnisus ei pea olema raseduse üks osa (paljud lihtsalt kannatavad). kui see hakkab kimbutama, siis söö igapäev 1 kiivi ja joo hommikuti musta ploomi leotist (õhtul paned 5 musta ploomi tassi ja kalla keev vesi peale) . Raua preparaadid võivad tekitada kõhukinnisust, seega jah kiivi ja mustad ploomid menüüsse. Tujulanguse üle ära imesta, tavaline nähtus. Soovitan väga võtta sünnitoetaja juurde. Ma ei võtnud ja kahetsen vägaaaaaaa, järg kord kindlasti võtan. Sõbranna võttis ja tema sünnitamise kogemus oli palju inimlikum, mina siiani mõtlen vastikusega,e t kuidas mind ignoreeriti tavasünnitajana öisel ajal. Hea , et hiljaks ei jäädud, kuna lõppes asi väga kriitilise seisu peal. Tänana südamest peaarsti, kes hommikul saabudes asja korda ajas.

    • Reply Merilin 3. märts 2014 at 17:13

      Muidu on rasedus väga tore aeg, tegelikult ka, mina nautisin väga.

  • Reply Silvia 3. märts 2014 at 17:09

    Ma olen hetkel rase ja need kommentaarid ajavad kohati mind naerma lihtsalt :D Huumor :D Mul on vedanud , et enesetunne on superlux ja ainuke soovitus mida mina kui rase hetkel anda oskan on see , et toituda tervislikult , ei soovita väga rasvaseid toite , süüa kõike mida hing vaid ihaldab , aga kuna endal isusid pole , siis pole sellega ka probleemi , et ma ülesööma hakkaks , muidugi on oluline puhkus , aga nagu siin eelnevates kommentaarideski öeldud siis rasedus pole haigus , võtta sellest 9 kuust mis võtta annab :) Elu on ilus :3

  • Reply Glacier 3. märts 2014 at 17:04

    * Käi trennis edasi – endal on pärast lihtsam ja sünnituse ajal ka, vett ei kogune nii palju organismi ja endorfiinid teevad enesetunde paremaks, eriti lõpus (ise käisin veel 4 päeva enne sünnitust trennis) – loomulikult tuleb koormusi jm kohandada sobivaks rasedale
    * muretse endale imetamispadi juba varakult – või siis mõni muu padi-kaisuloom – sellest võib saada su ööde parim kaaslane, kuna õigesse koihta kõhu all lükatuna laseb oluliselt paremini magada. Kui kõht on toetatud, siis ei pea nii tihti ka wc vahet jooksma
    * kui vähegi meeles on, tee vaagnapõhjalihaste harjutusi juba raseduse ajal. Kindlasti on neid, kellel ei teki peale sünnitust probleeme, aga parem oleks neid ennetada – eriti kuna see on nii lihtne ja ei pea selleks eraldi aega võtma. Minul läks ikka mitu kuud, et asjad korda saada pärast.
    * Puhka, kui selleks on võimalust. See ei tähenda tingimata magamist – kino, teater, jne – mis iganes rõõmu pakub. Ole spontaanne, kuni sul selleks võimalus on – peale lapse sündi väheneb see võimalus mõneks ajaks – ja mina tundsin sellest vägagi puudust
    * Lase endale ligi ainult häid mõtteid ja ära stressa pisiasjade pärast – beebil on niigi raske kasvamise töö teha, mida paremini sina end tunned, seda paremini tunneb ka tema.

  • Reply Tiina 3. märts 2014 at 16:58

    Mina soovitan…
    … lugeda Ülle Liivamäe raamatut aktiivsünnitusest. See avardas mu ettekujutust sünnitusest ja oli palju abiks.
    … oma mees ka ikka sünnitusele kaasa võtta, kui ta tahab. Oli tõesti palju abiks ja üldse ei kahetse.
    … kuulata südant ja oma keha.
    … liikuda.
    … kui beebi käes ja öeldakse et iga 2-3tunni tagant last toita nii u 20 min. siis saada nad kukele ja pane ta rinnale nii tihti ja kauaks kui vaja. Vb hiljem tõesti hakkab niimoodi sööma, aga algul küll kohe mitte.

  • Reply Sirts 3. märts 2014 at 16:58

    Oma raseduse ajal viisin end uue elufaasiga kurssi raamatuid ja neti sügavusi uurides ning erinevaid perekooli tunde külastades. See andis justkui kindluse, et olen kõigeks valmis ja lisaks pole ma hädine tüüp. Tüng! Selleks ei saa päris valmis olla, kui just pole üks neist vähestest, kelle rasedus ja sünnitus valuta või vähemalt normaalselt kulgeb. Ei tasu unistada imeliselt positiivsest elukogemusest, vaid äärmuslikust ja erilisest, mis tõenäoliselt viib mõneks ajaks shokki. Ok, mu sünnitus polnud ka päris normaalne ja mõnikümmend aastat tagasi poleks me ellu jäänudki aga ootasin-lootsin, et see emotsioon ununeb ja asendub paljukiidetud õndsa tundega emaks saamisest, elu andmisest uuele inimesele – oma lapsele. Jälle tüng! Hetkel veel ootan (6 kuud – tean, seda on veel vähe), et mitte tunnistada pettumust. Minu soovitus: Iga rasedus, sünnitus ja laps on täpselt nii eriline, et ei tasu kujutelmasid tekitada või neid teiste omadega võrrelda . Hoopis pettuda on kõige valusam.
    Magamata ööde legend aga vastab enamjaolt tõele, eriti peale sünnitust ;) Selles ei pidanud pettuma aga kahjuks sööb see närve.
    – Maga nii palju kui võimalik ja veidi rohkem (beebit oodates, sünnitades ja ka hiljem ümmardades).
    – Tulgu, mis tuleb ja ellujäämise protsent sünnitusel on tänapäeva Eestis väga kõrge.

  • Reply Pille 3. märts 2014 at 16:52

    Kui mingil põhjusel tekib mure lapse heaolu pärast, siis tee endale teene ja ole see ora vastuvõtutoa arstide perses, kes neid oma (üle) pabistamisega närvi ajab. Mitte miski pole raseduse ajal tähtsam kui südamerahu.

    • Reply Pille 3. märts 2014 at 16:54

      valvetoa*

  • Reply Caro 3. märts 2014 at 16:51

    Lapse esimesteks elunädalateks soeta paar hõlmikbody, sest neid on hea llihtne selga panna. Nad on ju alguses nii väikesed ja õrnakesed, et üle pea neile midagi selga rammida noorel kogenematul emal on väga raske, kuna riiete vahetamine on alguses ema jaoks suhteliselt keeruline katsumus. Seega vaata alati ostetavaid riideid ka praktilisest küljest, et kui lihtne neid lapsele selga on saada. Minul jäid tänu sellele mõned riided esialgu lihtsalt seisma, et ei saanud neid beebile selga, tundus tema liigse väntsutamisena. Hiljem laps juba suurem ja tublim, ja ema kogenum ning julgem, siis saab talle kõike kenasti selga panna.

  • Reply Mari 3. märts 2014 at 16:50

    Mina soovitaksin rasedatel käija joogas, liikuda, valmistada end ette sünnituseks – käija perekooli loengutes ja uurida sünnituse kohta. Ma usun et endal läks sünnitus kergemini kuna olin end põhjalikult ette valmistanud ja uurinud ja teadsin mida ma saan enda jaoks ära teha, et asi kergem oleks. Samuti kui sulle sobib (kuna osadele lihtsalt ei sobi sünnituse ajal vesi), siis soovitaksin kasutada dušši ja sünnitada vanni (vannis kasutada ka dušši kui seal see olemas on), see leevendab sünnitusvalusid ja teeb ka asja kergemaks.

  • Reply Helen 3. märts 2014 at 16:48

    Kui jalad on paistes ja valutavad hullult ning pole hetkel käepärast kallimat, kes neid mudiks, või viitsimist jalavanni teha. Pane märg rätik sügavkülma ja kui see on külmunud kasuta seda kergelt kõrgemale tõstetud jalgadel. See oli minu väike leiutis kuumadeks suvepäevadeks. Ning pea meeles rasedus viib välja imearmsa lõpptulemuseni, olgu siis selleks pisike pojake või tütreke! :)

  • Reply Kaire 3. märts 2014 at 16:31

    Tegelikult on nii, et mida vähem sa tead igasugustest rasedusega seonduvatest uuringutest ja testidest, seda parem on. Vanasti ei olnud rasedate ümber sellist stressi tekitavat tehnikat nagu praegu. Tulevased emad mõtlevad tihti liigselt üle ning tekitavad oma mure ja paha tujuga titale pigem kahju. Rase, tunne elust rõõmu ja siis tunneb ka tita ennast hästi:)

  • Reply Kati 3. märts 2014 at 16:30

    ¤Jäädvustage kõike ja häästi palju:) Minusugune tuulepea kahetseb küll, et ei märkinud kõike üles..nüüd vaevan oma pead ja üritan kõike meenutada aga no ei meenu alati. Hästi palju pilte ja videosi ka (Y)

    ¤Ostke kõike mis ahhetama võtab lapsele, muidugi võimaluste piires..mina kuulasin nii paljusi, et ei ole mõtet osta, et kasvab välja jne..hiljem kahetsesin. Las kasvab, saab ju mingigi aeg nautida seda kõike kaunist

    ¤ A miks keegi ei rääkinud, et kõht karvaseks läheb?

    Kõige tähtsam, iga rasedus on omamoodi ja olgu kui hull asi tahes tõesti see kõik on seda väärt!!!

  • Reply Jennifer 3. märts 2014 at 16:10

    Söö raseduse ajal sidrunit, see tagab lapsele hea näonaha ning loomulikult teeb see ka muidu head:)

  • Reply Marelle 3. märts 2014 at 16:09

    Kui raskeks läheb, siis ära karda abi küsida. Kaks pead on ikka kaks pead.. ja kui siis ka kergemaks ei lähe..palu appi kolmas pea.:)

  • Reply Pilleriin 3. märts 2014 at 16:02

    Minu soovitused oleksid järgmised:

    Täiesti normaalne on see kui rasedus Sind algul ära ehmatab, isegi kui beebi on väga oodatud. See on normaalne kui Sa kardad, oled paanikas ja isegi raseduse katkestamisele mõtled. Rasedus ei pruugi olla kõigi naiste jaoks ilus, rahulik ja õnnistatud olek. Rasedus võib hoopis tekitada stressi, masendus ja isegi depressiooni. Selliseid emotsioonid ei tähenda, et Sinust tuleb halb ema, see ei tähenda, et Sa oma last ei armastaks. See kõik on normaalne, kuid kasuks tuleb kui oma mõtetest ja tunnetest rääkida oma lähedastega, et nad teaksid oma tuge pakkuda ja vajadusel olemas olla. Kui olukord muutub aga väljakannatamatuks, on olemas väga toredad ja abivalmis raseduskriisi nõustajad, kes oskavad selliste muredega naisi aidata.

    Raseduse ajal on täiesti normaalne trennidega jätkata, lihtsalt vähendada raskuseid ja mitte tõsta raskeid asju üle pea. Raseduse ajal ei ole jõusaal ja kergemad rühmatreeningud välistatud. Tuleb jälgida oma enesetunnet ja mitte üle pingutada.

    Rasedus on aeg, mil mõelda rohkem iseendale, sest õnneliku naise kõhus kasvab ka õnnelik laps. Rasedus on aeg, mil võid olla natuke egoistlik ja nautida tähelepanu ning poputamist. Rasedus on enamikele raske nii vaimselt kui ka füüsiliselt ja enda eest hoolitsemine aitab hoida emotsioonid positiivsena ja nii on võimalik seda erilist aega nautida.

    Rasedus EI OLE aeg, mil kontrollimatult kõike näost sisse ajada. Kõik mida sööb ema, seda “sööb” ka beebi. Erandiks on raseduse algus, mil enamik rasedaid avastab, et neil on tekkinud imelikud isud ja pidev iiveldus ei lase tervsilikult toituda. Kui iiveldus aga möödub, on siiski oluline jälgida oma toidulauda ja teha tervislikumaid valikuid, sest see tagab parema tervise ja vähem lisakilosid. Rasedus ei ole aeg, mil võiks päevast päeva saiakesi, komme ja šokolaadi pugida, loomulikult võib endale lubada ka maiustusi, kuid seda mõistlikkuse piires.

    Raseduse ajal ei ole mitte ükski mure liiga väike. Kui Sind vaevab mingi mure seoses rasedusega, tasub kohe ühendust võtta valveämmaemandaga ja talle oma mure ära rääkida. Oluline on, et tunneksid end rahulikuna ja kurnaks ennast üleliigsete muremõtetega. Hirmutavatele muredele võivad olla tegelikult väga lihtsad lahendused.

  • Reply Merily 3. märts 2014 at 16:01

    Minu lohutus ongi justnimelt see “SA JÄÄD ELLU!” Ma korrutan seda endale iga päev, kui suremise tunne peal on :D Ja muidugi, et see kõik on vaeva väärt!

  • Reply silvia 3. märts 2014 at 15:57

    Võtke rahulikut. Käige palju jalutamas. Võtke aega iseendale. Kõik on ju siiamaani hakkama saanud, saad sina ka!

  • Reply krt 3. märts 2014 at 15:55

    Raseduse ajal söö magneesiumi, aitab jalakrampe ära hoida ja kuna on suts lahtistava toimega, siis abiks ka neile, keda kõhukinnisus kiusab. Kui su rasedust satub jälgima arst v ämmaemand, kes sulle ei meeldi, siis sul on õigus ta välja vahetada, ei ole kohustuslik kõik need kuud kannatada kellegi kurje kommentaare kaalutõusu vms osas. Lisaks peaks ÄE olema alati see, kes jagab sulle põhjalikult igasugu infot ja soovitusi ja keegi kellega saad kõigest julgelt rääkida.
    Lõpupoole, kui kõht juba suurem on, käi salongis pediküüris ja lase jalgu vahatada. Ja niipalju titeasju ja enda imetamisriideid jms, mida pead väga vajalikuks osta enne sünnitust ära. Sa ei pruugi beebi juurest paar kuud niikauaks minema saada, et kuskil shopata, lihtsam on need käigud suure kõhuga ära teha.

  • Reply Maria 3. märts 2014 at 15:55

    Suitsetamine raseduse ajal on täiesti OUT. Suitsetasin esimesed 6 nädalat (siis sain rasedusest teada) laps sündis enneaegsena 35 nädalal, keisrilõike ja väga madala sünnikaaluga. Siiamaani seostan seda suitsetamisega (ja olen end väga väga palju ka süüdistanud) Kõik oli ja on korras kuid kindlasti võib minna ka teistpidi. Suitsetada jõuab terve elu, raseduse ja imetamise ajal on see lihtsalt vastik ja ohtlik!!!
    Rasedus oli mulle hästi lihtne, seega minu teine soovitus on, et kõhule hästi palju paid teha ja lapsega suhelda, seda tegime abikaasaga iga õhtu :) Laps saab see aasta 4 aastaseks ja oleme mõlemad väga lähedased temaga, nii, et hästi palju paitamist ja rääkimist siis kui laps kõhus on :)
    Aaaa ja kui laps käes on siis see tunne on mega suurepärane!!! Ära seda unusta :D

    • Reply karinka 3. märts 2014 at 18:14

      Kas esimesed mingi 7 nädalat pole emal ja lootel eraldi vereringe? Ma ei õigusta siin suitsetamist aga ise pidutsesin esimesed 6 nädalat kõvasti teadmata, et olen rase ja kartsin hiljem, et laps sünnib mingi väärarenguga nüüd aga sõbrants ütles seda ja see rahustas veidi maha :)

  • Reply Mariliis 3. märts 2014 at 15:49

    Ära mõtle üle. Kui uskuda kõiki maalimas levivaid müüte, siis peaksid raseduse veetma voodis paigal lamades aktiivselt ennast liigutades ja tohid süüa ainult tatart ja vett. Kuskil on alati mõni õpetatud tarkpea, mis teab täpselt, kuidas see või teine asi sulle halb on. Leia oma tee. Kui sa oled kogenud langevarjuinstruktor, siis on OK ka 7 raseduskuul lennukist välja hüpata, su õpilased võivad alguses küll pisut kummaliselt vaadata. Kui sa tahad süüa austreid – head isu. Leia täpselt see, mis sulle sobib ja toimi täpselt oma paremat äranägemist pidi. Ja nagu ämmakas lohutas mind, kui ma ohjeldamatult oksendasin, et kõik mis raseduse ajal toimub ja ei hõlma suurt vere jooksu, on tegelikult normaalne.

  • Reply Silja 3. märts 2014 at 15:47

    Ära söö oma last suureks :D Ma ei uskunud seda ise ka. Aga kuna sõin raseduse teisel poolel pea iga päev kooki!!! (suvi oli ju, niiiiii palju asju, millest midagi head meisterdada), siis olin nii mina kui ka kõhubeebi raseduse lõpuks üsna suured. Ma ise ei saanud aru, miks koguaeg uh arst ütles, et ära suhkruga liialda. Tips sündis 4225grammi raskena. Kärmelt asus ta muidugi peale sündimist end saledasse vormi viima (erinevalt minust). :)

    • Reply kris 4. märts 2014 at 18:44

      minu laps sündis 4,5 kilosena. sünnitusmajas sain ämmaemanda käest riielda, et säh sulle, ise sa õgisid nii palju viinamarju. tõsi on aga see, et ma ei söönud raseduse ajal ühtegi viinamarja! mind isutas hoopis tomatite, Värska Vurtsu (enam vist seda ei müüda) ja apelsinide, laiemas plaanis kõige värske järele. ma ei söönud praktiliselt üldse magusat, ei võtnud ka eriti juurde ja veresuhkur oli kogu aeg ideaalne. ja siis saad niimoodi sõimata! ei tea, kas ma solvusin ka või mitte…paraku näitab see minule, et lapse sünnikaal on seotud geneetiliste teguritega: nii mina kui mu mees kaalusime mõlemad sündides sama palju. praegu oleme täiesti tavapikkuses keskmises kaalus inimesed. tahan öelda, et ma väga palju ei usu sellesse, et on võimalik last nö üle sööta. siis küll, kui tonnide viisi komme näost sisse ajada, aga normaalselt süües – ei usu. arvan, et see on linnalegend.

  • Reply Karin 3. märts 2014 at 15:44

    Minu jaoks kõige olulisem põhimõte, millest oleksin võinud kohe päris raseduse alguses juhinduda, oli “Ära kuula teiste hirmujutte ja õpetusi, sest sinu rasedus ja sünnitus ei sarnane mitte kellegi teise omaga. Kõigil on täiesti erinevad vaevused, hirmud ja valulävi. Võta üks päev korraga ning ole rahulik. Ära võrdle end teistega.”
    Miskipärast hakatakse esmarasedaid kohe õpetama, et mida teha ja mida mitte ning sünnituse kohta hirmujutte rääkima. Kui suhtuda teiste õpetustesse ja soovitustesse eluterve skepsisega, ei ole rasedus ja sünnitus midagi ületamatult keerulist ega õudset.

  • Reply Edith 3. märts 2014 at 15:39

    Ma ei saa aru, miks kõik räägivad, et sünnitus nii jube. Valutad mingid tunnid ja möödas. Tugevam tuleb olla. Igaljuhul minu meelest pole see pooltki nii hull kui rasedus ise üle elada, sest mina olen üks nendest naistest, kellel pm 24/7 raseduse ajal süda paha.

  • Reply sandra kaisa 3. märts 2014 at 15:37

    Maga!!! Maga kaua ja keset voodit.. Meritähes, külili, pea padja peal, jalad padja peal, tekiga, tekita – lihtsalt maga!!!! Sest sa lihtsalt ei saa enam kunagi magada!! Vähemalt mitte nii kaua kui sa ise sooviksid..
    Ja keegi mainis siin sushit, mina mainin ka – sööge rahumeeli seda head sushit!

    • Reply Merilin 3. märts 2014 at 16:54

      Üks parim soovitus siin:). AAa nii kommentaari mõttes, ets ellega harjub ära, et enam ei saa magada nii nagu tahaksid ja see muutub elu loomulikuks osaks,e t öösel ikka paar korda tuleb ärgata ( ka aastase kõrvalt) ja hommikul tuleb virge olla. Ma lisaks juurde,e t kui laps käes, siis maga koos temaga ja ära korista ja mässa, siis on elu ilusam. koristama pane mees v ämm või siis ela seapeasas, sest see on parem variant, kui hullunud ema, kel kurantusest nutt kurgus.

  • Reply Pirje 3. märts 2014 at 15:35

    soovitan soojalt, eriti esmarasedatel, käia loengutes: sünnitus, beebi eest hoolitsemine, seadusandlus, tugiisiku abi jne. Ma kahetsen, et rasedate joogasse ei läinud, sest usun, et see oleks mulle õpetanud õiget hingamist sünnituse ajal.
    Raseduse ajal võiks rohkem mõelda, mida süüa. Piirama peab magusasöömist. Ma võtsin rasedusega juurde 21 kg, just viimase kuuga tuli lisakilosi liiga palju, eriti seetõttu, et magusaid saiakesi pugisin.
    Tee mõõdukat trenni: kindlasti konsulteeri oma ämmaemanda või perearstiga, kui palju ja mida sa teha tohid. Jalutamine ja ujumine on igastahes kasulikud.
    Kuula inimesi, keda usaldad! Vii end kurssi sinu jaoks olulisega ja küsi oma ämmaemandalt kõike, mida olliseks pead.
    Laula oma kõhubeebile: see on ka sinu jaoks rahustav. :)

  • Reply Triin 3. märts 2014 at 15:34

    Minu suurim soovitus on rahu ja ainult rahu, ära paanitse iga valutorke või ebamugava tunde pärast, enamjaolt käib see rasedusega lihtsalt kaasas, rahulik ema on lapsele kõige parem :) Ja noh sünnitusest, kõik rasedad peavad selle üle elama, kellel läheb kergemalt kellel raskemalt. Mina õnneks kuulun vast nende sekka kellel läks kergemalt, 5 tundi valutamist ja imenunnu beebi käes, aga ega see sellel hetkel lihtne tundunud :D A ja seda ütleks ka, et ma hullult kartsin kas saan aru millal sünnituseks läheb, aga oi kuidas sa aru saad kui õiged valud kohal, neid enam maha ei maga ;)

  • Reply kätu 3. märts 2014 at 15:33

    Olles korra sünnitanud soovitan : Naised, võtke oma mehed sünnitusele kaasa, neist on väga palju tuge! Algul pelgasin samuti, et milline ma sünnitusel võiksin väljanäha ja mida mees seal kõike näha võib, kuid kui tuhud olid juba nii meeletult valusad, siis ainuke lohutav tegur oli mu mehe käsi, mida neil hetketel pigistada sain.
    Nüüd, oodates teist kõhutitat tean, et mees peab minuga ka järgmisel korral kaasas olema ( ta on oma nõusoleku andnud ) sest tean, et koos temaga pole see pooltki nii hull, kui peaksin seal haiglas ihuüksi valutama. :)

  • Reply Liis 3. märts 2014 at 15:29

    Kui juba kord sünnitanud oled siis tunned ennast kõikvõimsana. enne kartsin ma palju rohkem igasuguseid asju, aga kui oled ikka endast inimese välja surunud siis ei hirmuta enam miski.
    ka see, mida soovitatakse, et peale sünnitust puhka ise hästi palju ja veeda lapsega aega koos selle asemel, et kodutöödega mässata on ka väga õige jutt. aja jooksul loksub ise paika nii, et jõuad kõik tehtud.
    kui vähegi võimalik on siis käruta beebiga õues. kilod kaovad ja endal ka palju parem enesetunne. investeeri heasse kärusse ja soojadesse riietesse. nagu öeldakse, pole olemas halba ilma, on vale riietus.

  • Reply Sandra 3. märts 2014 at 15:27

    Saaks see raamat sul juba kiiremini valmis.Ma olen koguaeg otsinud mingit head raamatut,mida lugeda,aga mida pole-seda pole.Ja nüüd lõpuks on üks tulemas! :D Täpsel üks kuu on veel mu lagunemiseni jäänud,jõuan veel end äkki ära hirmutada,kui lugemisega sünnituseni jõuan :D

  • Reply Ellen 3. märts 2014 at 15:27

    Oeh, minu rasedus on hetkel üks õudusunenägu täis arste, haiglaid, süstlaid ja tilguteid. Pärast kõike seda närvesöömist tahaks kõiki kividega loopida, kes ütlevad, et rasedus pole haigus. Mida soovitada rasedale naisele – HOIA ENNAST! Rasedus kestab vaid 9 kuud, elu ei lõppe kui sel ajal VAID enda peale mõtled.. just seda viga ma tegingi, et ei hoidnud ennast, nüüd ootan haiglas enneaegselt sündivat last.

    • Reply Sigrid 4. märts 2014 at 13:46

      Ma tahtsin ka raseduse ajal mõnele jalaga anda, kes ütles et mis sul viga, rasedus pole haigus. Haigus möödub üldiselt kiiremini kui rasedus. Jah pole otseselt haigus aga kohati oma vaevustega on asi hullem. Ja siis ajab ikka närvi küll, kui sul raske liikuda ja paterdad näiteks ringi vaevaliselt ja siis tullakse targutama.

      Aga palju edu teile titaga ja et ta sul ikka võimalikult kaua veel kõhus püsiks!

  • Reply Laura 3. märts 2014 at 15:27

    Ära muretse kaalu pärast! Sellega tekitad vaid stressi endale, lapsele ning ka inimestele enda ümber.

  • Reply Aili 3. märts 2014 at 15:23

    Praktiliselt kogu raseduse aja tundsin, et käib üks suur kontrolltööks tuupimine. Olid nagu küll kuulnud jutte rasedusest ja mis see ideeliselt endast kujutab, aga korraga hakkasid toimuma kehas muutused, millest naised siiski vaikisid (vetsuhädad, valud alakehas, hormoonimöll jne)… ja lausa tabuks peeti (keegi ei rääkinud nr 2 tegemisest ja selle vaevustest väga palju kuskil raamatutes, aga mina just nimelt sellist infot otsisin, sest see kõik vaevas mind :D ). Seega nägin hullu vaeva, et taoline info üles leida ja mõista, et tõesti ma ei ole ainus ja see võttis julgust, et ise enda blogisse ka kirja panna.
    Ütleks seda, et on täiesti normaalne, et sõbrannad hakkavad vahetuma. Eriti kui saad esimese lapse ja oled oma sõprusringis esimene, kes lapse saab, nagu mina. Kohati hirmutas, et ei ole enam mõne sõbrannaga nii lähedane kui enne, aga elasime täiesti erinevat elu nüüd. Nemad pidutsesid ja võtsid ülikoolist viimast (ehk ühikapeod), mina aga üritasin oma ainepunktid kokku kraapida, enne kui uus ilmakodanik sündis. Vahel ikka vestlesime kuidas kellelgi läheb, aga sinna see jäi ja mõned suhted katkesid üldse. Tähtis on aga see, et kui ühed suhted lähevad, siis teised tulevad. Rasedagruppides saab palju uusi tutvusi juurde ja hea ongi ju, lapsekesel ka vaja teisi omavanuseid ilmakodanikke tulevikus kaeda.
    Vähem põdemist kindlasti selle üle kas juukseid ikka tasub värvida :D

    • Reply Sigrid 4. märts 2014 at 13:38

      Rasedus näitab jah, kes on need tõelised sõbrad :)

  • Reply H 3. märts 2014 at 15:22

    Raseduse lõpus ei ole mõtet stressata, et no millal see lapsuke tuleb ja igast imenippe katsetada tema ”välja meelitamiseks”. Ta tuleb siiis, kui ta selleks valmis on. Parem maga nii palju, kui veel võimalik.

  • Reply L. 3. märts 2014 at 15:22

    Söö, liiguta kõike oma võimaluste piires. Ei ole mõtet kuulata neid kes ütlevad, et rase peab liikuma. Ei pea, kui ta seda ei suuda. Üle pingutada ei tohi. See toob kaasa hullemad tagajärjed kui arvata oskad.

  • Reply Marilyn :) 3. märts 2014 at 15:21

    Minu arust on nõme see, et soovitatakse rasedatel kirja panna või välja mõelda, millises asendis nad sünnitada tahavad või mille peal. Enamasti kujuneb see sünntius ju hoopis teisuguseks kui kõik ette on planeerinud. Mina läksin sünnitama nii, et mul ei olnud välja mõeldud kuidas ma sünnitada tahan kas voodis või toolil või vannis. lõpuks selgus ka see tõsiasi, et ma ei tahtnud ei mehe kallistusi, puudutusi ega paitusi. Ta pidi olema küll minuga samas ruumis, sest üksi ma ka olla ei tahtnud. Nüüd tagant järgi ma tean, et ainus asi mida ma tahtsin oli istuda kas dušši all või patseerida edasi-tagasi palatis ringi. Kui ma olin sunnitud voodisse pikali heitma, et ämmaemand saaks panna mind selle aparaadi külge, et lapse südametegevust jälgida, siis oli see minu jaoks nagu oleks mind happelinade vahele sünnitud pikaliheitma ja rahulikult lamama.

    • Reply Sigrid 4. märts 2014 at 13:37

      Mind sunniti jällegi liikuma, kuigi mina tahtsin ainult pikali olla ja oma kallist naerugaasimaski kallistada :D

  • Reply Maire 3. märts 2014 at 15:21

    Päris mitmeid häid soovitusi oli siin, va siis see suitsetamise osa.
    kes sellist jama ajab, on ise suitsetaja ja mõtlemisega a’la minu lapsele ei teinud see midagi, ei tee teistele ka.

    aga veel. raseduse ajal ära söö kahe eest. võid võtta rohkem juurde, mis teeb raseduse kandmise keerulisemaks. lisaks sünnitus keerulisemaks jms. söö tervislikult.

    ja ära mõtle üle!!! ineternett on täis igasuguseid sünnituslugusid. kui närvikava ei kannata, siis ära isegi alusta lugemist. mõtted, et näe tal läks nii ja tol läks naa, võib lisapinget ja hirmu lisada sünnituse ajaks, mistõttu võib nii paljugi jamasti minna. läheb nii nagu läheb.

    ja kuidas teha sünnitust valutumaks? õpi alumisi lihaseid lõdvestama ja suuuuuuri õhupalle puhuma :) see peaks aitama.

    loengud on suht tähtsad. kui sul ei ole nõuandjat, varasemat kogemust vms, siis sealt võib päris palju tarkust juurde saada.

    lisaks. ära kuula vanaema/ema/tädi või misiganes naabrinaise juttu, kes raseduse ajal kipub õpetama mis ja kuidas teha, milline õudne kogemus on sünnitus ja muud sellist. kuula oma sisetunnet, mõtle, et igaüks on individuaalne, igal on sünnitus erinev, valulävi erinev, üks ühele sünnitust pole olemas :)

    ja liikuda palju, nii palju kui kannatab :)

  • Reply Sirli 3. märts 2014 at 15:19

    Jutt sellest, et esmarasedate sünnitus kestab tunde ja harvadel juhtudel isegi päevi on minu jaoks müüt! Hirm sünnituse ees oli meeletu, mida lähemale aeg tähtajale jõudis. Mõtlesin küll, et mina seda üle ei ela. Ja kui elan, siis olen kangelane (ja nagu näha, siis olengi). Läks aga kõik teisiti. Valud hakkasid KOHE 4 minutiliste vahedega (mis viitab sellele, et peaks haigla poole tõttama). Süda läikis ja kõhust lõi lahti (see oli ainult positiivne, et organism end ise ära tühjendas enne sünnituslauale minekut). Kiirabi kutsusin tund peale valude algust (parasjagu polnud kedagi naabritest kodus, kellel auto on ja oma peres olen ma ise ainuke, kellel load on). Poolteist tundi peale valude algust jõudsin haiglasse. Kohe pisteti mind miskise aparaadi külge millega hoiti silma peal lapse südametegevusel valude ajal ja vahepeal (vot see oli piin, sest valu ajal oleks tahtnud ju end mugavasse asendisse sättida). Kolm tundi peale valude algust tuli osa veest ise ära (et kõik välja tuleks torkas ämmaemad lootekoti korralikult katki). Ja enam ei läinudki kaua. Pool tundi peale vee tulekut hakkasid pressid, ämmaemand uuris palju avatust on ja teatas, et hakkan kohekohe sünnitama. Mõni tugev press ja juba pandigi mu pisike pojake mulle rinnale. See oli SUPER! :) (eks ma natuke olin rebenenud ka ja mind nõeluti/lapiti kinni, aga seda ma nagu ei märganudki, sest mul oli tegemist uue ilmakodaniku uudistamisega).
    Sünnituse kestvuseks märgiti 4 tundi ja 50 minutit.
    Ja tegelikkuses pole seal karta midagi! See kõik tundub nii loomulik ja iga pisemgi valu ununeb kohe, kui pisike su rinnale pannakse.

  • Reply Maile 3. märts 2014 at 15:15

    Kuigi raseduse lõpus võib tunduda, et oledki igirase, siis siiski keegi rasedaks ei jäägi.
    Samuti soovitan puhata ja magada ja teha asju mis hingele pai teevad.
    Talita täpselt nii nagu enda enesetunne ja sisetunne lubavad, ära kuula igat kaagutajat mida teha, mida mitte.
    Jäädvusta oma rasedus, hiljem on seda hea vaadata ja uuele ilmakodanikule näidata.

  • Reply Kadri 3. märts 2014 at 15:15

    Usalda ennast ja kõhubeebit jäägitult, sest kõik läheb just nii nagu peab – hästi!

  • Reply Liisa 3. märts 2014 at 15:15

    Kui sa oled esmarase, siis täna jumalat, et sa ei tea ,mis sind sünnitusel ees ootab ja naudi seda raseduse aega. Ära kindlasti usu neid jutte, mis sulle räägitakse kui jubedad need valud on, sest ega ju sul ei lähe nii raskelt. Mina ei uskunud ja ei saanud aru naistest, kes pärast sünnitust räägivad, et kui jube see kõik oli ja, et nemad enam lapsi ei taha. Sünnitasin ära ja rääkisin miski pärast sama juttu. Ja vaatasin kananahk ihul neid suurte punudega naisi. Aga nagu öeldakse, et kas keegi on näinud naist kes on 12 kuud rase ? Ei ole , niiet järelikult on kõik sellega hakkama saanud ja eks see emaks olemine on ikka eriline tunne küll. Sünnitusele soovitan kindlasti kaasa võtta sellise pudeli mille kork on kinni lükatav ( nagu spordijoogi pudelitel). Minul oli see parim kaaslane sünnitusel.

    • Reply Kail 4. märts 2014 at 21:16

      Ee.. mis teema selle pudeliga oli siis?

  • Reply Kristin 3. märts 2014 at 15:13

    Üks kõige parem soovitus on see, et Usalda enda sisetunnet ja tegutse enda soovide ja tahtmiste ning nägemuse järgi, mitte ära lase teistel enda arvamusi peale suruda, isegi, kui sina oled esmarase ja teistel on mitu last. Kõik mis ühele sobib, ei pruugi teisele sobida. :)

    • Reply Kristin 3. märts 2014 at 15:18

      Lisaks sellele ka lause, kõike võib teha mõistuse piires(nt juukseid värvida, maksa süüa, suitsutatud tooteid jne). Ei tasu igasugu müüte uskuma jääda, sellega ainult kurnad ennast ja mõtled üleliia :) Söö, maga, liigu ja tee seda, mis sulle meeldib!

  • Reply E. 3. märts 2014 at 15:13

    See , et raseduse ajal igasugused tobedad asjad nutma ajavad on ka täiesti normaalne , teleka unustasin mina raseduse ajal täiesti ära kuna pea kõik saated ajasid mingil hetkel nutma :D

  • Reply Kristiina 3. märts 2014 at 15:12

    Ma soovitaks mitte närvi ajada end möttega, et kui valus see on. See ON valus, aga see möödub. Köik mu söbrad teavad kui meeeeeeletult ma valu kardan ja ometi ma elan :D ja kindlasti magada nii palju kui vöimalik.

  • Reply la 3. märts 2014 at 15:12

    Mina oleks väga tahtnud kuulda kellegilt, et naudi seda aega, maga jne.. Lapse saamine ikka hoopis midagi muud kui ette kujutasin! Hetkel olen kaotanud ”iseenda”, loodan, et leian end taas varsti :)

    • Reply Merilin 3. märts 2014 at 16:50

      Rahu! Leaid, leiad:). Mul on aastane kodus ja esimesed kuus kuud olid kõike muud, kui ilus aeg:). Olin ikka väga mannetu algul ja tundus,e t ma ei saa enam kunagi enda aega. Aga nüüd käin juba trennis ja kõikjal. Laps on ponks ja elu on palju ilusam, kui enne lapse saamist.

  • Reply Keiti 3. märts 2014 at 15:11

    Küsimus, kas sa loosid ka oma raamatu välja? Või kingid püsi lugejatele mõne,?:)

    • Reply Mallukas 3. märts 2014 at 15:14

      muidugi!

  • Reply Pille 3. märts 2014 at 15:11

    Ainuke nö positiivne omadus raseduse juures lisaks lapse saamisele oli minu puhul aknest vabanemine (nüüdseks 10 aastat juba klaar näonahk)
    Kogu ülejäänud rasedus oli lihtsalt kohutav…. olen nõus kasvõi 100x sünnitama, aga taas rase küll olla enam ei soovi.

  • Reply Anni 3. märts 2014 at 15:10

    Mina soovitaks raseduse ajal liikuda ja veidi trenni teha, see teeb sünnituse palju lihtsamaks, ise kahetsen väga, et lasin oma raseduse masendusel end nii laisaks muutuda. Veel soovitan käia erinevates loengutes, mida haiglad pakuvad. Näiteks imetamise loeng ja vastsündinu hoolduse loeng on kindlasti olulised. Kindlasti tasuks kõikidesse loengutesse kaasa võtta ka mees ja ka teda tuleviku osas ette valmistada. Asjadega kursis olev mees raseduse ajal on hiljem hea isa, laps on ühine “projekt”.

  • Reply Kärt 3. märts 2014 at 15:10

    Ära muutu peale sünnitust psühhoks :D Nii palju on noori emasid, kes kukuvad korraldama enda ja teiste elu. Ärge tehke seda! See pidev kontrollivajadus on kohati absurdne ja rääkigu inimesed, mida tahavad, aga seda asja on näha palju just siis, kui naine on alles lapse saanud

  • Reply Keiti 3. märts 2014 at 15:09

    Lahe oli vaadata suvel oma paksuks paisunud jalgu – need olid nagu kokkusurutud sardellid reas. Pole vaja tõtata arsti juurde, vaid pista jalad igapäev jäävanni ja naudi. Peale sünnitust tunduvad ka kõige koledamad varbad jälle ilusad ja peened!

  • Reply Kessu 3. märts 2014 at 15:08

    Ära mõtle üle: söö kõike (soovitavalt söödavat kraami), mille järele isutab. Kui hakkad näpuga järge ajama, mida kõike raseduse ajal süüa EI või, siis võid nälga surra ja sellest oleks tuline kahju. Minu suur lemmik hommikuste iivelduste perioodil (mida oli ca 5 ja pool kuud :S) oli sushi! Ma sõin seda ikka mitu korda nädalas ja ignoreerisin kõiki, kes nägusid tegid. And guess what, mul on imeilus, terve ja tubli beebi. Võta vabalt ja ela enda reeglite järgi, sest kui raseduse esimese poole üle oled elanud, on ülejäänud aeg kukepea!

    • Reply Sigrid 3. märts 2014 at 18:54

      Jah, üldiselt hakkan sa enne oksele, kui suudad süüa nii palju “kahjulikku” kraami, et lapsele halvasti mõjuma hakkab. Samamoodi ütlesid arstid, et pigem võtta valuvaigisteid vajadusel, mitte kannatada valu. Valutades muutud sina õnnetuks ja närviliseks ja see mõjutab last palju rohkem.

      • Reply Kaire 3. märts 2014 at 19:44

        See süda paha värk ei kehti ka kõigi kohta. Minul näiteks ei iiveldanud mitte kordagi.

  • Reply Avely 3. märts 2014 at 15:08

    Soovitan juua palju, eriti aga just jõhvikamahla. Näiteks venirusarmide vastu ei pea tingimata ostma spetsiaalseid kreeme vaid sobivad ka rohke e-vitamini sisaldusega kreemid :) Ja muidugi palju liikuda! Rasedus pole haigus :)

  • Reply Jaanika 3. märts 2014 at 15:08

    Aasta pärast samal ajal on kõik möödas.

  • Reply T 3. märts 2014 at 15:07

    Aga mul ksüimus, et mis saab su raamatu pealkirjaks? Kas sa näiteks sellest ei taha kirjutada pealkirja, et alati kõik ei olegi roosiline seoses rasedusega ja rasestumisega ehk siis väärarengud, raseduste peetumine ja katkemine ning kõik sinna juurde käiv nii emotsionaalne kui füüsiline jne?

    • Reply Mallukas 3. märts 2014 at 15:09

      Mu raamatu nimeks saab “Püha juudas, sa oled rase!” :D

  • Reply sipsy 3. märts 2014 at 15:06

    Iga sünnitus on ainulaadne. Lor ja hari end aga ära aja end paanikasse.

  • Reply Briti emme 3. märts 2014 at 15:04

    Armasta oma armastuse ime, isegi kui sa sellest imest saad teada kaks nädalat enne ta ilmale toomist :). Kuid pea meeles, ei ole midagi ilusamat, puhtamat ja armsamat kui omaenda laps. Armasta teda, sest tema armastab sind piirideta. Ära ole pinges, stressis ja murelik, kõik see mõjutab ka su last, anna endast parim, ta austab sind ja hindab su tegusid tema õnne nimel, väga kõrgelt. Sest sina määrad aluse tema iseseisvale elule, ära siis seda kihva keera. Ja kanna oma nime uhkelt- EMME!

  • Reply elex86 3. märts 2014 at 14:59

    Jalakrambid on raseduse ajal täiesti tavaline nähtus. Pole mõtet paanikat tekitada. ;)

  • Reply Marianne 3. märts 2014 at 14:57

    Rasedus on naise ilusaim aeg. Kindlasti on kõigil rasedatel naistel hirme nii raseduse edasikulgemise kui ka sünnituse ees. Jah, sünnitus tundub tõesti jube tol hetkel kui sa seda teed, kuid hiljem tagasi vaadates pead sa seda kõige ilusamaks hetkeks enda elus ning kõik on seda väärt!

  • Reply Triinu 3. märts 2014 at 14:56

    Lohutada saab end sellega, et rasedusel on alati algus ja lõpp. Ülejäänud üheksa kuud ei pruugi just alati meeldivad olla. :)
    Ja naised… MAGAGE. Nii palju kui pidev põiel käimine ja jalakrambid lubavad.. aga magage :)

  • Reply ann 3. märts 2014 at 14:56

    No ma ei tea. Midagi võiks olla nendele emmedele kel on tulemas teine laps ja keda kimbutavad kõik hirmud jne jne. Võiks olla midagi rasedatele kellel on erinevate meestega erinevad lapse. ühega üks, teisega tulemas.Ühiskond põlgab ju millegipärast selliseid ja võiks olla midagi julget neile kapirasedatele.

    • Reply K.P. 3. märts 2014 at 15:12

      Miks peaks ühiskond selliseid naisi põlgama? Seeni sõid või suhtud hoopis sina ise teistesse nii?

  • Reply Kadri P. 3. märts 2014 at 14:55

    Rasedus põhjustab vaevusi? Ära muretse – SEE LÄHEB ÜLE! Ja algab veel hullem periood aga siis sa vähemalt näed, kelle nimel sa seda kõike talud :D!

    Aga tegelikult soovitan seda rahulikku aega nautida ja teha asju ENDALE. Võtta aega endale – lugeda raamatut, minna kinno, minna sõbrannadega välja sööma jne. Sest seda aega sul enam peale sünnitust nii kerge leida ei ole :)

    Edu kõigile tulevastele emmedele!

  • Reply Mari 3. märts 2014 at 14:54

    Ma ütleks nii, et ära söö kõike/koguaeg mille järgi isu tekib , 30 lisakilo lõpus pole enam väga kerge , palju hullem neid maha saada hiljem .

    • Reply Kaire 3. märts 2014 at 19:40

      Ma ütleks vastupidi. Söö kõike mida süda ihaldab, aga pea hoogu. Ei tohi end kurguni täis toppida. Tuleb osata piiri pidada, siis ei ole ühegi toiduga probleemi (va vürtsikad asjad, need tekitavad kõrvetisi).
      Ja lisaks veel siis et palju liikumist kuulub kohe siia juurde, siis ei tule ka liod liialt kallale ja oled sünnitusel tugevam.

    • Reply M 4. märts 2014 at 12:52

      Lohutuseks neile, kellel tuleb 30 lisakilo: neid ON võimalik maha võtta, ei pea jääma elu lõpuni selliseks. Kui algul kohe ei lähe alla (nt imetamisega), siis tasapisi, kui laps annab rohkem võimalust enda peale mõelda (kui saab öösel magada juba), jõuab ka pisut enda sööki ja liikumist jälgida paremini. Ja muidugi on mõistlik need ülekilod ära saada (vähemalt enamus) – koormab vähem tervist (nt põlvi).

  • Reply Kati 3. märts 2014 at 14:54

    L. – ja siis synnib juba nikotiininäljas laps, kes päevast päeva ainult hysteeriliselt röögib, sest nikotiini ta enam ei saa..

  • Reply L. 3. märts 2014 at 14:52

    Raseduse ajal suitsetamine ei ole surmapatt- kui see on ainus mis närve rahustab. Ja rahulik ema on tähtsam kui mis iganes lapsele.

    • Reply E.L. 3. märts 2014 at 14:54

      Mariann, palun ära seda soovitust oma raamatusse pane, eks :) Ma olen küll väga avatud mõtlemisega inimene, aga suitsetamine raseduse ajal… ei.

      • Reply Merilin 3. märts 2014 at 16:47

        Täiesti nõus. See soovitus raamatusse küll ei sobi. 0-tolerants suitsetamise suhtes raseduse ajal. See on lootele ohtlik ja veel oi, kui väga.

        • Reply T 3. märts 2014 at 17:09

          Kui aus olla, siis ma vaatan ka viltu kui rasedad kusagil koni kimuvad, aga kui sa oled igapäevane suitsetaja, siis võib võõrutus/maha jätmine olla lootele kahjulikum kui suitsetamine.just saying.

          • Karin 3. märts 2014 at 19:18

            Ja mille põhjal sa seda väidad? Seda ei ole teaduslikult tõestatud..
            Nikotiin on lootele igal juhul väga ohtlik, see on fakt. Pigem las olla ema mittesuitsetamise tõttu stressis, kui lapse veres voolab nikotiin.

          • K 3. märts 2014 at 20:05

            kui kohe alguses jätad maha, pole midagi. kui hiljem, siis tõesti on loode nikotiiniga harjunud ja peaks nö võõrutama, kui tahtmine maha jätta.

          • Kati 3. märts 2014 at 23:55

            Seda väidavad vaid rumalad, kes vajavad vabandusi, et koni ees hoida…

          • Oksana 4. märts 2014 at 00:06

            Teaduslikult on tõestatud, et suitsetamisest sekundi pealt loobumine ei kahjusta organismi (ei ema, ega loote oma) VÄHIMALGI määral. Tõestatud on ikka vastupidine: iga järgmise sekundiga PARANEB endise suitsetaja füüsiline tervis. Just saying.

        • Reply Katrin 4. märts 2014 at 19:11

          Minu ema tegi kõigi oma nelja raseduse ajal suitsu, küll kõvasti vähem, kui muidu aga ikkagi suitsetas ja meil pole viga mitte midagi. Oleme kõik elus ja terved.
          PS! Mitte, et ma raseduse ajal suitsetamist heaks kiidaks. Mina ei suutnud vaadata, kuidas mu rase ema suitsu teeb. Ning see soovitus ei sobi minu arust ka raamatusse

          • Pihel 4. märts 2014 at 21:54

            See, et ühe ema lapsed terved on, ei ole nüüd küll mingi teaduslikult vettpidav valim, tõestamaks suitsetamise ohtutust.

      • Reply Beebiootel meedik 4. märts 2014 at 14:27

        Jah, Mallukas, ära seda soovitust kindlasti raamatusse pane! :)
        Olin ise 10 aastase staaziga suitsetaja ja loobusin hetkel, mil sain teada oma rasedusest. Pole paremat motivaatorit, kui teadmine, et teed sellega teene oma lapsele. Minu enda tervis on samuti paranenud ja ma ei saa kuidagi kohe väita, et mahajätmise protsess oleks olnud kuidagi stressitekitav. Kõik on sinu enda harjumustes ja mõtlemises kinni. Ma ise ei või kohe kuidagi kannatada suitsetavaid rasedaid ja nende väiteid, et mahajätmine on liiga raske ja last kahjustavalt stressitekitav. Ei ole ikka küll!

    • Reply Britt 3. märts 2014 at 14:55

      Surmapatt ehk tõesti mitte, aga raamatust sellist soovitust lugeda oleks nagu ka…jah. Ja tegelikult suitsetamine ju ei rahusta närve, lihtsalt viib mõtted korraks eemale.

      • Reply Anni 3. märts 2014 at 15:10

        Mina soovitaks raseduse ajal liikuda ja veidi trenni teha, see teeb sünnituse palju lihtsamaks, ise kahetsen väga, et lasin oma raseduse masendusel end nii laisaks muutuda. Veel soovitan käia erinevates loengutes, mida haiglad pakuvad. Näiteks imetamise loeng ja vastsündinu hoolduse loeng on kindlasti olulised. Kindlasti tasuks kõikidesse loengutesse kaasa võtta ka mees ja ka teda tuleviku osas ette valmistada. Asjadega kursis olev mees raseduse ajal on hiljem hea isa, laps on ühine “projekt”.

    • Reply Kati 3. märts 2014 at 15:05

      mida hekki?! Kui rumal jutt! :D Samamoodi on ju täiesti okei väikese imiku kõrlat suitus pahmida ja talle seda näkku puhuda :D?

      Suitsetamisest rahustuvad närvid pigem tänu mõttele, et see rahustab, mitte päriselt!

    • Reply Edith 3. märts 2014 at 15:20

      issand jumal.. kui tahad närve rahustada, siis joo teed.

    • Reply Helin 3. märts 2014 at 16:02

      See on kõige lollim ja egoistlikum “vabandus” mida suitsetavad emad öelda saavad. Kui see väike sündimata laps ja tema tervis ei motiveeri suitsetamisest loobuma, siis mis üldse?

      Samal ajal kui Sina suitsu pahvid ja “rahustad” ennast siis lapse süda peab tegema topelttööd, et üldse hapnikku saada. Ehk siis lapse on suitsetamise ajla ja ka peale seda pidevas hapnikupuuduses. Ja kui tema peale sinu suitsetamist jälle normaalselt hingata saab, paned sina järgmise ette. Think about that.

    • Reply Egle 6. märts 2014 at 13:10

      Are you f*** kidding me???? Nii närvihaige inimene võiks siis enne veits ravida ennast.

    • Reply K. 19. detsember 2014 at 19:47

      Täiesti kohutav mõtlemine.